Pirukaputka ümbruses ei toimunud tavaliselt midagi.
Tulid ostjad, said oma pirukad kätte, läksid minema.
Kuna putka asus keset küla tulid ostjad tavaliselt jala. Väike koht, kes kaugemal elas küpsetas oma pirukad kodus, pirukaostjad olid enamasti kas läbisõitjad või inimesed suurtest korrusmajadest, neid oli külas suisa kuus.
Kõik teadsid, et seal elavad laisad inimesed, virgad keedavad kodus tanguputru ja moorpraadi, mitte ei mugi ostetud pirukaid.
Laiskasid oli piisavalt, et putkat elus hoida.
Tavaliselt oli pirukaputka ümbrus vaikne.
Mitte täna.
Täna vilkusid kõrvaltänaval vilkurid, kohal olid nii politsei kui kiirabi, keegi üritas päästeametisse helistada, keegi teine hõikas valjuhäälselt „Tuletõrjet pole vaja, tuletõrjet pole vaja!“
Möll, mida polnud siinkandis iial nähtud.
Mutikeste valvekomando lähima korrusmaja ees pistis pead kokku ja susises kui kiirkeetja, Milvi viiendalt korruselt, kes oma kangete jalgadega alles äsja oli trepist alla saanud muudkui päris „Mis juhtus, mis juhtus?“
Kes siis veel paremini teavad kui Ilse, Tanja ja Tamara.
„Täna olid moosipirukad ja kohupiimapirukad ja kalapirukad“
Nagu alati.
„Kalapirukad olid haugist tehtud“
Lihapirukad olid sealihast ja moosipiruka sees oli ploomimoos, seda teadsid niikuinii kõik.
„Ega siin päev otsa midagi ei olnud, kolmandast trepikojast Viivi käis ja ostis kuus lihapirukat, neljandast majast Märt käis kalapirukate järel ja koolibussi pealt tulid Siina lapsed, need võtsid suure kotitäie moosipirukaid, Siina ei vist ei tee neile üldse kodus süüa.“
Igapäevane rutiin, mutikeste valvekoondis oli kõigega igapäevaselt kursis.
„Siis tuli mees sinise mersuga, see ostis liha- ja moosipirukaid, mu meelest pööras ta pärast Kohila poole. Mis tal see autonumber oligi, kaks kahte oli selles kindlast ja üks B“
Sissejuhatus aina venis ja venis, aga Milvil aega oli, ta oli samast liigist kui teised mammid.
„Aga siis..“
Nonii.
„Aga siis tuli see naine punase maasturiga, Hagudi poolt tuli vist. Või tuli ta Juurust, ei sellest saa aru, sealtpoolt igatahes. Tuli ja küsis kohupiimapirukaid, millal neid enne siin olnud on, kohupiimapirukad!“
Odoot, kohupiimapirukaid seal tõesti ei olnud.
Mis ta sai siis rabanduse või, et nüüd kiirabi siin on?
„Ei, selle peale ei juhtunud veel midagi, Paul pakkus talle siis liha- ja kala- ja moosipirukaid, eks ta moosipirukaid ostis.“
„Äkki ostis ikka lihapirukaid?“
„Ei ostnud lihapirukaid, kindlasti ostis moosiga!“
Täpne pidi olema, taset hoidma.
„Ostis oma kotitäie neid, kuus tükki oli kindlasti, ma tean küll kui täis siis kott saab. Sai pirukad kätte ja hakkas auto pole minema, tegi veel koti pealt lahti, et vaadata kas on ilusad pirukad…“
Kohalikud teadsid, et pirukad olid kindlasti ilusad, nemad juba kontrollima ei pidanud. Pealegi kui Paul nägi, et keegi ta pirukakotti kahtlusega uurib jättis ta näo meelde ja järgmine kord nii kenasti ei tervitanud.
„…tegi koti pealt lahti ja siis lendasid haned üle“
Sügis ju, ikka lendas hanesid, kured olid ammu läinud ja luiged alles võtsid hoogu.
„Lendasid üle ja üks sittus otse kotisuust sisse!“
Mammide hääled olid aina heledamad, kulminatsioon lähenes nagu metsa vahel kihutav kiirrong.
„Ja siis see naine hakkas karjuma, kõigepealt karjus ta hanede peale, et mis need kuradid siin situvad ja siis karjus Herberti lapselaste peale, kes olid just viimase bussi pealt maha tulnud ja naersid..“
„Teda naersid või..?“
Eks see oleks vist kõiki pahandanud.
„Ei mina usu, et teda, nad alles bussi pealt tulid, ega nad näinudki ju. Aga karjus jah ja siis karjus ta Pauli peale, et miks siin sittuvad pardid lendavad ja Paul karjus vastu, et need olid üldse haned ja ega need tema haned pole..“
Päris palju karjumist ühe täissitutud piruka kohta, mõtles Milvi.
„… ja see naine ütles, et Paul peab talle uued pirukad andma, Paul vastas, et „Kui sa nii rott oled, siis ma võin sulle ühe täislastud piruka asemel uue anda„ ja siis karjus see võõras naine, et ta tahab kõiki pirukaid uusi, sest ega ta sellest sitasest kotist ometi teisi pirukaid sööma hakka..“
Et mutikoondisel ka selle lause peale õhk otsa ei saanud.
„Aga Paul saatis ta perse ja siis helistas naine politseisse, et pirukamüüja ei ole nõus täissitutud pirukate asemel uusi andma ja üldse on Paul ta vastu vägivaldne“
„Paul sai ikka väga vihaseks ja ütles, et see eit alles näeb misasi see vägivald on kui ta veel kaua kaagutab ja lõi putkaluugi nii kõvasti kinni, et soolatops lendas akna pealt peaaegu ostja maasturini, kukkus naisele jala peale ja siis helistas pirukaostja uuesti politseisse ja ütles, et pirukamüüja on veel vägivaldsem kui enne ja ta sai vigastada ja kui siis politsei tuli oli kiirabi ka kohe ühes ja…“
„…ja nüüd on ostja kiirabiautos ja politseinik räägib Pauliga ja Herberti lapselapsed ei ole täna veel pirukaid osta saanudki.“
Ütle nüüd. Kõik puhta sassis.
Pirukaputka juurest kostis kõrgendatud hääli. Hele naisehääl karjus „Kas enam ei aita politsei lihtsaid inimesi üldse?“ ja kiirabiarsti jäme hääl korrutas „Teil pole midagi viga, ma ei anna teile mingit valuvaigistit!“ ja Paul jauras „Ma oleks sulle selle ühe kuradi piruka andnud ju, mida sa mutt lõugad“ samal ajal kui politsepreili luges Paulile sõnu peale, et „Meesterahvas ikkagi, hoidke end vaos!“
„Kuulge, mul toas karp küpsiseid, toon ära. Kui midagi on, rääkige mulle pärast“
Ilse ajas end usinasti püsti, ega tal kaua lähe, ta elab esimesel korrusel.
Küpsised kuluvad marjaks ära küll, täna läheb vist pikemalt.
Postitused
