Reisikiri läbi kaasreisija pilgu, neljas osa

 

Enne lõplikku uinumist jõudsin virilalt mainida, et see neetud paat kõigub. Mu tigu ja tasakaaluelund on sama hellad ja tundlikud kui ma isegi. Maakas vaidles vastu, leides, et enne kui ta voodist maha ei libise, ei saa me korralikust tivolielamusest rääkida. Maitse asi.

Vastu varahommikut ärkasin selle peale, et midagi rasket vajus mulle peale. Ja siis sosistas monotoonne hääl mu õrna kõrva midagi täiesti ekstreemset ja vapustavat. Oi, ei! EI! Hakkasin rabelema, üritades mitte karjuda, sest lõpeks olin ma ses urus kõige suurem. Heliisolatsioonid kajutitel on ka sellised, et keegi nagunii ei oleks mind kuulnud.
Peale pisikest siputamist leidsin end voodi kohalt riiulist allalibisenud suure rätiku alt. Olin isegi pisut pettunud. Oleks siis luupainajagi olnud. Rebisin klapid kõrvast – tundub, et magasin enamuse ööst ikka päris sügavalt, audioraamat* oli käima jäänud.

 

Kasutasin ootamatult kaelasadanud rätikut sihtotstarbepäraselt, jätsin unihiire kajutisse virguma ning suundusin tontlikult tühja laeva patseerima. Toitu mahub oluliselt rohkem sisse kui enne pisut võimelda. Rootsi laud ei ole naljaasi. Tekil oli üks samale järeldusele jõudnud vanem härra, nii et ma tormasin kajutisse tagasi ja teatasin maakale “ou, sa oled sisse maganud, seenorite kepikõnd kuuendal tekil juba käib!” Maakas ei erutunud. Ei härra ega spordi peale. Uuris hoopis, kuidas dušis vesi jahedamaks saada, et ei oleks tunnet kui seal, kellelt karva võetakse. “Maitea, kruti neid nuppe seina poole, mul aitas”.
Kell oli seal maal, et pidime puhvetisse suunduma. Sain aru, miks laev enne nii tühi tundus. Inimesed olid täitsa olemas, kraapisid seal suletud söökla uksi.

 

Söömavõistlusel osalesid inimesed erinevatest riikidest. Kõik olid ambitsioonikad, motiveeritud arusaamatut auhinda võitma. Oleks laudadel olnud lillevaasid, oleks innukaimad osalejad needki pintsli pistnud. Või ei olnud neid vaase just selle pärast?
Nagu ikka, sai mu taldrik täis enne pannkookideni jõudmist. Mõtlesin, et pärast võtan mõne. Pärast mõtlesin, et ei võta kah, sest tundsin end kui sundtoidetud foie gras hani. Peale pannkooke oleks mu kõht nii suur ja ümmargune saanud, et jalad ei oleks maha ulatunud. Selline asi tõotab tüli koristajaga.
“Tule eest, ma pean põranda ära pesema!”
“Ei tule, ma ei saa, pese ümber minu! Ja too samblatõrjevahendit, mul läheb siin kaua.”

 Kohvi olime puhvetis vahele jätnud, sest Starbucksi automaadist saab paremat. Paraku oli see aparaat katki. Kaalusin agoonias juba eneselõikumist, aga õnneks suutis maakas mu mõistuse juures hoida loogilise väitega, et nii suures paadis lihtsalt peab veel kohvivõimalusi olema. Oli. Seitsmendal tekil oli veel üks Starbucksi automaat ja see töötas.

Päästvad topsid käes sukeldusime taas labürintidesse, otsides lifti, millega kümnendale tekile saada. Kõikidega ei saa. Osadega saab keldrisse. Kümnendale tekile saime, kuid pääs laeva laele osutus siiski suletuks. Me ei saanudki teada, kas laevast mahajäänud Sõnajalad oma kopteriga on juba sinna maandunud või mitte.

Ilm oli taas ilus, nautisime päikese käes silmi kissitades kauneid vaateid lõputule Rootsi saarestikule. Esteetikat ei jätkunud siiski kauaks.
“Kuule, aga kust need saared oma magevee saavad, veelgi enam, kuhu neil reovesi läheb?”. Spekulatsioonid sel teemal said pisut ropud, otsustasime, et peame fantaseerimise asemel teemat googeldama. See lükkus aga edasi, sest nüüd müksas maakas mind ja viitas teisest religioonist naisterahvale “sellel on otsaesine palvetamisest sinine.” Nüüd oli minu kord teda jahmunult jõllitada. Ka sina, Brutus, ei ole hetkel väga woke. Maakas tegi paranduse. “No võib-olla mitte palvetamisest, aga igatahes on tal otsaesine sinine!”. Sellega tuli mul nõustuda.

 Laev hakkas maanduma ja me suundusime põnevusvärinal väljamaa pinnale. Lõpuks olime me kohal.

 

…. järgneb

 

* Raamat klappides oli Riley Sageri “Enne pimedat koju” – soovitan kõikidele põnevike austajatele, ettearvamatu ja võtab seest õõnsaks küll.

***

Maaka kommentaar: tolle proua laup OLI sinine.

Reisikiri läbi kaasreisija pilgu, kolmas osa

Kuuendale tekile jõudes tundime end kui seiklejad, kes asuvad avastama tundmatuid maid. Vaatasime, kuidas Lasnamäe tornmajad ning vanalinna kirikutornid kaugenesid. Kõik oli ilus ja rahulik. Ilm ja meri ja kodulinn. Tahtsin teha "Tallinna kilu" konservkarbi plagiaatpilte, urgitsesin telefonigi taskust välja, kuid järsku meenus, et laev on rauast ning sügavik mu jalge all vaid süveneb. Alahuul hakkas värisema. Vaatasin närviliselt ringi - kus need päästepaadid ja -vestid on? OK, seal pinkide sees ja vasakut kätt on lahtikäivad parved. Paneks vesti selga? Ei, paanikat ei tohi külvata. Kuna ma ei tahtnud näida nõrga ja hirmununa, ütlesin maakale "lähme nüüd ikkagi poodi" ja hiilisin külg ees uksest sisse tagasi.

Poes oli lisaks pensionäridele palju odavat ja värvilist kraami. Suutsin end talitseda. Jääda tasakaalukaks, pealtnäha ükskõikseks ja ülbeks. Nagu turvamees. Kõõritasin silmanurgast maasikanööride kommipakki, mida olen reisidel alati ostnud. Prismas müüakse ka, aga sealt ma ei osta, sest tegelikult need kommid ei maitse mulle ja neid pakist välja venitades tekib mul mõte, et need kõlbaksid paremini piitsutamiseks kui suhu toppimiseks. Ohkasin ja loobusin ostust, täna pole ilmselt see päev.
Moe pärast vaatasime üle pirukad ja puuviljad, minu tööalane kretinism leidis, et 2 karpi viinamarjadest on müügikõlbmatud. Peale ontliku sissejuhatust ostlemisse oli aeg teha pööre (ümber nurga) ning asuda häbitult poodi tuleku tegeliku põhjuse kallale.  Austraalia ja LAV-i valged veinid ja Al Capone sigaretid. Taas asjad, mida ma kuival ja kindlal maal ei tarbi.

Lohistasime saagi oma urgu ning edasi on tunnike minu mälust kadunud. Kunagi oli üks jõle hea nali, aru ei saa, kas rohkem jõle või rohkem hea:  "Mida te, värdjad, seal teete !?" karjus vanatädi värdjatele, kes tegid seal midagi. Ehk siis me, värdjad, tegime seal midagi. Ma ei taha teada, mida, keegi ei taha, aga kindlasti oli sel seos prügikastis lõpetanud veinipudeliga.
Pilt tuli uuesti ette pisut tühjas showbaaris, kuhu me vist bingot mängima olime läinud. Pilet ja pliiats olid igatahes mu nina ees klaaslaual. Kompositsioonist puudus õlletoop. Tõime baarist mõned. Algul oli lõbus, aga tasapisi hakkasin tühjavõitu piletit jõllitades pahaseks saama ja ütlesin maakale, et õppisin just, et number seitse rootsi keeles on “hui”. “Tundub veidi sedamoodi küll” nentis maakas kui ka pall 76 meist paberile kriipsugi jätmata mööda vihises.
Kellel ei vea bingos, sellel veab ... A vot ei vea, tühjade käte ja veel tühjemate taskutega lahkusime ka kasiinoautomaatide juurest.

Vähe joogisena ja pimedas julgesin jälle õue minna. Ma julgen siis üldse palju asju.
Ööseks lubatud superkuud küll ei paistnud, aga tähed ja kauguses hulpiv ühiselamu ajasid ka asja ära. Igati kaunis öö. Hing oli järsku kergem kui äsja koorunud koolibri. Maakas väljendas midagi sarnast. Nende võõristust tekitavate tunnete tasakaalustamiseks rääkisin maakale õhinal, kuidas ma Redditist kruiisilaevade töötajate teemat lugesin; asi, mis töötajatele kõige vähem meeldib, on see, et aeg-ajalt kooleb keegi laeva, ette ütlemata ja kui ta on uksele ka “do not disturb” sildi jätnud siis... Otsustasime, et me teeme sama, aga mitte kohe, mitte veel sellel tripil.
Tirisin taskust oma reisisigaretid ja nügisin maakat massiga “mine sinna poole!”. Ta vahtis ilmatuma pikka tühja ruumi reelingu ääres ja seejärel mind. Kuidagi etteheitvalt nagu oleks ma koolikiusaja. Häbenesin veidi ja pobisesin “suits läheb paremat kätt, mine vasakule”. Läks, öeldes, et suits teda ei häirigi, aga ma ei jäänud ikka rahule ning lükkasin edasi. “Veel vasakule, sa oled praegu kõhuli tuhatoosi otsas, mul oleks seda vaja.” Õnneks ei olnud tal pipragaasi kaasas.

Hakkasime väsima ja suundusime maamärke järgides urgu tagasi. Õiget korrust ja suunda leida oli lihtne – meie koridoris vedeles rosoljekarva vanker, mis tõenäoliselt oli koerakäru, kuigi koera me ei näinud. Karvast ja võre taga hoidmist vajavat inimlast ka mitte, aga see polegi oluline, käru on oluline. Lisaks asus meist mõõdukas kauguses asutus, mida viisakad inimesed nimetavad massaažisalongiks. Nende kahe vahel oligi vaja valida mõni uks, kuhu kaart toppida, et rohelisele tulukesele ja vaiksele lõksatusele loota. Me tulime sellega toime.

Telekas. Mul ei ole sellist aparaati juba aastaid, nii et asusin innukalt kanaleid lappama. Isegi reklaamid olid ägedad, sest ma ei olnud neid näinud. Reklaamide vahele näidati suhtesaateid, lõpuks aga lauspornot nimega “Alasti ahvatlus”. Väga woke saade. “See ei ole naine, see on mees!” kiljatasin mingit Otto-Triinu nähes ning läksin teki alla. ”Veel üks!” oigasin vaikselt ja tõmbasin teki lõuani. Ja ma ei ole EKRE valija, eksole, ma olen ka woke, sest mu peas hakkas vasardama lause “I feel offended!”.

Head ööd!

... järgneb

 

 

Lombakas

 

Võibolla oleks isegi parem olnud, kui ta ei oleks kunagi teada saanud, kustkohast tuli heli, mis teda viimased paar ööd kergemast unest äratas. Sügavat und kerge kopsimine ei seganud, aga kerge tukastuse katkestas too veidra rütmiga heli kindlasti ära.

Toks – toks—paus – paus—kriiks –paus – paus –klõps. Toks – toks—paus – paus—kriiks –paus – paus –klõps. Toks – toks—paus – paus—kriiks –paus – paus –klõps.

Tempo oli erinev, kuid rütm ikka sama.

Toks – toks—paus – paus—kriiks –paus – paus –klõps.

Ta ei kartnud ämblikuid, vähemalt nii arvas ta enne. See, mida ta praegu tundis, ei olnud hirm. See oli hingamist halvav õudus. Ilma luubitagi olid ämbliku jalaproteesid selgelt näha. Eestpoolt teine jalapaar (toks—toks) olid painduvate liigestega kõrgtehnoloogilised kunstjalad, üks tagumine (kriips) näis olevat natuke liiga pikk puujalg mis lohises iga sammuga mööda lauda, mida mööda ämblik parajasti kõndis. Oli üsna kindel, et just see jalg tegi kriiksuvat heli. Laua lakipinnale jäi iga sammuga maha tilluke kriimustus. Kui palju neid laual on! See mõte tabas ootamatult. Terve laud täis kriimustusi, mis olid tekkinud ämbliku proteesjala lohisemisest...

Klõps. Esijala viimane, säravast metallist lüli lõppes jäiga küünisega.

Kui ma oleksin kärbes, lõikaks ta mu kõri ilma igasuguse vaevata läbi. Külm judin, mille see mõte kaasa tõi, tõstis seljakarvad turri.

Toks – toks—paus – paus—kriiks –paus – paus –klõps.

Ämblik astus mööda lauda lähemale, näis olevat mõistlik panna juba varem kätte võetud suur luup enda ja ämbliku vahele.

Paljugi mis näis, luup tegi oma tööd hästi ja ämblik kasvas silma jaoks hiiresuuruseks. Proteesidega hiiresuurune ämblik.

Prillidega.

Prillidega hiiresuurune proteesjalgadega ämblik. Kaheksast silmast viiel ees prilliklaas, kolmel plussklaas – silm paistis läbi klaasi suurem kui ilma ja kahel tugev miinus – silm oli läbi klaasi kui nööpnõelapea.

Toks – toks—paus – paus—kriiks –paus – paus –klõps. Toks – toks—paus – paus—kriiks –paus – paus –klõps. Toks – toks—paus – paus—kriiks –paus – paus –klõps. Toks– toks—paus–paus--kriiks –paus–paus–klõps. Toks-toks-paus-paus-kriiks-paus-paus-klõps. Tokstokspauspauskriikspauspausklõps.

Kõmm.

Luup läks kildudeks, ämbliku prillid samuti. Metallproteesi tükid segunesid kehast välja voolanud lögaga, esijala küünis oli sügaval laua lakipinnas.

Ämblik ei oleks pidanud jooksma hakkama.

Natuke kahju oli, aga mis teha. Kergendus oli siiski suurem kui kahjutunne.

Õhtul, pea juba sügaval padjas ja uni meeli ükshaaval välja lülitamas voolas rahu üle kõige.

Kuni läbi selle vaikuse lõikas tasane heli.

Kriuks – kraaps—paus –paus –paus—šhhh –paus – paus. Kriuks – kraaps—paus –paus –paus—šhhh –paus – paus. Kriuks – kraaps—paus –paus –paus—šhhh –paus – paus. Kriuks – kraaps—paus –paus –paus—šhhh –paus – paus......

 

 ***

Nodsu süü.

 

 

Uued ajad

 

"Nägid?"

"Mida? Kuhu ma vaatama pean?"

"Vaata sinna!" Juhan tõstis käe ja näitas langetatud puude poole. Kustas oleks võinud vanduda, et Juhani käsi värises. Muidugi oli see võimatu, Juhan oli mees kui kivi. 

"Puu, noh. Laasima on vaja hakata, puu on pikali, sa ise lasksid ju...?"

"Jajah, lasin -lasin. Vaata!"

"Midagi pole seal, hakkame nüüd pihta, ega meil kroonu aeg pole."

Kustasel hakkas imelik. Kaks täiskasvanud meest, kiivrid peas ja saed käe otsas rippumas passivad kuuske kännu kõrval. Oleks  seal siis mõni loomahing või miskit, ei, ainult vaarikavõsa ja sõnajalad.

"Aitab küll," sai Kustasel mõõt täis, "laseme edasi" tõmbas mees sae käima.

Kohe kui saag esimese kärina kuuldavale lasi, kuusk liigutas. 

Alguses võpatas nagu kohkunud loom ja siis laskis end kükki.

Kustas ei taibanud saagigi seisma panna, seisis kui Loti naine, silmad pärani ja keha kange. Juhani sõrmed olid Kustase õlga klammerdunud jõuga millega laadal hobuseraudu kokku väänatakse, aga seda Kustas isegi ei tundnud. 

Kuusk laskis end okstel, mille peale ta kummuli kukkudes oli püsima jäänud, kükki. Teisiti ei saanud seda liigutust nimetada. Varitsev kass teeb niimoodi - teeb end madalaks-madalaks enne kui hüppab, Või siis palli viskamist ootav koer, Lidutab natuke allapoole, et oleks hoogsam palli järele jooksma hakata.

Kuused nii ei tee. Mitte kunagi. Kuused on kummuli ja lasevad end rahus laasida. Isegi kui mõni saemees puu alla jääb ei ole see kuuse viga, ikka mees on ise midagi valesti teinud...

Aga see puu igatahes kükitas. Kustase saag jauras, Juhan karjus midagi, võibolla oli see lihtsalt pikk ja vali "aaaaaaa..aaaa" ja kuusk hakkas jooksma. Kõik vastu maad olnud oksad olid korraga jalad. mõni jalg oli pikk ja sirge, teine kõveravõitu, mõne küljest pudenes kuivanud raagusid ja mõni jalg ei ulatunud sugugi iga sammu ajal maha. Algul näis, et puu tormab otse meeste suunas, pea poolemeetrise läbimõõduga tüve ots sööstis Juhani ja Kustase poole kui vedur, viimasel hetkel puu pööras natuke ja kadus mühinal padrikusse. Kustase saag jäi seisma kui mööda kihutava puu oksad mehe pikali lõid, Juhan jäi imekombel püsti, kuid ta kiiver oli kadunud. Tõenäoliselt oli see puuokstesse takerdunud ja juba kusagil kaugel Kindlasti kaugel. Puu kiirus oli muljetavaldav, vast ainult mõnda metskitse olid mehed nii väledalt jooksmas näinud. 

"aaaaaa.aaaaaaa.a..aaaa"

Juhan ei jäänud enne vait kui Kustas talle lahtise käega vastu pead lajatas. 

"Mis kurat see nüüd oli?"

"Nägid? Kas sa nägid? Kuusk.. minema, näe, sinna.."

"Ära sa nüüd räägi, nägin muidugi. Mis see kurat see õige oli..."

"Lähme ära, läheme minema siit, välja, läheme ära.."

"Oota nüüd äkki oli koerapöörirohust või millestki, äkki oli keravälk või..."

Kustas proovis asjale mingitki seletust leida.

"Ja kust see känd siia siis sai? Ma ju saagisin ise selle puu maha, ise!"

Juhan oli ikka päris läbi omadega, käed värisesid, jutt hakkis - ei jälgegi endisest asjalikust ja tuimavõitu sellist 

"Oota, mees, enne ei lähe, kui.."

Kustas tõmbas sae uuesti käima. Väike talvise lumekoorma all loogaks paindunud kask kukkus hetkega.

Sama kiiresti kadus puu kuhugi laande. Kui kuusk oli jooksnud okste peal nagu kuuekümne jalaga kits, siis kask liikus kui päevakoer, look kord sirutus ette, kord tõmbas jälle kõveraks.

Mehed seda eriti ei näinud, üle õla nad ei vaadanud, Juhani saag jäi kuhugi mätaste vahele, Kustas ei lasknud enda omast lahti ka sihile jäetud auto rooli karates. Maanteeristis jäid nad korraks pidama, seal kraavi sõitnud harvesteri juht sööstis nende autosse. Küsimused olid ülearused. 

"Niikui kännu pealt maha sai, hakkas rabelema, lükkas ennast okstega käppade vahelt välja nagu kass läbi ukseprao ja kadus. Jooksis minema."

Too mees oli veel enam liimist lahti kui Juhan. Kustas oleks võinud vanduda, et nägi pisarate jälgi harvesteri juhi põskedel.

Auto aknast välja visatud sae otsa õnneks keegi ei sõitnud. 

Tee ääres olevate majade kuuridest läksid puuhalud kui vainuköied üle heinamaade. Majad ise krigisesid vaevatult. Saja-aastased palgid alles mõtlesid, kas ennast lahti tõmmata või jääda harjunud ja turvaliselt tuttavate naelte juurde.

Hiljem räägiti, et linnades olid ummisoksil ringi tormavad puud nii mõnegi auto ära mõlkinud ja vaateaknaid sisse löönud...

Ajad muutusid järsult.

***

Siit peaks kuidagimoodi edasi minema või on eestpoolt otsast midagi puudu, aga kellaaeg on nagu on....

Kaarna tehtud pilt jäi pähe kinni, vabandust mõttevarguse eest!

Kõik olid kohal

 

Olin ka mina Lendava Konna üritusel osalejate masside hulgas, maanteel tekitasin rongkäigus tõenäoliselt koguni skandaali.

Umbusaldades oma navigeerimisoskust ja teeviitu olin navigatsiooniseadme sisse unustanud ja kui kaunis, kuid koleda aktsendiga meeshääl mulle ootamatult röögatas, et "pööra paremale tänavale, teele!" katkusin rooli ja tampisin pidurit nagu hämilton, kõrvalteele sööstes näis koguni, et mu autolaadne triikraud viskab külje ette....

Nii hullusti ei läinud. 

Kabli vahel tekkis teine orienteerumisintsident - mu nõder mälu keeldus reetmast millist teed pidi pidupaika peab minema. Ahistasin Kabli pagari töötajaskonda, nemad oskasid saladust hoida ega reetnud kedagi, sõitsin niisama mööda küla edasi-tagasi ja siis otsustasin, et lõpetan mõtlemise ja sõidan kõhutunde järgi. Kõht oli mul suur ja tunnet täis ja kohale sain lausa esimese valitud teed pidi.

Nagu ikka jõudsin ma kohale kohalikku peoplatsi korrastavate tööde lõpuks. Kahjuks loorberipärgasid ei jagatud. Õnneks noomida ka ei saanud.

Seejärel algasid sport ja suvemängud.

Ja üleüldse...teate kui huvitav on inimestega rääkida? Me proovisime klatšimist (ei tulnud välja, vist on külajuttude elunorm meil kõigil juba täis), poliitikaklubi (ei tulnud välja, mis sa loomaaiast ikka kõneled), ilmast (aga ilm oli porinaks liiga hea) ja siis leidsime kõiki ühendava teema: me rääkisime iseendist. Pikalt. Nii pagana pikalt, et teenisime ära noorima seltsilise hääletu märkuse - meile näidati kell pool kaks öösel etteheitva näoga kella. See oli ilmatu tore hetk, elu esimene märkus liigpika ärkveloleku kohta endast natuke vähem kui pool sajandit noorema inimese käest. Ilma naljata, naudin seda tunnet siiani.

Konjak oli mõnus, Proseccot sain ka elus esmakordselt mekkida, jutt oli nauditav ja inimesed erakordselt armsad, kõlagu see sõna kui imalalt tahes. 

Järgmine hommik oli värske, päikesepaisteline, vaikne. Lendav Konn peaks avama varahommikuse selfipunkti oma sauna trepil, isegi mulle halastas päike sel moel, et tahaks pildistamise tulemust passipildiks. 

Nii, et... 

Sellised nädalavahetused teevad meid õnnelikumaks.

Tõsijutt.