By W
Ikka
veel 4. päev (03.09.24)
Oliiviõlitehas
e Olive Mill Farm
Olles
Krasi ja kassikotijuhtumi pisikese kahetsusega seljatanud, noh,
põhjusel, et nii vähe aega jäeti, mõtlesime, et nüüd tuleb
midagi suurejoonelist ja ägedat. Kultuur ja teadus ja praktika ühes
Kreeta kohalikus oliiviõlitehases!
Ootus
ja õhin oli suur. Nüüd saame teada, kuidas need kibedad rohelised
jubinad Vahemere kullaks ja naftaks moondatakse. Eriti, et Kreeta oli
üldse esimene koht Kreekas, kust seda väärt õli lahkesti ka
mujale riikidesse toimetama hakati. Muidu oleksime siiani ilma.
|
Neid pressimistehaseid on seal veits vähem kui oliivipuid, aga ka palju; pildil on pmst kogu ühe väiketehase tootmise hoone; ühes poega muidugi |
Kohale
jõudes vuristas giid umbes kümne minutiga meile ette kogu
oliiviõlitootmise protsessi, otsekui loeks Wikipedia
esimest lõiku.
Mida me ise ka lugeda oskame.
„Oliivipuude
alla pannakse võrgud, siis pekstakse viljad kaigastega puust maha,
siis tuuakse siia, kallatakse sinna auku ja siis neid pressitakse,
mitu korda, ja voila - õli on valmis!" Siis hoitakse seda
esialgu söödamatut vedelikku veel 2-3 kuud, et kibe ei oleks ja
siis võibki juba pannile ja salatitesse kallata. Ja muidugi saiaga
süüa.
|
Suur õlijoodikute sööma |
Põhimõtteliselt,
kui sa oskad õunamahla teha, siis oled kvalifitseeritud ka
oliiviõlitehase brigadiriks ja raamatupidajaks ühes isikus, sest
pressimisteenuse arveldus ei käi rahas; tehas jätab 13% farmeri õli
endale. Ja sellise söödamatu rämpsu ka, millest pärast seepi ja
muid pealemääritavaid asju tehakse.
Seejärel
pakutigi meile erinevaid õlisid. Maitsestatud ja maitsetuid, saiaga.
Ja
igasegaseid oliive, veel segasemate maitsekombodega. Tšilli ja
küüslauguga võib isegi rohelisi oliive süüa kui te seda veel ei
teadnud. Ma ühe sõin.
Palju
rohkem ei tahtnud, sest esialgu ei pääsenud lauale ligi ja pärast
eeerrrr... teate neid inimesi, kes Selveris saiakesi, kummikomme ja
lahtist hapukurki omale peoga kotti kühveldavad, saaki vahepeal
kiirelt ja korduvalt degusteerides? Noh, neid ikka jätkus sinna laua
äärde ja otseloomulikult oli neil vaja proovida igast asjast üks
ja siis veel veidi. Lõpuks oli kõik segunenud homo sapiensi
näpukestest pärit õlide ja bakteritega tundmatuks gemüüseks. Ja
meie olime purukained, käsi lihtsalt ei tõusnud.
„Ja
nüüd, daamid ja härrad, palun siirduda tehase poekesse,
kus võite kõik oma raha ära kulutada!" teatas giid rõõmsalt.
Tehasepood
oli märksa suurem kui tootmispool.
„Aga
jätke viisteist eurot alles, sest just sellise tühise summa eest
saate nautida meie rahvustoitu meie rahvusmuusika saatel ja seda
kõike Kreeka sooja päikese all istudes!”. Järgnes loetelu
kõigest sellest, mida me eelmisel õhtul Petrose juures juba
manustanud olime.
Kui
sa juba Kreekas oled, siis sa ootad moussakat, eks? Aga siis saad
lihtsalt mingit kartulivormi... Otsustasime, et teist korda me õnge
ei lähe. Istume parem lihtsalt kuuma päikese all.
Maakas
suundus enne istumist šoppama. Noppis sealt natuke seepi, natuke
oliive, natuke OUZO KOMME?!, natuke ... ma ei jõudnud järge pidada,
sest minu jäägitu tähelepanu haaras külmik, kus müüdi natuke
juua. Pea kõike peale Pepsi. Aga kui sa dehüdreerud kui ammu
eksinud nahkhiir ühe teise riigi kõrbepüramiidis, siis sa enam ei
pirtsuta. Võtad, mida pakutakse.
Võtsime.
Ja kobisime õue ja leidsime väikse varjulise koha, kus saime
kallist
mullivett
rüübata ja end turistilõksus tunda. See käib väljamaa juurde.
Nii et istume seal täitsa rahulikult, kuni äkki
Maakas mind jõllitama ja näpuga torkima hakkas.
„Sa
oled imelik," teatas ta äkitselt. Kes see siis seda kuulda
tahab? „Miks ma olen imelik?!" uurisin ehmunult. „Sest sa
oled päris kuum," vastas ta. Ja seletas edasi: „Päikesepõletus,
noh. Sa oled jälle osanud ära küpseda”.
Ma
hakkasin oma käsi vaikselt uurima ja tõepoolest – need olid
punasemad kui homaarisõrad. Sest noh, jah, ma oskan ka kuupaistel ja
kartulikeldris ja koopas end ära põletada. „No mis siis, päike
paistab, ma olen suvitaja ja mul on „kodus” seda imelist
aaloekreemi?"
„Ei,
sa pead end kohe kreemitama ja üldse natuke normaalsemaks muutuma,"
ütles Maakas ja otsis oma kotist kreemituubi, mis pidi mu
normaalseks moondama. Ma ise peale määrimist küll vahest aru ei
saanud.
|
No täitsa kena aed oli, väga kreekapärane |
Tiirutasime
veel õlitehase aias ja seejärel ühines Maakas taas teistegi
igavlevate turistide ostuteraapiaga ja soetas omale veel
kraami.
Hakkasin
vaikselt kalkuleerima, palju mu käsipagasis vaba kaalu ja mahtu on,
sest pool reisi oli veel ees ja ... keegi peab kogu selle nodi
Tallinnasse ka vedama.
Lõpuks,
kui oli selge, et keegi enam TÕESTI mitte midagi osta ei kavatse,
aeti meid bussi ja teatati, et bussijuhile võiks tippi jätta. Me ei
jätnud. Õnneks lubati meid siiski Malia kiriku juures uksest välja.
„Kodus”
ja öine soodasteigiralli
Kell
oli nii viis õhtul.
Noh,
nüüd võis juba kartuleid ja tooreid tomateid ka süüa.
Saksapärane kartulisalat väikese tomatinüansiga. Ja väike
Friskies. Katkisele Kassile muidugi. Kuigi ma sõin ka natuke
krõbinaid, kuni Maakas pröökama pistis.
Siesta.
Enne siestat oli mul siiski seda aaloekreemi ka vaja, sest vahel
juhtub, et Maakal on õigus.
Bassein.
Privaatbassein!
Ja
oligi käes hiline õhtu Kreeta järjekordses kuumas suveöös. Peale
seda tervet päeva ringi sahmimist.
Loomulikult
molutasime terrassil, jõime gini toonikuga ja vahetasime päeva
muljeid, kuni ma järsku tundsin, et kõht hakkab ses pimeduses jälle
vaikselt tühjaks vajuma.
Pöördusin
Maaka poole: "Kuule,
kas sa võiks äkki need kotletid, tead küll millised, ka veel teha,
mul on kõht tühi ja päris liha tahaks?"
Sest no kes ei sooviks öisel terrassil süüa midagi eriliselt šikki
ja samas natuke nilbet? Peas mängles mõte, kuidas Maakast saab
köögivõlur ja lauale maandub mingi imeline kunstipärane gurmee.
Vaikus.
Maakas
pöördus minu poole pilguga, mis ütles rohkem kui sõnad.
Aga
need sõnad tulid ka kohe järele. „Mida sa veel tahad? Kas sa
üldse tead, mis kell on? Sa oled üks täitmatu elajas, sellist ei
jõua üle talve pidada!"
Ma
olin sellel hetkel sõnatu, mis on erakordne, sest tavaliselt on mul
vastus varnast võtta. Aga nüüd olin vait ja mõtlesin pingsalt.
Seda, et kotlettidega sobiva põlle mainimine oleks ilmselt Eriti
Suur Viga. Kuigi ise ta küsis, mida ma veel tahan.
Süüdistus
oli ränk. „Täitmatu elajas," kordasin tema sõnu ja otsisin
viisi, kuidas olukord jälle kontrolli alla saada. „No okei, olgu,
jääme siis tavaliste kotlettide juurde, ei pea jänkukad olema,"
pakkusin kompromissi.
Jälle
vaikus.
„Okei,
need ei pea isegi kotletid olema, üks veisesteik, kreekapärane ja
selline hästi pisikene, ajab ka asja ära ja siis on playboy
kotletid tasaarveldatud ja ausõna, ma ei hakka homme mingit
OnlyFansi salatit nuiama?”
„No
ei, ma ei jaksa sinuga vaielda, lähme poodi," ütles Maakas,
vehkides kätega nagu tuuleveskid, mida me päeval väga ei näinud,
ja tormas tuppa, nüüd juba OMA vinge kassikoti järele.
Lendasin
talle järele, haarates oma õlakoti. Hakkasime poe poole sibama,
aega sulgemiseni oli 38 minutit.
Pidin
end kiirelt kehtestama.
„Seda,
et esiteks me ei hakka ju kuiva liha sööma, sa võiks kõrvale
tzatziki ka teha ja teiseks tahaks seda kõike hästi kiirelt, sest
mul on kõht tühi, noh, et liha võiks olla soodaga töödeldud ja
marineeritud ja väike tärklis äkki ja ...”
Maakas
seisatas ja vaatas mind sellise näoga, nagu ma olekski päriselt
ebanormaalne. „Soodat sööma? Oled sa napakas või?" Ta
vahtis mind justkui oleks ma teinud ettepaneku minna ja süüa otse
mingist keemialaborist.
„Ei,
no päriselt!" püüdsin selgitada. „Sooda on aasia
kiirtoidukohtade igapäeva praktika, see teeb liha pehmeks ja pärast
ei jää kuiv ja... ," proovisin vaikselt oma idee mõistlikkust
õigustada, ise samal ajal Kolmandalt küsides, kuidas on „oregano”
kreeka keeles ja tähtedega. Sest oregano peab kreekapärases
marinaadis sama kindlasti esindatud olema kui küüslauk või
sidrunimahl.
Poes
läks üllatavalt valutult – sulgemiseni oli vähe aega, nii et
haarasime vaid vajaliku ja pagesime „koju” tagasi. Ettepanekut
Sex Shopist põll kaasa haarata ei julgenud ma endiselt teha.
Ja
siis läks lahti! Tõsine kokandusšõu meie miniatuurses köögis.
MasterChef Kreeka versioon. Kõik algas sellest,
et meil oli vaid 2 praenuga või võinuga või... noh, et meil ei
olnud nuga. Ja
seda oli vaja, sest olime haaranud odavaima saadaval oleva vintske ca
kilose veisetüki,
mis kindlasti ei olnud mingi filee. Aga
kui sul on taskunuga, kasvõi olematu, siis milleks selline luksus
nagu kokanuga?
|
Jätkus ka Katkisele Kassile ja seljankamaterjaliks |
„Kuule, tee see asi nüüd nii poole sentimeetri kuni
0,7mm paksusteks
ruutudeks,” juhendasin Maakat ja Maakas nüsis. Sest pisasjad meid
ei murra.
„Mis
me nüüd siis teeme?” küsis higine Maakas peale oma missiooni
lõpetamist, vahtides mind nagu oleks ma Rimi Köögi peakokk. Jäin
oma soodasoovituse juurde ja Maakas,
olles kõigest tüdinud, tegi nagu ütlesin.
Kuni
õhukesed veiseruudud soodabasseinis oma asju ajasid, asusin mina
marinaadi kokku keerama ja Maakas tzatzikit valmistama. Kööginurk
oli meil
täpselt
selline, et kui üks külmikuukse avas, jäi teine sinna lõksu. Või
sai kapiukse avamisel muhu pähe. Kõik see toimus nagu miskite
napakate tantsusammude saatel: kaks sammu vasakule, üks samm
paremale, põlvega külmikuuks kinni
ja vasaku käega ülemise kapi uks lahti.
„Misasja
sa nühid mu seljas, see
on juba kuidagi imelik,”
muutus Maakas paranoiliseks kui toimingud hakkasid tunduma kui
marutõbiste pesukarude võitlustanner prügikastis. Ta
nägi välja nagu võiks järgmine muhk mu peas tulla mitte just
kogemata ja mitte just kapiukse avamisest.
Otsustasime
võtta pausi.
Esteks, et meie köök, mida meil ka edaspidi vaja oli, püsti jääks;
teiseks, et ma veel ühest muhust nagunii normaalsemaks ei muutu ja
kolmandaks, et
vee ja sooda sisse tõmmanud liha saaks nüüd marineeruda.
Oliiviõlis,
oreganos, küüslaugus, pruunis suhkrus ja ses laimis, mille olime
hotelliaiast varastanud.
Molutasime
ja jõime terrassil edasi, minul üks silm pingsalt telefonis kella
jälgimas. Terve tund!
Ja
teate mis? Kui
see tund läbi sai ja veis pannile lendas ...
krdi hea sai!
Nii
see osa, mis otse marinaadist pannile läks kui ka see hilisem, mis
enne paneerimisjahust läbi käis.
Ma
ei tea, kas see oli sooda, meeldisime me Kreeka jumalatele või oli
see meie kõike
muud kui graatsiline
pesukaruköök, aga meie laual oli keset ööd täiesti korralik
söök! Eriti, et selle tzatziki sinna kõrvale oleks teinud nagu
mingi Kreeka vanaema, mitte Maakas.
Igas
mõttes küllastunult kerisime end voodisse linade alla.
Ma
vist ei ole enne maininud, aga sellist asja nagu tekk meie majutuses
üldse ei tuntud.
Küsimise peale ilmselt oleks saanud, aga
jah, ega neid vaja ka ei olnud.