Täiesti ausalt - ma olen füüsiliselt armetus vormis. Sellel tasemel on oma täiesti konkreetne nimi: pudel sülti.
Ainult taara ongi see, mis mind põrandale laiali valgumast hoiab.
Mu sõpradele-tuttavatele olen hoiatavaks eeskujuks, midagi samalaadset kui kolepildid suitsupakkidel suitsetajaid hirmutamas. Vaatavad vilksti minu poole ja lippavad ruttu kepikõnnile või matkale.
Mis matkamisse puutub, siis ega need ikka päris matkad pole. Albu rahvamatk ja Pitka matk ja Muraste öökolamine ning tuiamine ümber Vasalemma karjääri ning ..äh, ei tule meelde, neid on veel olnud. Kuna tegemist on matkalaadsete toodetega (puuduvad telk, seljakott, katelok ja kaigas huntide peletamiseks) siis võetakse (loe: lohistatakse) vastupõtkiv, küünistav ja kriiskav mina ka kaasa.
Ehk nagu meie seltskonna lööklause ütleb: mida kõike inimene tasuta supi nimel ei tee!
Nüüd on mul mure.
Lähipäevil on plaanis paarikümnekilomeetrine rabamatk. Paakümmend kilomeetrit tähendab minusuguse lontu jaoks kindlustunde vajadust laibaauto olemasolu kohta.
Rabas sellist teenust pole. Loota saab ainult iseenda peale.
Niisiis: milline mätas sobib öiseks väljapuhkamiseks kõige paremini, kas tarnapuhmas või turbapäts? Või on terasem kohe signaalpunasesse rõivastuda ja juba matka alguses lennukitele hädamärguandeid andma hakata, harjutamiseks on näiteks reaktiivlennukid head küll?
Olgu-olgu, see saab kõigest holimata lõbus olema.
Saapad või tennised..?
Ainult taara ongi see, mis mind põrandale laiali valgumast hoiab.
Mu sõpradele-tuttavatele olen hoiatavaks eeskujuks, midagi samalaadset kui kolepildid suitsupakkidel suitsetajaid hirmutamas. Vaatavad vilksti minu poole ja lippavad ruttu kepikõnnile või matkale.
Mis matkamisse puutub, siis ega need ikka päris matkad pole. Albu rahvamatk ja Pitka matk ja Muraste öökolamine ning tuiamine ümber Vasalemma karjääri ning ..äh, ei tule meelde, neid on veel olnud. Kuna tegemist on matkalaadsete toodetega (puuduvad telk, seljakott, katelok ja kaigas huntide peletamiseks) siis võetakse (loe: lohistatakse) vastupõtkiv, küünistav ja kriiskav mina ka kaasa.
Ehk nagu meie seltskonna lööklause ütleb: mida kõike inimene tasuta supi nimel ei tee!
Nüüd on mul mure.
Lähipäevil on plaanis paarikümnekilomeetrine rabamatk. Paakümmend kilomeetrit tähendab minusuguse lontu jaoks kindlustunde vajadust laibaauto olemasolu kohta.
Rabas sellist teenust pole. Loota saab ainult iseenda peale.
Niisiis: milline mätas sobib öiseks väljapuhkamiseks kõige paremini, kas tarnapuhmas või turbapäts? Või on terasem kohe signaalpunasesse rõivastuda ja juba matka alguses lennukitele hädamärguandeid andma hakata, harjutamiseks on näiteks reaktiivlennukid head küll?
Olgu-olgu, see saab kõigest holimata lõbus olema.
Saapad või tennised..?
Postitused
Praktiline mõistus ütle, et rappa pole küll laibaautot tellida vaja. Laukasse, ja asi tahe! Midagi tulevastele põlvedele ka uurimiseks.
VastaKustuta😲 tunnen seda motivatsioonikõnet lugedes endas uut energiapuhangut....niimoodi võib veel supist ja pirukatest ilma jääda!
VastaKustutaLinna kontoorarahva "stilettod" elik tikkkontsadega platvormtanksaapad peaksid välja aitama...
VastaKustuta"Välja aitama" tähendaks selles kontekstis vabandust matkale mitte minemiseks.
VastaKustutaKuhu doktormartensi stilettodega üldse minna?
Saapad või tennised..?
VastaKustutaLiivatäis sukad on kõige kindlam viis "jalad ees" minna,
teadis juba esimene naine, kes Brooklyn Bridge'st
alla hüppas 42 meetri kõguselt, aga jäi ellu :(
Meie rabad on hetkel veel TÄIESTI avastamata resurss,
kuskilt ei ole vaja alla hüpata, ega seadust rikkuda,
et rahu leida.
Rbadukeldumise jätsin vahele, aga üldiselt olin siiski väga saamatu.
VastaKustutaSuva sest saamatusest ja eneseväärikusest, elus ikkagi...ja mul on üks omamoodi kõrvalekalle normaalseks peetavast füsioloogiast: mul valutavad lihased üliharva. Seega oli matk mis oli, aga homme saan teiste ees oma "laitmatu painduvuse ja graatsiaga" laiata nii, et küll saab.