Ta suudab peletada halbade kavatsustega inimesi.
See oli supervõime.
Marta teadis, mis on supervõime.
Superman oli ju juba üheksakümnene. „Tähtede sõda“ saab varsti viiekümneseks.
Marta oli ämblikmehest palju vanem, too sai juba kuuekümneseks.
Ta teadis, et ka temal on võime.
Supervõime.
Supervõime ei pea olema midagi, millega sünnitakse.
Luke Skywalkeril olid õpetajad. Ämblikmehel juhtus õnnetus. Mõlemast said sangarid. Marta... hm, ta ei osanud täpselt näppu peale panna mis temaga toimunud oli, võimalik, et võime oli tal juba varem. Nüüd, pensionärina oli tal aega tähele panna, mis ta ümber toimub.
Ja toimus nii mõndagi...
Marta uuris end peeglist.
Aeg ei olnud temaga väga sõber olnud, kunagine sale keha oli sale ka nüüd, kuid tema eas ei nimetata niisugust figuuri saleduseks. Luine on ta. Nahk kaelal ja käsivartel on kribukortsus ja tuulega lendu pääsev, turi kookus ja nägu allapoole voolanud, viies põsed peaaegu õlgadega samale kõrgusele.
Näh, nagu rinnadki, Marta mõtles, et kui ta peaks tahtma kellelegi praegu rinda väidata ei piisaks dekoltee allapoole sikutamisest, mõistlikum oleks kitlisaba üle põlve tõsta. Näeks korraga tissi ja põlve.
Naerma ajas.
Marta ei hoolinud oma figuurist ammu, see rong oli juba läinud.
Kittel peale, kepp kätte ja kõndima. Jalad kippusid valutama, kepp oli hädavajalik ja käekotti polnud Marta kunagi armastanud, seega suurte taskutega kittel ka vältimatu. Rahakott, võtmekimp, taskurätt. Taskud vajusid kõvasti allapoole, kiskudes kitli esiosa palju pikemaks kui seljataguse. Võibolla seepärast torkas ka kookus selg rohkem silma, kepi peale toetudes näis, et x oleks võinud oma kitlisaba peal tallata.
Treppidest üles minnes mõnikord nii juhtuski. Eks siis kadus ka nööpe ja kitli alumine serv ei olnud alati sama värvi kui ülejäänud rõivas.
Martal oi ükskõik.
Hämmastav, kui väheoluliseks muutub välimus kui kõndimine on saavutus omaette.
Teeks omale keebi? Midagi, mis tema supervõimet rõhutaks? Maski?
Näh, maski ei tee. Maski oleks prillide peale väga paha panna, niigi on nägemine juba niruvõitu.
Keepi?
Marta tõmbas kapiukse valla.
Mälestused.... see punane kleit, see oli tal seljas kui viimati ooperis sai käidud, mis ta nüüd oligi... viisteist aastat tagasi. „Carmenit“ vaatamas, Marta oli just leseks jäänud ja José laul kaugel viiibivale emale lõikas valusalt. Rohkem ta oopereid näha ei tahtnud.
Või must kleit, mitu matust tollega on läbi käidud? Lugematult. Viimastel aastatel küll vähem, kõik olid juba mulla all. Tema ise näis olevat unustatud.
Võibolla surm kasutas tema nimega paberit millekski muuks, seepärast on terviski nii... khm.. sitt... Aga näe, ära ka ei sure.
Valge kostüüm. Tollel on küll revääril punase veini plekk, lihtsalt mälestuste pärast ei tahtnud Marta seda rõivast ära visata. Kui palju võrratuid õhtuid, pikki naere, ilusaid inimesi.
Ah, neist enamiku viimast pidu on ta oma musta kleidiga külastanud. Las see valge piduriie ikka olla, mustal päeval hea vaadatagi.
Ahah, siinsamas – Marta leidis lõpuks, mida otsima hakanud oli.
Roheline vööni ulatuv keep, selle juurde kuuluv kleit jäi viiskümmend aastat tagasi kaduma. Marta itsitas jälle, kleidi kaduma mineku lugu oli piinlik ja meeletult magus meenutus korraga....
Ah, ei hakka enam unelema, Marta sättis keebi õlgadele ja uuris end peeglist.
Jaa, see muutis paljutki. Marta liigutas küünarnukke ja keebiserva sõrmedega lennutades pööras end nii- ja teistpidi. Väga müstiline pilt.
Selle ta võtab.
Parkimisplats oli õhtuselt tühi, pood pandi kinni juba kella viiest, pühapäev ikkagi. Poisid teadsid, et poolt tundi peab vähemalt ootama enne kui autodega kohale sõita võib, enne seda olid veel poemüüjad ja mõnikord ka juhataja majas ning need olid kärmed politseisse helistama. Hiljem ei hoolinud keegi. Oli siis poistel longero kapotil soojenemas või mitte, joonistati asfaldile sõõrikuid või ei – kedagi ei huvitanud.
Peale selle vanamuti, kes täna keset platsi nagu maa alt välja kasvas.
Kehast krõnksus, kittel eest maad pühkimas ja tagant siniseid soonilisi sääri välgutamas, pirakas kepijändrik mõlema pihu alla kõvasti vastu maad surutud ja pooliku vihmamantli moodi pitside ja pärlitega kaunistatud koitanud keep õlgadel. Ülikõhnast näost pea kuklani ulatuvatest silmakoobastest prillide poolt mitmekordseks suurendatud vesisevõitu silmad siia-sinna viksamas.
Kogu ta olemus veenis kõiki, et siit ta ei lähe kuhugi.
„Ma arvan, et te peaksite nüüd koju minema!“ oli kõik, mida ta ütles.
Võibolla – kõik seda ei näinud, kuid mõni siiski kinnitas hiljem, et see oli tõsi – koputas ta Ardi auto kapotti oma kepi käepidemega. Päris kindlasti olevat kepp Keyryni säärte vastu sattunud. Gerald vandus, et midagi olevat ta kõrva juurest mööda vihisenud, tema meelest kas keebi äärde õmmeldud jäik pits või pigem siiski jälle jalutuskepp.
Koju minek oli kindlasti päris hea mõte.
Jutud hullust mutist ei olnudki legend, nagu nad nüüd nägid.
Temaga kakelda?
Mis siis nende väärikusest järgi jääb.
Koju.
Kohe.
Marta seisis keset tühja parklat. See juhtus jälle.
Ta tõmbas keebi tihedamalt ümber õlgade, õhtud ei olnud enam väga soojad.
Peaks koju minema, võibolla pisikese ringiga, selle kõrtsi juurest läbi, mille ees uudiste järgi päris tihti kakluseks kiskunud oli.
Postitused
