Kreeta reis II

By W

2. päev (01.09.24)

Keskkonnateemad jätkuvad

Kui Kreeta reisi teine päev algab, on tõenäoline, et sa ärkad teises toanurgas. Ei, ma ei tea, kuidas ma sinna sattusin. Maakas oli enam-vähem seal, kuhu ta õhtul jäi. Kell oli 6.18. Maakas tegi mu mööbeldamise peale silmad lahti, ajas jalad alla, tõi terrassi pesurestilt rätiku ning suundus pesusse. Kahmasin ka voodilt oma rätkiku, aga Maakas röögatas “EI!” ja lõi ukse jälle pauguga kinni.

Kehitasin õlgu ja lonkisin basseinipuhvetisse kohvijahile.

Basseinibaar

Aed oli meil väga roheline ja rikkalik. Laimid, banaanid, granaatõunad, erinevad kaktused, kummipuud, palmid. Igati kaunis. Baari juures ootas mind aga tüng. Basseinid ja puhvetid avatakse siin alles kell 8.30.
Kontrollisin toas külmiku sisu. Mida ma näen? No ainult seda, mida me eile ostsime. Joodavatest asjadest vaid vett, toonikut ja rummi. Viskasin viineritükkide ja juustuga saiaviilud pannile kaane alla ja segasin mõned joogid. Mõlemat proovides, et ikka paras jääks. Parema võtsin endale.

Aias

Pesust saabunud Maakas teatas, et oli mu eilse jutu ja keskkonnaalase panuse üle pisut mõelnud ja leidnud, et vesi kuulub siin tõepoolest pigem Kreeka põldudele. Nii et selle asemel, et end korralikult duši all puhtaks küürida, oli ta end tupsustanud… WC-poti veega. Jah, just, lugesite õigesti, peldikuveega. Mul viskas järsku midagi kurku. Seestpoolt. Kas see ongi nüüd refluks? Kas mul on meditsiiniline probleem või olen ma tegelikult allergiline igast ökovärkidele? Neelatasin ja loputasin selle hapu asja kindluse mõttes suure sõõmu rummiga alla. Maakas keeldus nii vara joomast ning võttis omale külmikust hoopis jogurti ja läks terrassile sööma.
Aga.
Ma olin end vahepeal kogunud. "Kuule," alustasin ma vaiksel ja süütul häälel, "ma ei ole kindel, kas ma öösel vett tõmbasin." Ma pole kunagi näinud, et inimene nii kiiresti ja nii palju erinevaid värve võib vahetada. "Mida sa just ütlesid?" nõudis ta. "Ma lihtsalt mõtlesin, et võib-olla ei tõmmanud vett. Sa tead küll, rohelise mõtteviisi nimel..." jätkasin ja ulatasin Maakale uuesti rummitassi. Nüüd oli tema kord jogurt januse kaameli sõõmuga alla loputada. Märkasin, kuidas ta silmad ahenesid, laup kortsus ja silmanurka tekkisid kiired nagu vana oliivipuu koorel. "Sa oled loom!" kisas ta kui jälle hingata sai. Võib-olla olin unustanud ta tassi toonikut lisada? Ei, ma maitsesin enne. Ju siis oli ta muu pärast vihane. "Ma uputan su esimesse ettejäävasse kohta!". Mul hakkas natukene õudne. Lootsin, et vähemasti ei uputa ta mind sinna peldikusse, vett korralikult peale tõmmates.

Tõin rahupakkumisena lauale juustusaiad ning hakkasime arutama, mida päevaga edasi teha. Vaikiva kokkuleppena ei tõstatanud kumbki meist enam globaalprobleemide teemat kogu edasise reisi jooksul.

Meresse

Kuna väljas oli juba +28C, kell 7 hommikul, siis otsustasime, et ASAP tuleb see hetk, kui paneme oma valged varbad kohalikku merre ja tunneme, mis tähendab tõeline puhkus. Ja siis läheme poodi. Normaalset kohalikku toitu ja õlut hankima. Sööme. Proovime basseini järele. Õhtul väisame Malia vanalinna.

Seega, otsused langetatud, hakkasime Google Mapsist merd otsima. Maps koostööd ei teinud (lühim tee ei jää avalikule maale/ametlikule teele) ja juhatas meid hoopis eepilisele jalutuskäigule läbi kummalise ööelu surnuaia, Malia Stripi. Eile öösel kui poodi otsisime, oli see kui Ibiza peosüda, nüüd aga lihtsalt üks väsinud tänav. Laudadele tõstetud baaritoolid ja paar viimast kanget pidutsejat, kes olid ilmselt teinud elus kõik õigesti ja otsustanud nüüd, peale pika ööd, lihtsalt edasi magada samas asendis, millesse nad enne päikesetõusu kokku kukkusid. Oma viimase mojito kõrvale.

Tundus, et siin linnas algab elu alles lõunast.

Malia Strip varajasel õhtutunnil (21 paiku)

Malia Strip on nii pikk, et mul hakkas juba tunduma, et Kreeka jumalad ise on selle planeerinud lõputu katsumusena, et näha, kui palju me oleme valmis tegema, et lihtsalt ujuma pääseda. Maakas hoidis tuju üleval ja korrutas pidevalt: "Kohe oleme kohal, kohe oleme kohal." Lõpuks oli tal ka õigus. Lõpuks jõudsime randa. Peale 1.7 km kuumas vantsimist.

Meri kui oaas keset kõrbe. Ja meres ei kedagi. Ei ühtki karjuvat last, ei ühtki rannatoolilahingut, ei mingeid selfisid tegevaid turiste, mitte ühtegi prisket Briti turisti, kes oma rannamadratsit taga ajades meie poole triiviks. Lihtsalt meie ja lõputu vesi, mis meid pehmesse soolasesse embusesse ootas.

Privaatmeres oli kirikuga saar

"Privaatne meri, Maakas!" hüüdsin ma, aga ta isegi ei kuulnud mind, sest oli juba kõhuni meres ja kilkas, et hullupööra mõnus olevat. “Sa prille ei tahtnud kaldala jätta, vä?” küsisin. Ei, ta ei tahtnud. See prillidega suplemine on sihuke värk, et kaugelt paistad teistele kui alkoholiprobleemiga delfiin. A no kedagi teist ju ei olnud.

Väikesed viisakad Vahemere lained loksutasid meid korraks lahti kõikidest maailma muredest.

Poodi

Tagasiteel, veerada järele jättes, külastasime suuremat marketit nimega Chalkiadakis, et pärast oma hotellitoas üks kodune õhtusöök kokku keerata. Mis võiks valesti minna, eks?

Maakas käitus poes nagu mingi näljutatud köögiprohvet ja asus üsna valimatult asju korvi kühveldama.
Pooltoored tomatid olid nii kallid, et oleks võinud arvata, et nad kasvasid kuskil Olümpose mäe tipus. Aga jah, viskasime 4 tükki ikka korvi, sest Maakas ütles, et “need on erilised Kreeta tomatid”.
Siis tuli sibul, paprika, kurk, õlu (loomulikult mitte ainult üks), Pepsi, sojakaste, suitsupeekon, kartulid, sool, pipar ja vesi, kanafilee, feta juust, sidrunid, küüslauk, oliivid, tee, kimp tilli, teine rohelist sibulat ja majapidamispaber. Korv hakkas täituma nagu mingi toiduarheoloogia projekt. Ja iga kord, kui ma küsisin, kas me tõesti vajame veel midagi, hüüdis Maakas “jah!” ja viskas midagi korvi. Okei, rahu, mõtlesin oma pangakaarti näppides. Saab tehtud.

Ja nüüd kõige õudsem osa. Kobasin õlakoti tagumist sahtlit - kus on minu riidest oravatega poekott? See, mille ma pähklite ostmise eest 12 aastat tagasi tasuta reklaamtootena sain? Kadunud? Ei olnud kadunud, Maakas oli selle minult tuuri pannud. "Miks sa minu poekoti ära võtsid?" küsisin ma, närvid viimse piiri peal. "Ma ausalt mõtlesin, et võtan oma Montenegrost soetatud konnadega riidest koti kaasa," vastas ta süüdimatult. "Aga tead, ma unustasin selle Eestisse ja mul oli midagi vaja!". Vaadates, kuidas ta kassalindilt asju suvalises järjekorras mu juba rabedaks kulunud kotti pildus, röögatasin “teeme edaspidi nii, et asju, minu kotti, pakin ainult mina ise!” ja võtsin selle olulise töö üle.
Sibulad, punased sibulad, unustas Maakas poodi. Ma arvan, et meelega, solvumisest mu raevupurske osas. Ja punaseid sibulaid ei õnnestunud meil rohkem terve reisi jooksul leida. Ilmselt veavad kohalikud selle defitsiidi kärmelt igas ilmakaares laiali. Kreeka salati tarbeks. 

Kotti kiivalt vastu külge surudes vedasin kogu mandi hotellituppa. Tee peal hakkas häbi. Kott ei ole ju tähtsam kui sõbrad... Andsin oravakoti peale tühjendamist Maakale tagasi ja ütlesin, et ta võib sellega rannas ja linnas laiata palju vaid soovib ning vajadusel sinna sisse kasvõi nuusata.

“Kodus” tahenemas

Šoping ja palavus oli meid läbi võtnud. Kurnatud ja päikeseküpsed kui kallid Kreeta tomatid, olime lõpuks oma koduterrassil, jalad üles tõstetud ja külmad “Mythos” õlled peos. Elu tundus talutav. Kui mitte hea. “Kuule, mul on vaja pisut siestat võtta,” kuulutas Maakas peale õlle sisse kallamist. See Kreeka siesta nii varajane aeg tuli mulle üllatusena, nii et ma toppisin talle kätte koti tooreste kartulitega. “Need, tead, ei koori ennast ise!”. Ma ei olnud kunagi varem mõelnud, et kartulikoorimine võib olla nii rahuldustpakkuv… kui seda teeb keegi teine. 7 kartulit läks keema, 3 aga viilutatult külma veega külmkappi. Tärklise eemaldamiseks. Peale sots kohustusi viskus Maakas jahutatud toas voodisse nagu oleks ta just olümpia maratoni võitnud.

No mis siis ikka, mõtlesin. Lasen tal magada ja kasutan seda aega iseenda jaoks. Võtsin oma telefoni ja hakkasin ümbrust pildistama nagu mingi influencer. Kreeka filtrit ma oma telefonist ei leidnud. Odav Redmi. Aga vähemalt saan hiljem öelda, et nägin midagi muud peale hotelli seina ja kuulsin midagi muud peale Maaka norsete. No aus olles jäi viimane tsikaadide röökimisele detsibellidelt kõvasti alla.

Fotosessioonide vahel otsustasin kanafileele marinaadi teha. Sidrunimahl, küüslauk, soja, või, pakike baarist varastatud pruuni suhkrut ja kõik need muud vidinad, mis peaksid kana mingil imekombel söödavaks muutma. Ja siis veel kartulid! Kuivatasin kartuliviilusid terrassil, suurel taldrikul, laskmata end häirida mööduvate naabrite kõõrdpilkudest meie lauale. Õllepurk, mina ja toored kartuliliistakad, mida ma hoolega pöörasin ja näpuga torkisin. Maakas magas edasi ega näinud kahjuks kuidas ma kana marineerisin ja kartuleid kuivatasin nagu Michelini resto peakokk.

Asi ammendas end kiirelt ja suundusin tagasi kõrgemate kunstide e fotograafia poole.

Otse meie hotelli kõrval, vaevu aia taga, kasvasid kraavipervel viinamarjad nagu umbrohi. Pooled neist juba rosinateks kuivanud. Aga siiski kutsuvad, kergelt keelatud puuviljad. Otsustasin viinamarjaraksu minna. Miks osta, kui saab tasuta, eks? Olles oma viinamarjavarguse tulemiga tagasi, üritasin need viljad peita vahepeal ausalt teisel poekäigul toodud sibulate ja virsikute vahele, aga mu saak ei vastanud vist kommertsstandardile. “Mida sa, elajas, teinud oled?” küsis osaliselt närtsinud, osaliselt tooreid viinamarju silmanud ärkav Maakas. "Muidugi toidu pealt säästnud!" vastasin uhkelt, viinamarjataldrikut Maaka nina alla toppides. “Täitsa head,” leebus Maakas.

Kartulipõllu tolmanud kraavi ääres

... järgneb, krdi pikk päev oli...  

Kreeta reis I

by W

1. päev (31.08.24)

Käisin enne tripi algust töölt läbi, seljakotiga. Töölt Balti jaama, edasi lennujaama, kuhu Maakas liiga vara oli jõudnud. Õnneks ei olnud ta minu saabumiseks oma (ega kellegi teise) nina igavusest veriseks nokkinud. Panin pihkusurutud taskurätipaki ja desovahendi kotti tagasi.
Alustasime oma reisi loomulikult õllega Tallinna lennujaamas, peale turvaväravaid, sest ausalt öeldes, kuidas muidu saaks end sellise seikluse jaoks soojaks teha? Ootusärevuses läheb õlu libedamalt kui keegi arvata oskaks.

Ja siis tuli lend. Väljus kell 15.55, kuigi algselt lubati, et 15.30. Tšarter oma köögitaburettidega. Maakas loovutas mulle oma aknaaluse koha ja siis nühkis mul süles, et pilvedest pilte teha.

Aga no vähemalt oli meil lisaks ostetud ristsõnadele ka tasuta meelelahutus - päris mitu röökivat titte, kes otsustasid täiel rinnal väljendada, mida nad lukustuvatest kõrvadest arvavad. Kuskil lennu lõpus hakkas levima aroom, mida ma ei suudaks isegi oma vaenlasele soovida. Mis parata, väikelapsed ja suured lennud ei käi alati kokku.

Heraklionis maandusime pea pimedas. Üle valgustatud hotellide ja basseinide. Õnneks midagi kõrgemat rataste alla ei jäänud. Lennujaama tervitus oli kõik see, mida iganes Kreeta pakub: määrdunud, palav, kitsas ja vana. Vähemasti saabuvate lendude poolel. Ja noh, astud lennukilt maha, närvid viimseni pingul, õlu põies – millestki sellisest ei tule kunagi midagi head välja. Peale “WC” külastamist oli tunne, et tahaks kohe tagasi lennukisse minna. Nii reostatud peldikuid ei ole mina üheski lennujaamas näinud ega oma jalatseid üheski teises riigis juba esimese 300m jooksul kuseseks teinud. Sinna, ma mõtlen peldikut, me enam tagasi ei lähe.

Otsustasime lennuki asemel siiski transfeeribussi ronida.
Reisifirma esindaja oli säravam kui need rohkete maanduvate lennukite tuled öises Kreeka taevas. Täis entusiasmi, milleks ei olnud keegi meist valmis. No sa tajud ju kohe, et tal on terve kava meie, MEIE, puhkuseks valmis mõeldud. Niipea kui bussi uks kinni läks, hakkas ta pihta ja paugutama. "Tere-tere, kallid sõbrad, täname, et kasutate just Coral Traveli teenuseid” ja info kõige kohta, mida reisikorraldaja Kreetal pakub. Homme infokohtumine, ülehomme matkapäev, edasi rahvuslik tantsuõhtu ja neljapäeval oleme kõik võitnud pileti "Kreeta parimasse oliiviõlitehasesse". Või midagi sellist. Jõle.
Kuna meil olid kõik roppused ja seiklused juba endilgi täpselt planeeritud, siis vajutasin küünarnuki Maaka ribidesse ja sisisesin talle kõrva “kuule, ütle talle, et meie oleme tulnud siia puhkama ja mingi rahvusliku kommertspasaga me kaasa ei lähe!”. Maakas siis ütleski talle, et meie hotelli infotundi ei ole tal homme asja.

Shout-out to Siim-Sander from Coral Travel!  Ta isegi ei kõhelnud ega hakanud protesteerima, et "aga kui te siiski tahate teada saada, kus on saare parimad matkarajad…," vaid võttis hülgamise vastu näost äravajumata kui tõeline oma tööd hästi tundev eestlane. Vähe puudus, et ta oleks omalt poolt lisanud “cheers ja ärgem kohtugem enam, eks?”. Sellised mittemüügimehed on parimad müügimehed ja me oleme valmis katsetama, kas Coralil on neid veel tagataskus. 

Vahetasime Maakaga sõnatu pilgu, milles oli kahepoolne taipamine, et meie reis hakkab just õigele lainele jõudma. Mis siis, et oli pime ja me ei näinud, kuhu meid viiakse. Mis siis, et olime eelviimased, kes bussist väljusid.

Majutusse e askeedikoopasse jõudmisest ma juba rääkisin eelmises osas.

Majutuse värav, valges

End elementaarselt sisseseadnuna läksime otsima poodi. Kõik suured marketid olid juba juba kinni. Enamus suletakse kell 21.00. Aga no mis sa näljane hing teed? Leidsime ühe 24/7 poekese, mis oli nii kallis, et tundsin end nagu parimatel päevadel Tallinna raekoja platsil. Vett, rummi, toonikut, mune, jogurtit, viinereid, saia, paki Edam juustu, võid ja šampooni ostsime kõik sellelt röövellikult pisipoekeselt. Aga vähemalt olime nüüd Kreeta pinnal ja meeleolu on ikka veel üleval.

Ropp väsimus oli. Peale miniatuursest kohvitassist rummi limpsimist lõi palavus meid lõplikult jalust maha. Mind ka peale sooja juustusaia. Maakas oli nii elevil, et tahkeid asju keeldus neelamast. 
Ja jõudsime säästurežiimile, Vähemasti mina jõudsin! Hingasin sisse Kreeta kuuma õhku, veel aia tagant pimedusest avastamata põllu punamulla tolmu ja meenutasin giidi juttu bussis. Mõistsin, et siin ei ole sadanud ajast, mil Zeusi vanaisa ise oma viimase vihmatantsu tegi. Ilmselgelt on magevesi siin hinnalisem kui vein või oliiviõli. Minus tärkas öko-aktivism. Vaatasin Maakat, kes läikis ja õhetas nagu üleküpsenud oliiv ja mõtlesin, et oleks suurepärane hetk säästa natukene magevett ja samas ka oma keha ja hinge puhastada. Mis saaks loogilisem olla?

Tegin Maakale ettepaneku: “Ma arvan, et võiksime kohe esimesel õhtul midagi tõeliselt ökot teha. Kreetal pole sadanud, ja arvestades meie lennureisi ökoloogilist jalajälge, võiksime koos duši alla minna, et vett säästa. Kahekesi on efektiivsem!“

Mis te arvate, mis siis juhtus? Et ta naeratas ja ütles: „Muidugi, suurepärane rohelise mõtteviisiga idee, sa oled geenius”? Oi, ei. Ta vaatas mulle otsa nagu ma oleksin ta just kohalikku oliivifarmi orjaks müünud ja seejärel saatis ta mu p*se, esimest korda Kreeta reisi jooksul. Haaras rätiku ja lõi duširuumi ukse demonstratiivse pauguga kinni. Ja solberdas seal kaua. Ökoloogilist teadlikkust hindab ta sama kõrgelt nagu sente maksvat Kreeta retsinat, mis tähendab, et üldse mitte.

Hotelli aed

Jäin üksinda terrassile meie planeedi tuleviku üle mõtisklema. See on mustem kui Kreeta öö. Kaalusin, kas panna oma keskkonnasõbralik üleskutse koos toanumbriga reptseptsiooni uksele või mitte. Loobusin. Kui juba Maakas mind ei mõista, siis ilmselt lendan siit kiirelt koos seljakotiga tänavale, ühes Maakaga, kes ei ole seda ära teeninud.

Edasi seisin omaette külma duši all, ohkasin ja lohutasin end mõttega, et homme on uus päev ja kui veab, leiab uue säästuidee, mille osas on ehk rohkem avatust ja tänulikkust.

Oleks ma vaid teadnud, mis sellest edasi saab...

Kreeta reis, esmaemotsioon

 by W

Tervitus siis kõikidele blogilugejatele. Eriti neile, kes mulle amnestiat taotlesid. Õnnestunult. Oleme taas Eestis, kus tänasel (11.09.24) varahommikul tervitas meid jahe vihmasadu ühes mornide tõtakate kaasmaalastega. 

Ega seal Kreetal parem olnud, lihtsalt teistmoodi s*tt oli.
Kreeta on selline saar, kus päike kõrvetab kui saunakeris, Niilusena voolav vein on odavam kui Värska, aga soe ning enamus asju on katki. 

11% säästupeedid- jõhvikamahlaga pooleks kannatab konsumeerida

Alustame apartmenthotellist

Maliasse jõudsime lõunamaises kottpimeduses, hotelli retseptsioon oli suletud. 

Tegime majutuse soolikakujulises aias ohtliku ringrajaekspeditsiooni raseeritud kaktuste, kraapivate palmide, basseinide ja tühjade õlleankrute vahel, et leida keegi, kes meile urka võtmed kätte annaks. 

Järgmisel päeval valges avastasime, kus öösel kakerdasime

Peale mõningat tiirutamist leidsime Petrose. Baari nr 2 leti tagant. Umbes sealt, kus päeval 20m eemal on punane kartulipõld. Maakas juba näitas teile seda. Saime toa võtme ja info, et konditsioneeripuldi laenutamiseks peaksime oma neeru maha müüma. 80.- eurot. Otsustasime elada pigem vähemate siseorganitega kui noores õrnas eas sootuks kuumarabandusse ära surra ja elu elamata jätta. Ventika oleks 15.- euroga saanud. 

Peale õhtust terrassil (mitte lõpuni) joodud Bacardit otsustasime reisitolmu ja -higi maha pesta, et hommikul valges ja selges (olekus) aru saada, kuhu me üldse sattusime. 

"Kraanikausi alt jookseb vett" vigises Maakas pesust tulles. Nojah. Tõesti. Kraanikausi äravool lekkis kui Kreeka majandus iga kord kui julgesime kraani lahti keerata. Kaebama me selle üle ei läinud - äkki on see varbakastmise bassein kohalik arusaam veeatraktsioonidest. 

Ja voodid! Plaaditud põrandaga kombineerituna olid need kui rändrahnud, hommikul ärkasin uues asukohas. Veetsin öö pigem kusagil voodite, madratsite ja muu mööbli vahel kui inimese kombel magades. Edasisteks öödeks olin paremini valmistunud ning nelja mööblieseme nihutamise ja strateegilise paigutamise järel jäi mu rändrahn ankurdatult omale kohale. 

Hommikuvalguses saime tutvuda toaga tasuta kaasas käiva rikkaliku faunaga, enamus väisas terrassi või kõõlus aia taga, tuppa väga ei trüginud. Sipelgad, sajajalgne, geko, röökivad tsikaadid, mingi räuskav tuviline ning Katkine Kass, kel oli hääl heledam kui kadunud Krõõdal. 

Katkine Kass terrassi trepil lösutamas

Lahja elukas käis ringi kui sõjas räsitud veteran, haavad reiel ja abaluude vahel. Ja sõi ära kõik, mis meil üle jäi, kohati ka selle, mis meil pärast puudu jäi.

Self Catering majutuse köök 

Kaheraudne "stove top" ja pann tundusid üsna kasutamata, pliidi kaabelgi oli veel traadiga kokkuköidetud olekus. See süütus sai loomulikult võetud. Mida idaeurooplased Kreetal teevad - seljankat keedavad, oma toas. 

Supitaldrikuid ja veiniklaase ei olnud. 

Suurima pettumuse valmistas korgitseriga avaja. Pisut irooniline kui saarel, kus Dionysus peaks olema vähemasti järgmine peale Zeusi, kui mitte eespool, läheb see eluvajalik ese juba esimese peedi avamisel katki. 

Ärge muretsege, joomata meil ei jäänud. Tõde on selles, et võib-olla sai natuke... liiga palju joodud. Rohkem kui ühe neeru ja poole maksa jagu, aga siiski vähem kui oma hinge hinna eest. Seega "jaaamisssiiiiiiis" - multika jõehobu häälega. 

Räägime meelelahutusest ja kultuurist

Minu algne kavatsus oli Kreetas ma(a)nduda idüllilisse vaid pisut turististunud kalurikülla, kus ca 400 kohalikku elanikku. Mitmetoaline apartment, telekas, vaikus, loodus, susse sahistavad penskarid, lavendli- ja kampriõli hõng, õhtune sotsiaalne bingo ja ÜKS raki naps, väikene supermarket jms väikeasula võlud.

Maakas jäi peale ja valis meile elu Malias, askeetlikus majutuses, see eest aga saare peo- ja pornopealinnas. Argument majutuse kohta oli "nii ilus sinine!".

Muusse ta vist ei süvenenud.

Peale õhtut linnas, uneseguses etanoolimarinaadis, pomises Maakas "igal pool on l*tsid" ja käskis mul kõrvalterrassi noorte brittide käest küsima minna, kas nemad on ka l*tsid. Ma ei julgenud, uurisin ettevaatlikult "mida me selle teadmisega pärast teeksime?". Maakas nentis, et me ei oskaks selle teadmise ega nendega, isegi kui nad on l*tsid, midagi peale hakata. 

Kuigi jah, nende riietus oli kui kodus ise kokkuvusserdatud saak lahtise kanga poest, kus peotäiest müntidest enamateks ruutsentimeetriteks ei jagunud. Ma ei julgenud isegi silmi pilgutada, kartes, et mõni niidijupp, mis kõike koos hoiab, võib sellest katki minna. 

Otseloomalikult leiab sellisest keskkonnast ka poissmehed, elumehed, muidu mehed e turistid, kes enne saabumist ei teadnud, kus Kreeta üldse kaardil asub, aga käitusid nad nagu meie terrassi sipelgakoloonia, mis otsib suhkrut või "on the house" kohvi kõrvale pakutavat keeksi. 

Me käisime "kodust" kaugemal ka

Kreeta ajalugu on nii rikkalik, et see hakkab pähe ja jalgadesse enam kui ouzo. Kõik kohad on täis mägesid, kuhu ronida, nii et kõik tuntud ja tundmatud lihased valutavad ning varemeid, mis, üllatus-üllatus, näevad välja nagu VAREMED! Nad seal Kreekas ei tea, mis on kapitaalremont. 

Spinalonga varemed

Arusaamatu, kuidas need ammused minionid, olgu nad kust tahes, suutsid juba vanasti Kreetal ehitada midagi, mis tubade suuruse järele oli omaski ajas katastroof. Aga nüüd toob järeltulevatele põlvedele hästi sisse. Pileti hinnad rusude vahel jalutamise eest on märksa krõbedamad kui gyrose vahele susatud friikartulid. 

Mitmeteski varemetes sai käidud. Igal pool on sildid "ajalooline pärand". Minu pärand on 10+ aastat tagasi veel renoveerimata Balta turult ostetud täpilised kuiv- ja maitseainetopsid, nõuka toodang, ja need on paremas korras kui see 1000+ BC, mida me Kreetal nägime. Suvaline kivimürakas siin, kivimürakas seal, mõned veidi müüri moodi laotud kivimürakad, suvalised siloaugud ja siis katsu nende vahel laveerida, ilma, et jalga murraks. Kuumusest, leemendavatest kaasturistidest ja tuiskavast tolmust ma parem ei räägi. 

Mu reisikaaslane - olgu ta õnnistatud kõikide nende kaunite sõnade eest

"Loom" ütles ta vist põhjusel, et ma hotelli esimese virgununa juba enne hommikusööki rummikoksi sisse kallasin. Vähemalt ei olnud see ouzo. Ja siis läks edasi. "Siga" oli lihtalt selle pärast, et ma punaliivasena ja märjana, riideid vahetamata, merest tulles voodisse viskusin. Maaka omasse muidugi. Ega ma pärast ise niiskes mudas magama hakka. Pakkusin, et ta võib mu jalakarvad koos liivaga maha ajada, et elamine edaspidi puhtam ja kuivem oleks. Keeldus - ikka peab olema põhjus, et tüli norida.
Seejärel olin "elajas" - üritasin hotelli basseinis paari trikki näidata; meie naaber, jube karvane ja rinnahoidjata vähemasti B-korviga onu, lahkus seepeale basseinist. Onu oligi pirtsakas, ka järgmisel õhtul väljus ta basseinist torpeedona kui Maakas eestikeelseid lastelaule jorisema hakkas. Mina Maakat ei sõimanud. Lihtsalt sukeldusin ja üritasin suurema aja basseinisessioonist vee all veeta.
Maakas lubas mu hullumeelsuse eest uputada, täpsustamata, kumb see nüüd segi keeras, kuid õnneks tuuled pöördusid... 
"Koer" - Maaka prillid viis Vahemeri neljandal reisipäeval, edasi pidin teda juhatama ja juhendama. See oli raske, sest meil on õhus hulk usaldusküsimusi. See meie Kolmas undas pidevalt, et me peame asjad selgeks rääkima. Ise ta ei tahtnud üldse rääkida kui me kasvõi ühe õlle olime manustanud - tema ju ei joo!
"Eesel" - tassin poekotte, pagasit ja muid asju. Finaaliks viimane päev, mil Knossost külastades, ses sulalaavakuumuses, siesta ja basseinita, sai minust olevus nimega "Stinky Donkey". See on sihuke olevus, kes haiseb tubaka, laubal ja seljal voolava soola- ja etanooli segu järele ja see kõik on segatud igast poorist imbuva kuristikusügavuse kahetsusega, et kõik on läbi...

Maakale meeldis Kolmanda delikaatne väljend "tugev lõhn on tingitud töötegemise harjumusest". 

Üldiselt ma leian, et Maakas sõimas mind asjata. Rääkimata igapäevasest p*se saatmisest. Kõik lihtsalt selle eest, et ma püüdsin veidikene elu nautida. See Kreeta värk ei olnud pooltki nii metsik kui mina, ma hoidsin end mõnigi kord tagasi. Maakat pidin ma siiski rohkem taltsutama ja tagasi hoidma kui ennast, ta on väga impulsiivne.
Aga pole hullu, igas reisis on omad rõõmud ja õudused. Kui ta julgeb minuga veel reisile tulla, siis ma äkki suudan näidata, kuidas tõeline elajas lõbutseb. 

Oliivipuid kasvab Kreetal enam kui turistid halle ajurakke surnuks juua jõuavad

Me käisime kahes oliiviõlitehases - no seal, kus nad neist söödamatutest rohelistest jublakatest õli pressivad, seepi, kreemi jms teevad ja osaliselt turistidele rämekallilt maha parseldavad. Oliiviõli on neis tehasepoodides enam kui vett või õlut. Maakas näiteks ostis vähemalt 4 oliiviõliseepi. Räpakott. 

Aga me ei ole lollid. 

Me saime ammu enne esimese tehase külastust aru, et seoses oliividega on õhus midagi kurja ja pahelist. Terve see krdi saar on täis oliivipuid. Neid olla seal 35 miljonit, aga ma olen kindel, et nad ei julge tegelikku arvu reeta. Isegi antiiksetest püstloodis müüridest kasvab mõnigi seinast välja. Ma tahaks teid julgustada ja lohutada, et ainsad ruutmeetrid, kus te Kreetal oliivipuud ei näe, on merepõhi ja su hotelli vannituba, aga viimase osas ei ole ma kindel. Mõni pisike oliivipuu üritab seal kindlasti oma juuri ajada, eriti arvestades kraanikausi lekkivat äravoolu. 

Ca 15m maapinnast kõrgemal kasvas müürist välja oliivipuu

Home, sweet home

Parimad kodused asjad on oma madrats ja oma WC, neid ei asenda miski.
Vastasmaja viienda korruse rõdult on vahepeal tomatisaak koristatud, taimed näivad ka kuidagi räsitud ja närtsinud. Umbes nagu ma isegi praegu.

Puhkusepohmakas, teate. See on omaette pohmelliliik. Isegi kui vereproov ja hingeõhk on roolikõlbulikud. 

Oeh. Võeh. Aga, aga, aga...

... aga äkki ma millaski hiljem kirjutan kõikidest neist jubedustest ka pikemalt, nii et ärge väga kaugele minge. 

Läbi

  Kõik oli niikuinii läbi. Mitte "läbi" nagu "persses", vaid lihtsalt läbi. Lõpp, otsas, kõik, homme läheb lennuk ja ülehomme on akna taga novembrivihm ning ülemus puurib oma terava sõrmega jutukaaslase rinda ja seletab midagi õlitatud porgandi häälega. Mida ta seletab?

Kesse kurat teda ikka kuulab. Piuks-piuks-kriuks-puuks-preemiat ei saa-piiuuuks.

Mölakas.

Rakiat oli veel umbes pool pudelit. Rein jõi klaasi ühe klõmmuga tühjaks ja valas uuesti täis. 

Puhkus oli läinud vihinal. Rand, kohalike poolt tänaval kaela määritud ekskursioonid mingitesse iidsetesse lahingupaikadesse kus siis vastavalt sõja kaugusele tänapäevast demonstreeriti odaotsi, nuiasid või õudsalt kivisel maastikul vaevumärgatavaid kaevikujooni, jälle rand ja õhtuti basseini ääres olev baar. Sealt oli tuppa hea lühike maa minna, seinad terve tee pikkuses käesirutuse kaugusel. Toetumine oli mõistlik, basseini sügavuseks oli märgitud mõnes nurgas koguni kaks meetrit. Reinule igatahes üle pea, ega ta mingi korvpallur ei olnud. Lihtne tehnoloog,  neile pole pikkusest lugu.

Jook oli sama vastik kui esimesel päeval. Ei, sellega ei harju. 

Rein kallas klaasi kurku tühjaks, võttis pudeli koos põhja jäänud tilgaga näpu vahele ja viipas baarimehele "veel üks!"

Uus pudel vahetas omanikku.  Rein toppis selle tasku ja tühjemat pullut näpu otsas kõlgutades läks vaba kätt seina vastu toetades oma bungalo poole. 

Kõik oli läbi. Lõpp, otsas, kõik, finito, basta, end, konets. 

Tuba oli mõnusalt jahe, majakese ees olev tool lubas lösutamist, tühjema pudeli põhi käis ohke saatel püsti. Rannapäevi ei tule enam, isegi lollakaid "...ja siin langes meie riigi suurim kangelane..." - targutusi ei tule enam.  Midagi ei tule.

Rein toetas käed lauale, langetas pea kätele ja kui ta poleks mees võinuks arvata, et ta neelab pisaraid. Mehed ei tee nii. Mehed mõtlevad elu üle järele ja teevad seejärel tegusid mis veel tegemata on, seda nad teevad. Rein oli mees. 

Jook uuest pudelist oli sama ropp kui eelmise pudeli põhi. Koleda maitse peletamiseks ei olnud isegi midagi peale närida. Oleks siis mõni lihatükk või praekala või...

Vot korralik keedukartul, kui sedagi oleks. Jooki oleks palju kergem rüübata, seda pudelit ei saa niikuinii kaasa võtta, kes see lahtist pudelit lennukisse lubab. Keedukartul, just. Seda Rein keeta oskas. Onnis oli mikrouun, seal saab imeasju vaaritada, asi see mõned kartulid keeta on. 

Soola pole. 

Magedat ju ka ei taha.

Meri!

Meri oli siinsamas, paarsada meetrit ja soolane kui kurat. Tühi pudel samuti kenasti käepärast. Rein tõusis kindlameelselt, napsas peaaegu esimese võttega pudeli kaelapidi näppu ja sihtis end hotelli väravast välja.  

Mere poole! Sinna ta tee viis! Paarsada meetrit ainult! 

Tee heade asjade järele ei pea kerge olema, olevat üks tark mees kunagi öelnud. See tark mees võis ju isegi Rein ise olla, kes enam nii täpselt ikka mäletas ja hoolimata raskusest kohale ta jõudis. Tark mees. Või, noh, Rein jõudis. Rand oli pime, kuid meri ei olnud mingi nipsasi, mida üles ei leia, meri oigas ja ohkas ja kohises kui loom. Rein istus liivale ja avastas sõrmede vahelt pudeli, see oli meeldiv üllatus. Vähem meeldiv oli tõdemus, et pudel oli tühi, kohe nii tühi, et ka kolmandal katsel ei voolanud Reinu torusse aetud ootel suhu piiskagi elustavat nestet. Miks ta üldse seda kuiva kesta kaasas tassis?

Aa, kartulid! Vett oli vaja!

Rein oli ettevaatlik mees, mereni liikus ta käpuli kuni tabas esimese rannale jõudva laine ja sealt kätt pikalt välja sirutades suutis pudeli veega täita. Tühja sest liivast, mis koos veega pudelisse voolas, nagu Rein hiljem tänavalaternate alla jõudnuna märkas, tühja sellest, vett oli pudelis piisavalt, liiv settib põhja.

Kartulite pärast Rein ei muretsenud. Kohe hotelli kõrval oli põld, millel vana maapoiss oli juba ammu kartulipealsed ära tundnud. Muidugi oli sealgi pime, aga käsikaudu ja põlvili sai Rein paar pesa pealseidpidi välja sakutatud. Kartulid juukseidpidi kõvasti pihus, mereveepudel teises käes - nii ta hotelli tagasi jõudis. 

Kõik oli vaikne. Baar oli rulood alla kerinud, teeradadel põlesid üksikud tuled, bassein helendas nagu portaal teispoolsusesse. Rein heitis basseini äärde kõhuli ja pistis taimepuntra vette, et mugulatelt mulda maha uhta. Erkpunane muld vajus tükkidena basseini põhja, ümber kummitusvalgete mugulate hõljus roosa udune pilv. Kui Rein kätt edasi-tagasi liigutas kukkus paar pabulat basseini põhja ja hakkas mööda libajat põhja sügavamale veerema.

Kurat. Ega need kartulid selleks saanud võetud, et neid ära uputada. Rein sai päris pahaseks ja pistis jalad vette. Madalam ots, see polnud täismehele vöönigi, eksole. 

Libe. 

Rein potsatas istuma, käsi kalli kartulikeeduveega kõrgel püsti. Teine käsi kobas mööda basseinipõhja ja mis aga vähegi kartuli kuju välja andis see taskusse läks.

Viiest saab küll. 

Lirtsudes ja solisedes jõudis ta oma onnini, märjast taskust oli mugulaid vaja lausa kahe käega õngitseda. Kaussi, pudelist vesi peale, pudel kolinal prügikast ja kauss uuni. 

Rein oli enda üle uhke. Mis sellest, et kõik oli läbi, ta saab hakkama! Mis sellest, et jook on vastik, ta suudab sellele kõrvale korraliku kartuli keeta!

Kohe saab süüa. 

Rein võttis laualt täis pudeli ja rüüpas korraliku punnsuutäie merevett. Kartulid uunis keesid kuuldaval podinal.

Kui ma siia rohkem ei kirjuta

By W

 ... siis ei ole asi selles, et ma blogi kinni paneks, see ei ole ju minu blogi. Või et ma mujale kinnisesse keskkonda (statsionaari) koliks.

Lihtsalt pingeid on enam kui seebiseriaalis või kahel märjal mägral ühes urus. Märjast rääkides - Maakas lubas mu basseini madalamasse otsa e 0.7m sügavusele uputada. Kui kohe ei peaks õnnestuma, siis kolm korda edasi sügavamale vedada. 

Nii et kui te tahate siin minu reisikirju lugeda, siis püüdke teda veenda, et vähemasti teil on mind meelelahutuslikul eesmärgil veel tarvis.