Duaalne

 

Üksikud kohtumised pargis, korraldamata ja juhuslikud, olid midagi, mida nad mõlemad hingepõhjas hindasid.  Maailm oli hulluks läinud, mõlemad teadsid seda hästi, aga seda teadmist jagada ei olnud kellegagi. Ainult need kohtumised pargi kaugemas nurgas, kuhu nad jõudsid pärast oma kaootilisi uitamisi linnadžunglis. Pargi kaugem nurk, põõsaste taga olev pink, mida isegi joodikud ei olnud üles leidnud, üksikud vahetatud laused kommenteerimas maailma hullust ja meeleheidet. 

Lohutav leid kõledas inimmassis.

"Inimesed on hulluks läinud!"

"Nad on seda kogu aeg olnud"

"Jah"

Pikem ohkas südamest, lühem vaatas tardunud pilgul taevasse.

"Varsti on valimised, ma ei taha isegi teada keda see lollikari valib..."

"Tõepoolest, igasuguseid sinna pääseb. Häbi lihtsalt riigi pärast"

"Nii on"

"Mõnikord ma mõtlen, et miks valitakse vaenlasi, miks neil lastakse oma veendumusi sel moel levitada, kas tõesti ei saa midagi teha..."

"Jah, vaata või seda kuidas haigustesse suhtutakse, täielik hoolimatus!"

"Nõus, nii nõus,  inimeste tervise asemel valitakse raha"

Pikema silmad olid klaasistunud ja pilk maha suunatud, lühem ragistas närviliselt sõrmenukke.

"Hullud teevad seda"

"Rahaahned hullud"

Rahu oli nende kahe vahel, harva kui kumbki leidis kedagi, kellega nii suurelt ühisosa tajuda. 

"Ilma on ka koledaks läinud"

Kohtumine hakkas läbi saama, ega palju polnud ju vaja.

"Jah, vaata neid ebaloomulikke pilvigi, lapsepõlve taevas oli ikka imeline, praegu..."

"Oh jah, lapsepõlv..."

Pead noogutasid sünkroonis. Lapsepõlv ikkagi.

"Oli tore jälle rääkida!"

"Jah, oli tore!"

Pikem pööras kesklinna poole, lühem läks vastassuunas.

***

Kodus oli vaikne,  aknad olid poolest saadik ette tõmmatud ja hubane soe hämarus mähkis tulija endasse.

Arvuti surises vaevukuuldavalt.

"Peaks ventilaatori lahti võtma, vist on tolmusevõitu"

Uudised. Näe, keegi ründas linnas politseinikku. 

"Ausõna - mul ükskõik , ametnikud said kuuli kerre? Vaadake, ametnikud, teie räpased pagulased on Euroopas nii palju vägistanud, tapnud, varastanud, et kui ametnikutont kuuli kerre saab - TÄIESTI ÜKSKÕIK!"

Jah, täpselt!

Pilk eilsetele uudistele, näe, keegi on kommentaarile vastanud, ahah, või talle ei meeldinud?

Värdjas.

"Kle, sa oled ise nii loll, et haised juba ammu, kärva maha, saab ilmas õhu puhtamaks ja debiil vaevast lahti!"

See sai nüüd küll hästi öeldud!

Jälle uudistes mingi lollus läkaköha kohta. Usume - usume!

"Peame selge peaga vaatlema neid sündmusi ja aru saama kelle huvides selline manipulatsioon on käima lükatud. Köh..Big Pharma..köh.."

Veel siia-sinna...

"Inimesed, avage ometi silmad!"

"Lambakari, paras ongi, kui välja surevad"

Tänane jalutuskäik oli kuidagi innustavalt mõjunud, näpud lausa lendasid.

***

Kontoris oli valge, õues puuduvat päikest asendasid nii lae-  kui laualambid ja arvutite siravad ekraanid. 

Hea, et vormi ei pea kandma, ametil on omad hüved. 

Kommentaarid hommikuse artikli all.

"lööge see nael ministri kirstu, ma olen nõus kirstu sisu eest hoolitsema!"

Selle kustutan küll ära.

"...mul ükskõik , ametnikud said kuuli kerre?.."

Sõnavabadus? Üle piiri?

Kustutatud. 

"...kärva maha, saab ilmas õhu puhtamaks "

Jajah. Sõnavabadus, pole siin millestki kinni haarata.

"Avage ometi oma silmad!"

Sellised ajavad naerma.

Huvitav, kas see nimetu tuttav pargis ka naeraks? 

Sellised kohtumised annavad särtsu juurde.

Ja lootust, et kõik polegi nii lollid...

**

*Kommentaarid on otse meediast, neid olen minimaalselt muutnud.

Rahvusvaheline santehnika nädal

 
by W

Alustame üldse teise teemaga.
Ma soovitan kõikidele siiralt naturaalsest materjalist voodipesu. Puuvillased ja paksemat sorti linad ja tekikotid on väga OK, eriti aastaaega arvestades.
Need võivad ju esmapilgul, kõikide kaunite ja libedate alternatiivide kõrval, tunduda pisut kallid, aga see-eest on nad jube mugavad ja mõnusad. Eriti kui sa oled latentne e pausil psoriaatik, kes teadupärast on alati valvel.
Ja teiseks, sel korral ka peamiseks - see imeline naturaalkiust tekstiilitükk suudab kiirelt imada päris suure koguse vett. 

Ma ei tea, kas teil on kunagi olnud seda hetke, kui õhtul rahulikult voodis lesides ja kuuldemänge kuulates* ... kuuled järsku isegi läbi kõrvaklappide mingit sisinat. Vaevukuuldavat, aga kurjakuulutavat. Justkui süütenööri põlemist, mida sa isegi kuulda ei tohiks. Pigem tajud seda. Ja tunned seletamatut õudu. 

Rebisin klapid kõrvast ja kargasin voodist üles nagu posttraumaatilise stressihäirega sõjapõgenik. Tormasin esimese hooga vannituppa, seejärel aga kööki. Kus astusin paljajalu otse kuumaveebasseini. Köök on mul heal juhul kaheksa ruutmeetrit ja füüsika ei suuda seletada, kuidas sinna nii palju vett mahtus.   

Sisin oli nüüd juba vägagi kuuldav, justkui oleks mingi näljane püüton kusagil nurgas mind varitsemas. Kuum vesi lahmas edasi mu jalgadele. Tardusin hetkeks ja püüdsin olukorda lahendada diplomaatiliselt, palvega "kas ma võiksin nüüd üles ärgata," ja näpistasin end. Päriselt. 

See ei muutnud olukorda.
Sumasin terve selle 1.5m köögi uksest torupüstakukapini. Te võib-olla ei tea, kui pikk võib näida poolteist meetrit... ja keerasin sooja vee sealt kinni. Kogu mu köögipõrand on kaetud veega. Hangusin uuesti, sest, kurat küll, mul ei ole kodukindlustust! Oli, kaua, aga ... aga praegu ei ole. 

Mopp on ju mingi täiesti mõttetu asi? Eriti see nööridega ämbriääre kuivatuskorvis väänatav bakterikoguja, mida ükski endast lugupidav koristusfirma või perenaine ammu enam ei kasuta.
Asusin kuivatusaktsioonile kui kaitseväelane hädaolukorra õppustel. Vee koristamine ja tulekahju lämmatamine mõlemad oleksid mu voodilinaga päris edukad olnud. Tulemuseks oli kaks ämbritäit vett, pea 20 liitrit. Ma sain selle kätte ainult puuvillase voodilinaga. Ja muidugi adrenaliinilaksust pärit lihasjõuga. Seda lina ämbrisse tühjaks väänates. Et see kohe jälle põrandale heita. 

See neetud survevoolik, kumm ja metall, lihtsat otsustas järele anda

Et noh, täna siis ... ükski naaber ei ole õnneks kontakteerunud. Kõik tänu kvaliteetsele voodilinale...
Vahetasin selle kuritegeliku ussvooliku välja ja jõudsin järeldusele, et vahetan sel nädalal ka teised 3, lisaks veel köögisegisti, sest kõik see kompott on 20+ a vana. Ja kui ma seal ehituspoes juba käin, ajaks aknatihendid ka korda. 

Ja eee... noh, see kindlustuse värk, onju. Hingerahu kohta on hind üsna odav. Sellisele järeldusele jõuaks igaüks peale kiiret kalkulli ja sellist öist põlvilisuruvat meelelahutust. 

* Kuuledmäng oli "Rannikul". 1976 lindistatud ulmekas. Väga hea kuuldemäng on, soovitan. 

Kreeta reis VII

By W

Ikka veel 4. päev (03.09.24)

Oliiviõlitehas e Olive Mill Farm

Olles Krasi ja kassikotijuhtumi pisikese kahetsusega seljatanud, noh, põhjusel, et nii vähe aega jäeti, mõtlesime, et nüüd tuleb midagi suurejoonelist ja ägedat. Kultuur ja teadus ja praktika ühes Kreeta kohalikus oliiviõlitehases!
Ootus ja õhin oli suur. Nüüd saame teada, kuidas need kibedad rohelised jubinad Vahemere kullaks ja naftaks moondatakse. Eriti, et Kreeta oli üldse esimene koht Kreekas, kust seda väärt õli lahkesti ka mujale riikidesse toimetama hakati. Muidu oleksime siiani ilma.

Neid pressimistehaseid on seal veits vähem kui oliivipuid, aga ka palju; pildil on pmst kogu ühe väiketehase tootmise hoone; ühes poega muidugi

Kohale jõudes vuristas giid umbes kümne minutiga meile ette kogu oliiviõlitootmise protsessi, otsekui loeks Wikipedia esimest lõiku. Mida me ise ka lugeda oskame.

„Oliivipuude alla pannakse võrgud, siis pekstakse viljad kaigastega puust maha, siis tuuakse siia, kallatakse sinna auku ja siis neid pressitakse, mitu korda, ja voila - õli on valmis!" Siis hoitakse seda esialgu söödamatut vedelikku veel 2-3 kuud, et kibe ei oleks ja siis võibki juba pannile ja salatitesse kallata. Ja muidugi saiaga süüa.

Suur õlijoodikute sööma

Põhimõtteliselt, kui sa oskad õunamahla teha, siis oled kvalifitseeritud ka oliiviõlitehase brigadiriks ja raamatupidajaks ühes isikus, sest pressimisteenuse arveldus ei käi rahas; tehas jätab 13% farmeri õli endale. Ja sellise söödamatu rämpsu ka, millest pärast seepi ja muid pealemääritavaid asju tehakse.

Seejärel pakutigi meile erinevaid õlisid. Maitsestatud ja maitsetuid, saiaga.
Ja igasegaseid oliive, veel segasemate maitsekombodega. Tšilli ja küüslauguga võib isegi rohelisi oliive süüa kui te seda veel ei teadnud. Ma ühe sõin.
Palju rohkem ei tahtnud, sest esialgu ei pääsenud lauale ligi ja pärast eeerrrr... teate neid inimesi, kes Selveris saiakesi, kummikomme ja lahtist hapukurki omale peoga kotti kühveldavad, saaki vahepeal kiirelt ja korduvalt degusteerides? Noh, neid ikka jätkus sinna laua äärde ja otseloomulikult oli neil vaja proovida igast asjast üks ja siis veel veidi. Lõpuks oli kõik segunenud homo sapiensi näpukestest pärit õlide ja bakteritega tundmatuks gemüüseks. Ja meie olime purukained, käsi lihtsalt ei tõusnud.

„Ja nüüd, daamid ja härrad, palun siirduda tehase poekesse, kus võite kõik oma raha ära kulutada!" teatas giid rõõmsalt.
Tehasepood oli märksa suurem kui tootmispool.
„Aga jätke viisteist eurot alles, sest just sellise tühise summa eest saate nautida meie rahvustoitu meie rahvusmuusika saatel ja seda kõike Kreeka sooja päikese all istudes!”. Järgnes loetelu kõigest sellest, mida me eelmisel õhtul Petrose juures juba manustanud olime.

Kui sa juba Kreekas oled, siis sa ootad moussakat, eks? Aga siis saad lihtsalt mingit kartulivormi... Otsustasime, et teist korda me õnge ei lähe. Istume parem lihtsalt kuuma päikese all.

Maakas suundus enne istumist šoppama. Noppis sealt natuke seepi, natuke oliive, natuke OUZO KOMME?!, natuke ... ma ei jõudnud järge pidada, sest minu jäägitu tähelepanu haaras külmik, kus müüdi natuke juua. Pea kõike peale Pepsi. Aga kui sa dehüdreerud kui ammu eksinud nahkhiir ühe teise riigi kõrbepüramiidis, siis sa enam ei pirtsuta. Võtad, mida pakutakse.

Võtsime. Ja kobisime õue ja leidsime väikse varjulise koha, kus saime kallist mullivett rüübata ja end turistilõksus tunda. See käib väljamaa juurde. Nii et istume seal täitsa rahulikult, kuni äkki Maakas mind jõllitama ja näpuga torkima hakkas.

„Sa oled imelik," teatas ta äkitselt. Kes see siis seda kuulda tahab? „Miks ma olen imelik?!" uurisin ehmunult. „Sest sa oled päris kuum," vastas ta. Ja seletas edasi: „Päikesepõletus, noh. Sa oled jälle osanud ära küpseda”.
Ma hakkasin oma käsi vaikselt uurima ja tõepoolest – need olid punasemad kui homaarisõrad. Sest noh, jah, ma oskan ka kuupaistel ja kartulikeldris ja koopas end ära põletada. „No mis siis, päike paistab, ma olen suvitaja ja mul on „kodus” seda imelist aaloekreemi?"
„Ei, sa pead end kohe kreemitama ja üldse natuke normaalsemaks muutuma," ütles Maakas ja otsis oma kotist kreemituubi, mis pidi mu normaalseks moondama. Ma ise peale määrimist küll vahest aru ei saanud.

No täitsa kena aed oli, väga kreekapärane

Tiirutasime veel õlitehase aias ja seejärel ühines Maakas taas teistegi igavlevate turistide ostuteraapiaga ja soetas omale veel kraami.

Hakkasin vaikselt kalkuleerima, palju mu käsipagasis vaba kaalu ja mahtu on, sest pool reisi oli veel ees ja ... keegi peab kogu selle nodi Tallinnasse ka vedama.

Lõpuks, kui oli selge, et keegi enam TÕESTI mitte midagi osta ei kavatse, aeti meid bussi ja teatati, et bussijuhile võiks tippi jätta. Me ei jätnud. Õnneks lubati meid siiski Malia kiriku juures uksest välja.

„Kodus” ja öine soodasteigiralli

Kell oli nii viis õhtul.
Noh, nüüd võis juba kartuleid ja tooreid tomateid ka süüa. Saksapärane kartulisalat väikese tomatinüansiga. Ja väike Friskies. Katkisele Kassile muidugi. Kuigi ma sõin ka natuke krõbinaid, kuni Maakas pröökama pistis.
Siesta. Enne siestat oli mul siiski seda aaloekreemi ka vaja, sest vahel juhtub, et Maakal on õigus.
Bassein. Privaatbassein!

Ja oligi käes hiline õhtu Kreeta järjekordses kuumas suveöös. Peale seda tervet päeva ringi sahmimist.
Loomulikult molutasime terrassil, jõime gini toonikuga ja vahetasime päeva muljeid, kuni ma järsku tundsin, et kõht hakkab ses pimeduses jälle vaikselt tühjaks vajuma.
Pöördusin Maaka poole: "Kuule, kas sa võiks äkki need kotletid, tead küll millised, ka veel teha, mul on kõht tühi ja päris liha tahaks?" Sest no kes ei sooviks öisel terrassil süüa midagi eriliselt šikki ja samas natuke nilbet? Peas mängles mõte, kuidas Maakast saab köögivõlur ja lauale maandub mingi imeline kunstipärane gurmee.

Vaikus.
Maakas pöördus minu poole pilguga, mis ütles rohkem kui sõnad.
Aga need sõnad tulid ka kohe järele. „Mida sa veel tahad? Kas sa üldse tead, mis kell on? Sa oled üks täitmatu elajas, sellist ei jõua üle talve pidada!"

Ma olin sellel hetkel sõnatu, mis on erakordne, sest tavaliselt on mul vastus varnast võtta. Aga nüüd olin vait ja mõtlesin pingsalt. Seda, et kotlettidega sobiva põlle mainimine oleks ilmselt Eriti Suur Viga. Kuigi ise ta küsis, mida ma veel tahan.

Süüdistus oli ränk. „Täitmatu elajas," kordasin tema sõnu ja otsisin viisi, kuidas olukord jälle kontrolli alla saada. „No okei, olgu, jääme siis tavaliste kotlettide juurde, ei pea jänkukad olema," pakkusin kompromissi.

Jälle vaikus.
„Okei, need ei pea isegi kotletid olema, üks veisesteik, kreekapärane ja selline hästi pisikene, ajab ka asja ära ja siis on playboy kotletid tasaarveldatud ja ausõna, ma ei hakka homme mingit OnlyFansi salatit nuiama?”

„No ei, ma ei jaksa sinuga vaielda, lähme poodi," ütles Maakas, vehkides kätega nagu tuuleveskid, mida me päeval väga ei näinud, ja tormas tuppa, nüüd juba OMA vinge kassikoti järele.

Lendasin talle järele, haarates oma õlakoti. Hakkasime poe poole sibama, aega sulgemiseni oli 38 minutit.
Pidin end kiirelt kehtestama.
„Seda, et esiteks me ei hakka ju kuiva liha sööma, sa võiks kõrvale tzatziki ka teha ja teiseks tahaks seda kõike hästi kiirelt, sest mul on kõht tühi, noh, et liha võiks olla soodaga töödeldud ja marineeritud ja väike tärklis äkki ja ...”
Maakas seisatas ja vaatas mind sellise näoga, nagu ma olekski päriselt ebanormaalne. „Soodat sööma? Oled sa napakas või?" Ta vahtis mind justkui oleks ma teinud ettepaneku minna ja süüa otse mingist keemialaborist.

„Ei, no päriselt!" püüdsin selgitada. „Sooda on aasia kiirtoidukohtade igapäeva praktika, see teeb liha pehmeks ja pärast ei jää kuiv ja... ," proovisin vaikselt oma idee mõistlikkust õigustada, ise samal ajal Kolmandalt küsides, kuidas on „oregano” kreeka keeles ja tähtedega. Sest oregano peab kreekapärases marinaadis sama kindlasti esindatud olema kui küüslauk või sidrunimahl.

Poes läks üllatavalt valutult – sulgemiseni oli vähe aega, nii et haarasime vaid vajaliku ja pagesime „koju” tagasi. Ettepanekut Sex Shopist põll kaasa haarata ei julgenud ma endiselt teha.

Ja siis läks lahti! Tõsine kokandusšõu meie miniatuurses köögis. MasterChef Kreeka versioon. Kõik algas sellest, et meil oli vaid 2 praenuga või võinuga või... noh, et meil ei olnud nuga. Ja seda oli vaja, sest olime haaranud odavaima saadaval oleva vintske ca kilose veisetüki, mis kindlasti ei olnud mingi filee. Aga kui sul on taskunuga, kasvõi olematu, siis milleks selline luksus nagu kokanuga?

Jätkus ka Katkisele Kassile ja seljankamaterjaliks

„Kuule, tee see asi nüüd nii poole sentimeetri kuni 0,7mm paksusteks ruutudeks,” juhendasin Maakat ja Maakas nüsis. Sest pisasjad meid ei murra.

„Mis me nüüd siis teeme?” küsis higine Maakas peale oma missiooni lõpetamist, vahtides mind nagu oleks ma Rimi Köögi peakokk. Jäin oma soodasoovituse juurde ja Maakas, olles kõigest tüdinud, tegi nagu ütlesin.

Kuni õhukesed veiseruudud soodabasseinis oma asju ajasid, asusin mina marinaadi kokku keerama ja Maakas tzatzikit valmistama. Kööginurk oli meil täpselt selline, et kui üks külmikuukse avas, jäi teine sinna lõksu. Või sai kapiukse avamisel muhu pähe. Kõik see toimus nagu miskite napakate tantsusammude saatel: kaks sammu vasakule, üks samm paremale, põlvega külmikuuks kinni ja vasaku käega ülemise kapi uks lahti.

„Misasja sa nühid mu seljas, see on juba kuidagi imelik,” muutus Maakas paranoiliseks kui toimingud hakkasid tunduma kui marutõbiste pesukarude võitlustanner prügikastis. Ta nägi välja nagu võiks järgmine muhk mu peas tulla mitte just kogemata ja mitte just kapiukse avamisest.

Otsustasime võtta pausi.
Esteks, et meie köök, mida meil ka edaspidi vaja oli, püsti jääks; teiseks, et ma veel ühest muhust nagunii normaalsemaks ei muutu ja kolmandaks, et vee ja sooda sisse tõmmanud liha saaks nüüd marineeruda. Oliiviõlis, oreganos, küüslaugus, pruunis suhkrus ja ses laimis, mille olime hotelliaiast varastanud.
Molutasime ja jõime terrassil edasi, minul üks silm pingsalt telefonis kella jälgimas. Terve tund!

Ja teate mis? Kui see tund läbi sai ja veis pannile lendas ... krdi hea sai! Nii see osa, mis otse marinaadist pannile läks kui ka see hilisem, mis enne paneerimisjahust läbi käis.
Ma ei tea, kas see oli sooda, meeldisime me Kreeka jumalatele või oli see meie kõike muud kui graatsiline pesukaruköök, aga meie laual oli keset ööd täiesti korralik söök! Eriti, et selle tzatziki sinna kõrvale oleks teinud nagu mingi Kreeka vanaema, mitte Maakas.

Igas mõttes küllastunult kerisime end voodisse linade alla.

Ma vist ei ole enne maininud, aga sellist asja nagu tekk meie majutuses üldse ei tuntud.
Küsimise peale ilmselt oleks saanud, aga jah, ega neid vaja ka ei olnud. 

Hommikud ja ööd

Ma ei salli hommikuid. Kui ma kunagi peaks kellegi tapma, siis jälgige kellaaega - see toimub raudselt enne kaheksat hommikul. Kui mõrv on toime pandud peale kümmet, siis on mu süülisus kahtlane. Kui paberitesse läheb kirja kellaaeg peale kella nelja, siis olen ma kellegi poolt süüdi lavastatud.

Oma viga tegelikult.  Õigel ajal tuleb magama mina. Ma lähen ka, ausalt, lihtsalt uni ei tule minuga kaasa. Loen raamatut, vahin lakke, mõtlen ilusaid mõtteid ja siis taipavad koledad mõtted, et ohhoo, siin on üks võrdlemisi unine aju, võtame üle!

Seepeale on kolm võimalust. 

Esimene ja mõjuvaim: ma hakkan numbreid lugema. Ausalt. Ma hakkan alati numbreid lugema kui midagi painab, olen neid lugenud nii teatris kui kõndides, ujudes ja muidugi voodis und oodates. Numbrid on juba nägupidi tuttavad, näiteks kaheksa on üks tore sell, ümmargune sihuke, mõnel päeval küll kuidagi liiga ümmargune ja libe. Seitsekümmend neli on seevastu ebameeldiv kuju, ei ole tal ei saba ega sarvi, eile näiteks võttis ta mu meelest imelikke poose ja oli lihtsalt koledat värvi. Poriroheline või midagi sellist.

Numbrite lugemine on küll parim kuid paraku mitte piisavalt hea. magama võin ma jääda, aga seda ei ole kauaks. Hiljemalt tunni pärast ärkan ja olen kindel, et juba on hommik ja pean tõusma ja... nojah, ma juba kirjutasin, mida ma hommikutest arvan.

Teine võimalus end koledate mõtete eest kaitsta on rabada kätte telefon ja seal ringi rullida. Jaa, ma tean, juba selles lauses peitub oksüümoron. Nett ja ilusad mõtted... Mõnikord jätan telefoni kööki. Mõnikord rullin kuni telefon näkku kukub. 

Kolmas ja kõige ajuvabam valik on lihtsalt üles tõusta ning teha midagi, mille järele kodu ammu juba oigab. Koristamine on tavaliselt see, mida ma alustan. Unele ei aita see karvavõrdki kaasa, kassid satuvad paanikasse, pesu pole kuhugi kuivama panna, sest ööseks ma kuivatit sisse ei taha lülitada - kui ikka uni peaks tulema, siis ei taha, et selline asi tööle jääb. Kasside paanika on muidugi hindamatu, nende silmad on nagu pannkoogid ja mu meelest on väljastpoolt näha kuidas nad mind hullumeelsuse skaalal üritavad paika panna. 

Mis seal ikka. Vanainimese veidrad hädad. 

Aga mida koleda seitsmekümne neljaga teha? Kui ma ta vahele jätan jookseb ta teiselpool ilusate numbrite rida, hüppab üle-alla ja hõikab "Aga mina, loe mind ka, sa unustasid...!" 

Oeh. Ta pole ju süüdi, et sellisena sündis. 

Pildil piilub tuduv kass, et ega ma ometi lolliks lähe ja koristama ei tõtta.

Kreeta reis VI

by W

4. päev (03.09.24)

Enesekontrolli mõttes, tõendamaks, et me ei ole siia vaid odavat peeti kuritarvitama tulnud, olin juba kuu tagasi broneerinud pikemat sorti ja igati viisaka bussitripi.

Muidugi selleks ka, et Maakas minust päris halvasti ei hakkaks arvama. Ta on mingi kultuuriaktivist. Erutub silmapilkselt kui mainida sõna „huviväärsused” ja hakkab end kohe minekule sättima.

Nii et siis platood ja siis klooster, siis koopad ja isegi oliiviõli tootmine.

Telefon äratas 6:48. 
Viskusin vertikaali kui pioneer fanfaari peale, taipamata, et olen puhkusel, kus võiks äratust paar korda edasi lükata. Jalul, siis jalul.

Pesin hambad ja varbad korraga ja hakkasin kärmelt hommikusöögiga tegelema. Vedasin tulemuse sama hooga õuelauale. Avokaado-munavõi röstsaiad kelmika tomativiilu ja musta pipra twistiga, must tee vildaka sidruniviiluga, jogurt liiga suure lusikaga ja muidugi kassikrõbinad igasuguse petersellita. Viimased läksid põrandale, mitte lauale. Üritasin kassitoidu sisse siis vähemasti näpuga „kalimera” kraapida. Ei tulnud hästi välja. Mul ongi kole käekiri.

Kui ei ole päris kindel, millal järgmine kord süüa saab, siis avokaado või muna või toores hakkliha on lollikindlad valikud. Hakkliha meil ei olnud.

Virguv Maakas, selle asemel, et rõõmsalt „tere hommikust” öelda, hakkas juba voodis irisema, et ma ei olevat ikka piisavalt esinduslik temaga eksursioonile minemiseks. „Pane ometi ükskord midagi heledamat selga, täna sa küll niimoodi, nagu mingi tont, kusagile ei tule,” teatas ta resoluutselt. Panin rahumärgiks valge särgi. Tingimusel, et mutikleit jääb „koju”.
Kompromissid, teate, on imelised asjad - kumbki ei ole päris rahul, aga mõlemal on siiski tunne, et just nemad võitsid.

Olles Katkise Kassi pooliku munakarbi ka teist korda täitnud ja veepudeli kaasa haaranud, asusime teele. Malia suurima kiriku poole, sest just sealt eest, veel suuremalt ristmikult, algavad Suured Seiklused. Enamus turismifirmasid nopib oma kliendid üles justnimelt kiriku eest. Pärast poetab sinna tagasi.
Panen teile pildi ka, et kui kunagi Maliasse satute, siis teate, kus oma bussi oodata.

Pilt on tehtud öösel, aga päeval on see kirik üsna samasugune

No nii, bussiekskursioon!

Lasithi platoo

See kõlab ju nagu midagi müütilist, eks? Kõrged mäed, tuulikud igal nurgal, vanad külad, hingematvad mäevaated ja puha. Nagu postkaardid lubavad. Mõtlesime, et saame nüüd Kreeta tõelise olemuse teada. Vale. Tegelikkuses kujutas see platoo endast pigem lõputut sõitu, mis keeras ja keeruta mööda mägiteid, kuni mul oli tunne, et meie bussijuhil on ükskõik sellest, kuhu ta sõidab. Palk tuleb läbitud kilomeetrite järele.

Vaade? Jah, oli.
Täitsa kaunis, kuni buss end jälle aknaga vastu mäeseina ei keeranud. Ja seda juhtus liiga palju. Siis nägime vaid kiratsevaid seinast kasvavaid oliivipuid ja püstloodis mäeseintel kepslevaid kitsi. Kodukitsed, mingi väiksem sort. Aga need tuulikud, mida reklaamis lubati - kuskil kauguses vilksatas üks ja teinegi, aga neid oli umbes sada korda vähem vähem kui turistiplakatitel. Tegelikkuses nägime umbes kaheksat tuulikut ja needki tundusid ammu pensionil olevat.

Esimene peatus oli Vidiani klooster

Pean möönma, et minu teadmised kirikutest ja kloostritest on umbes nullilähedased. Maakas pidi mind paar korda manitsema, et ärgu ma oma valju hingamise ja sandaalisahinaga kogu kloostri püha rahu ja mis iganes rituaali, mida need mungad seal läbi viisid, ära rikkugu.
Mul tõmbas seest veidi õõnsaks. Ikkagi püha värk ja kõrgemad jõud.
Läksin siis hoopis kloostrist poolesaja meetri kaugusele WC-sse. See oli täiesti euro, erinevalt kõigest muust. Tundsin seal pisikeses majakeses täielikku vabanemist ja teadsin, et ma olen ikka veel mina ise.

Klooster oli pisike putka, seal elas ja toimetas 2 munka, thats it

Teine peatus, kus meid lihtsalt bussist välja visati ja öeldi „hit the road, Jack” oli Zeusi koobas.

Giid ei kavatsenudki meiega kaasa tulla.
Ta oli juba kogenud ja teadis, et kes iganes otsustas, et Zeusi koopasse minemine 32-kraadise kuumaga on tore, oli ilmselgelt kas hull või kõike müügiks paiskav kapitalistlik siga või üritas turiste karistamatul moel hävitada. No ilmselt oli seal seda kõike korraga.

Sest noh, mis saaks olla veel toredam, kui põrgukuumuses rohkem kui kilomeeter mäkke rühkida?
Ma nii lihtsalt ei virise, aga juba kolmesaja meetrise tõusu järel hakkasin lõõtsutama nagu vana nr 10 Ikarus buss Kadaka viaduktil. Kand ka valutas jälle, rsk.
Elusalt päikese käes küpsev Maakas lehvitas endale kübaraga tuult ja tegi vahepeal imelikke hääli. Nagu oleks mingid nähtamatud mägipiraajad tal iga hingetõmbega tüki kopsu välja naksanud.

Istusime põõsa varju kivile ja pidasime aru. Vaatasime Google Mapsi. 800 m veel minna. Võib-olla... ei ole see ikka meie jaoks. Me ei oleks kaugeltki esimesed tagasipöödrujad olnud.

Siis aga ilmus sakslastest vanapaar. Proua, kes ei näinud just värske välja, kimas ees, valge nokats peas ja härra... no härra nägi välja nagu oleks tal viimased viis minutit elada, enne kui ta lõplikult üheks ähkivaks higilombiks sulab. Teavitasin onu, et vähemalt kaks kolmandikku teekonnast on veel ees. Vaesekesel vajus veri näost puha ära ja siis see Vaasalinna kummitus tardus ja kisendas taeva poole „noch achthundert meter, wir sind erst dreihundert gekommen” või midagi sellist. Ma saksa keelt ei oska. Jumal enamasti lihtsurelikele ei vasta, saadab salapäraseid sõnumeid. Sel korral kostus vile ja härra rühkis edasi. Väga usklik eksemplar.

Ja meie lihtsalt istusime seal, kavatsedes alla anda?

Vaatasime Maakaga veidi tõtt ja leidsime, et me siiski teeme selle asja ära. Küsisin Kolmandalt kui kõrgel see koobas parklast õieti on. Ca 120 meetrit, teadis too öelda. Noh, teine asi ju!

Otsustasime tee asemel võtta mõned innovatiivsed üsna püstloodis otselõiked. Liiv tuiskas, jalad vääratasid kivide vahel, mäest pudenes tükke ja üldse üks metsik kõrberalli läks käima. Tõsine jõusaal saunas, väikeste vahepausidega.

Maakas küll vahepeal vigises, et kas süda ikka peab vastu, sest meid oli hoiatatud, et "good shoes ja no heart conditions," aga suutsin tempo üleval hoida remargiga "kallis, minu meelest oled sa südametu, jätkame!".

Saab ka otse...

Ja siis, lõpuks me jõudsime. Piletisabani. Ja veeputkani.
Piletikontrolli ja väikese edasise ronimise järel ka mingi suure auguni.
Seisin seal, higist nõretav, peaaegu surnud ja vaatasin seda... noh, auku. Kuhu meie ees matkanud inimesed järjest kadusid. Osa neist oigas kahtlaselt enne kadumist. Kas see on mingi Kreeta parim turistide trollimisprojekt? Turnisin enesel hinge välja, et näha Zeusi sünnipaika ja kohtun auguga mäes?
„Mis see on?” küsisin sosinal nagu keegi võiks meist aru saada. Maakas heitis mulle pilgu, mis ütles kõik, mida ma juba teadma pidanuks. Lähenesin augule umbusklikult ja ettevaatlikult.
Kuni leidsin trepi.

Jah, see salapärane auk ongi Zeusi koobas

Ronisime sisse ja meid tabas midagi õelalt maagilist - külm õhk! Mitte lihtsalt mingi meeldiv jahedus, vaid selline jääkülm, et karvad tõusevad püsti . +5C peale kivikõrbe kuumust mõjub pehmelt öeldes šokeerivalt.

Trepp oli libe ja niiske, justkui oleks Zeus otsustanud meid kiusata. Kas me ikka jõuame elusalt põhjani? Igal sammul püüdsin veenduda, et mu selja taga laskuv Maakas ikka hoiab logisevast käsipuust kinni ja iga kord, kui ta natukenegi vääratas, ehmusin. Sest kui ta nüüd libastub, lendame ja sureme mõlemad! Sinna põhjatusse rohelisse kuristikku.

Koopa põhi? No kuulge, see oli täiesti järgmine tase. Roheline, niiske, ja müstiline. Stalaktiidid ja stalakmiidid olid ka rohelised ja näisid kuidagi... surnud. Valgus vilgutas niisketele seintele ja kõik oli nii ülisürr, et ma mõtlesin korraks, kas me sattusime hoopis mingisse peidetud Disney multikasse. Ma ei olnud kindel, et tahan seal rohkem aega veeta.
Aga kes mina olen, et jumalate koopas liiga pikalt mõtlema hakata, eks? Maakas hakkas ähvardama, et tema ei lähe küll enam üles, sest siinne sisekliima sobib talle rohkem kui see saunamaailm seal üleval.
Aga reaalselt oli varsti vaja jälle tagasi päikese kätte ronida, sest buss ei oota mitte kedagi, isegi mitte meid.

Võinuks arvata, et see on Shreki sünnikodu

Enne treppidest kuumuse kätte ronimist leidsin midagi fantastilist. Väikese basseini. Täitsa ootamatu. Siuke basseinike seal maa all, väikese nõidusliku veekoguna ja veel müntidega täidetud! Selge. See on soovikaev. Mul tuli geniaalne idee ja koukisin kotist välja ühe 10-sendise. Pisike klung vees ja ma olin juba rahul. Zeus aga läks selle soovi peale kuhugi oma Olympose pilvepiiri taha irvitama.

Ja siis see algas. Trepist üles minek, nimelt. Üles rühkida oli peaaegu sama hull kui alla tulla. Endiselt libe. Ainult nüüd oleksin mina võinud oma vääratusega meid mõlemaid tappa. Me roomasime, ronisime ja lõõtsutasime ennast tagasi päikese valusate kiirte alla, tundes, kuidas iga higipiisk aurustus kiiremini kui hinnaline vesi, mille äsja ostnud ja manustanud olime.

Tagasi päikesepaistesse ja -pistesse

Mäest laskumine oli pisut kergem.
Aga mind, haige kanna tõttu taaruvat pingviini, surus siiski vastu maad mõte, et ma oleks võinud terve oma kümne sendi eest ju tõesti midagi kasulikku paluda. Näiteks et mu vigane jalg terveks saaks ja ma ei näiks nagu mõni neist katkistest turistikande-eeslitest seal mäerajal. Aga ei! Mõistus kadus. Nagu mul päris sageli juhtub. Tagantjärele saan aru...

Eesel kui eskalaator

Edasi viidi meid Krasi külakesse

Monoliitsed kivist pesuvannid

Esteks oli seal vanim pesumaja, mida ma näinud olen ja teiseks olla seal Kreeta vanim puu. Puu oli vist tõesti eellane kõikidele teistele puudele, mis seal Kreekas üldse kasvavad. Võimas värk! Pilti ma ei pane, sest mul ei õnnestunud puud tabada, ilma, et temast kirevamad ja kohati jämedamad kodanikud tema ees poseerinud poleks.... A Maakas juba pani kusagile selle puu pildi.
Ja see puu on elatusallikas terve küla äridele.
Näiteks Maakas avastas seal mingis avaõhu turuputkas kassidega poe- ja rannakoti. See ei olnud harilik kassikott, vaid selline, mille peal oli ikka hulgi siniseid kasse ja muud mustrit ja mudru, ja Maakas otsustas, et just see kott on see, mida ta elu lõpuni kõikjale kaasas tassib. Igatahes pidas ta seda kotti ägedamaks kui minu oravakotti, mida ta edasise reisi jooksul lihtsalt ignoreeris.

No selle kuulsa puu lähedal tehtud pilt mägikülast

Krasist veeti meid miskipärast päris kärmelt minema. Ma olen kindel, et see oli vandenõu. Et keegi ei jõuaks mõnes kenas Krasi tavernis kõhtu hõrgutistest täis süüa ning viiks võimalikult palju raha meie järgmisesse sihtkohta.

... ka neljas päev järgneb

Nüüd hakkan rikkaks

 

Mõtted on ikka viimases puhkuses kinni. Oli ikka üks hea asi küll, pole midagi teha.

Ühel hilisõhtul jooksime tänaval kokku stiilipeole tõttavate noortega, esimesed pidulised ajasid mind segadusse - kas tõesti keegi lippab veel nii hilja rannast hotelli, seljas ainult kolm riidetriipu , aga õlal korralik pisitilluke teatrikott? Teise, juba suurema seltskonnaga kohtudes hakkas aeglaselt peas selginema mõte, et selline riietus on taotluslik ja kui järgmised tänaval vastutulijad, nii noored naised kui poisikesed,  olid samuti isegi ranna jaoks mõnevõrra napilt riietatud jõudis kohale mõte, et tegu peab olema mingi stiilipeoga. 

Mine või ise ka sinna... 

Oleks vast pilt - pidulistest kolm korda vanem ja kaks korda raskem mammi reivil trikooväel vehkimas. 

Pisike arutelu W-ga sünnitas idee küpsete, et mitte kasutada väljendit üleküpsenud inimeste reivist. Kolme nööbiga võidunud kittel, korralikud lokirullid, tutiga sussid. hõlma vahelt välkumas pika varrega uhutud alukad. Meeste rõivakood ilmselt maika ja sinised sitsist aluspüksid (kes teab, see teab). 

Mis muusika seal kõlada võiks? Suveniir ja Sõrajalad? Meie Mees kohe kindlasti, sellest ei pääse.

Joogid olgu vikat ja lõunamaine, sakuskaks heeringas musta leivaga.

Õu, milline bisnisplan.

Ärge siis seda pihta pange!