2. päev (01.09.24)
Keskkonnateemad jätkuvad
Kui
Kreeta reisi teine päev algab, on tõenäoline, et sa ärkad teises
toanurgas. Ei, ma ei tea, kuidas ma sinna sattusin. Maakas
oli enam-vähem seal, kuhu ta õhtul jäi.
Kell oli 6.18. Maakas tegi
mu
mööbeldamise peale silmad lahti,
ajas jalad alla, tõi terrassi pesurestilt rätiku ning suundus
pesusse. Kahmasin ka voodilt oma rätkiku, aga Maakas röögatas
“EI!” ja lõi ukse jälle pauguga kinni.
Kehitasin
õlgu ja lonkisin basseinipuhvetisse kohvijahile.
Basseinibaar |
Aed oli meil väga roheline ja rikkalik. Laimid, banaanid, granaatõunad, erinevad kaktused, kummipuud, palmid. Igati kaunis. Baari juures ootas mind aga tüng. Basseinid ja puhvetid avatakse siin alles kell 8.30.
Kontrollisin toas külmiku sisu. Mida ma näen? No ainult seda, mida me eile ostsime. Joodavatest asjadest vaid vett, toonikut ja rummi. Viskasin viineritükkide ja juustuga saiaviilud pannile kaane alla ja segasin mõned joogid. Mõlemat proovides, et ikka paras jääks. Parema võtsin endale.
Aias |
Pesust
saabunud Maakas teatas,
et oli mu eilse jutu
ja keskkonnaalase panuse üle pisut mõelnud ja leidnud, et vesi
kuulub siin tõepoolest pigem Kreeka põldudele. Nii et selle asemel,
et end korralikult duši all puhtaks küürida, oli ta end
tupsustanud… WC-poti veega. Jah, just, lugesite õigesti,
peldikuveega.
Mul viskas järsku midagi kurku. Seestpoolt. Kas see ongi nüüd
refluks? Kas mul on meditsiiniline probleem või olen ma tegelikult
allergiline igast ökovärkidele? Neelatasin ja loputasin selle hapu
asja kindluse mõttes suure
sõõmu rummiga
alla. Maakas keeldus nii vara joomast ning võttis
omale külmikust hoopis jogurti ja
läks terrassile sööma.
Aga.
Ma olin end vahepeal kogunud. "Kuule," alustasin ma
vaiksel ja süütul häälel, "ma ei ole kindel, kas ma öösel
vett
tõmbasin."
Ma pole kunagi näinud, et inimene nii kiiresti ja nii palju
erinevaid värve võib
vahetada.
"Mida sa just ütlesid?" nõudis ta. "Ma lihtsalt
mõtlesin, et võib-olla ei tõmmanud vett. Sa tead küll, rohelise
mõtteviisi nimel..." jätkasin ja
ulatasin Maakale uuesti rummitassi.
Nüüd oli tema kord jogurt januse kaameli sõõmuga alla loputada.
Märkasin,
kuidas ta silmad ahenesid,
laup kortsus ja
silmanurka tekkisid kiired
nagu vana oliivipuu koorel.
"Sa oled
loom!"
kisas
ta
kui
jälle hingata sai.
Võib-olla
olin unustanud ta tassi toonikut lisada?
Ei,
ma maitsesin enne. Ju siis
oli ta muu pärast vihane. "Ma
uputan su esimesse
ettejäävasse kohta!".
Mul
hakkas natukene õudne. Lootsin, et vähemasti ei uputa ta mind sinna
peldikusse, vett korralikult peale tõmmates.
Tõin rahupakkumisena lauale juustusaiad ning hakkasime arutama, mida päevaga edasi teha. Vaikiva kokkuleppena ei tõstatanud kumbki meist enam globaalprobleemide teemat kogu edasise reisi jooksul.
Meresse
Kuna
väljas oli juba +28C, kell 7 hommikul, siis otsustasime,
et ASAP tuleb see
hetk, kui paneme oma valged varbad kohalikku merre ja tunneme, mis
tähendab tõeline puhkus.
Ja
siis läheme poodi. Normaalset kohalikku
toitu
ja
õlut hankima.
Sööme.
Proovime basseini järele. Õhtul
väisame
Malia
vanalinna.
Malia Strip varajasel õhtutunnil (21 paiku) |
Meri kui oaas keset kõrbe. Ja meres ei kedagi. Ei ühtki karjuvat last, ei ühtki rannatoolilahingut, ei mingeid selfisid tegevaid turiste, mitte ühtegi prisket Briti turisti, kes oma rannamadratsit taga ajades meie poole triiviks. Lihtsalt meie ja lõputu vesi, mis meid pehmesse soolasesse embusesse ootas.
Privaatmeres oli kirikuga saar |
Väikesed viisakad Vahemere lained loksutasid meid korraks lahti kõikidest maailma muredest.
Poodi
Tagasiteel,
veerada
järele jättes, külastasime suuremat marketit nimega Chalkiadakis,
et pärast
oma
hotellitoas üks kodune õhtusöök kokku keerata. Mis võiks valesti
minna, eks?
Maakas
käitus poes nagu mingi näljutatud
köögiprohvet
ja asus üsna valimatult asju korvi kühveldama.
Pooltoored
tomatid olid nii kallid, et oleks võinud arvata, et nad kasvasid
kuskil Olümpose mäe tipus. Aga jah, viskasime 4 tükki ikka korvi,
sest Maakas ütles, et “need on erilised Kreeta tomatid”.
Siis
tuli sibul, paprika, kurk, õlu (loomulikult mitte ainult üks),
Pepsi, sojakaste, suitsupeekon, kartulid, sool, pipar
ja vesi, kanafilee, feta juust, sidrunid,
küüslauk,
oliivid,
tee,
kimp tilli, teine rohelist sibulat ja
majapidamispaber.
Korv hakkas täituma nagu mingi toiduarheoloogia projekt. Ja iga
kord, kui ma küsisin, kas me tõesti vajame veel midagi, hüüdis
Maakas “jah!”
ja viskas midagi korvi. Okei, rahu, mõtlesin oma
pangakaarti näppides.
Saab tehtud.
Ja
nüüd kõige õudsem
osa. Kobasin
õlakoti tagumist sahtlit - kus
on minu riidest
oravatega poekott?
See,
mille ma pähklite ostmise eest 12
aastat tagasi tasuta
reklaamtootena sain? Kadunud? Ei olnud kadunud, Maakas oli selle
minult tuuri pannud. "Miks sa minu poekoti ära võtsid?"
küsisin ma, närvid viimse piiri peal. "Ma ausalt
mõtlesin,
et võtan oma Montenegrost soetatud konnadega
riidest
koti
kaasa," vastas ta süüdimatult.
"Aga tead, ma unustasin selle Eestisse ja mul oli midagi vaja!".
Vaadates,
kuidas ta kassalindilt asju suvalises järjekorras mu juba rabedaks
kulunud kotti pildus, röögatasin “teeme edaspidi nii, et asju,
minu kotti, pakin ainult mina ise!” ja võtsin selle olulise töö
üle.
Sibulad,
punased
sibulad,
unustas Maakas poodi. Ma
arvan, et meelega, solvumisest mu raevupurske osas. Ja
punaseid sibulaid ei õnnestunud meil rohkem terve reisi jooksul
leida. Ilmselt veavad kohalikud selle defitsiidi kärmelt igas ilmakaares laiali. Kreeka salati tarbeks.
Kotti kiivalt vastu külge surudes vedasin kogu mandi hotellituppa. Tee peal hakkas häbi. Kott ei ole ju tähtsam kui sõbrad... Andsin oravakoti peale tühjendamist Maakale tagasi ja ütlesin, et ta võib sellega rannas ja linnas laiata palju vaid soovib ning vajadusel sinna sisse kasvõi nuusata.
“Kodus” tahenemas
Šoping ja palavus oli meid läbi võtnud. Kurnatud ja päikeseküpsed kui kallid Kreeta tomatid, olime lõpuks oma koduterrassil, jalad üles tõstetud ja külmad “Mythos” õlled peos. Elu tundus talutav. Kui mitte hea. “Kuule, mul on vaja pisut siestat võtta,” kuulutas Maakas peale õlle sisse kallamist. See Kreeka siesta nii varajane aeg tuli mulle üllatusena, nii et ma toppisin talle kätte koti tooreste kartulitega. “Need, tead, ei koori ennast ise!”. Ma ei olnud kunagi varem mõelnud, et kartulikoorimine võib olla nii rahuldustpakkuv… kui seda teeb keegi teine. 7 kartulit läks keema, 3 aga viilutatult külma veega külmkappi. Tärklise eemaldamiseks. Peale sots kohustusi viskus Maakas jahutatud toas voodisse nagu oleks ta just olümpia maratoni võitnud.
No mis siis ikka, mõtlesin. Lasen tal magada ja kasutan seda aega iseenda jaoks. Võtsin oma telefoni ja hakkasin ümbrust pildistama nagu mingi influencer. Kreeka filtrit ma oma telefonist ei leidnud. Odav Redmi. Aga vähemalt saan hiljem öelda, et nägin midagi muud peale hotelli seina ja kuulsin midagi muud peale Maaka norsete. No aus olles jäi viimane tsikaadide röökimisele detsibellidelt kõvasti alla.
Fotosessioonide
vahel otsustasin kanafileele marinaadi teha. Sidrunimahl, küüslauk,
soja, või, pakike baarist varastatud pruuni suhkrut ja kõik need
muud vidinad, mis peaksid kana mingil imekombel söödavaks muutma.
Ja
siis veel kartulid! Kuivatasin kartuliviilusid terrassil, suurel
taldrikul, laskmata end häirida mööduvate naabrite kõõrdpilkudest
meie lauale. Õllepurk, mina ja toored kartuliliistakad, mida ma
hoolega pöörasin ja
näpuga torkisin.
Maakas
magas edasi ega näinud kahjuks kuidas ma kana marineerisin ja
kartuleid kuivatasin
nagu Michelini resto peakokk.
Asi ammendas end kiirelt ja
suundusin tagasi kõrgemate kunstide e fotograafia poole.
Otse meie hotelli kõrval, vaevu aia taga, kasvasid kraavipervel viinamarjad nagu umbrohi. Pooled neist juba rosinateks kuivanud. Aga siiski kutsuvad, kergelt keelatud puuviljad. Otsustasin viinamarjaraksu minna. Miks osta, kui saab tasuta, eks? Olles oma viinamarjavarguse tulemiga tagasi, üritasin need viljad peita vahepeal ausalt teisel poekäigul toodud sibulate ja virsikute vahele, aga mu saak ei vastanud vist kommertsstandardile. “Mida sa, elajas, teinud oled?” küsis osaliselt närtsinud, osaliselt tooreid viinamarju silmanud ärkav Maakas. "Muidugi toidu pealt säästnud!" vastasin uhkelt, viinamarjataldrikut Maaka nina alla toppides. “Täitsa head,” leebus Maakas.
Kartulipõllu tolmanud kraavi ääres |
... järgneb, krdi pikk päev oli...