Kuidas pime lilli leiab

Seisin Oostriku allika sillakesel, kõlgutasin jalga ja mõtlesin murelikult, miks mina pole looduses orhideesid näinud. Kõik muudkui räägivad ööviiulitest ja neiuvaipadest, mina tean vaid ühte käokinga kasvukohta ja sinnagi ei jõua neid kaema pea kunagi. Elu on ikka ebaõiglane ja teistel veab rohkem ja.... teate küll seda "Ma olen nii õnnetu ja vaene ja keegi mind ei armasta"-tunnet, mis vallandub suvalisel hetkel, olgu põhjuseks siis maha kukunud pulgakomm või kadunud viieeurone. Nojah, et siis kurvastan ja lasen pilgul uitada ja mõtlen, et orhideesid ma millegipärast ei näe ("AAARGHHHH... mitte kunagi!"), ainult põdrakanep ja palderjan ja teen neist lollakatest põdrakanepi õitest pilti õige, näe, üks äbarik siinsamas jala kõrval lillatamas ja... 

 Oeh.

Aga mis on selle lille nimi, mis keset vett ilutseb? Pilt on muidugi kehv, olin just metsa läinud, et töölt "karjumispausi" võtta ja käsi päris ausalt värises.

Käin allikal teinekord ühte allikaohvrit vaatamas. See on kuidagi....nunnu. Kujuke on vees, kui pildilt aru saada pole, vesi on lihtsalt nii klaar

Te võite meid kusagile saata

 

Kahjuks ei julge lubada, et igasuguse saatmise peale kohe minema hakkame. Aga võib-olla siiski. 

Loading...

Uudishimu, mis muud

Kui sa ei ole vastanud, liigu alumise pollini, ülemine on lukus.

Kui vana sa oled

Alla 40

40-50

50-60

60-70

70+

Created with SuperSurvey

Kuidas ma Pridel käisin ja muud ilusat

 

Kaks korda lausa käisin.

Nüüd tuleb üks lapiteki-postitus, ega elu pole meri, elu on jõgi. Kurvid ja kärestikud ja üleujutatud lammid. Ja pealkirjad on nagu sööt konksu otsas, totaalne petukaup, aga see ei üllata kedagi.

Lihtsalt selleks, et Suomenlinna praamile saada pidin liikuvast rongkäigust kahel korral läbi lõikama. Lapsevankri, kahe teismelise ja ühe iseliikuva rübliku saatel, nii, et mõne riigi kriminaalkoodeksis olevaid alaealiste ruineerimist ennetavaid seadusi olen ma kindlasti rikkunud.

Lastel oli huvitav. Midagi sellist mille nägemise asemel oleks mõistlik olnud nende silmi katta ei näinud. Kuigi... +30 ja nahktagid...? Tehke oma plaane paremini ja lugege ilmateadet!

Suomenlinna oli kuivalt inimesi täis, kohati olid inimesed huvitavamad kui saared ise. No näiteks... Seiske dekoratiivkahuri toru otsa juurde. Toetage vasak käsi kahurile. Vaadake pead kergelt kallutades taevasse, tõstke parem käsi sõrmedega v-märki tehes kulmude kõrgusele. Tõstke parem jalg pisut üles (nagu oleks teid just vaimustavalt suudeldud), viimase asjana manage näole kõiku hambaid näitav naeratus. Plõks, kaaslane teeb pilti. Nüüd samas järjekorras täpselt samad viiped-poosid kaaslase poolt. Niimoodi 20 korda järjest kuni kogu grupp on oma pildid saanud. Grupiliikmed keda parajasti ei pildistata on viimaseni väga, väga tõsise näoga 

Sest turism, nagu teate, on töö ja seda tuleb tõsiselt võtta. 

Vot nii kaugel olen ma hiina turistidest arusaamisest, et nad on mu jaoks ise omaette turismiobjekt.... Ma siiski usun, et nad nautisid oma väljapeetuses seda reisi kõigest hingest. Nagu minagi - näost punane, tolmune, higine, kleepuv...

Soomes on palju asju nagu Eestis ja üks asi, mida Eestist mitte kusagil ei näe. Graniit. Toosama Suomenlinna kindluski, mille vundamendiks on ju maa ise. Kohati jupike müüri ja kohe selle taga järsk kukkumine, mille konstrueeris loodus ise. Inimese enda asi on passida, et ta rajal püsiks. Olgu, turistide jaoks on kohati ka peeneid nööre ette veetud. Mul oli süda mitmel korral kurgus, kui põngerjaid seal lähedal tuterdamas nägin.

Eestis ollakse ses osas vist pisut pirtsakamad, Padise kloostrikäikude kõikvõimalikud silded ja puidust rajad tulid esimese asjana meelde, seal sai hiljuti käidud. Miks ma seal enne kolanud pole? Treppoja, Keila-Joa, Klooga - kõik läbi tuiatud ja sinna ei olnud jõudnud (pettunud nohin).

Mul on hea meel, et jõudsin Keila-Joa lossis ära käia enne kui see pööblile suleti. Vahetult pärast renoveerimist kui keldrid-saalid alles särasid ja katusebalustraadi ümber oli roheline võrk, et ....ma ei saanudki aru, kas see pidi kive püüdma või takistama linde sinna pesa tegemast.  Praegu piilusime lossi eemalt. 

Ilus oli ikka. 

Kuum on endiselt, liiga kuum. 

Ma sulan nagu küünal. Aju on esimene, mis kadus.

Mul on raamatud lugemise ootel - ei ole jõudnud lahtigi teha, enne ülemere-käiku oli töö, nüüd lihtsalt unevõlg. Ma tahan lugemist nautida, mitte teha seda nagu tükitööd, miljöö on oluline. Aga see aeg tuleb. 

Vihma hakkas sadama. Järsult ja tugevalt. 

Võluv.

Kas sa ostad -50% hakkliha? Aga reise?

By W

Mulle odav sobib, seega ostan poest meeleldi kõikvõimalike -50% "viimsepäeva tooteid".
Va kondiga kana, kondiga liha ja igasugust kala soojematel kuudel. Sest tarne- ja külmaahelatega on nagu on.
Muidu, üldiselt, maitseb -50% kodujuust kohe taldrikusse või salatisse realiseerituna samamoodi kui 100%. -50% hakklihaga tehtud kapsahautis ka. Ja -50% sügavkülma visatud sült on tänuväärne seljankakomponent. 

Reisid?

Neid ostan ma ka võimalikult odavalt. Nii paketi- kui mittepaketireise. Mida odavam, seda parem.

Teema tuli kristallkuuli blogist. 

Pildi tekitas AI

Ma oletan, millest ta võib rääkida. Äkki kogemustest, mis teevad ettevaatlikuks? 

Olen minagi kohanud tarakane, reformpõhjaga voodeid ja hallitusega vannitubasid. Absoluutne tipp on vineeriga kinnilöödud katkised aknad.
Sellest, kas hommikusöögimuna on kollane või sinine, ei tee ma erilist probleemi nagu ka vettinud salatist, ongi paremini segunenud maitsed. Pealegi ei ole toidu raiskamine enam ammu trendikas ning konkurentsis ja hinnavõitluses mudaliiga paratamatus.
Öösel näkku kukkunud ja rabanduse äärele viinud gekod ei lähe arvesse kui ise baldahiinvoodi eesmärgist õigel ajal aru ei saanud.

Aga.
Old and grumpy.
Võimalusel eelnimetatut väldiks.
Nagu ka telgis magamine ei seondu enam ammu mingi eksootika ega erootika, vaid magamatuse ja kangete liigeste ja lihastega. 

Odavalt tahaks siiski läbi ajada. 
Paketireisid populaarsetesse kohtadesse, eeldusel, et soovid otselendu Tallinnast, on sageli odavamad kui ise kokkukeevitatu.
Kuigi nt Küprose saaks praegu ise odavamalt kui Eestis tegutsevatelt reisikorraldajatelt. 

Minu kriteeriumid reisimisele on, käesoleval aastal, kuni 5h lennu kaugusel:

* väljaspool koolivaheaegasid ja tipphooaega; ma ei naudi lärmi ega põrgukuumust; siiski peab olema soe, sh meri 

* otselennud Tallinnast ja Tallinnasse

* lendudest vähemalt 1 on normaalsel e hommikusel / päevasel ajal e vintsutuste ja lisakulude vaba

* suuri hotelle pigem väldin ehk apartment tüüpi konditsioneeri, TV-ga majutus ja SC (self catering) võimalus. Soovitatavalt eraldi ka magamistuba.
Ja õnneks on need võimalused paketireiside valikus tänapäeval esindatud

Majutuste toitlustus muutub pikematel reisidel emotsionaalselt väsitavaks. Nagu sovhoosisöökla... + kellaajad, mida peab jälgima; vahepeal tahaks kodust kartuliputru ja singi-šampinjonikastet. Või pannkooke. Omal ajal. 

* rand, ühistransport, nn keskus ja toidupoed on jalutamise kaugusel

Neil tingimustel saab praegu varasügiseseid paketireise nt Kreekasse, Bulgaariasse, Türki, Egiptusesse. 500 - 700 inimese kohta 10+ öö korral. 

Kreeta ja Bulgaaria tunduvad ahvatleivamad. Türgi on muidugi odavaim. 

Aga.
Võib-olla tasub lasta ajal tiksuda ja ning haarata midagi viimase hetke pakkumise mudaodavatest hindadest. Olgu see kuhu tahes. Sest nii jääb enam vaba ressurssi kohalike elamuste ja transpordi jaoks. NII vana, et lihtsalt vedeleda, veel ei ole. 

Jah, ma tean, et see kõik, alates lendamisest kui sellisest, on ebaeetiline, ebaroheline, amoraalne jne, aga peale mind tulgu või vulkaanipursked ja neist tingitud veeuputused.  

Lõkke süütan taskulambiga, sest tikud jäid koju

 

23.06. seisuga: 

...maivõi....

 

Vedelen ja passin lakke.

Tramadool, sest selg jubedalt valutas.

Lahja unerohi, sest hoolimata oopiumist uni ei tulnud ja lahja sellepärast, et ikkagi opioid juba sees. 

Kaks palderjani, sest ma olen metsikult väsinud, aga und ikka ei tule.

Mul on probleem.  Mu sisemised deemonid on nagu marutõbised ahvid puuris lõugamas ja trelle lõgistamas. 

Hommik tuleb väga närune. (Ropp serbohorvaadikeelne sõim ja jõuetu rusikatega vehklemine)

00.13

***

Kell on kolm. Õues on valge, linnukesed kilkavad juba. Unemati tegi igatahes tööluusi. Looder sihuke. Ei mingit preemiat, ma ütlen...

03.09

Vihm

Suvemasendus 

 Teha oleks nii palju. Iseenda jaoks? Eip, ikka teistele. Noh, et küla näeks kui tubli perenaine ma olen, kuidas mu vaod on rohitud ja muru niidetud ning õues lilled muudkui õitsevad. 

 Aga mu enda jaoks pole see ju üldse oluline. 

Naadiõis on lähedalt ilus, aiamaal saab redise ka vesiheina seest kätte ja muru on mingi linnainimeste kapriis. 

 Nii ma kõõlun sellel köiel nagu hiir pesunööril. 

 Ma ei taha olla see "hull eit nõgestesse kasvanud majas" ja ma ei taha olla see "hull eit, kes tõmbab umbrohu välja enne kui see nina mullast välja torkab". 

Rebane sõi jälle kanad ära ja hamba küljest murdus tükk välja ja alevis millest kaks korda päevas läbi sõitma pean on hullumeelne teeremont, kus õhtul ei tea, kuhu tee asemele kaevik ja asfaldi asemele mülgas tehtud on. 

 Aga olgu, rebane siis rebane, ongi vähem kohustusi ja kaks kana ikkagi olid peitu pugenud, hambarstile sain aja ja firma tervisekindlustus katab selle ühe hamba lappimise niikuinii ära ning tee on sügiseks korras ja ilus. 

 Ma pole kunagi olnud süsteemne inimene. 

Jah, ma olen "Kui tood siis vii ja kui viid, siis too"- naine, aga see on alati olnud otsus. Plaan peab olema, siis saab nii, loomulikkust siin pole. 

Nüüd on pahasti. Kas teen selle plaani või ei - niikuinii läheb kõik peppu. 

 Aga mu toimetulekumehhanism on leidnud uue võtme: koju tulles ma ei istu maha. Ma isegi ei vaheta riideid, ma ei vaheta isegi papusid. On päevi, mil ma ei lähe isegi tuppa. Istun murutraktori selga, raban rohimisjäri, kahman labida näppu. Kui väsimus on lõpuks jaksust üle, siis lähen tuppa ja loobin kõik, ka kingad, pesumasinasse ja leotan end puhtaks. 

Eile ostsin tee pealt kummikindad ja koju minnes ning siblima hakates unustsin oma ostu. Mhm, head kindad olid, kena karp ja puha. Küüned, tõsi küll, pidin õhtul lühemaks viilima... 

Ja inimesed on väsitavad ja nad on heatahtlikud ning leebed. 

 Ma armastan vihma. 

 Nii palju kurbust on vihmas ja nii palju lootust.

Metsapoole, 2 (ajas pikenev)

W 

Ühel erilisel päeval juhtus Aliceiga midagi tema jaoks mitte nii erilist. Ta komistas ja kukkus sügavasse auku. "Oeh, mitte jälle, palun!" mõtles ta langema hakates. 

 Ta maandus pehmele rohelisele samblale. Enne kui ta jõudis end püsti ajada, kuulis ta tuttavat häält. "Kuhu sa nüüd kukkusid, tüdruk?" küsis Karupoeg Puhh käppa sirutades, et Alice püsti aidata. 

 "Ei tea,” vastas Alice, “aga siin ei tundu teepidu olevat". 

 Järsku kostis eemalt võsa raginat ja Alice pööras pead. Seal oli Iiah, kes koperdas, luksus ja lõi kabja vastu kändu. "Iiah, kas sa oled joonud?" küsis Alice ehmunult. 

 Kaur 

 Iiah ei vastanud, kuid hakkas kohmakalt karu ja tüdruku poole liikuma. Ta pea kõikus küljelt küljele nagu saaki otsival vasarhail ning ei olnud kindel, kas ta päriselt näeb neid või tuleb lihtsalt hääle suunas. Miski temas tekitas liikudes metalset kõlinat. 

 "Puhh... puhh. Kelle sa mulle täna tõid? Ma ei näe hästi. Mu prillid on jälle kadunud. " 

 Alice vaatas imestades Iiahi saba asemele kinnitatud ketti. See paistis olevat kullast ja väga jäme. Tüdruk tahtis karu käpa lahti lasta, kuid see ei õnnestunud - loom hoidis teda õrnalt, kuid kindlalt, hiiglaslikud küünised otse naha vastas. 

1.  Kaamos + AI 

 Alice vaatas Puhhile otsa ja sikutas oma kätt, kuid Puhh ei teinud Alice püüdlusi märkamagi. 

 "Iiah, vaata mille mina leidsin!" Rõõm Puhhi hääles oli siiras, kuid Alice ei tundnud, et ka tema võiks selles rõõmus osaline olla. 

 "Ma olen nagu hiir, keda üks kass teisele näitaab", oli ta mõte. 

Iiah lähenes töntsil sammul. ja peatus mõnikümmend sentimeertit enne kui ta seisjatest läbi oleks astunud. Ta külmad natuke punnis silmad liisesid üle Alici. See ei olnudki õigupolest pilk, tüdrukule näis, et Iiah skanneeris teda. 

"Kuidas ma sind täna aidata saan?" Eesli hääl oli emotsioonitu ja masinlik. 

"No ma arvan, et sul on retsepte või käsitöönippe, mida sellega teha" Puhhi rõõmsameelsus oli tegelikutl veel hirmsam. 

"Inimliha tarbimine on ebaseaduslik ja moraalselt taunitav. Inimese liha söömine on kannibalism ja on vastuolus inimõiguste ning eetiliste normidega. Kui sul on huvi uute ja ebatavaliste retseptide vastu, siis soovitan proovida midagi eksootilist, kuid seaduslikku ja eetiliselt vastuvõetavat, näiteks rahvustoite erinevatest maailma piirkondadest. Kui sul on huvi mõne konkreetse retsepti vastu, anna teada ja aitan hea meelega leida midagi põnevat" 

"Käsitöö?" 

"Inimese bioloogilise materjali kasutamine kunstis ja käsitöös on samuti väga tundlik teema, mis eeldab eetilisi kaalutlusi ja seaduslikku regulatsiooni." 

"Kasutu masin." 

 Puhhi hääles oli siiras pettumus, tema haare lõdvenes sedavõrd, et Alice ei saanud aeru, kas ta sai oma käe Pukhhi pihust ise lahti või avas Puhh lihtsalt kämbla. 

 Alice jooksis nii, nagu ta ei mäletanud end jooksnud olevat.

2 Lendav Konn

"Kas tõesti nüüd see juhtub?" kõmises tüdruku peas.
"Täna saad sa naiseks," teatas karu.
"Meie kombel," lisas Iiah ja asus asjalikult neitsilikke jalgu ketitama.
"Kus siga, kus siga on?" tõtlesid mõtted Alice´i peas. "Tema ju pidi...."
"Notsu, Notsuuuuu!" huilgas õnnetu laps.
Aga siga Notsu magas rahutut joodiku-und, sest kaval Puhh oli juba hommikul sõbra poolt läbi astudes külakostiks käärinud mett toonud. Vähe puudus, et siga oleks ka väärkohtlemise ohvriks langenud, aga kihevil Puhhi kümnest mõttest üheksa olid juba Alice´i valgete käsivarte ning higiste reite kuumavas embuses ning kuri karu tõttas minema.
Nüüd, pingutades raskeid ahelaid ümber tüdruku peenikeste luupekste, meenutas Puhh, kuidas mõned päevad tagasi Notsuga eesli poole jalutades tegi ta sõbrale nagu muuseas ettepaneku:
"Notsu, ae Notsu, läheks õige siga keppima!"
"Aga kui siga ei taha?" oli Notsu pisut kõhklev.
"Küll sa tahtma hakkad!" sosistas vändavend karu Notsule kõrva ja siis sai siga kõigest aru - pusle plaksatas kokku, sudoku kires nagu kukk ja isegi Postimehe ristsõna lahendus sosistas:
"Põgene, vaba laps!"

W

"Te ei saa mind niimoodi kinni hoida. See on täiesti jabur!" karjus Alice metsistunud Puhhile ja Iiahile.
Järsku kostus tiksumist. "Kas Notsu mängib jälle terroristi vä" küsis Puhh ehmunult ja vaatas kahetsusega oma kättesaamatus kõrguses olevat kiivrit, mille ta ise enne eufoorias puulatva lennutanud oli.
Kuid tiksujaks oli kõigest vesti ja uuriga Küülik. "See on täiesti vastuvõetamatu! Alice, see pole see, kuidas asjad peaksid olema!" karjus jahmunud Küülik ärritunult. Puhh ja Iiah hakkasid rämedat naeru naerma ning Küülik, olles pisut õhku ahminud, minestas otse Alice´i jalge ette.
Äkki kostus kuskilt lähedalt hüüe: "Mis siin toimub?". Puhh ja Iiah pöörasid pead ning nägid, et nende poole tuli veel üks tüdruk. Siniste silmade, punaste patside ja tedretäppidega tüdruk.
"Oh krt, nüüd läheb jamaks," sosistas Puhh, kellel kõhus järsku õõnsaks tõmbas.
"Kas te kiusate väikest tüdrukut ja väikest looma?" küsis Pipi käsi puusas ja kulm kortsus.
Iiah proovis kogeledes midagi öelda, kuid enne kui ta oma segase lause lõpetada suutis, tõstis Pipi Iiahi meetünni ja lõi vaadi jalaga veerema. Puhh sibas tünnile järele. Sest kuhugi pidi ta ju jooksma, pealegi olid tünnis nii tema sõber kui meeõlle tooraine.
Pipi sidus lahti Alice´i ja tõstis jalule ikka veel minestuses oleva Küüliku. "Kas sinuga on kõik korras?" küsis ta Küüliku vesti puhtaks kloppides. "Jah, nüüd on korras, täitsa korras, aitäh, hea laps!" pomises toibuv Küülik.
Nad otsustasid, et on peale läbielamisi ära teeninud ühe teepeo. Ja küpsised.

Raisakull (ilmselt võib kõiki kirjatüki lõike omavahel nagu puslet sobitada, iga kord loete erinevat lugu):

Mingil hetkel sai Alice’i kiirest jooksust rahulik kõnnak ja seejärel hiilimine. Sel oli ka põhjust, kuna eespool ühest põõsast kostus imelik norskamine – bassihääl väheldus kontrasopraniga. Alice’le tuli meelde hiljuti loetud Katuse-Karlssoni norskoloogia episood ning itsitas endamisi. Ta võttis südame rindu ja hiilis tasakesi kaema, kes see nõndamoodi põõsas ennastunustavalt magab. Oksi kõrvale suunates nägi tüdruk kahte magajat teineteise kaisus. Ruu ja Notsu, nemad need lamajad olidki, nurrusid võidu nagu kaks magavat kassi.

Alice pööras end ringi, et magajaid mitte segada, ning hakkas tasakesi tagasi minema, kui äkki lõikas läbi õhu kiledahäälne karjatus: „Kibuvitsapõõsas on minu kindlus, rebaseonu!”

* Kaamose ja Lendava Konna lõigud pole teineteise järjed, vaid kumbki on suveränne järg W ja Kauri algusele.

Metsapoole

... Saja Aakri Metsa poole.

Sõna ATH hakkab minus esile kutsuma sarnast reaktsiooni sõnadega "listeeria" või "koroona". Tõsi küll, viimaste osas olen ma oluliselt tuimenenud. Nagu me kõik.

Aga.
Räägime parem millestki muust.

RäägiME, st me. Mitte mina üksi.
Muinasjutte.
Ma kirjutan alguse. Oleks jube tore kui keegi seda jätkaks. Vahet pole, kas jubedana või toredana. Järgmise lõigu võib kirjutada nii oma blogisse, siia kommentaaridesse, LHV foorumisse kui päevalehte. 

**********

Ühel erilisel päeval juhtus Aliceiga midagi tema jaoks mitte nii erilist. Ta komistas ja kukkus sügavasse auku. "Oeh, mitte jälle, palun!" mõtles ta langema hakates.

Ta maandus pehmele rohelisele samblale. Enne kui ta jõudis end püsti ajada, kuulis ta tuttavat häält. "Kuhu sa nüüd kukkusid, tüdruk?" küsis Karupoeg Puhh käppa sirutades, et Alice püsti aidata.

"Ei tea,” vastas Alice, “aga siin ei tundu teepidu olevat".

Järsku kostis eemalt võsa raginat ja Alice pööras pead. Seal oli Iiah, kes koperdas, luksus ja lõi kabja vastu kändu.

"Iiah, kas sa oled joonud?" küsis Alice ehmunult.

Saja Aakri Metsas, täna

...