Teine päev

 

Spast oli abi, eelmise päeva ringimarssimine kuumas ilmas ei jätnud püsivaid kahjustusi. Kõik olime roosad ja rõõmsad ning valmis Krakowit vallutama. Me ei olnud suuri plaane teinud, kasutada oli vaid pool päeva ja see sai veedetud jalutades. 

Auto jäi teisele poole jõge, üle Grunwaldzki silla, Bernardynska tänavat pidi üles, kuningaossi platsile, sealt edasi peaväljakule.  Kirikutes oli jumalateenistuste aeg, sisse sai minna vaikselt, pilte ei tohtinud teha. Meietaoline kultuurikauge seltskond istus ja vaatas seda bütsantslikku lopsakust punnissilmi, kirikutesse pugesime põhiliselt jahedust otsima. Ei leidnud. Lõunamaal pole ka kirikud jahedad, et te teaksite.

Uiat-tuiat linna vahel ja ringiga ümber vanalinna jõe äärde tagasi. 

Me siiski olime väsinud. Hommikune optimism oli pisut liiga roosa.

Tegime pilte, googeldasime kohti, mis küsimusi tekitasid, sõime jäätist, sulasime.

Käisime jõe peal paadiga ringitamas, see oli värskendav.

Ärge heitke meile ette, et me ei sörkinud lipukesega giidi sabas kõrvad rullis ja silmad rattas - seda energiat ei olnud kusagilt võtta, säästsime viimast ees ootava soolakaevanduse-tripi jaoks.

 

***

Wieliczka soolakaevandus.

Väga, väga tahtsime seda näha ja ekskursioonid olid netis kõik lootusetult läbi müüdud, ainult saksakeelse giidiga grupis olid mõned vabad kohad.

Keegi meist saksa keelt ei valda. 

Ja siis? 

Minek!

Kes veel käinud pole - pildid internetis on pisut petlikud. Netis näeme me suuri valgustatud saale värviküllastes prožektorivihkudes, tegelikkus on pigem pikkade kitsaste mustjate läikivate koridoride poole kaldu, lüüsidena töötavate ustega ja mõnede toredate koobastega.

Seitse sajandit kestis seal kivisoola kaevandamine, mine tea, olen ehk oma kurkegi seal kougitud soolaga sisse teinud.

Mul oli väärarvamus, et soola kaevandamine on midagi ilusat ja heledat - kena valge sool toksitakse suurtes õhurikastes saalides kirkadega kuhja, kotti ja poodi. Oli kui vale...

Kus mu mõistus oli - juba kaevanduskäikude valgustamine oli asi, mis nõge tekitas. Ma ei räägi parem kaevurite hügieenivõimalustest.. (mul on tunne, et ma hakkan magedaid toitusid nüüd sööma)

Ekskursioonile minnes varuge jaksu. Kohe alguses tuleb trepist alla minna 64 meetrit. Kui mõtleme, et Viru hotelli kõrgus on 74 meetrit, siis vast kujutate seda lippamist ette. Allapoole liikumist oli ekskursiooni ajal pidevalt, kui ma õigesti aru sain lõpetasime peaaegu poole sügavamal. 

No ja siis ma seisin seal all, kujutledes Viru hotelli oma pea kohal ja kujutledes kuidas sajandeid tagasi neid käike uuristati. Niimoodi toodetakse klaustrofoobikuid. Nüüd kujutlege sama pilti seitse sajandit tagasi, elektrivalguseta koopas, maapinnani on mäejagu ronimist. Kes olid need julged?

Praegu on all kena elekrivalgus ja siledad põrandad. Kaela kukkumas ei ole midagi, õhtul on pehme voodi ees ootamas.

Tegemist oli ehtsa matkaga, pikad, lõputud koridorid, vahepeal saalid kivisoolast nikerdatud kujudega mis kujutasid ajaloosündmusi ja Poola kuulsusi, mõned esitatud stseenid illustreerisid omaaegset soola kaevandamise tehnoloogiat. 

Maa-alused kabelid neile, kes töö ohtliku iseloomu tõttu ei pruukinud õhtul koju jõuda.

Veel koridore ja kujusid. 

Trepid, trepid, trepid.

Jälle sama teema mis eelmisel päeval - me olime ise pidevalt kellegi kandadel ja vaevalt jõudis meie grupp hakata mõne väljapaneku juurest liikuma kui juba järgmine giid valjuhäälselt seletades viimastele pildistajatele selga kõndis.  Me olime sadakond meetrit maa all ja meil oli palav, sest koridorid olid kogu aeg otsast otsani kuuma liha täis. 

Kaevandus jättis siiski väga suurejoonelise mulje. 

Ma, muide, plaanisin leida koha kus seina limpsata või miskit, aga piisas selle koridoridest läbivoolava massi nägemisest kui kadus igasugune tahtmine seda teha.

Lõpu poole jõudsime suurematesse saalidesse. Kõrged laed, roheliseks valgustatud vesi, trepid, trepid, trepid.

Suured ballisaalid ja kabelid, kontsertidele sobivad pinnad ja eenduvad rõdud. silmadel oli kogu aeg tegemist, kõrvadel mitte nii väga, sest esiteks keelebarjäär ja teiseks niipea kui tegu oli vähegi suurema ruumiga kuhjus sinna kolm-neli üksteisest üle kajavat gruppi kokku. Kiire-kiire,  mida enam inimesi, seda suurem käive.

Ekskursioon sai ootamatult otsa. Ikka väga ootamatult. Äkki leidsime end seismas keset suurt soolasaali, giid lahkus vasakule ära ja kellelgi ei olnud aimu kuhu minna. Õnneks oli grupis ka kogenumaid külastajaid, haakisime end neile sappa ja pärast paarisajameetrist jalutuskäiku leidsime end suveniiripoest, mille teisel pool otsas oli liftisaba. 

Kuid seegi ei olnud veel kõik!

Liftini oli oma pool kilomeetrid ristuvaid tunneleid, eksole. Ja kui lift lõpuks meid tänavale oksendas olime keset võõrast linna omamata aimugi oma asukohast.

Õnneks on telefonis kaardid.

Armas aeg, ma pole nii väsinud olnud vist aastaid.

Iga kell teeks uuesti.

Reis saigi sellega otsa, kõik ülejäänu oli paelad ja nööbid.

 

Me peame rääkima kummipartidest

(by W)

Pilt AI-lt

Iga endast lugupidav inimene teab, et kui tema elus ei ole hetke kummipardipoes, siis ei ole ta päriselt elanud.
Või vähemasti peaks ta seda teadma. Sest isegi kui õnne ei saa rahaga osta, siis kummiparte saab!

Ma üritan Maakale sugereerida, et ülejärgmine reis saab olla vaid kohta, kus on spetsiaalne kummipardipood. Ehk kummiparte on enam kui lusitaania teetigusid Eesti aedades.
Ükski kummipart ei söö su aeda lagedaks. 

Päris- ehk muskuspardid ei pidavat suutma täismõõdus lusitaanlasi neelata. Kärnkonnad ka mitte. Nii et ei ole vaja nimetatud olevusi pakkuda.  

Küll aga võib lusitaanlasi endeid müügiks pakkuda. Kasutamata turunišš. Peaks minema kaubaks nördinud pereemadele, kelle priske taskurahaga lapsed koju tulles raske vaevaga kasvatatud ja kokatud aiasaaduste peale nina kirtsutavad. Lusitaanlaste puhul ei ole probleemi, nad peavad isegi su peenras kasvavaid porgandeid Michelini tärni resto à la carte eelroaks. Isegi kui nad unustavad "aitäh!" öelda, söövad nad kõik tänulikult ära. 

Ma kohtan lusitaanlasi tööle minnes: teoorias peaks neile peale astuma, kodumaa kaitse nimel, aga nad on kogematagi jala alla jäädes kui rõve kummikomm, pisut libe pealegi, ning ma hakkan peas kuulma hüpoteetilist karjumist.

Teema juurde tagasi tulles:

kummipardipealinn on Amsterdam. Aga kust neid veel (hulgi vaadelda) saaks? IRL, mitte internetis. Oma puu- ja juurviljad, lihalõigud ja kummipardid tahan ma ise valida, mitte netist tellida. 

Esimene päev

Alustan teisest peatükist, esimene on nii arusaamatu endalegi, et otsustasin selle vahele jätta.

Teine peatükk algab hilisõhtuse saabumisega Oświęcimisse. Kaks naist, üks mees, üks auto ja hull väsimus. Õnneks olime toad reserveerinud, võluvad konditsioneeriga toad 33° palavuses. 

Kell oli nii palju, et toit ja üks hää külm õlu hotelli restoranis oli peaaegu kõik, mida me jaksasime, hommikuks olid plaanid tehtud ja tuli jõudu koguda 

***

Mu kaaslased olid noored ning põhieesmärk oli Auschwitz-Birkenau tuur. On asju, mida peab ise vaatama. Kool on kool, kõike seda ise näha on midagi muud.

Tung muuseumisse oli lihtsalt uskumatu. Inimesed seisid sabas, arvan, tunde, et piletit saada. Me olime varased ja meilgi kulus tund ja veidi peale kuni paberi näppu saime. 

Väravas on kontroll nagu lennujaamas. Mul see LOOMULIKULT esimese korraga ei  õnnestunud ja sain jälle üle patsutatud. Muide - pildiga dokument peab ühes olema, kui pole, siis lootke, et te pole väga terroristi nägu, saate ehk piletikassast edasipääsu lunastava templi piletile. 

Grupp oli suur, kolm-nelikümmend inimest, giidi kuulamine oli õnneks kõrvaklappidega lahendatud, see töötas hästi.

Ajalugu teame me kõik, selle maastaape näha on ikkagi silmiavav. Ajus tekivad aeg-ajalt veidrad seosed. Koonduslaagri kahekorruselised hooned sirges reas - omaaegsed Kopli liinid, võta või jäta.

Korra olen ma seda mõtet juba mõelnud (kui Stutthofis käisin), seekord oli mõte palju tugevam.  Giidid. Võibolla olid nende esiisad ühed Krakowi pogrommide eestvedajad, nende järglased teenivad maailma suurima pogrommi tagajärgedelt. Kohanemine. Muide, selline arutelu võib Poolas kaasa tuua tsiviilprotsessi, ma pole ilmselt ainus ega kindlasti mitte kõige hullem omataoline.

Võibolla poleks seda mõtet tulnud kui ekskursioon polnuks nii tivoli-hõnguline. Meie ees lidus eelmine grupp, kandadel tallas teine ja giid esitas pähe kulunud teksti  kiretult ja täpselt. Hooned, eksponaadid ise esitasid oma rolli paremini. 

Birkenaus oli territooriumi suurus see, mis rusus. 

Tohutu lagendik täis veel püsti olevaid hooneid, enamik sarade asukohti on siiski markeeritud pelgalt püsti jäänud korstendega. See laager oli kunagi inimesi täis, üle saja tuhande korraga.

Teadmine, et pärast vangide vabastamist ei jäänud need sarad tühjaks. Teadmine, et vangide vabastamine oli sõjas lihtsalt juhus, mitte eesmärk omaette. 

Kõik tegid selle foto.

Mina ka, mis teha.

Õhtu viimane mõte: millal tulevad kinnisvaralehekülgedele kuulutused "müüa korter kompaktses ajaloolises asumis kahekorruselises majas..."

Ajaloost on saamas äri. Ostja asi, mida ta sealt välja valib.

Veel on inimesi kes kohapeal käivad lilli panemas, mõni muldvana sugulane käevangus. Iga aastaga aina vähem.

***

Päev oli kuum. 

Õhtuks olime kõik lödid. 

Hotellis oli spa, see tähendas kolme sauna ja mullivanni ning Tai massaaži, toda viimast me ei tahtnud, aga vesi on alati hea.

***

Reis ei olnud veel läbi.

Täiesti mage ja kõike muud kui tõsine

 

Imagine

Imagine there's no heaven
It's easy if you try
No hell below us
Above us only sky
Imagine all the people living for today

Lihtne, selline ju maailm ongi. "Ei ole möödund või tulevaid aegu. On ainult nüüd ja on ainult praegu." 

Imagine there's no countries
It isn't hard to do
Nothing to kill or die for
And no religion too
Imagine all the people living life in peace, you

Läheb juba keerulisemaks. Kas selleks, et poleks millegi nimel tappa või surra peaks kõik olema suur ühtemätsitud plastiliinipall? Muidu ei või rahus elada? 

You may say I'm a dreamer
But I'm not the only one
I hope some day you'll join us
And the world will be as one

Lalalalaaa

Imagine no possessions
I wonder if you can
No need for greed or hunger
A brotherhood of man
Imagine all the people sharing all the world, you

Appi! NWO! Icke, appi! Bilderberg, rooma klubi, Klaus Swab, illuminaadid, reptiilid on mu köögikapi kallal!  "Sa ei oma midagi ja sa oled õnnelik"!  Et tu, Beatles?

You may say I'm a dreamer
But I'm not the only one
I hope some day you'll join us
And the world will be as one

Lalalalaaa

***

Voorand laulis seda ja ma sel korral olin mõttega sõnade juures.  Need Inimesed Mu Peas hakkasid sellest oma liini ketrama, jobud.

***

Ei, ma PÄRIS lolliks pole läinud. Mõni kahekõne või koosolek mu peas läheb lihtsalt nii imelikuks, et kirjutan selle välja. Muidu hiljem ei mäleta kui veidraid radu fantaasia lidub. Erinevalt põldpüüdest, kes lidumise osas on rumalamad kui jänesed - pildil olev kamp lubas mul koju sõita kolm kilomeetrit tunnis, mitte üks, kes tee peal marssis ei pööranud kõrvale, muru sees oli neid ka mõned.  Kui heinamaa serva sain, mahtusin mööda põikama.

Diivad ja staarid

 

Kadri Voorand on diiva selle sõna paremas mõttes ja Estonian Voices on staarid. Kontsert oli kohati väga hingekraapiv ja vähemalt ühel hetkel õudne. Kõhe hakkas hetkel, kui kogu saal esinejate virgutushõigete ja käskluste saatel püsti tõusis ja koha peal tantsima hakkas. Võibolla oli asi selles, et tegu oli pika tööpäeva õhtuga ja mu vaimne vorm ei olnud üldse mitte hea aga sel hetkel meenutas saal sekti. Ma ei olnud selleks valmis.

Kontserdi teises pooles kutsuti inimesed lava ette tantsima ja see oli päris tore vaadata, aga esimese kontserdiosa "nüüd tõusevad kõik püsti ja tantsivad oma koha peal" oli kuidagi teistmoodi.

Ja et te valesti aru ei saaks: kontsert oli väga hea, kohe väga.

***

Pirita klooster oli mu lapsepõlve mängukann. Lemmikmeenutus on muidugi praeguse kontserdilava paremas taganurgas asuva torni trepist ülesjooksmine ja kloostrimüüride ülaservas ringi kappamine. Praegu liiguks ma sellel serval roomates, seda muidugi siis kui ma poole trepi peal rabandust ei saaks või tornikäiku kinni ei kiiluks. Ja selle roomamise eest peab mulle kõvasti maksma, tasuta ei tee!

Kus aga ronida kannatas, seal ka ronitud sai. Mul on selle mälestuse üle kummaliselt hea meel.

Praegu vahin pigem riste. Mõni on nagu lukuauk teispoolsusesse, aga vigureid täis - kassikõrvad peas, hobusesaba püsti...

Poolteise tunni pärast jõuan koju. Kultuur nõuab ohvreid. Võtku mu uneaeg! Tervitused W-le!

Ei viitsi enam mammi olla

Ma olen end otsustanud identifitseerida keskealise taganeva juuksepiiriga meessoost püknikuna.

Kahekümne esimene sajand, olen kes tahan.

Üleminekuga oma uue identiteedi laiade võimaluste aasale alustasin pühapäeval. 

Poes. 

Eluliselt oluliste kaupade ostmise käigus.

Kodus oli piima ja viina vaja. Kaks liitrit piima ja kaks pudelit viina ja müüja mõttetegevuse kiirendamiseks ostsin veel ühe tühja vigurpudeli ka. Kaupu kotti ladudes õnnestus mul kõik korraga maha pillata. vigurpudel läks muidugi katki ja pussitas piimakotid surnuks, viinapudelid olid plastikust ja elasid katastroofi üle. Ma tegelikult ei salli plastikust pudeleid, seekord, etskae, oli plastikust hoopis kasu.

Muide, vahemärkuse korras: ostsin viina kodust kaugel olevast poest, uskumatu kui "Mida elevant minust mõtleb?" ma mõnikord olen.

Esmaspäeval jätkasin mehistumist.

Muru hakkasin niitma, murutraktoriga loomulikult, niiduk on nõrkadele ja niiduk on ka takistus lõpmatu tüsenemise allamäge kulgeval rajal. 

Muru oli paras džungel, sirelinoorendik vaheldus tammevõsaga ja kreegimets kitseenela padrikuga. 

Õues on võrkkiik, väga kasulik asi. Traktoriga saab ju võrkkiige alt läbi sõita või jaa?  

Ärge teie prooviga, ei saa. 

Võrkkiik võtab traktori ninast kinni ja viimane tõuseb ilusasti, rahulikult, mõnusalt mürisedes pepu peale püsti. Muidugi on mul istme alt ohutuslüliti ära võetud ja traktori perutamise ajal jalg enam pidurile ei ulatunud. Taguots istmeni ka enam mitte ja lõpuks ei ulatunud ka käed roolile (no roolimine on püstise traktori puhul üsna mõttetu tegevus, kui aus olla) Lamasin siis selili maas nagu luike ootav Leda ja mõtlesin kui kiire ma peaks olema, et traktori alt enne minema saada kui see mulle otsa kukub. Õnneks suri masin välja hetkel kui ta täpselt püstloodis oli.

Keerasin neljarattalise jälle käpuli ja niitsin edasi - tore riistapuu, läks käima ja puha. Võrkkiige alt on siiani lapike niitmata.

Identiteedi muutmise mõte tuli pähe sama päeva õhtul kui õues sehkendades värskelt niidetud murul spagaadi maha viskasin. Põlv kraabitud, varbad sinised, eneseväärikus näoli mudas.

See viimane... mehed ju oma äparduste päras ei põe?

Ja ohutunde eiramine ning rabistamisega kaasnevad õnnetused on klassikaliselt mehine protseduur.

Ma üldistan kogemuse põhjal mille sain omal ajal oma kadunud mehele esmaabi osutades. Nüüd olen mina umbes samas vanuses, noh.

Mammist sirgub mees. 

Juukseid juba on nagu... polegi neid nagu õieti, eksole ja kere on täitsa olemas. Mida ma veel mehena vajaksin? 

Nõrkusehetk

 

Ärge muretsege, pealkiri ei käi minu kohta. Klassikuid tsiteerides:  minuga on kõik korras, kõik korras, kuigi mulle tundub, et ma vist suren ära. 

Teatris käisin jälle.

Noarootsi teatrigaraaž, Donald Churchilli "Nõrkusehetk"

Selle aasta üks toredamaid etendusi. Ei saa salata, et suur osa teatris saadavast emotsioonist sõltub teatrivälistest oludest. Noarootsi kant oli meile kõigile võrdlemisi võõras, tuuseldasime sealkandis pool päeva ringi, vaatasime oma ööbimiskoha üle, käisime suhteliselt juhuslikus kohas söömas ja saime igalt poolt positiivsust kotti ajamiseks ja kohapeal tarbimiseks. 

Sestap jagus ka särtsu etenduse esimese vaatuse aeglase käimamineku rahulikuks jälgimiseks ja teise vaatuse üsna käre tulevärk tegi meele lõbusaks.

Kuigi, laske ma nüüd natuke virisen, näidendi naisrollidele kirjutatud tekst oli kohati pagana puine ja ebaloomulik. Kui Harriet Toompere suutis sellega toime tulla, siis Miia Toomingu esitatu näis vähemalt alguses õudsalt sünteetiline ja nätske. 

Meespeaosalist mängis Argo Aadli ja tema äratab vist pea iga teksti ellu, ma isegi ei mäleta kui hästi see vastas inimese loomulikule kõnele, lihtsalt rollisooritus oli äge.

Nii, et kui tahate teada, kuidas teineteist vaimse vägivallaga piinav paar kuidagi normaalselt üksteisest lahti ei taha lasta, siis minge teatrisse!

Teatrigaraaž on sellise kõrvalise koha kohta väga üllatav leid. Pool hiigelkuurist on kõrts ja teine pool teatrisaal, ümberringi põllud ja metsad. Enne õhtut tegime metsateid pidi pikki sõite, me auto oli hiljem parkimisplatsi konkurentsitult räpaseim isend. Samas - isegi piinlik ei olnud, metsas oli pööraselt tore ja ilus ning pori oli paratamatu. 

Muide, mobiililevi on Nõva ja Noarootsi pool kohati erakordselt nigel ja normaalse gepsu (parandus: google mapsi) asemel on seal ametis sussaanin. Oma majutuskoha koordinaate kaardirakendusse sisestades juhatas see elukas meid korduvalt näiteks bussipeatuse ümber ringe tegema või käskis metsa keerata kohas kus teed ei olnud praegu, ei ole ilmselt olnud minevikus ja kuhu seda ka tulevikus keegi ei tee.  Aa, kas te teate, et Nõva ümbruses ei ole kortermajadel numbreid, vaid on nimed? Kupja, Mõisa, Jalaka.... Ilus ju.

Ning lõpus ringiga Jääaja juurde tagasi tulles:

Laupäev, 03.08. 2024

 
Oli päikeseline augusti laupäeva õhtupoolik, peale tööd, kui hakkasin sisenema oma paneelika trepikotta. Trepikojast väljus kaks mulle tundmatut kolmekümnendates slaavikeelset naist, kes oleks justkui välja astunud pigem aasta 1994 moelavalt kui minu trepikojast. Siin elavad ainult igavad ja ontlikud ja võrdlemisi vanad inimesed. Õnneks. 

Naistel olid värvilised suuremustrilised kleidid, suured päikeseprillid, mis inimesele kärbse ilme annavad, eriti kui inimesed omavahel sumisevad ja kontsaga kingad. Kindlasti oli neis veel midagi tähelepanuväärset, aga ma ei jõudnud vaadelda. 

"Kak diela?" küsis üks, nagu me tunneksime. Või oleks ta joogine. Võib-olla oligi. Aga kogu mu tähelepanu koondus kenasti trimmitud klähvivale rihmastamata Yorkshire'i terjerile, kes lähenes mulle kui põrkepall. Elukal olid sinised traksid ja sinine eee ... lipsu tüüpi juukseklamber peas, et tukk silma ei läheks. Et ta ikka hästi näeks. Nunnu ja hooliv ju. 

Järgmisel hetkel selgus, et see on lärmakas hammastega põrkepall, mis vaimustunult pisut allpool põlve mu teksasäärde hambus, seal rippus ning ilmselt ette kujutas, et on puu otsa riputatud autorehviga võitlev amstaff- või pitbullterjer. Ma ei osanud selle ülekasvanud roti rünnakule kuidagi reageerida, eriti, et ta rippuski vaid pükstes, kogu mu nahk ja liha oli puutumata. 

Iga liigutuse tegemine võib selle paarikilose olevuse osas ületada enesekaitse piire... 

Tardusin.

"Võtke oma koer ära!" ütlesin slaavitaridele. Kes vastasid röögatusega "davai, sidi!". 

Ma ei saanud aru, kellele, aga igaks juhuks ei istunud, et priske näriline ei saaks võimalust end näiteks mu nina või kõrva külge riputada. Kui mul siiani nina- ja kõrvarõngaid ei ole, siis ei soovi ma piercingut kadunud kopratalendilt, kes eluski hambaid pesnud ei ole. 

Naerdes sammus üks naistest minu juurde ja krabas lipsuga raevuka olevuse kaenlasse. 

"Net problema!" 

Vist ei olegi probleemi. Ühtegi füüsilist, materiaalset ega psühholoogilist traumat ei saanud. 

Koguneb

 

Tasapisi koguneb äng. 

Miks see sunnik koguneb - ei tea. Kuidas rahu saada - ei tea.

Äng on ju põhimõtteliselt rahu, eksole. Kiirkeedukatel on väljastpoolt vaadates väga rahulik,  mõnikord ventiil vilistab, ei midagi enamat. Kui on ventiil. Kui ventiil pole kogemata mõnest katlas üles-alla hüppavast rupskitükist ummistunud. Siis surve muudkui koguneb. 

Ma olen ju kirjeldanud oma esimest kogemust kiirkeedukatlaga, kus pärast vahelduvat vilistamist arvasin, et nüüd on roog valmis ja tõmbasin kaanelt ventiili eest. 

Hea küll, see, et tilli ja petersell kauni mustrina lage katsid oli mulle mõistetav, aga kuidas pealtnäha terve porgand end peaaegu lakke sisse löönuna end seal süütult edasi-tagasi kõlgutas on mulle siiani arusaamatu. Ventiiliava oli ju peenike, peenem kui porgand igal juhul.

Ilus oli, kui aus olla. Värvid, muster...

Kui ma peaksin plahvatama oleks see palju koledam. Laeks oleks siis teised inimesed.

Tehase söökla puhkus sai läbi. Aknast tuleb kapsasupi lõhna, veel natuke ja ma lähen lükkan selle poti kummuli, mulle ei meeldi kapsasupp. 

Kolleegidel saavad puhkused läbi, parkimisplats on igal hommikul aina tihedamalt täis. Mis mõttes ma pean majast viiekümne meetri kaugusele parkima, ah? Mõttes külvan naelu platsile.

Inimesed tahavad minuga rääkida. Niimoodi lähedal olles rääkida, hästi lähedal. Peaks küüslauku sööma. Ja sibulat. Ja heeringat. Ja pesemise jätaks mõneks nädalaks ära. Ja shiiiiisss ma vhessstleksssinh nendega...

Miks see kaktus mu sees sel moel kasvab, ma ei tea. Nagu ma juba ennustasin - minust saab mutt, kelle vormirõivaks on kolme puuduva nööbiga võidunud sitsikittel ja aksessuaariks jalutuskepp mille otsa on installeeritud raudnael.  Muudkui sõidan bussides- trammides jänest ja nõuan istekoha vabastamist, sest ma vajan just seda ainsat kohta millel istub ainus reisija sõidukis peale minu. Sest ta on noor. Ja ilus. Ja terve. Sellepärast.

Olge hoiatatud.

Kuulge, see pole hea märk - ma lasin AI-l teha pilte koledatest kurjadest muttidest ja ma ei saanud ühtegi valitud, sest nad olid mu meelest liiga ilusad ja leebed. 

Ma lähen pauguga põhja. Või, olgu, lakke.

Veetše

 

Koosolek, koosolek, kolmeharulise kännu juures teeme koosoleku, kõik kokku, kõigil on sõnaõigus! Oluline teema, kindlasti tulge kohale! 

Sõna levis harakate nokast ja värvukeste laulust, viimastega pidi ettevaatlik olema, kes liiga hooletult kännu poole vonkles nokiti lihtsalt ära.

Pilvikutes elavad seenesääskede tõugud kui keskmiselt lihtsamates oludes elavad tuulepead kaotasid sel moel oma hääleõiguslikult seltskonnast päris suure protsendi. 

Aga noh, ega nad loetud ei olnud, nendesuguseid oli ikka palju. PALJU. P.A.L.J.U.

Mitte nagu kukeseente jalgades elavaid krõbisevaid ussikesi. Need tulid ühekaupa, jalad alla värisemas ja silmad punased peas. Nii toksilises keskkonnas elamine ei olnud sugugi kerge, ainus hüve oli puuküüriliste puudumine. 

Kännu juures oli suur trügimine käimas, isegi mõned nälkjad olid end kohale hiivanud. Tatikate - riisikate - puravike elanikest nagu ka juba eelpoolmainitud pilvikute rahvast ei olnud mõtet rääkidagi. 

Kännu serval kõõlusid tõugud, kelle kodu oli kärbseseentes. Valge ja rohelise kärbseseene asukad olid üsna tülpinud moega, plaanis olev rahvakoosolek ei näinud puudutavat nende muresid, punasest kärbseseenest saabunud asukail oli muretsemiseks rohkem põhjust, kuigi nad eriti murelikult ei käitunud. Iseloom oli selline. Või kui mitte iseloom, siis eks kärbseseen ise, teate küll...

"Kallis rahvas!"

Kerekas Bolitophilidae Larva, otse kivipuraviku kübara alt, tõusis saba peale püsti ja proovis kolleegiumi tähelepanu.

"Kallis rahvas! Nagu me teame, on metsa taas ilmunud inimesed!"

Oh, see mõjus kohe. Kõik vakatasid, murelaine libises kui rähni vari üle kogunenute nägude. 

"Taas oleme silmitsi ohuga, et meie elamufond väheneb drastiliselt ja juba asustatud elamurajoonid paisatakse segi. Meid endid ja eriti järeltulevaid põlvi ähvardab kodutus!"

Tumedale rähnivarjule lisandus sügav mägraohe.

"Kas kellelgi on ettepanekuid kuidas me lähenevat katastroofi ära saaksime hoida?"

Vaikus. Kõik piidlesid naabreid, ehk keegi toob mingigi näite. Keegigi?

"Ärge hoidke end tagasi, mure on ühine, palun jagage ka neid mõtteid, mis omale lootusetud näivad!"

"Seda, et..."

Kõik teritasid kõrvu.

Diadocidiidae, kärbseseenest. Esimestes ridades olijad võinuks vanduda, et tal oli peas kirjutriibuline tam-kufi. 

Ilmselt oligi.

"Seda, et.... ma vaatan, et kraavid on sel aastal vett kangesti täis..." Diadocidiidae vakatas. Millegipärast näis mõte enne väljaütlemist kuidagi sisukam.

"Et jah, ma muud ei tahtnudki.."

Bolitophilidae Larva hammustas keelt. Oli ta ju ise öelnud, et iga mõte... kärbseseenlase mõte ei olnud küll päris see, mida ta isegi "iga mõtte" all silmas pidas, aga hea küll.

"Aitäh, niisiis, ots on lahti tehtud, eksole, kellelgi on veel ideid?"

"Seeeedaaa, et...."

"Kellelgi? Kellelgi peale Diadocidiidae?"

Pagana pilves hipi, kirus Bolitophilidae mõttes.

"Meil tähendab, ei ole tavaliselt, tähendab, muresid, pean vajalikuks mainida. Meil tähendab, kes me elame valges ja rohelises kärbseseenes, et te teaksite. Jah, muresid on vähe, meid ei torgita, kardetakse surra, tähendab."

Hääletoon oli Keroplatidae esindajatel upsakas ja üleolev. Materiaalselt kindlustatud tõukude asi, peen puutumatu eramurajoon, jajah.

Bolitophilidae tundis kerget kadedust läbi sisikonna kihvatamas. oli ju kivipuravik alati ohus, mitte nagu neil tõusikutel...tema kodu kisti maast ilma lõikamata ja kuivatati supiks tihti tükkis ussidega. Õudne risk, mis teha, aga ega see enda valida ei olnud.

"Seeedaa, eeetttt..."

Diadocidiidae diktsioon oli aina arusaamatum.

Kukeseene jalas elav ussike, kelle nime, kui aus olla, ei teadnud õigupoolest mitte keegi, köhatas murelikult.

"Ma ütleks, et minul küll nii ohutu olla pole, see on ausalt öelda metsik kuidas minu elupaigale tormi joostakse!  Sammal tõmmatakse metsa alt üles, minusugused lihtsalt tõmmatakse toast välja ja visatakse maha... mure on suur, pean ütlema.."

Jah, nii see oli, igal aastal sama lugu, aga ideid pole kopika eest. Kuuldavasti oli kukeseen pisut mürgine, ussikese intelligents või õigemini selle väiksus oli tolle fakti kindel tõestus. Üks ajurakk, täis muret oma maja populaarsuse pärast, jajah.

"Ideid,  ma ootan ideid mu kallis liigikaaslased!"

Kõnejuhataja häälepaelad olid juba krampis, sumin kogukonnas kippus summutama tema pöördumisi, kuid ei ühtegi värsket ideed.

"Seeedddddd....aaa... ett...ttt..."

"Värskeid ideid, ootan! Võivad vanad ideed ka olla, võibolla on midagi kahe silma vahele jäänud?"

Bolitophilidae hääles kõlas meeleheidet. Ühte serva kogunenud nälkjate kamp irvitas avalikut, nad olidki siia tegelikult meelt lahutama tulnud, seeneusside mure neid eriti ei puudutanud. Seda küll, et mõned delikatessid võeti nina alt ära, aga kodutus ja nälg neid ei ähvardanud. 

"...seda, et..."

Diadocidiidae oli end vahepeal kogunud ja ei lasknud end enam vaigistada,

"...seda, et, kraavides on vett palju ja loomad kakavad metsas ja ehinokokid ja maksakaanid on kaka sees ja kui inimene neist ussitama läheb, ei hooli ta enam seentest, teate, arvan, teate..."

Lärm koosolekuplatsil oli juba väga vali, vähe, kes Diadocidiidae häält üldse kuulsid, tähele ei pannud teda ammu enam keegi.

"Jah, seda ma tahtsingi... Seda, et..."

Igatahes öeldud see sai!

Ussikeste massid olid ammu enne koosoleku lõppu laiali minema hakanud. Mõni jõudis enne sääseks sirguda kui koju tagasi jõudis, mõne nokkis tihane ära, oli neidki, kes koju jõudes avastas, et koduseen oli korjaja korvi sattunud või uute ussikestega asustatud. 

Rahul ei olnud keegi. Eriti tõre oli Bolitophilidae, suur vaev koosoleku kokkukutsumisega ja null tulemust pluss see tobe kärbseseene-hipi oma "seda-etitamisega".

Järgmine aasta vedagu üritust mõni teine liik.

"Mul ükskõik, olgu või nälkjas koosolekut vedamas" oli  Bolitophilidae viimane mõte enne kui seenekorjamise väits ta pooleks lõikas.