Keskeakriis: liiga elutark, et unistada ja liiga väsinud, et põgeneda

by W

Kui ma nädalaid magamata novembri teises pooles perearsti juurde jõudsin, oli seisund juba üsna huvitav. Kerged lihastõmblused, higistamine, hingeldamine (mida ma ise ei märganud), värisevad käed, tahhükardia ja vererõhk 227/106. Muidu stoiline tohtrihärra vaatas numbreid, ajas selja sirgeks ja ütles “püha püss!” Siis soovis uuesti mõõta ja palus keskenduda millelegi hästi positiivsele.
Proovisin. Mõtlesin palgapäevale... khm, valetan, ma ei mõelnud millelegi, ma ei olnud mõtlemisvõimeline. Näidud ei läinud oluliselt ilusamaks.

Sain 30 päeva töövõimetuslehte ja hunniku retseptiravimeid. Stardipaketi, mis peaks mind rahustama, magama panema, vererõhku normaliseerima ning rabanduste ja äkksurmaohtu vähendama.
Teate seda magusat masohhismi, kui loed ravimite kõrvaltoimeid? Ou jee, neist osa on mul puudu, siis oleks jackpot.

Istungi haiguslehel. Põhjuseks insomnia, sõitev katus ja “ealisest iseärasusest tingitud füüsilised vaevused”. Mis võivad olla psühhosomaatilised. Inimkeeli: keha ütles ühel hetkel ajule, et nüüd aitab, ei mingeid “pingutaks veel veidi” läbirääkimisi enam ja läks rikki. Võttis aju kaasa.

Tehti hulk analüüse: maks, neerud, hormoonid, kilpnääre ja veel asju, mille väljendamiseks peaks ladina keele kursuse läbima. Ma ei tea, kas Duolingo pakub seda.
Terviseportaalis ilutsesid proovide sildid “normis”, “alla normi” ja “üle normi”. Proovide järgset lubatud telefonikõnet aga ei tulnud. Kaks krdi nädalat.

Oletasin loogiliselt, et kogu näidikukompott oli selline, et perearstikeskus tegi järelduse, et siin pole enam kellelegi helistada ja kustutas mu nimistust. Maakas arvas, et AI soovitaks mu tulemuste peale hospiitsi poole vaadata. Ma ei hakanud AI-lt ega Googlelt küsima, ma ei soovi järgmised 3 kuud hauakivide ja peielaudade sooduspakkumisi näha.

Eile võttis arst lõpuks ühendust. Veel 30 päeva. Ma ei maga endiselt nagu peaks, vererõhk sõidab kui pilvelõhkuja lift, enesetunne ja meeleolu ühes sellega. Pealelõunasel ajal kardan mõni päev kokku kukkuda. Voodis on turvaline. Nii et poes käin hommikul.
Lisandus uus huvitav ravim, mis äkki hoiab ära reklaamipausid unenägudes. Ei mingeid tuunikalajalakreeme enam... nats kahju.

Nüüd on aeg(a) mõelda. Elu(stiili) muutusele. Sest isegi geeniloto võiduga saab keskeas otsa see füüsiline vastupidavus ja ressurs, mille heaks sa pole seni midagi teinud. Lihtsalt oli. Pidas vastu kõikidele su lollustele ja eksperimentidele. Enam mitte. Nüüd tuleb lisaks hingele ka keha eest hoolt kanda. Ebameeldiv, aga nii on.

Mõelda tulevikule ja ka tööle. Sissetulekule. Samamoodi edasi minna ei saa, see hirmutav hoiatus ja äratus ütles, et miski minus on nõus pigem surema kui nii jätkama. Inimestel on kardinaalsete muudatuste ees sageli kartus ja instinktiivne vastuseis. Aga... aga... aga...

Tuleb leida jõud, et üritada unistused, mis olid enne elutarkust, teostada. 

Kolmanda lapse sündroom

Nordic Pulse Ritual, Kristjan Järvi/Jon Hopkins, maailma esiettekanne. 

 Mida ma selle kohta öelda võiks... Ilustamata: kukkusin sisse. Pileti ostmine on toimunud mingil määratlemata ajal meeltesegaduses, juustuks hiirelõksus oli Järvi nimi. Ma oleks pidanud targem olema. Üle tüki aja olen olukorras kus ei saa öelda, et oleks kahju, et käidud sai, kuid pakkumisele üritust korrata tuleks vastuseks kirglik "eeeiiiii!!!" 

 Kolmandad lapsed teevad mis tahavad. Ideaalne düsfunktsionaalne lapsevanem kasvatab esimest last iseenda täitmata unistuste poole pürgijaks, teise lapse puhul ei ole ta enam nii järjekindel ja kolmas teeb mida tahab. K J on kolmas. Ta soovis minu meelest Alexelas tantrafestivali vaibi tekitada. 

Ümber muusikute olid laotatud padjad lamavpublikule, saal oli täis sümfooniakontserdile paslikut ontlikult istuvat kuulajaskonda. Juba see oli tohutult vastuoluline, puritaanlikud istujad kõrgusid pikutajate-kallistajate kohal kogu oma pulkjas kanguses. Sinna juurde veel üüratus koguses lavasuitsu. Viimastel käidud kontsertidel on toss kuidagi väga popp olnud, kas tossumasinatel on temus soodusmüük? Ma ei usu, et see väga tervislik on, muusikutest on kahju. 

 Ma kirjutaks täiesti teist juttu kui oleksin toda rituaali kuulanud soojas augustöös kusagil lahtise taeva all ritsikatest üle mängimas, ilma tossumasinateta, tantsides nii nagu keegi ei näeks. Muusika ise oli ju hoolimata oma eksperimentaalsusest kuninglikult mõjuv.  

Lihtsalt esmaettekande keskkond oli kõigist ponnistustest hoolimata valusalt sünteetiline.

Hm, näib, et ma siiski isegi läheks ka teine kord mõnele samalaadsele kontserdile.  Ma väga palun järgmiseks korraks linasemat õhkkonda. Hea algus seegi, kui saal vähem tossune oleks.

Lühkarid

 Üleeilse peo järgne öö oli hirmus, uni tuli alles kell viis hommikul ja kadus uuesti juba üheksa paiku. Päevased tukastamiskatsed olid nagu puuksutava imiku uni - kolm sekundit und, veerand tundi vingumist.

Aga teatrisse pidi ju minema! Kultuur ja puha ning ehk saab kusagil niimoodi süüa ka, et ise ei pea keetma. Mõlemat sai. 

"Lühkarid" sedapuhku, reklaami peale ostetud piletid, et te teaksite. 

Viiesest seltskonnast kahele meeldis väga, kaks ei osanud oma seisukohta välja öelda, nende puhul tähendas see pettumust, sest niipalju ma seda seltskonda tunnen ja mina olin ning olen siiani segaduses. Kohati oli metsikult lahe ja kohati ei saanud ma tegevusele pihta ning pisike hetk möödus mõttega "no täielik..." Mu meelest see ongi hea asja tunnus, et kõik korraga on olemas, "..." sealjuures.

Seekord oli võlliks jõuluaeg. Saalist publiku seast kuuske mängima kutsutud tütarlaps keset publiku interaktiivsel sekkumisel kokku pandud sketši, poll, mille põhjal saalis olev publik skanneeriti ja lahterdati õnnelikest õnnetuteni, tegusatest passiivseteni, lühkaritel mitmeid kordi käinutest esmakordsete üllatunuteni, nutisõltlastest telefoni mitte omavateni (see vastus jättis õhku küsimuse, et kuidas nad pollile vastasid, mis tööriistaga?), etenduse ajal tänavalt "kinni püütud" paar, kes kinnisilmsetena lavale toodi ja keda siis aplausiga ehmatati. Mitmekordselt ühe inimese poolt linti loetud lõik "Kolmest õest", kuhu viimase kihina jooksis peale sarkastiline tänapäevane närimine...

Ma ei ütleks, et jube naljakas oli. Kohati oli küll, aga pigem sellisel mõtlemapaneval ja muigama ajaval moel. Isegi etenduse lõpus puhkenud jõuluvanade mäss ei olnud kontrollimatud hirnumist esile kutsuv möll, mul isiklikult oli neist habemikest näiteks kahju. Etenduse trupp mängis nad lihtsalt nii elusaks ja oma olukorraga siiralt mitte  rahul olevateks.  Naljakas oli see, et tollesse sketši kaasati pool rõdutäit publikut, mõni tundis end laval nagu kala vees.

Äh, vanaks jäänud, palju lobisema hakanud. Mul on väga hea meel, et "Lühkareid" vaatama sattusin, see oli ju puhas juhus. Edaspidi peaks teadlikumalt midagi mässulist oma kalendrisse sokutama. 

Karge

 

Täna oli päikest näha.  

I

M

E

L

I

N

E

Kui suvel, sellisel normaalsel suvel, on päike näha iga päev ja pooled ööd sinna otsa ei ole see pooltki nii tore kui päevatera pärast nädalate kaupa pimedas kügelemist, on ju?

Täna, olgu, eile oli reede. Praegu, haiguslehel, pole päevadest suurt vahet. Vast niipalju, et mu manuline läheb enamikel reedeist oma koju ja seega nädalavahetustel eriti kütma ja süüa tegema ei pea. Täieliku allakäigu ära hoidmiseks peksan end mõnikord kodust välja. 

Põhjust ikka leiab. Maakonna ettevõtjate jõulupidu näiteks, täna oli selline võimalus. Pearu Paulus tantsuks, Kait Kall naerutamiseks, söögid-joogid tööandja kulul. Üldse pole piinlik tunnistada, et "ma rohkem nagu veini pärast tulingi". 

Piinlik on see, et juba pärast praadi avastasin, et ma olen selle jama jaoks liiga vana. Pidu pidi kestma kaheni öösel, mul oli kella poole üheksaks kopp ees. Eks oma osa on ka selles, et olgugi mu kolleegid ühed ilmatu toredad inimesed ei ole nad siiski mu südamesõbrad ja suhtlus ammendas end kiiresti, lärmakas tantsumuusika ei aidanud vestlusele eriti ju kaasa ka, eksole. Mu lemmikülemus, kes mind pärast teatud promillitaseme saavutamist tavaliselt tantsule vedada armastas, istus teisel pool saali ja seega polnud suurt lootust ka kehakultuuriga tegelda (Iroonia? Ah, mis te nüüd, kes siis läkuse ülemusega tantsida ei taha!)  Seega kuritarvitasin oma peo toimumispaigaga samas väikelinnas elavat poega ja palusin tal ennast koju viia. Hea laps on mul. Kuulas sõna ja vedas oma purjus ema koju metsa ära.

Täna on virmalised õues.

Jõudsin mina koju, vaatan metsa kohale - sillerdab.

Vaataks meelsasti põhjalikumalt, võibolla teeks piltigi. 

Aga vintis. Mis vintis, natike rohkem kui vintis, põlv pehme ja pilgu fokuseerimine sama hea kui vene mustvalgel telekal. Muide, päris head veini pakuti pidusöögil ja umbsest ballisaalist kargesse õueõhku astumine mõjus... Noh, mõjus.

Ja lakkuge panni, rohkem ma vähemalt praegu kukkuda ei taha.

Tõin köögist tooli, panin keset õue maha, istusin näoga põhja poole ja alguses lihtsalt vaatasin. Seejärel hakkasin telefoniga mängima, üritasin setinguid sättida, pilti teravustada, kaadrit püüda, hetke oodata. Naiivitar, endal oli probleeme tagumiku (hiiglaslik!) sihtimisega toolile (taguotsaga sobivas mõõtkavas!) ja tema loodab siin filigraanseid ööpilte saada. Pange parem elevant klöppelpitsi niplama, on rohkem lootust mingile tulemusele.

No mida sa joodikult ikka tahad. Hea, et telefoni maha ei pillanud. Lakard.

Omaenda kobadus oli korraga naljakas ja kurjakstegev.

Seda kuni hetkeni, mil pillasingi telefoni maha. Katki ei läinud lihtsalt pimedas oli räbal seda jäätunud rohust otsida.

Loobusin pildiponnistusest. Mitte ainult seepärast, et mõistsin oma kohmakust, seda ka muidugi, aga peamiselt seepärast, et...

...mitte kõik ilusad hetked ei pea pildiks saama. 

Ma lihtsalt istusin, silmad taevas ja vaatasin kuidas värvid veiklesid metsa kohal. Keegi krõbistas metsas, roheline valgusmõõk lõikas punasest kardinast läbi, valkjas laine tõmbas neil mõlemal hoo maha, silmanurgast nägin geminiidi veidralt aeglast kukkumist. Lõpuks ei saanud aru kas see toimub päriselt või lisab aju värve juurde.

Külm oli. Talv on siiani olnud nagu kehv jaanipäev, külmatunne oli täiesti harjumatu. Kujutasin ette, kuidas ma istun seal hommikuni, lõpuks on silmamunad härmas ja esimene päästja murrab mul kogemata kõrvalestad küljest. Hm, füsioloogiline lahus külmub umbes 0,5 miinuskraadi juures, kas praegust kargust jagub hommikuni?

Hirm koleda korjuse tekitamise ees ajas mind lõpuks tuppa sängi.

Kõht on täis, pea enam mitte. 

Hakkan virmalisi unes edasi vaatama. Õhtul lähen teatrisse. Pühapäeval magan. Oh, milline kurnav ja keeruline elu.

Ahjaa, pildil on piparkoogimaja, mille tegemine oli nagu vanaks saamine. Algises projekt ja pedantsus, lõpuks tatt, teip ja "Seisab ju püsti? Mida te norite!" Arhitekte siit perest ei tule.

Soovilugu 2 või mis sellega juhtus

 Milvile meeldisid kolimised. 

Mitte ses mõttes, et Milvile endale oleks kolida meeldinud, seda kohe kindlasti mitte, aga üksikule vanemale daamile pole paremat meelelahutust kui vaadata oma kolmanda korruse aknast kuidas mõni vana, üdini tuttav, kuid mis parata - igav - naaber ära kolib. 

"Näe, nüüd läheb diivan. Vaata ainult neid käetugesid, kas ta käsi üldse ei pesnudki, nii võidunud? Võis ka arvata, ta vahetas ju voodipesu ka üks kord kolme nädala tagant. Et kuidas ma tean? Suvel oli näha, hea, kui korra kuus tekikott rõdul kuivas, ega ma eilne pole!"

Selle jutu peale oli hiljem naabrinaistega koos hea maja ees pingil õlgu võdistada ja päid vangutada. Veera küll kõneles midagi kuivatist ja vihmasest suvest, aga vabandust, kui ikka diivani käetoed sellised välja näevad ei ole kahtlustki, et tegu oli üsna kasimatu inimesega. Milvil olid selle tunnistuseks köögiaknast tehtud pildid diivanist, mõnel mutivalve liikmel ei olnudki akent maja paraadnapoolel. 

"Ja siin, näete, on pilt tema televiisorist. Kes oleks võinud arvata, et tal selline suure ekraaniga asi kodus on!"

Mammid ahhetasid. Seda see naaber neid kardinaid kogu aeg ette vedas, õhtul keera või silmad kõõrdi ja kael haigeks, aga sisse ei näinud midagi.

Selge see, et kolimine oli põnev.

Eriti põnev oli uue inimese majjatulek. 

Kaubikust majja tassitavad asjad olid kõik seni veel kordagi nägemata, minemakolija kraami võis kas aknast aimata või täiesti juhuslikult ja kogemata läbi astudes kasvõi ukselt kiigata. Uue elaniku kraam seevastu...

"Näete, milline voodi, madrats üksi sama suur kui minu köök!"

See polnud muidugi tõsi, et Milvi hääles kadedust kostis. Puhas meelepete.

"Ja siin pildil on külmkapp. Kahe poolega, punast värvi. Teate, ma tükk aega mõtlesin, misasi see on, et kas tõepoolest tehakse nüüd rauast riidekappe, eksole. Aga diivan..oot, kus see pilt ongi...diivan on tal lilleline!"

Oli vast Milvil hea vaade oma köögiaknast. Võibolla ainult natukene pidi selle kõige nägemiseks köögiaknast välja kummarduma, ei midagi kontimurdvat.

Kolimised olid toredad, aga kahjuks lühiajalised ja juhtus neid harva. 

Kui üks ajaviide otsa sai tuli teine leida.

Nüüd oli aeg oma uut naabrit tundma õppida.

Kus ta käib. Kas ta käib seal, kus ta käib, iga päev, samal ajal või sebib kaootiliselt edasi-tagasi. Kes ta juures käib. Kas käib üksainus inimene või on rahvast nii, et pea või kataloogi. Kuidas see kataloog koostada. Mida ta poest toob, kas kott on raske, äkki paistab läbi või on ehk koti kuju järgi võimalik midagi oletada.

Nii keeruline elu, mõni ime, et Veera ja Salme külla tulles pidid koogi kaasa võtma, kus omal enam aega küpsetada.

Kõige paremini läks muidugi siis kui uue naabriga koridoris juhuslikult kokku juhtusid. Ega see lihtne ei olnud, seegi kord läks ikka oma veerandsada katset aia taha kui Milvi täiesti juhuslikult uue naabriga trepil kokku juhtus.

Kena noor inimene oli pealtnäha. Nokutas peaga ja puha. 

"Oi, näe, uus inime koridori peal ja..."

No ei võtnud vedu. Milvi ajas end trepil sutsu kohevamaks, õnneks ei olnud uus naaber nii mats ka, et oleks lausa edasi rammima hakanud.

"...ja mis naabri nimi ka on ja mis ammmetit naaber peab ka, et äkki on nii hea amet, et...ja mina olen Milvi ja...."

"Kert olen. Influentser, mul on kõva kaks ja pool tuhat jälgijat instas, tiktokin ka mõnikord".

"..Milvi olen ja....ahah..."

Milvil läks justkui õhk seest välja. Esimest korda üle aastakümnete ei mõistnud ta mitte midagi öelda.

"Ahah".

Naaber oli juba ammu uksest väljas enne kui Milvi valvekoondise pingile jõudis.

"Noh, mis inimene see uus on?"

"Kas oli viisakas?"

"Mis nimeks?"

Kui põnevus oleks tuli, olnuks pingist ammu tukid järel.

"Ei mina oska midagi öelda nüüd kohe. Mis ta ametiks ütleski, influentsa või mis see oligi. Kert on nimi ja midagi pidi toksima mõnda tuhandet inimest."

Milvi hääle oli selget nõutust täis.

"Mis te pinnite nüüd, ma ka rohkem ei tea praegu!"

"Ära sa ütle, ma tean küll, mis see influentsa on, mu oma vanaema rääkis, et sellest suri pool Euroopat tühjaks!"

Veera hääl oli sula hirmu täis. Mutid olid peadpidi koos, ärevus kasvas vererõhuga samas tempos. Igaüks oli influentsast midagi kuulnud. Ikka, et Hispaaniast tuli ja niitis loogu, eks ta üks katk omal ajal oli. Paartuhat, olevat too Kert öelnud. Paartuhat ja tikk-tokk, mis seegi muud tähendas, kui et tuhandetega on juba ühel pool.

"Ma arvan, et lähen ikka tütre poole elama, ta juba ammu kutsus," tõusis Selma kange selja pärast ägades püsti ja kadus ukse paukudes kõrvaltrepikotta.

"Äh, mul, näe, kass toas omapead!" oli Veera kangesti kärsitu 

Milvi sättis ennast ka minekule. Ütle nüüd, nii kena noor inimene ja selline salalik, nüüd peab küll köögiakent kinni hoidma hakkama. Ei tea, kas ta oli poiss või tüdruk? Oli nagu poisihäälega? Juuksed olid ju ikka tüdruku moodi patsis? Aga seljas oli justkui pintsak? Kõrvarõngad oli ju...?

No nii noor ja nõnda hirmus, tänapäeva maailm on puhta raisus, tiktokkkk ja influentsa...

Nüüd ma tean, mida rahaga teha

Mida omaaegsed rikkaks tahtjaid tegid?

Sõid kodus võileiba ja urgitsesid restoran "Gloria" ees hambaid. Mõnikord võileiva jaoks raha ei piisanud, siis urgitsesid niisama. Hambaid.

Mida hiljutised laenurikkad tegid?

Ostsid viimase mudeli buumeri ja elasid selles. Mõnikord nädal aega samas kohas, sest bensiiniraha ei olnud, aga viimane mudel oli. BMW.

Seda, mida tänapäeva rikkad teha võivad käisin kinos vaatamas, noh, et kui rikkaks saan teaks kah.

Lennuki ostavad, ainult, et ei jagu neil raha ei pidurite remondiks ega mõistust piisava kütuse ostuks.

"Uus raha" on hea film, mul jäi Tartus tohtril käies aega üle ja kinos on mugavad toolid. Väga eestilik, aeglane, aga nüüd olen tark ja puha. Ja kui palju oli äratundmisrõõmu: "oi, ma tean seda kirjut katust! Neid kunstmurulaike olen ka näinud!"

***

Terviserindelt: väikelinna EMO pabereid uskudes on mul murtud parem käsi, mitte vasak nagu ma ise tean. Kõik uuringud kinnitavad, et tegu on parema küünarvarreluu ülaosa killulise murruga, osa teevad seda ladina keeles. Mul on raske ette kujutada mis oleks võinud juhtuda kui ma oleks olnud nõus seal tehtava operatsiooniga.

Orkester otse universumist

 

Just. Kukkus kosmosest ja sinna ka haihtus.

Mitte seepärast niimoodi, et kosmiliselt hea - kuigi halb ta ei olnud, seda kindlasti, vaid seepärast, et Universe Symphony Orchestra on nii geneeriline kogum, et ma ei suutnud leida isegi dirigendi nime, rääkimata muusikute ja lauljate omadest. 

Võibolla oli kusagil müügil kavaleht ja seega on viga minus. 

Kui mina saan nüüd oma katkist kätt ravides ametlikult töölt välja lülituda, siis mu teatrikambasemud seda ei saa, neid aitavad muud meelelahutused. Kuna enamikel juhtudest on meil piletid ostetud kuid ette, siis nii pikalt plaanitud asjadest olen nõus loobuma vaid juhul kui mu pea otsast tuleb. Seega sai täna ühe sõbraga käidud Vanemuise Kontserdimajas juba augustis soetatud pileteid pruukimas. Sama sõbraga oleme sama kontserti suvel Jurmalas aia tagant muruplatsil pikutades kuulanud, nüüd siis esimene rida, päris kenasti keskel.

Tore oli, palju äratundmisrõõmu kunagiste rokkmuusika mässumeelsete pahade poiste repertuaari kuulunud lugude sümfooniaorkestrile kohandatud versioonide näol. Sõber on sellise muusika tuline fänn, tema rõõm tegi ka minu tuju heaks, aga mu enda mõte liikus rohkem neil radadel, et ...

...nüüd läks lause kole keeruliseks.

On see nüüd linnalegend või ütles seda tõesti iidammu keegi poliitik, kellele kurdeti stagneerunud ühiskonda pahupidi pööravate hipide rohkuse üle: "Oodake, nad lämbuvad varsti oma laste mähkmetesse!" Väga valesti ta ei öelnudki.

Kontserdi ajal tuli pähe mõte, et Nirvana, Metallica, Rammstein, isegi Led Zeppelin ja biitlid löödi oimetuks viiuliga, tümitati törtsuke flöödiga ja viimane mats anti tšelloga otse lagipähe. Sähke teile maailmavalu ja mässu! Pursuid istuvad saalis pehmetel toolidel ja plaksutavad dirigendi märguande peale või kiigutavad telefonide taskulampe trombonistide etteütlemisel.

Äh, siiski oli tore. Pealekauba on homme...ok, juba täna käes pühapäev ja saab kaua magada.

Aeg maas

 

"Tiiiimbeeeeeeerrr!!!!!" oli üks asi, mis pähe tuli, kui kukkusin. 

Pärast oli lihtsalt piinlik, sest publikut oli palju ja peale piinlikkuse oli ka kindel teadmine, et midagi on nüüd küll pahasti. 

Oligi pahasti.Vasak õlavarreluu on igatahes puhta pooleks ja siin ma siis olen, haiguslehel, üksi ahiküttega talvises majas, poed ja muud lõbustused kilomeetrite kaugusel, riietumine nii keeruline, nii keeruline, vaevlen valudes...

Ärge nüüd kõike ka uskuge mida loete. mul on sõbrad, jonn ja see krüptiline auto kõrvalistmel sõitja, keda nüüd järgmised neli päeva siin pole, aga ta tuleb tagasi, tuleb.

Väikelinna traumapunktis tehti röntgenipilte ja lükati tomograafitorust läbi, seejärel tuli kurva näoga tohter ja ütles, et  midagi pole teha, nüüd läheb lõikuseks. Kuulsin, kuidas tagaruumides löödi käiad tööle ja hakati nuge ihuma. Personal on tolles haiglas väga hooliv ja inimlik, aga legendid fopaadest, mis seal traumapatsientide ravimise käigus on juhtunud on nii kurikuulsad, et palusin võimalust Tartusse teist arvamust küsima minna. Väga kehvasti peidetud kergendustundega mulle see luba anti, seoti mu käsi rätiga kaela ja lehvitati järele. Tartus ütles arst esimese asjana, et rätik on valesti seotud ja teise asjana, et mingit operatsiooni pole vaja, luutükid, olgu, et neid on mitu, on kenasti omal kohal, kirjutas välja ortoosi (ma veel ei tea kuidas ma selle kätte saan...) ja kutsus nädala pärast ülevaatusele.

Saatus mängis mulle otse-näkku-palliga kätte võimaluse aeg maha võtta. Mul on seda vaja. 

Selliste asjade valguses näed kui toredad on inimesed. Kolleeg, kes pani oma päeva hakkama mind traumapunktide vahet sõidutades, teine kolleeg, kes mulle kaks saapatäit šokolaadikomme ja "saa ruttu terveks!" kirjakese saatis - saapatäied seepärast, et ta saatis mu papud mulle koju, ma olin ju turvakingadega, kui kukkusin. Arstid-õed-abipersonal olid nunnud, isegi need, keda ma ennast lõikama ei lubanud. Poeg, kes hilisõhtul mul Tartus järel käis, puud toodi tuppa valmis, igalt poolt pakuti abi nii kuis jõuti.

Jonn, valuvaigistid, head inimesed ja arsti nõuannete kuulamine veab mind sellest kõigest vihinal läbi. Piinlik, aga praegu on kuidagi hea meel, et rattast maha sain, ju seda on vaja.

Ohutusalane nõuanne: kui te panete vestitaskusse paarikilose karbi mutreid, siis võib juhtuda, et isegi väikese vääratuse korral ei oska te oma raskuskeset nii kontrollida, et püsti jääte. Ma komistasin hästi kergelt ja mutrikarp vedas mind kummuli. Naeruväärne ja valus.

Iseendale

Täpselt kuu aja pärast on päev minuti võrra pikem kui sellele eelnev päev. 

 Igal aastal, kullake, igal sügisel 

 Astud sammhaaval põhjatusse järve 

 Algul ehmatab vesi pahkluid 

 Nii umbes jaanipäeval või päevake hiljem

 Augustis pitsitab külm juba põlvi 

 Edasi läheb kiiresti ja äkki 

 Täiesti ootamatult 

 Ette valmistamata 

 Sest sa lihtsalt ei jõudnud

 Oled sa rinnuni vees 

 Oled sa kaelani jäises järves 

 Oled sa sõõrmeteni külmuvas vees

 Õhk saabki otsa 

 Ära jää seisma, kullake, liigu edasi 

 Ära jää seisma 

 Järvel on teine kallas olemas 

 On

 Usu

 

Tellimusloo järg

 

Kui Milvi hotelli tagasi jõudis, hingetu, seelikusaba ja rätik tilkumas, vaatas ta korraks peeglisse ning ütles endale "Milvi, sa oled lollakas, no ikka ametlikult". Aga enne kui ta moraaliligemisega edasi jõudis minna. märkas ta kapinurgal veekeetjat. Mis tähendas keeva vett ja seega sooja toitu. 

Kõht tegi sellist korinat nagu ta vaid paljaste makaronide ja liigse veini puhul teebki. 

Milvi peas sähvatas mõte, mis sai normaalne tunduda vaid Milvi ajus. "Selle homaari oleks saanud ju siin supiks keeta!?"

Milvi pani kingad jalga tagasi, kahmas pesunöörilt imerätiku, mis oskas elukaid kinni hoida ning komberdas hotellitrepist alla tagasi. 

Ukse juures vaatas portjee teda pilguga, milles oli aimdus, et see tädi pole üldse mingi süütu nonna. Milvi vaid muigas ja libises pimedale tänavale. 

Randa jõudes märkas Milvi pisut eemal mingeid varje ja kuulis vadistamist. 

Lapsed. Liiga väikesed, et siin üksi olla. Vist öösel salaja ujumas ja veendunud, et nende vanemad sellest kunagi teada ei saa. 

Milvil aga ei olnud aega neist välja teha. Pealegi ei osanud ta nende keeles rääkida. Nii ta keris taas kleidisaba veidi kõrgemale, astus jalaga ettevaatlikult põhja katsudes merre ja hakkas vees kobama, rätik igaks juhuks valmis. 

Tuul tõusis, meri lainetas ja vöö vahelt pääsenud paks kleit võttis tuule alla kui puri ning Milvi nägi välja kui tundmatu merekoletis. 

"Aaaaa!“

"Maammmaaa... Ma...!“

Milvi ajas end sirgu. Lapsed pistsid karjudes jooksu. 

"Ärge kartke, see olen lihtsalt mina, ma olen täiesti..." hüüdis Milvi, kuid tema selgitused mattusid lainemühasse. Ja ega nad ju poleks nagunii aru saanud.

Milvi ohkas, kehitas õlgu ja meenutas, et tal oli pooleli hoopis homaariotsing, mitte jõnglaste rahustamine. Ta kobas edasi. Ja tõmbas välja meripura. See, lähedalt vaadates, näis kui lugematu hulga talvi keldris olnud hallikas hapukurk. "Väkk" kiljatas Milvi ning heitis leiu merre tagasi. Igaks juhuks pisut kaugemale. Jonni jätmata solberdas ta edasi, kuni tundis käe all midagi libedat. Homaar see ei olnud. Meripura vist ka mitte. Milvi tõstis saagi uurimiseks veest välja. Käes tilpnev kalmaar kostitas Milvit tindi ja vee pritsimisega. "No sina, limane lurjus, oled ka mingi proteiin" pobises pahane Milvi ja pistis eluka rätikusse. 

Hotelli tagasi jõudes keeras ta ukse seest lukku, pani veekeetja tööle, uuris kalmaari kriitilise pilguga ning tükeldas eluka kohvitassi. 

See, mis lõpuks tassi valmis sai, oli veidi kummine, veidi tindine, veidi meremaitseline ja veidi kahtlane. Aga soe. Ja liha. Mida pärast sellist õhtut kehakinnituseks hädasti tarvis läks.

Kui Milvi end lõpuks unele sättis, mõtles ta, et homme sööb ta siiski makarone. Ainult makarone. Ja jäi magama. 

Meres kivide vahel tegi keegi samal ajal "sulps" ja "klõps". 

Mõnel on alati parem päev kui teistel.