Lehed

pühapäev, 16. november 2025

Sobilik

 

Rakvere, "Tsikaadide aeg". 


Kui Ülle Lichtfelt suureks kasvab saab temast Ita Ever. Praegu tekkis võrdlus "Augustikuu" matrooniga ja see võrdlus ei teinud kahju kummalegi võrreldavaist. "Peab nägema!" etendus.

Peredraama päranduse jagamiseks kokku tulnud perekonnast, kellest kõigil on midagi ebaseaduslikku või ebamoraalset või nende kahe ühisosa minevikus ning kes avastavad, et on nende teod mis on, siis esivanemate sünget minevikku neil lüüa ei õnnestu.

Seda esiteks. Teiseks: ärge minge seda etendust vaatama kui te olite elus veidi tumedas kohas. Hoolimata sildikesest "tragikomöödia" on sellisel juhul tegu tragöödiaga, kus mõned möödarääkimised ja korralik mahlane kaklus toovad parimal juhul suunurka lahja muige ning halval juhul tekib rindu suur soov minna asju selgitama ("tegelikult ta hoopis...") või otsib silm tuletõrjevoolikut, et kaklejaid veega jahutada. 

Aga ma hoidsin end vaos!

Kusagil näidendi keskel reageerisin ühe stseeni peale prohveliku mõttega, et seda siin saab siluda ainult tuli. Näib, et autor leidis sama. Puhastustuli, mis tegelikult ju midagi ei puhasta, tuul on see mis tuha laiali puhub nii üle perekonna kalmistu kui läbi "metsa, kuhu neegrid maeti".

***

Hiljem, jätkates oma "vaimutoit + midagi kere heaks" traditsiooni käisime Rakvere slaavi restoranis söömas, see läks veidi pikale, aga hea oli. 

Aga aga aga

Tekkis tahtmatu seos vastnähtud näidendi originaalpealkirjaga "Appropriate", emakeeles siis "Sobiv". Restorani nimi on teadlikult rõvedusele sihitud klikimagnet. Ma ei usu, et see on juhuslik valik, pigem on tegu konksuga välismaalaste õngitsemiseks. 

Toit oli hea, seda küll. Nagu seltskondki.










reede, 14. november 2025

Pirukad




Pirukaputka ümbruses ei toimunud tavaliselt midagi. 
Tulid ostjad, said oma pirukad kätte, läksid minema. 
 Kuna putka asus keset küla tulid ostjad tavaliselt jala. Väike koht, kes kaugemal elas küpsetas oma pirukad kodus, pirukaostjad olid enamasti kas läbisõitjad või inimesed suurtest korrusmajadest, neid oli külas suisa kuus. 
Kõik teadsid, et seal elavad laisad inimesed, virgad keedavad kodus tanguputru ja moorpraadi, mitte ei mugi ostetud pirukaid. Laiskasid oli piisavalt, et putkat elus hoida. 
Tavaliselt oli pirukaputka ümbrus vaikne. 
Mitte täna. 
Täna vilkusid kõrvaltänaval vilkurid, kohal olid nii politsei kui kiirabi, keegi üritas päästeametisse helistada, keegi teine hõikas valjuhäälselt „Tuletõrjet pole vaja, tuletõrjet pole vaja!“ 
Möll, mida polnud siinkandis iial nähtud. 
Mutikeste valvekomando lähima korrusmaja ees pistis pead kokku ja susises kui kiirkeetja, Milvi viiendalt korruselt, kes oma kangete jalgadega alles äsja oli trepist alla saanud muudkui päris „Mis juhtus, mis juhtus?“ 
Kes siis veel paremini teavad kui Ilse, Tanja ja Tamara. 
„Täna olid moosipirukad ja kohupiimapirukad ja kalapirukad“ 
Nagu alati. 
„Kalapirukad olid haugist tehtud“ 
Lihapirukad olid sealihast ja moosipiruka sees oli ploomimoos, seda teadsid niikuinii kõik. 
„Ega siin päev otsa midagi ei olnud, kolmandast trepikojast Viivi käis ja ostis kuus lihapirukat, neljandast majast Märt käis kalapirukate järel ja koolibussi pealt tulid Siina lapsed, need võtsid suure kotitäie moosipirukaid, Siina ei vist ei tee neile üldse kodus süüa.“ 
Igapäevane rutiin, mutikeste valvekoondis oli kõigega igapäevaselt kursis. 
„Siis tuli mees sinise mersuga, see ostis liha- ja moosipirukaid, mu meelest pööras ta pärast Kohila poole. Mis tal see autonumber oligi, kaks kahte oli selles kindlast ja üks B“ 
Sissejuhatus aina venis ja venis, aga Milvil aega oli, ta oli samast liigist kui teised mammid. 
„Aga siis..“ 
Nonii. 
„Aga siis tuli see naine punase maasturiga, Hagudi poolt tuli vist. Või tuli ta Juurust, ei sellest saa aru, sealtpoolt igatahes. Tuli ja küsis kohupiimapirukaid, millal neid enne siin olnud on, kohupiimapirukad!“
Odoot, kohupiimapirukaid seal tõesti ei olnud. 
Mis ta sai siis rabanduse või, et nüüd kiirabi siin on? 
„Ei, selle peale ei juhtunud veel midagi, Paul pakkus talle siis liha- ja kala- ja moosipirukaid, eks ta moosipirukaid ostis.“ 
„Äkki ostis ikka lihapirukaid?“ 
„Ei ostnud lihapirukaid, kindlasti ostis moosiga!“ 
Täpne pidi olema, taset hoidma. 
„Ostis oma kotitäie neid, kuus tükki oli kindlasti, ma tean küll kui täis siis kott saab. Sai pirukad kätte ja hakkas auto pole minema, tegi veel koti pealt lahti, et vaadata kas on ilusad pirukad…“ 
Kohalikud teadsid, et pirukad olid kindlasti ilusad, nemad juba kontrollima ei pidanud. Pealegi kui Paul nägi, et keegi ta pirukakotti kahtlusega uurib jättis ta näo meelde ja järgmine kord nii kenasti ei tervitanud. 
„…tegi koti pealt lahti ja siis lendasid haned üle“ 
Sügis ju, ikka lendas hanesid, kured olid ammu läinud ja luiged alles võtsid hoogu. 
„Lendasid üle ja üks sittus otse kotisuust sisse!“ 
Mammide hääled olid aina heledamad, kulminatsioon lähenes nagu metsa vahel kihutav kiirrong. 
„Ja siis see naine hakkas karjuma, kõigepealt karjus ta hanede peale, et mis need kuradid siin situvad ja siis karjus Herberti lapselaste peale, kes olid just viimase bussi pealt maha tulnud ja naersid..“
„Teda naersid või..?“ 
Eks see oleks vist kõiki pahandanud. 
„Ei mina usu, et teda, nad alles bussi pealt tulid, ega nad näinudki ju. Aga karjus jah ja siis karjus ta Pauli peale, et miks siin sittuvad pardid lendavad ja Paul karjus vastu, et need olid üldse haned ja ega need tema haned pole..“ 
Päris palju karjumist ühe täissitutud piruka kohta, mõtles Milvi. 
„… ja see naine ütles, et Paul peab talle uued pirukad andma, Paul vastas, et „Kui sa nii rott oled, siis ma võin sulle ühe täislastud piruka asemel uue anda„ ja siis karjus see võõras naine, et ta tahab kõiki pirukaid uusi, sest ega ta sellest sitasest kotist ometi teisi pirukaid sööma hakka..“ 
Et mutikoondisel ka selle lause peale õhk otsa ei saanud. 
„Aga Paul saatis ta perse ja siis helistas naine politseisse, et pirukamüüja ei ole nõus täissitutud pirukate asemel uusi andma ja üldse on Paul ta vastu vägivaldne“ 
„Paul sai ikka väga vihaseks ja ütles, et see eit alles näeb misasi see vägivald on kui ta veel kaua kaagutab ja lõi putkaluugi nii kõvasti kinni, et soolatops lendas akna pealt peaaegu ostja maasturini, kukkus naisele jala peale ja siis helistas pirukaostja uuesti politseisse ja ütles, et pirukamüüja on veel vägivaldsem kui enne ja ta sai vigastada ja kui siis politsei tuli oli kiirabi ka kohe ühes ja…“ 
„…ja nüüd on ostja kiirabiautos ja politseinik räägib Pauliga ja Herberti lapselapsed ei ole täna veel pirukaid osta saanudki.“ 
Ütle nüüd. Kõik puhta sassis. 
Pirukaputka juurest kostis kõrgendatud hääli. Hele naisehääl karjus „Kas enam ei aita politsei lihtsaid inimesi üldse?“ ja kiirabiarsti jäme hääl korrutas „Teil pole midagi viga, ma ei anna teile mingit valuvaigistit!“ ja Paul jauras „Ma oleks sulle selle ühe kuradi piruka andnud ju, mida sa mutt lõugad“ samal ajal kui politsepreili luges Paulile sõnu peale, et „Meesterahvas ikkagi, hoidke end vaos!“
„Kuulge, mul toas karp küpsiseid, toon ära. Kui midagi on, rääkige mulle pärast“ 
Ilse ajas end usinasti püsti, ega tal kaua lähe, ta elab esimesel korrusel. 
 Küpsised kuluvad marjaks ära küll, täna läheb vist pikemalt.


neljapäev, 13. november 2025

Tuvid

 

Äratuskell. Kass hüppab voodile. Üles. Pesema, riidesse, kohv tassi, juustuleib kõrvale, raadio mängima.
Õues on soe, akna võib natuke lahti teha. Tänavalt kostab summutatud müra.
Ülemise korruse korterist kostab samme. Keegi lohistab tooli, põrkav kõva asi kukub põrandale, akna taga välgatab midagi. Naaber viskab tuvidele toitu, seekord on tegu supipäraga. Asfaldile kukkunud lärts kattub kiiresti lendrottide parvega. 
See paistab akna all kohvi juues selgelt tuppa. 
Kaheksa tuvi on täna, üks teistest suurem, valge, tema tallab teistest üle. Igal hommikul on mõni tuvi teistest üle, peaaegu kunagi ei ole see sama lind. 
Kummaline kui lummav see vastik pilt on. Kirju supiloik, porgandid ja herned selgelt eristumas, muud jäägid parve jalge all ühtlast halli lima moodustamas, linnud - mõned neist selgelt vigased, kõik räpased - tuimalt üksteisest üle trügimas.
Kohv ei maitsenud enam. Igal hommikul sama. Jäänused asfaldi, tuvid, tooli lohistamise hääl läbi lae. 
Kas minna ütlema, et ühistu koosolekul nõuti tuvide toitmise lõpetamist? 
Mis sellest kasu on. 
Kohvitass kraanikaussi. Tramm läheb kümne minuti pärast, täpselt jõuab.

Hommikust hommikusse sama. 
Äratuskell. Kass hüppab voodile. Üles. Pesema, riidesse, kohv tassi, pasteedileib lõhnab ahvatlevalt, raadiost tulevad liiklusminutid.
Lumehelbed on aknalauale kogunenud, aknast lendab mööda saiaviilude parv.
Valgel lumel on sai kuidagi eriti kollane. kui hoolega vaadata tundub, et sellel on rohelisi hallituslaike.
Ah, milleks pidi üldse vaatama, pool tassi kohvi voolab valamust alla.
Trammini on veerand tundi, õues on libe, mõistlik on varem minna.

Hommik.
Äratuskell. Kass hüppab voodile. Üles. Pesema, riidesse, kohv tassi, kaneelisaiake näpu vahele, raadios loetakse ajalehtede pealkirju.
Vihma sajab. Tuvid luusivad asfaldil, ülakorrusel on vaikne. Kolmandat päeva järjest ei kuku midagi põrandale, ei ole kuulda jalgade lohistamist, tuvidel ei ole õuel midagi teha.
Kohv ei maitse, isegi saiake tundub tuim ja igav.
Teisele korrusele viib kakskümmend kaks astet.  Naabri uksekell ei tööta, koputuse peale kostab seest mingi hääl. Hõige või oie või... raske öelda. 
Uks ei ole lukus. Esimesena lööb ninna hais, segu millestki roiskunust ja selge terav uriinilehk segi, hommikukohv tõuseb kurku. 
Köögis lamab vana mees, jalg veidralt väänatuna kapi all, silmis korraga meeleheide ja lootus.
Täna trammi peale ei jõua, selge see. 

Äratuskell. Kass hüppab voodile. Üles. Pesema, riidesse, kohv tassi, vorstisaial on korralik viil salaamit, raadio sahistab mingit meelast laulukest.
Hoovinurgas õõtsuvad nõgesed. Keegi laseb tänaval närviliselt signaali.
Ülemisel korrusel pillati jälle lusikas maha, kole kui maja kostab läbi nagu pappkarp. 
Seekord kukub hoovi lärakas putru, tuvide jalad venitavad seda niitidena üles. 
Hea, et vähemalt võileib söödud on.
Trammini on kõigest kaheksa minutit, kiireks läheb.

 

pühapäev, 9. november 2025

Urina, stercus, clunes et penis

Unega on viimasel ajal kehvasti.
Enamasti on võimalik unepausi lõpuks siiski katkestada, aga mõnikord hakkab mingi päeval üles korjatud kinnismõte ketrama ja ketrama, no prooviks siis täna seda trikki, et laseme tolle mõtte peast valla tuule kätte.

***

"Lapsed, tänase tunni raames uurime vigast hiirt. Tulge kõik siia, sina ka, paksuke. Ja see poiss, kellel on tedretähed võtke samuti ühes. Punapea, tule ka siia ning teie, kaksikud, kuhu te nüüd jäite? 
Kas kõik on koos? 
Tore. 
Näete, siin on hiir, ta on kassi käest rappida saanud. kuna meil on paju hiiri, märgistame selle hiire kuidagi ära, et teda teistest paremini eritada, värvime ta kasuka pea pealt teist tooni... mis värvi mul siin ongi, ahah, samasugune värv sai nagu punapea juuksed on. 
Kujutage nüüd endale ette, et hiire vigane jalg on midagi samasugust nagu meie klassi punapea kirjand, mille üks kaksikutest endale valesti maha kirjutas ja seejärel kõigile lugeda andis näitena kuidas see on hästi tavaline ja loll kirjand...mis sa nüüd siis nutma hakkasid punapea, ma ju ei öelnud, et see hiir oled sina, see on lihtsalt näide, kuidas sa nii rumal oled, tark inimene ei mõtleks endast. Paksuke, mis mõttes see hiir on punapea moodi? No nii rumalad lapsed. 
Olge nüüd vait, las ma räägin edasi. 
Ühesõnaga see punase peaga hiir jäi kassi kätte, kass ei tahtnud talle üldse haiget teha, tahtis natuke mängida ja naljatada ainult, aga hiir hammustas, kujutage ette, HAMMUSTAS kassi! 
Jaa, ma saan aru küll, sina, punapea ei hammustanud, aga sa karjusid väga inetult kaksiku peale ja kustkohast sa üldse võtad, et kaksik sulle liiga tahtis teha ja kaksik ju tegelikult ei kirjutanud sinu pealt maha, mis siis, et ta algul nii ütles, ta pärast ütles teistmoodi ja tead, see meie tänase tunni teema ei ole üldse sinu kohta, me räägime täna hoopis punase peaga hiirest, kes kassi täiesti ülekohtuselt pures..."

*** 

 Provotseeri, eskaleeri, improviseeri. 
Ja siis kinnita, et point sai tõestatud - inimesed ei suuda punapea... krt, vigase hiire näidet näha kui steriilset laborikatset, ms siis, et punapea hing on alles verilihal, uhame soola ja kiidame neid, kes soola vahele kust viskavad, sest nad alati viskavad oma kust. 

*** 

Rumala inimese julmus on juhuslik julmus. 
Kivi lendab kogemata (või targa inimese poolt näidatud suunas), sõnad lõikavad juhuslikult (või targa inimese poolt juhatatud viisil) 
Targa julmus on kalkuleeritud, valu pisendav, oma arvamust pjedestaalile tõstev. 

Kusi, sitt, perse ja türa küll. (Ja seega minu arvamus ei loe, on ju?)
Aga jube külm hakkas hinges.
Hiline lisa: soovitus olla empaatilisem ei ole kaugeltki mitte alati hea soovitus. Empaatiline inimene oskab olla teise kingades, teab, mis ja miks teeb tollele rõõmu ja mis ning kuidas tõsiselt valu teeb. Empaatia ei võrdu kaastunne, empaat võib lõdva randmega oma võluvõimet haiget tegemiseks kasutada.
Laulusõnad "Ma tean, mis sul päriselt haiget teeb."
Pole öeldud, kumba pidi seda teadmist kasutatakse, kas plaastri panemiseks või orgiga haavas sonkimiseks.


Mutitoimetused


Käisin täna Tallinnas kadunukestel külas, riisusin nende peenraid ja panin tuled põlema. Linna sõitsin sealt, kuhu kutsud Jürile külla tahtsid sõita ehk siis Türilt, polegi enne ses suunas sõitnud. 
 Tegelikult ühendasin linnas kaks asja - kalmudel käimise ja õhtuse "Cafè Théâtrali" vaatamise. Jah, teist korda käisin, mis siis. Endiselt meeldis väga, sofistikeeritum publik vaadaku peenemaid asju kui tahab, selline magusvalus kaleidoskoop on täpselt novembrisse paras. Või siis märtsi, nagu eelmine käik oli. Või detsembrisse- minge, pileteid on veel saada. 
 Ahsoo, kinno ka jõudsin. Sellisest asjast on praegu, Pöffi ajal, piinlik lausa rääkida, sest läksin Ülemistes kinno lihtsalt seepärast, et aega surnuks lüüa. Pidin Ülemiste ees oma teatrikaaslastega kokku saama, aga aega oli hullult üle ja läksin seansile, mille algusaeg sobis. Unustasin filmi pikkust kontrollida ja tulin enne lõppu tulema. 
 Film oli "Katusekutt", hiljem spoilerdasin endale nägemata jäänud lõpu ka ära, aga ega see mingi šedööver küll pole. Näitlejate nimekiri on küll aukartustäratav ja Channing Tatumi paljast taguotsa näeb ilusasti ja pikalt, aga lugu venib nagu näts, on veidi liiga ilus ja üleüldse.... 
 Seda hullem, et film on tõsiloo järgi tehtud. Õudne kui lolle asju inimesed teevad. Pealekauba on Pöffi ajal selliste filmide vaatamine nagu odava burksi söömine restoranis, kus sama hinna eest saaks lambakarreed. 
 Midagi lõbusat oli kinoskäigus peale ajatapmise veel: esimest korda proovisin staaritooli ära. Kõht oli tühi, tellisin sinna pitsa ja sõin pimedas käsikaudu, salaami muudkui pudises rinnale. Pime oli, keegi ei näinud! Teatri jaoks oli puhas kleit kaasas, pärast kempsus vahetasin salaamise kesta ontliku vastu. Staaritool on tore küll, aga harjumuseks vist ei saa. Või, olgu, kui uni on, siis valin väga igava filmi välja ja lähen kinno magama.
Ilusaim asi päevas: kuna öösel koju tulles viisid kaaslased mind Türile, kust sain kätte oma vahepeal verevahetuses käinud ja talvesussistatud auto võisin koduteel Vikerraadiot kuulata. Vanurite raadio, noh. Seal oli parasjagu "Heli jälg ajas", 2019. aasta saade Angelo Branduardist. Ma ei läinud koju jõudes veel hulk aega autost väljagi, aina kuulasin ja kuulasin. 
Nii hea.


teisipäev, 4. november 2025

Külaline


Milvi oli seekord ette valmistunud.

Roosa põhjaga moonidega kittel oli triigitud, asjatundmatule pilgule võis näida, et lausa tärgeldatud, toas ei olnud tolmukübetki, köök lõhnas kergelt kloori järele.  Selles kõiges ei olnud midagi erilist,  Milvi oli niikuinii pisike puhas vanainimene nagu ta ennast ise armastas nimetada.  Eriline oli tihedalt täis kirjutatud vihik esikulaua nurgal. Rohekassinine jooneline vihik, taga kiri "цена 2 копейки" ja tagakaane vahel roosa kuivatuspaber, Milvil oli selliseid päris mitu veel alles. 

Jah, ta oli ette valmistunud, eelmise aasta koledused ei tohtinud korduda.
Milvi kohendas kitli kraed ja kuulatas välisukse juures, Nad tulevad, ta teab, nad tulevad täna kindlasti!
Aasta tagasi tulid nad samuti, kuus umbes kümneaastast last, võibolla mõni oli noorem, tänapäeval oli sellest raske aru saada. Sama raske kui mõista kas tegu on poiste või tüdrukutega. Kõigil pikad püksid jalas, dressipluuside kapuutsid soditud nägude kohal juukseid varjamas.
kui õudne see oli.
"Komm või pomm!", ette sirutatud käes kellel kilekott, kellel plastikpang, koledad plastmassist vereimejahambad näos välkumas. 
Milvi võpatas juba sellest mälestusest, tookord ta isegi kiljatas peene häälega ja lõi ukse mürtsuga kinni. Hulka palderjani ja suhkrutükke läks hiljem üles, et süda jälle rahulikuks saada. 
Sel aastal enam mitte.  
Milvi oli  endale selgeks teinud mis tol päeval toimus ja see ei meeldinud talle raasugi. Kui tema laps oli....
Keegi kõndis koridoris. Uksekell ja kõva koputus. 
Milvi hingas sügavalt sisse ja kohendas veelkord kraed. Ja kätiseid. Ja rapsas pihuga üle kitliesise.
Ukse peal ei seisnud laps. Kasvult oli külaline Milvist pikem, aga vähemalt mask tal oli, kui üle silmade veetud suusamütsi maskiks nimetada. 
"Mutt, raha siia!"
Etskae kuidas küsib, eelmise aasta omad kasutasid teisi sõnu, samas polnud ju vahet, üks inetu kõnepruuk kõik.
"Astu sisse ja pane uks kinni, ega ma ilma ei küta!"
Milvi oli enesekindel, sel aastal teda juba ei üllata niimoodi!
"Seisa paigal, tassid pori laiali!"
Külaline näis kuidagi üllatunud, aga kuulas sõna. 
"Anna raha siia, vanamutt!"
Näh, sõna kuulas, aga kombeid ei ole kopika eestki. 
"Seisa paigal!"
Milvi võttis kapiservalt vihiku. 
"Kas sa tead, mis päev täna on ja mis kombeid sina täna ahvid?"
Küsimus tabas külalist ootamatult, näis, et midagi sellist ta ei oodanud.
"Möh.."
Milvi, vana raamatupidaja, oskas olla veenev.
"Täna on Kõigi Pühakute Päeva eelõhtu, kombed ukse tagant teise taha joosta ja kinke küsida on pärit.... kas sa seisad paigal, ma ei kavatsegi sinu järelt põrandaid kasima hakata ja käsi kapi pealt maha, kraabid noaga laki triibuliseks!", viimast lauset saatis laks külalise kinnastatud käe pihta. "...on pärit Iirimaalt ja Šotimaalt ning tegu on tõenäoliselt saagikoristusaja lõpu ning talve algusega... mida sa rabeled, seisa paigal, ma ütlen sulle!... ja need pidustused kestsid ikka päevi..."
"Mutt, ma tulin raha järele!"
"Ja mina ütlen, et mitte midagi ei saa enne kui sa pole endale selgeks teinud mida täna tähistatakse! Tänapäeval ollakse ikka väga heal arvamusel endast, muud pole kui "komm või pomm!" ja siis anna aga kätte, minu ajal ei tulnud midagi niimoodi kergelt, me pidime iga asja jaoks vaeva nägema! Niiisiis, kuhu ma jäingi... saagikoristuse lõppu tähistav ja...."
Milvi juba oskas veenda.
Mis sel külalisel nüüd hakkas? 
Uksegi jättis lahti..
Oleks ta lõpuni kuulanud ja paarile küsimusele vastanud - kas ta ikka kuulas korralikult, eks ole - siis andnuks Milvi talle kahe eurose ja kolm õuna, nüüd pani sedasi plagama...
"Pole viisakas ust sedasi lahti jätta!" hõikas Milvi trepikotta.
Noh, ega ta kuulnud, välisuks juba paukus...
Ei ole neil tänapäeva noortel kannatust, ei ole.


pühapäev, 2. november 2025

Kollipäev, millegipärast pühakute päevaks nimetatud

 Maailm on pesus kokku tõmmanud nagu tädi Milvi sitsikleit ja kaugeltkandi kraam on näpuga näpitavasse lähedusse sattunud. Kõigi pühakute päeva eelõhtu ronib mardipäevale selga nagu hull lehm, inimesed eelistavad väljamaist õõva selmet ise tantsu, laulu ja trummimänguga naabreid peletada. Ega naabridki pole enam altid mardiõlut pakkuma või mardihanel sulgi katkuma, olgem nüüd täpsed selles keerulise kaubavahetuse asjas.

Ma ise elan metsa sees, siia lapsi enam ei eksi, aga kui juhtukski ime, siis ei hakkaks ma tubades tulesid kustutama ega akna all hinge kinni pidades kõhutama. Pärgamenti loenguga kohalike pühade ainuõigsuse ja importpühade rüveduse kohta ka lahti ei rulliks. 

On nagu on.

Käisin eile ühe lapsemeelse kolleegiga Lauluväljaku kummituspargis. Pole me kumbki enam lapsed, aga tore oli ikka. Kollikujudega oli kõvasti vaeva nähtud, pea kõik klassikalised õudusfilmitegelased olid esindatud (klouni ei näinud, aga ehk siiski oli kusagil?), lapsed kiljusid, emad mängisid kaasa ja isad tegid seljataga "böö!". Novembri pimedusse paslik adrenaliinilaks.

Kui peaks järgmisel aastal midagi sellist plaanima mõtleksin ehk juba enda kostümeerimisele. Varem olin radikaalsem, aga vana juba ja pehmemaks pehkinud, noh. Muidu santi jooksmas on ju täiskasvanuna ikka käidud, kolli tegemise kontseptsioon on selge.

Hingedepäev jäägu. Samhain tuli lihtsalt juurde.




reede, 31. oktoober 2025

Lilled valgele hiirele

 



                               




Tartu Linnateater, "Lilled Algernonile".

Ulmekirjanduse ühe tüviteksti põhjal loodud näidend, natuke mugandatud eestipärasemaks, aga tõesti ainult natuke, väga diskreetselt ja võiks isegi öelda, et elegantselt. Suurem muutus oli see, et Charlie asemel oli Jenny. Väga, väga hea otsus nii näidendi sisu seisukohalt kui ka näitleja valiku poolest. Anne-Mai Tevahi on mu jaoks puhta uus avastus. Juba selle pärast, kuidas ta Jennyt tema arengukaare alguses ja lõpus kujutas on ses etenduses midagi, mis jääb teatriajalukku.

Etenduse koht, Aardla tänava Zaal on samuti uus leid, ega ma mingi kulturnik pole, et kõiki koopaid teaks. Hästi hubase hingega paik, minge vaadake üle. Vein on ka mõistliku hinnaga, muide.

Käisin teatris inimesega, kes ei olnud raamatut lugenud ja mõtlesin, et me pidime saama väga erineva elamuse. Tema ei teadnud mis järgmiseks toimub, mina ei teadnud kuidas kulgu näidatakse. Midagi samasugust kogesin "Lendas üle käopesa" vaadates, mu kaaslased olid tookord häälekalt nördinud, et näidend nii õnnetu lõpuga oli. 

Koht, mis lõi valusalt: hetk, kus oma intelligentsi arengu tippu jõudev Jenny restorani arengupeetusega abitöölises oma minevikku näeb ja kuidas see teda lõhub. 

Seik, mis segadust tekitas: mu jaoks on valge hiire nimi olnud alati eestipärane Algernon. Lugege nii, nagu näete. Etenduses hääldati hiire nime õigesti, "Alženon". Lilled Alženonile". Äh, minge metsa. 

***

Kass püüdis köögis just hiire kinni. Nimetu hiire. Mus musculuse. 


esmaspäev, 27. oktoober 2025

Puu



ma olen puu mu juured maas on kinni 
sa oled lind su tiibades on tuul 
me pole üks, ei saagi olla 
kuid pesa on mu okstes, pojad puus 
sa tuled, oled, lähed jälle 
su lendudel on ikka sama hoog 
ma olen lehes, raagus, pungad võras 
nii on, et mõlemalt on pool 
kui murdun pole enam sinu pesa  
kui tuulde kaod on pesa sinuta
















Eiei, ma pole armunud vms, ajupuuks on.

laupäev, 25. oktoober 2025

Laval on Dave Benton, Mihkel Mattiisen, Mikk Saar, Tõnis Mägi ja Gunnar Graps

 

Või, noh, sassi läks.





Olid hoopis Ola Onabulé, Villu Veski, Heikko Remmel, Artis Orubs ja Raun Juurikas Koeru kultuurimajas. Staar oli mu meelest muidugi Villu Veski, kuigi lauljal ka viga ei olnud. Mis häälega ei tulnud, selle keerutas mikrofoniga mängides välja.

Kaaslase kommentaar: kui Nathan Evansi kontserdil ei saanud midagi aru, mida laulja vahepeal kõneles, seevastu laulude sõnad olid täiesti selgesti mõistetavad, siis seekord oli asi täpselt vastupidi. Jutust sai aru, laul oli justkui hiina keeles.

Kui Villu Veski kontserdi teise kolmandiku lõpupoole saali laudade vahele tuli ja Curly Stringsi "Kättemaksu" meloodiaga rahva kaasa ümisema meelitas hakkas tegelikult pidu pihta. Põhjamaa inimesi peab ikka pikalt šampusega eest määrima ja konjakiga tagant lükkama enne kui hoo sisse saab. Hiljem on pidurdusmaa muidugi sama pikk.

Laupäeva õhtusse selline asi sobib, teinekordki. Korraldajad andsid parima nagu muusikudki ja tuli tõesti hästi välja.