Õhtu

"...pärastlõunal levib alates Kagu-Eestist üle maa mandriosa laussaju front.."
"Mis ta ütles?"
"Sadama hakkab, meil hakkab umbes õhtul sadama või nii umbes."
"Ei saa siis sedasi kohe öeldagi, muidu mingi front ja lauss...midagi" vanaema häälest kostis läbi torina pisike muie.  Eks uudistekeele kallal targutamine oli Gerdal ja Vilmal juba mõnda aega omamoodi ajaviide.
Vanaema vahetas varrast. Sokinina ringid edenesid kannaga võrreldes üsna väledalt.
"Miks sul toas suusamüts peas on?"
Küsimus üllatas Gerdat.
"Pole ju..?"
"Ära seleta, ma juba pool päeva vahin, et tutimüts peas. Mis sa veel talvel teed, kui praegu ilma ei saa?"
Gerda katsus juukseid, vanaema hääl oli nii veendunud, et hetkeks  kahtles naine isegi. Äkki tõesti on müts...
Ei. Ainult krunn keset pealage. Sõrmed jäid korraks seisma, siis Gerda taipas.
Memme prillid ka ei aita enam, käis mõte läbi pea.
Gerda tõmbas juuksekumi peast, salgud vajusid laiali, osa kuklasse, tülikam osa siuhti üle silmade.
"On nüüd parem?"
"Teine asi kohe! No aga äkki on sul tõesti külm,  ära siis alati mind ka kuula..."
"Las olla, eks ma unustasin"
Kevadel saab alles kaelõikusele, tuletas Gerda endake meelde. Kevadel, kui Vilma tervis muidu alt ei vea. Senikaua saab hakkama, lihtsalt..parem, kui vanaemaga tema silmanägemisest juttu ei tee. Naine teadis kui pahuraks see memme võttis, eks ta kartis lõikust, küllap Geda isegi pelgaks pisut.
"Miks sina kunagi mingit näputööd ei tee?"
Vanaema küsimus katkestas uitama läinud mõtted.
"Ma ei viitsi, tööl saab ennast nii rihmaks joostud, et lihtsalt ei taha midagi teha"
"Äkki sa ei oska?"
"Kus ma siis ei oska, sa ise õpetasid. Muud ei olnud kui haruta ja haruta, ma olen sokke vist rohkem üles harutanud kui kudunud, sa polnud kunagi rahul"
"No silmad jooksid ja puha, ega ma siis paha pärast.."
"Ma tean, memm, mis sa nii vabandavalt alati seletad! Sain selgeks, kui vaja, siis koon."
Memm on kuidagi tihti vabandama hakanud. Harva, kui endine sirge ja lühikese jutuga vanaema veel sellest pisikesest pontsakast kehast välja piilus.
Uudised olid läbi saanud, Gerda pani teleka kinni ja võttis laualt raamatu. Lehe pööramise krabin ja vanaema vardavahetuskõlksud olid ainsad helid ruumis.
"Sa mehele ei ole mõelnud minna?"
"Vanaema!"
Gerda lausa karjatas selle sõna endast välja.
"Sa oled üle kolmekümne,  mis sa nüüd selle pärast kisad niimoodi. Pärast oled nagu Helmi. Vaiksem muidugi kui Helmi, aga..ah, said aru küll."
Gerdat üllatas Vilma taktitus. Samas pahasti öelda ka ei tahtnud..
"Pole mul mehele vaja, mul oled ju sina"
Nääh, natuke valesti läks.
Nüüd oli Vilma see, kes kõvemat häält tegi.
"Mis mina? Mina olen vanamutt, mul on plaanis varsti ära surra, mis sa naljatad siin. Mis sa teed siis, elad vanatüdrukuna, võtad karja kasse ja hakkad neid silkudega söötma?"
Gerda kujutles end kümne kassi keskele elukaid näpu vahelt silkudega nuumamas nagu hülgeid. Pilt oli nii koomiline, et ta purtsatas kohatult naerma.
Küllap vanaemagi oli sama mõtteni jõudnud: kass, kilud ja Gerda.
Kahehäälne naer kestis mõned päris pikad hetked.
"Hea küll,  ajame neid meheleminekujutte teine kord edasi, aga seda mina ütlen, et üksi ei tohi sa jääda! Aita mind nüüd selle tobeda tooli pealt püsti, kondid on kangeks jäänud."
Vilma oskas oma juttu nii lõpetada, et sinna otsa targutada ei tundunud enam kohane. Gerda käsivarre ja elegantse spatsiirstoki abil läks Vilma oma tuppa.
Gerda võttis raamatu uuesti kätte, kuid lugemine ei edenenud.
Ütle nüüd memme oma jutuga.
Raamat lendas kolksuga lauale.  Poolik sokk oli jäänud tugitooli käetoele, vardad kui geiša juuksenõelad polenisti lõngakerasse vajutatud.
Gerda rahmas sokipooliku oma kätte, tiris sealt vardad välja ja harutas kuni kannani kõik üles, siis nokkis silmad taas vardale ja hakkas kuduma.
Tänane meheleajamise jutt..see tegi meeled nii erksaks, et näpud liikusid palju rutem.
Gerdale tikkus naer peale.
Vanaema oleks oma ähvardustega vanatüdrukuks jääda eile lagedale pidanud tulema. Kanda oli ju palju tülikam nokkida.

Läheb trenniks

Täiesti ausalt - ma olen füüsiliselt armetus vormis. Sellel tasemel on oma täiesti konkreetne nimi: pudel sülti.
Ainult taara ongi see, mis mind põrandale laiali valgumast hoiab.
Mu sõpradele-tuttavatele olen hoiatavaks eeskujuks, midagi samalaadset kui kolepildid suitsupakkidel suitsetajaid hirmutamas.  Vaatavad vilksti minu poole ja lippavad ruttu kepikõnnile või matkale.
Mis matkamisse puutub, siis ega need ikka päris matkad pole. Albu rahvamatk ja Pitka matk ja Muraste öökolamine ning tuiamine ümber Vasalemma karjääri ning ..äh, ei tule meelde, neid on veel olnud.  Kuna tegemist on matkalaadsete toodetega (puuduvad telk, seljakott, katelok ja kaigas huntide peletamiseks) siis võetakse (loe: lohistatakse) vastupõtkiv, küünistav ja kriiskav mina ka kaasa.
Ehk nagu meie seltskonna lööklause ütleb: mida kõike inimene tasuta supi nimel ei tee!
Nüüd on mul mure.
Lähipäevil on plaanis paarikümnekilomeetrine rabamatk. Paakümmend kilomeetrit tähendab minusuguse lontu jaoks kindlustunde vajadust laibaauto olemasolu kohta.
Rabas sellist teenust pole. Loota saab ainult iseenda peale.
Niisiis: milline mätas sobib öiseks väljapuhkamiseks kõige paremini, kas tarnapuhmas või turbapäts?  Või on terasem kohe signaalpunasesse rõivastuda ja juba matka alguses lennukitele hädamärguandeid andma hakata, harjutamiseks on näiteks reaktiivlennukid head küll?

Olgu-olgu, see saab kõigest holimata lõbus olema.
Saapad või tennised..?

Ei oodanud

No tere siis kah!
Kuidas sul vahepeal läinud on? Ah, et üksikult? Pole midagi teha, ega minagi sind eriti külla ei ole oodanud, ilma sinuta on olnud toredam.
Kohvi, kui sa juba tulid?
Mürki?
Ei taha kumbagi. Olgu, ma rohkem ei paku.
Kauaks siis seekord? Ah ei tea...hommikuks ei taha juba läinud olla? Ma võin ukse vabalt lukust lahti jätta, saad ise välja küll, kui minema hakkad!
Jajah, ma tean, tahad pikemaks jääda. Kas sul oma kodu ei olegi?
Ära hakka, ei ole nii, et mi casa es su casa, ei ole, ära mitte proovigi. Mina pole sind kutsunud...
No mis sa nüüd niimoodi kohe nutma hakkad.
Lõpeta ära.
Näh, võta taskurätik, tee ennast korda.
No tõesti, lõpetad  juba või jäädki niimoodi ulguma?
Anna see taskurätikute karp siiapoole, mul läheb ka silm märjaks.
Nii jube, sul polegi oma kodu, pead sedasi teiste vahet külakorda käima...oleks siis veel, et sind kusagil oodatakse. Ei oodata ju. Mina ka ei oota sind, sa võiksid juba minema...
ÄRA HAKKA JÄLLE ULGUMA!
Olgu-olgu, jää siis natukeseks.  Homme ehk hakkad minema? Ei hakka? Millal siis?...jajah, näed, võta taskurätikuid...
Sa võid köögis magada. Mis mõttes külm, köök on soe! Üksik? Mis siis, mina olen ka oma voodis üksi! Ei, sa ei tohi tulla minu voodi ääre peale.
Jälle..võta taskurätt, võta!
Olgu, ole hästi ääre peal, keera selg...
***
Ja juba on ta mind üleni endasse mässinud, pikad jääkülmad käed ja jalad nagu köidikud ümber minu, raske hingeõhk lämmatamas
Tere, kurbus, vana tuttav.
Ma ei armasta sind, sa tead seda ja tuled sellest hoolimata ikka ja jälle...

Tahan!

Nina on kinni, see hakib magamist nagu vorstiviilutaja.
Kui tulebki mõni imeline suigatusehetk, siis kestab see esimese unenäoni. Unenägu ise on mingi segu sadomasot harrastavate inkuubide rünnakust, kes võrgutamist alustavad kämbla näole surumisega ja illusioonist, et mingi elektrik puurib kahe ja poole millimeetrise puuriga mu kuulmekilesid juustuks.
Noh, lühidalt - unenäolised mehed, eksole.

Nii, sai ära kurdetud.

Ärkvel olles suudan pead hoida tatti ajusügavikesse suunavas asendis.  Eks seal on tühja ruumi omajagu, mahub ära küll.

Haige olemisega seoses (juriidiliselt ebakorrektne väljend, see nohu on siiski vaid öine teema) tuli meelde üks pisiasi kunagi noorena haiglas vedeletud suvest. Keegi oli mulle toonud midagi, mis oli pakitud kummalisse krabisevasse kilekotti. Oi, see oli mu meelest nii ilus kilekott, sest sai aastateks mu jaoks justkui mingi reliikvia. Veidrad ajad olid, kes siis ei mäletaks õllepurkide kogumist ja "Montana"-kirjaga kilekotte, mida hoiti hellemalt kui ma näiteks praegu oma käekotti taipan hoida.
Seda, kui väga ma toda kilekotiräbalat hindasin võib aimata tõsiasjast, et ma tõesti ei mäleta mida mulle sellesse pakituna toodi ja kes seda tegi. Mulle oleks vist piisanud isegi tühjast krabisevast kotist, aastaid oli see mul sahtlipõhjas alles ning koti krabistamine seostus mul täiesti ebanormaalsel moel õnnega. Haiglasse toodud manti sisaldanud kilekott ja õnn..? Praegu on mul seletuse asemel suur tume plekk priske küsimärgiga.
Ea poolest olin ma tollal, muide, juba justkui täiskasvanu.
Selle kõrval pole fakt, et aastaid enne kilekotti, lapsemana, sai kelleltki ostetud (!) ameerika postimüügikataloog hoolimata hellast kohtlemisest lausa tolmuks sirvitud kuigi häiriv, on ju?

Praegu on ajalehtede tuppatoomisele järgnev liigutus küttepuude kasti juures lehtede vahelt reklaamide väljapudistamine.
Jälle üks asi maailmas vähem, mis silma särama võtab.

Ma tahan seda notsut.
Kohe!
(Palun pakkige notsu piimjast kilest, sinise kirjaga ja katsudes kõvasti krabisevasse kilekotti, sest just selline kotiräbal on midagi, mida maailm hädasti vajab!)

Sõber Saksamaalt

Meite küla elektriliinid lippavad sirget postirida pidi taludesse laiali, üks alajaamakesekene ja neli umbes poolteise kilomeetri peale laiali venitatud suitsu.
Täna sõitis agar põllumees ühe posti pooleks nagu tiku, ripub teine nüüd kaablite ja tahtejõu varal mulla kohal nagu ufo.
Valgus on veel majas.
Potid-vannid on igaks juhuks kaevu haljast täis villitud, ilma elektrita peaksime seitsme meetri sügavuselt kõrrega vett imema.
Küllap see post korda tehakse, ma ei muretsegi.

Murtud post tuletas meelde ühe kena inimesega läbi mängitud mõtte: kui internet kaob.
Kaob kõigi oma tarkustega kokanduse, tee-seda-ise õpetuste, seemnest taime saamise ja metsast-toidulauale juhenditega.
Mängumõttes olime me ajas edasi läinud sinna, kus raamatuid on vähestel ja kogu oskusteave on netis saadaval. Mälu pole vajalik, oluline on teada märksõnu, millega endale vajalik info üles leida.

Novot.

Äkki koidab päev, mil arvutiekraanil on vastuste asemel ainult sahin. Ah, mis vastuste, küsimusigi pole kuhugi toksida.
Netiajastul on ring ümber, joon all, rist peal.
Algab anarhia.  Masinad, mis vajavad töötamiseks arvuteid on surnud, autod sesavad keset teed, poed lihtsalt rüüstatakse tühjaks. Elekter..seda ka ilmselt pole.  Mis seal ikka kirjeldada, kaos nagu kaos ikka, niipalju on meil kõigil fantaasiat.
Aeg möödub, ellujäänud moodustavad kampasid (karju?), mis tegutsevad elus püsimise nimel koos. Keegi teab ikka millestki midagi - üks tunneb seeni, teine oskab käsitsi pesu pesta, kolmas teab haavaravist üht-teist.
Tasapisi on levinud info, et leidub vanainimesi, kes teavad uskumatult palju. Nad oskavad peenraid teha, keeta valmis toit, mis ei tule purgist, liha soolamise ja suitsutamise nipid on teada. Kalapüük, ahju ehitamine, õmblemine. Kõik puhta peast, ilma internetist spikerdamata.
Hästi elab see seltskond, kes suudab leida isikliku eriti osava vanuri. Too juhendab, õpetab nippe, lööb ka ise käed külge...


...ja siis, ühel üldse mitte ilusal hommikul, taipab see troonile tõstetud vanur, et vana hea sõber Saksamaalt on kohale jõudnud.
Tere, Alzeheimer!
Kustukumm nühib juba mälu.
Mismoodi edasi olla?