Natuke hirmu krõbiseb juba peas.
Veidi enam kui nädal tagasi tundsin ma töölaua taga täiesti klaasteravalt, et kui ma nüüd ja kohe puhkust ei võta, siis põlen ma läbi. Väike tühine särtsatus ja järele jääbki kest.
Õhuke, läbipaistev, mootoriga. Ilma igasuguse mõtlemisvõime ja vaba tahteta.
Vedas, tõsiselt vedas, et oli teiste inimeste "puhkuseauk" ja ma sain ennast sinna vahele toppida.
Firma põhimõtteliselt ei vaata hästi soovile puhata terve kuu järjest. Mh, ma väljendusin ikka väga leebelt. Natuke selgemalt väljendudes: kaks korda aastas saab üks nädal järjest tööst eemal olla ja tänu sellele, et seadus sunnib vähemalt ühel korral aastas lubama töötaja puhkusele minimaalselt kaheks nädalaks, saab korra aastas kaheks nädalaks aja maha võtta. Juriidilises keeles nimetatakse seda "kokkuleppeks".
Küllap teate, kuidas need kokkulepped sünnivad.
Teisipäeval või kolmapäeval saavad minu selleaastased kaks nädalat läbi, uut puhkust enne järgmist aastat ei tule ja ma olen ikka veel täiesti töss. Pealekauba hakkan juba praegu tundma, kuidas uuesti töölemineku hirm ja pinge ennast üles kruvib.
Mulle meeldib mu töö, ma oskan seda ja töökaaslased on toredad, aga see koorem on kas tõesti aja jooksul liiga suureks kasvanud või olen mina palju lollimaks ja aeglasemaks jäänud.
Mine võta kinni, üks konna keetmine kõik.
Täna olen maganud umbes viisteist tundi. Rekord on selle puhkuse ajal kakskümmend üks tundi und ööpäeva jooksul.
Ma pole välja maganudki.
Või siis on tegemist mingit peenemat sorti eskapismiga, poen reaalsuse eest unne peitu.
Jah.
Niuviuvingving....
Selline olengi.
Ei tahaks olla, aga...
Postitused
