Reede 24. mai 2024 (Monte 7)

By W

Olin juba aprillis Tripadvisorist broneerinud ülipopulaarse päevaekskursiooni Durmitori rahvuspargi, Tara jõe silla, kanjoni ja Ostrogi kloostri külastamiseks.

Kell helises 5:12.
Ärkamisjärgses meeltesegaduses kaalusime korraks kohvi tegemist, kuid virguv aju tuletas kiiresti meelde, et see jook maitses kui põrgueeskoja tervitusnaps. Käivitasime end klaasi sidruniveega ja suundusime otsima Monte360 (riigi vanim turismifirma) poolt WhatsAppi edastatud koordinaatide asukohta, Budva turismiinfo putkat. Ei olnudki keeruline leida, kuigi valimiseelsete teetööde tõttu tegime pisikese linnavaatlusringi.
Monte360 nopib huvilised üles erinevatest asukohtadest ja toimetab Kotorisse, kust reis algab.

Varahommikune Budva, transfeeri oodates

Budvast korjas meid ühes kahe briti ja kahe asiaadiga peale mugav Mersu linnamaastur. Üsna õigeaegselt, kell 6.20.

Taas juba tuttavas Kotoris.

Kotor

Sügelesime Monte360 kontori ukse ees kuni ka mujalt ekskursante kohale toimetati.
Nentisin, et vaid mina olen seal sandaalidega kui Kingpool. Isegi Maakal olid mingid ketsid. Igaks juhuks kiskusin seljakotist tossud ja panin jalga. Et matkasellide seltskonda sobituda. Tegin veidi pilte. Näppisin kasse – Kotoris on neid palju ja neile meeldib kui neid katsutakse.
Järsku kostus liivapaberiga hõõrutud bassihäälne haugatus “trip to Northern Montenegro, to the right!" ja meie kohale kõrgus enam kui kahe meetrine keskealine mees. Seejärel luges ja vaatas ta paremale plaganud grupi hoolikalt üle, praakis paar kodanikku vasakule ja juhatas ülejäänud kaheksateistkümne reisijakohaga Mercedes väikebussini.

Varahommikune Kotori turu ülesseadmine, koht, kus Maakas tasuta küüslaugu sai

End bussi sisseseadnuna saime teada, et mees on meie giid Slavko, ja et ta on oma suure suguvõsa lühim meesisend, kes ka oma 16-aastasele pojale alt üles peab vaatama. "I am the small and cute one," teatas ta käredal valjuhäälsel toonil enesekindlalt. Endal pealagi vastu bussi katust. Isegi kui ma esimese väitega ei nõustu, siis teise osas ei saa kellelgi pretensioone olla.
Slavko oli töönarkomaan oma naturaalses keskkonnas: see, et inimene naudib oma tööd, paistab välja. Nagu ka huumorist nõretavatesse informatiivsetesse juttudesse pikitud armastus oma riigi ja perekonna vastu. Ja seda 14 tundi järjest, väsimatult ja heatujuliselt.

Meie buss, meie Salvko, meie bussijuht

Nägime Perastit ja Our Lady of the Rocks saart nüüd ka teise rakursi alt kui paadist.

Our Lady of the Rocks

Ning rannakarbi- ja kalafarme, aga seda sõidu pealt, nii et mul ei õnnestunud pilte teha. Rannakarbifarmist annavad märku sirged merepoide read, mille kõrval kohtab ringjaid moodustisi. Viimaseid ei ole teinud tulnukad, vaid inimesed ja neis kasvatatakse kalu. Karpide kõrval põhjusel, et nood on kui looduslik WC-phastusvahend ehk absorbeerivad kalade tekitatud reostust.

... ja nii sünnivad granaatõunad

Soolajärve juures tegime (foto)peatuse. Järve vesi ei ole soolane. Nime olla saanud järv nii, et ammusel kaubavahetuse ajastul olla ühe vanamoori hobune vette jooma kihutanud, kallid soolakotid sinna ümber ajanud ning mutt karjunud ja sajatanud needusi, et saagu ja jäägugi see vesi nüüd soolaseks.

Soolajärv

Toitlustus oli meil hästi korraldatud – Salvko lasi ringi käima hommikusöögimenüü, kuhu igaüks soovitud toidu taha kriipsu tõmbas. Seejärel edastas ta grupi soovid üle interneti varakult kohvikule.
Võtsime mõlemad toorsingiga omleti ja musta kohvi, mida nad seal miskipärast espressoks kutsuvad.

Floid kohviku tänavavaade

Meie bussi kirev ja rahvusvaheline seltskond oli sümpaatne. Kuid meie, teate, oleme poolautistlikud eestlased, nii et välikohviku kuuekohalisse lauda maandununa tõstsin ma kärmelt liigsed noad-kahvlid teisele lauale, et kellelgi ei tuleks pähe meie juurde parkida ja sotsialiseeruma hakata. Oo õudu! Tundub, et tegin manöövriga teene ka vennasrahvale. Soomlased, kes olid kolmekesi, kained ja vaiksed, hõivasid kiiresti äsjatekkinud nelja söögiriistakomplektiga kõrvallaua ja põrnitsesid kaunist lilleaeda altkulmu nagu meiegi. Kohe kodune tunne tekkis.

Kohviku hoov

Kuigi sööklani jõudes oli toit juba valmis, ei ilmunud see piisavalt kiiresti lauale. Viie minutise ooteajaga sõime Maakaga laual oleva saiakorvi tühjaks, sest kell oli juba 9 ning me olime omale hommikusöögikombe külge harjutanud. Ka saiakorvi ei pidanud me jagama, soomlased said enda oma.
Omlett kõrval oleva tomati, kurgi, sibula ja juustukuubikutega nägi hea välja. Maitses ka hästi. Uurisin Maakalt, kes on Seltsimees Munateadlane, et mitmest munast meile serveeritud roog võiks koosneda. Maakas arvas, et kolmest ja selles küsimuses julgen ma teda usaldada.

Edasi oli tunde mägist bussisõitu, Tara kanjonini. Tara kanjonist suurem on vaid USA Suur Kanjon. Pool bussist tukkus ja Slavko rääkis vaiksemalt. Küladest, mida me läbisime, rohkem või vähem kuulsatest inimestest, kes seal elavad või elasid. Nt Novak Djokovici vanemate koduküla nägime.

Tara kanjoni juures lükati meid bussist välja kõrge kivi- ja puittrepi ees, mis viis zipline-i platvormile (kas see võiks eesti keeles olla trosslaskumisrada...). Tross on 1050m pikk ning saavutatav maksimaalne kiirus küündib kuni 120 km/h. Oleneb ilmselt kasutaja massist. Maakas ronis trepist üles hasartselt kui tõru silmanud Scrat ning vuhises peagi üle kanjoni.

Tara kanjoni sild

Kehitasin nõutult õlgu ning lonkisin üksinda sillale. Või nii ma arvasin. Lihtsalt silla asemel sattusin maailma servale, kus kadusid vanad tähendused ning sündisid uued. Üks neist hetkedest elus, mis jääb.

Vaata, seisad üksinda, inimesi märkamata, seal suure ja sügava kanjoni silla peal ja tunned, et hing on kinni. Kuigi õhk on karge ja puhas kui lapsepõlve hommikute kaste murul. Või oktoobrikuu esimene lumi.

Allpool laiub kuristik, mis võiks vabalt olla Ajalugu ise - sügav ja täis mälestusi ajast, mil ühelgi Maa olendil ei olnud veel kombeks kirjutada ega koopa seinale joonistada. Kuid graveeritud on sinna siiski. Maa enese ajatud palgejooned, millest iga pragu, kurv, kivinukk ja peegelduv värvitoon jutustab midagi miljonite aastate muutustest.

Kuristikus voolab selge sinine jõgi, mis meenutab veidi Maaka juttu peale õhtust veini – pisut tõtlik, käänuline ja kohati täiesti arusaamatu.

Tara sinine jõgi, sillalt

“Ei olnudki nii palju adrenaliini kui ma lootsin” teatas sillal kohatud lennuretkelt saabunud Maakas. Nunuh. Enne kui ma jõudsin midagi vastata, toppis üks asiaat talle kätte oma telefoni ja palus pilti teha. Maakas siis tegi. Proua jäi rahule. Terve hulk asiaate tundukse üksinda reisivat.
Inimesed pöörduvad meid kaht seirates alati Maaka poole. Kardan, et mu pilk ütleb, mida mõtlen: "don't you have any friends? Here, I'll give you five bucks, go buy yourself a selfie stick."

Hulkusime sillal ja silla ümbruses veel pisut ringi, külastasime prill-lauata WC-d, mille hinda ma ei tea, sest Maakas tegi välja ning suundusime tagasi bussi poole. “Ei ole vaja olla see tropp, kelle järele kõik ootavad,” ütlesin ma Maakale. Me ei olnudki. Mitte kordagi, alati õnnestus eelviimastena läbi lipsata.

Järgnes veel hulk bussisõitu. Nüüd juba Durmitori rahvuspargi suunas.
Täitsime oma hilise lõunasöögi soovilehe. Tellisime mõlemad valge lihaga jõeforelli grillitud köögiviljadega, sest olime eelnevalt kokku leppinud, et me ei lahku Montenegrost kala söömata. Maakas võttis ka Montenegro stiilis Kreeka salati, mis tähendab, et oliive ei ole ja juust on riivitud, kõik muu on sama.
Kuulasime Slavko jutte linnadest ja küladest, mida läbisime ning vaatlesime vabakäigu lambaid ja veiseid. Kadakastel rohumaadel. Neil sisemaal ongi kombeks loomad hommikul “lihtsalt õue lasta” ning õhtuks tulevad koju. Olles vahepeal naabrite kapsaid söönud, vilja tallanud ning turistidest autojuhtidele infarktieelseid seisundeid põhjustanud. Kui Montest ei saa Õnneliku Lehma Medium Raw steiki, siis ma ei tea, kust veel.

Durmitori põhjamaine loodus

Jõudsime Durmitori. Montenegro võib olla väikene, kuid kliimavööndeid on seal mitmeid.
“Kuule, jäta see kohaliku asukoha silt ka fotole, muidu on nagu Lahemaa rahvuspark,” juhendasin Maakat. Sest ongi. Sama floora, sama fauna. Palmidest, tsitrustest, oliividest ja agaavidest võib sisemaal vaid und näha ning läbi kuuse- ja männimetsa, kus sekka paar kaske, ei paista isegi mägesid.

Durmitoris tšillimiseks jäeti meile ca poolteist tundi, millest enamuse molutasime Musta Järve (mis on tegelikult sinine) kaldal erinevaid pinke ja kive istumiseks katsetades. Sest sealt paistsid ka mäed. Lahemaa looduses rändamine meid (ja soomlasi) väga ei erutanud. Erinevalt Uus-Meremaa ja Aasia turistidest.

Black Lake

Jõudsime kohtumiskohta, kust Slavko meid üles korjama pidi, üsna vara. Looduse asemel vaatlesime mööduvaid turiste. Peagi tulid meid lõbustama 2 teismelist krantsi, kellega veidi mängisime.
“Mulle tegelikult koeraila väga ei meeldi,” teatas Maakas end grimassi saatel puhastades ja kutsikaid eemale peletades. No shit, Sherlock! Igaks juhuks ei hakanud uurima, kelle ila ta eelistaks, sest vahel inimesed vastavadki kõige idiootsematele küsimustele ning peale seda võib olla raske neid endise pilguga vaadata. Noh, nagu kolleege peale ööbimisega suvepäevi.

Durmitorist viidi meid lõunale linnakesse, mille nime ma paraku jälle ei mäleta.
Pubis reserveeritud laudu nähes pidin Maakat istekoha valikul taas korrigeerima. “Istu laua serva, nii ei satu vähemalt ühele poole meid võõraid inimesi,” sisisesin. Maakas kuuletus. Kuid bussiseltskond oli meid päeva jooksul piisavalt tundma õppinud, nii et keegi isegi ei üritanud meie kõrvale istuda. Maandusid kui mesilassülem laua teises otsas.

Beebiforell oli hea, tõesti valge lihaga; miinusküljeks grillimisel selgroo küljest eraldunud roided e kalaluud. Ma otsustasin, et kuna me oleme nagunii juba paariaseisundis, siis ei pea ebamugavusele filigraanselt söögiriistadega lähenema ning kasutasin luude noppimiseks ja taldriku servale sokutamiseks lihtsalt näppe. Maakas annetas mulle ka pool oma Montenegro-Kreeka salatit.

Ostrogi kloostri fassaad

Toitmisele järgnes taas tunde bussisõitu. Ostrogi kloostrisse.
Poole seltskonna uinak ja vaiksem Slavko.
Kõvemat häält tegi Slavko kui mäe sees asuva kloostri fassaad paistma hakkas- hele laik keset mäge. Kloostrini mäkke sõitmine on klassika stiilis “8 km linnulennult, 80km mööda mägiteid”. Uskumatult kitsas usjas käänakuline tee, kus meie väikebuss kurve tagurdamata (ja kohati väljasuremata) võtta ei suutnud.

Tahtsin kloostriekskursioonil viisakas ja teiste religiooni osas austav olla. Ehk üritasin oma püksisääred lukuga lühikeste pükste külge saada, kuid ei õnnestunud – kogu seltskond tormas eest kui Valgustunud Usuhullude kamp Püha Meka poole, nii et toppisin sääred taskusse ja järgnesin, et neid, eriti Maakat, mitte kaotada. Ma julge teda üksi ripakile jätta. Rahvast oli meeletult.

Ostrog on Ida-Euroopa külastatuim ning maailma neljanda koha populaarsusega klooster. Nädala lõpus tullakse sinna massidena, magatakse kloostri hoovis õhtu- ja hommikupalvusteks.
Ka kloostris pildistamine on keelatud, va “vaated rõdult”.
Ütlesin Maakale, et siin internetist ja rikutud maailmast puutumata jäänud kohas on ka tualettruumid vaid augud kui nõuka-aegsel lauluväljakul. Ma ei eksinud! Ja need olid tasuta, mis on Montes haruldane. 

Veel üks pikk sõit. Tagasi Kotorisse.
Tee peal oli kohvikuga bensuka peatus, kust me midagi ei tahtnud. Kerge väsimus oli.
Kotorisse jõudsime pimedas ning tagasi Budvasse toimetas meid sama väikene linnamaastur, mis meid hommikul üles korjanud oli. Kuna üks asiaat palus Budvas peatust enne lõpp-punkti, röögatasin ka Maakale “välja!”. Autot juhtinud noormees üritas meid takistada, sest tema ülesanne oli meid maha laadida sinna, kust ta meid saanud oli, kuid ta lasi meil siiski minna peale selgitust, et asukoht on meie “kodule” märksa lähem.

“Koju” jõudsime pisut enne kümmet õhtul.
Üritasin Maakale rääkida tiramisu jäätisest, mis meil esmaspävast saati sügavkülmas on, kuid tema pilku nähes meenus teadmine, et “igal mõrvaril on perekond, naabrid ja sõbrad”.
Peale veeprotseduure vajusime voodisse, päeva kokkuvõtteks “väsinud, aga õnnelik!”. 

###

 Vihm. 

"Kuhu sa kiirustad, kuula mind, aega on!"

"Ära ole kurb, tahad, ma nutan sinu eest?"

"Miks sa muretsed, vaata - kui on kuiv, võib kõik kõrbeda. Kui on märg, võib kõik uppuda. Mida su muretsemine muudab?"

"Sa oled väsinud? Maga, ma sahisen sulle unejuttu."

"Sa oled ärgas? Tegutse, ma kuulan su mürgeldamist."

Alati õigel ajal, õige häälega, õiges kohas.

Vihm.

Neljapäev 23. mai 2024 (Monte 6)

By W

Magasin pea kaheksani, nii et Maakal õnnestus varem püsti saada. Ja koos minuga kohe õue tulla: eile saamata jäänud tomatid olid ikka veel poes. Sink, toorjuust ja värske sai ka. Leivaga on väljamaal alalõpmata ikaldus. 

Tagasiteel, olles veendunud, et Maaka käed on poekoti ja kohvitopsiga seotud, ütlesin ohates “tead, me peame tõsiselt rääkima, mul on sulle päris oluline ja edasist määrav küsimus”. Maakas võttis kehahoiaku stiilis "ma pole kindel, kas olen valmis sellisel tasemel vestluseks, äkki alustaks ilmast ja vaataks kuhu teema edasi viib...." Aga valjuhäälselt kostis ainult närviline “noh?!”. Küsisin, mis järjekorras poekotis ja külmikus olevad asjad võileiva vahele käivad ning peale vastust leidsin, et hommikusöök jääb täna tema hooleks.

Njeguški pršut on prosciutto (crudo) sarnane toorsink, mida Montes sööma peab. Valmib see Cetinje maakonna Njeguški külas ja kogu protsess võtab ligi aasta. Toode on roppsoolane, ca 7% on sool, nii et pikuti poolitatud saia vahele läks lisaks singile ürtidega toorjuust, hulk silo (jääsalat, kurk, tomat) ja must pipar. Nii sai paras.

Olles kurguni täis kui püütonid, pidime seedimispausi asemel end jälle bussijaama poole sättima. Et sõita Cetinjesse, Montenegro kunagisse pealinna. Me ei läinud sinna unise sisemaise väikelinna enda pärast, vaid eesmärgiks oli Lipa koobas, mis asub Cetinjest ca viie kilomeetri kaugusel.
Bussijaamas realiseerusid kõik riskid, mille eest olin Maakat teisipäeval hoiatanud. Tige personal, üle tunni hilinev buss ning suitsupausil WC-tädi, kes ei suvatsenud kahte lehte WC paberit ulatada ega poolt eurost tagasi anda. Õnneks on korralikel inimestel pakk salvrätte alati kotis.

Vaade Budva linnale bussi aknast

Budvast Cetinjesse sõidab ca tunni, pilet ca 5, olenevalt bussifirmast.

Cetinjes otsustasime turismiinfosse pöörduda. Sealne viletsa inglise keelega tütarlaps, olles tõstnud pilgu telefonist, vaatas meid kui õudusunenägu ning ilmselt muutus tema päev meie lahkudes märksa paremaks. Väljusime uksest sama nõutult kui sisenenud olime.
Vantsisime siis esimese silma jäänud takso poole ning kõik meie küsimused said hetkega lahendatud. Sõbralik hea inglise keelega keskealine meesterahvas viskas meid viieka eest! Lipa koopani, rääkides teekonnal ka oma kodukandist ja vaatamisväärsustest. Kaasa saime visiitkaardi ja lubaduse, et meid korjatakse üles 10 minutit peale Viberi kõnet. Esmaklassiline teenindus!

Lipa koopa ekskursioonid on kellaajalised, nii et peale 13 + kopikad maksnud piletite soetamist jõudsime aja parajaks tegemiseks kumbki veel pudeli valget veini juua. Tuleb vist täpsustada, et pudel oli mahuga 18.7 cl.

Selline rong viib parklast ja piletimüügist koopani

Lukustatud väravaga koopasse viiakse giidi valvsa pilgu all “mängurongiga”. Teekond jääb alla kilomeetri. Koopa külastamiseks on soovitatav midagi pikemate varrukate ja säärtega, sest temperatuur on aasta läbi ca +10C. Head jalatsid ka muidugi.
Koopa giid, vast kolmekümnendates naisterahvas, oli hea huumorimeelega ega jäänud meie taksojuhile kuidagi alla. Super kogemus. 

Lipa koopa sissepääs - betoneeritud, trepi ja valgustusega ääristatud kaldtee

Järjekordne maagiline maailm. Kui Shrek seda teaks, paneks ta oma raba müüki, koliks Lipa koopasse ja müüks Draculale päevaseid ekskursioone.

Koopa sisikond

Veel koopa sisikonda

... ja veel koopa sisikonda

... ja veel 1, sest nii äge oli

Suurem osa koopast on avar, sinna on paigutatud valgustus, trepid, on ka baar, mida erisündmuste korral kasutatakse ning katedraalina mõjuv keskkosa, kus vahel kontserte korraldatakse.
Välguga pildistada ning midagi katsuda ei tohi. Inimnahal olevad rasvad ja bakterid tapavad stalaktiidid ja stalakmiidid. Või noh, nende kasv peatub. 
Õhk on koopas hea ja puhas.

Takso, nagu lubatud, saabus 10 minutit peale helistamist. Taksojuht oli teine ja vähem jutukam, kuid ka see küsis Cetinje bussijaama viimise eest kõigest viieka. Kütuse hinnad Montenegros ei ole oluliselt odavamad kui meil; autod olid uuepoolsed. Häbematult odav. Tõenäoliselt tipphooajal see muutub.

Buss hilines taas. “Kõigest” 20 minutit. Aga pisiasjadest ei maksa end puhkusel olles morjendada lasta.
Budvasse jõudnuna hakkasime “koju” lonkima.
Järsku karjatas Maakas “kilpkonn!”. Arvasin, et ta mind sõimab – ma palun tal alalõpmata hoo maha võtta, sest meil ei ole kiiret. Aga tõepoolest, ühes aias oli eelroataldriku suurune Kesk-Aasia kilpkonn. Teine ja kolmaski! Ja veel mõni. “Siin ju kubiseb kilpkonnadest,” nentis Maakas. Ja küülikutest. Ja siis oli veel paabulind. Ma oletan, spekulatiivselt, et esmaspäeval kääbuskitsega kohatud onul on selle majapidamisega mingi õhkõrn lõheroosa seos.

Bussijaama kõrvaltänava esimesena märgatud kilbik

Kuue paiku “koju” jõudnuna otsustasime õhtusöögi järel tuppa ja rõdule ankrusse jääda, et end reedeks välja puhata. Ootamas oli Montenegro turnee Grand Finale: hommikul kell 6 algav ekskursioon riigi suurimate vaatamisväärsuste juurde. 13 h ja 450 km.

Lisaks rutiinkrimidokkidele vaatasime Stephen Kingi lühiromaanil põhinevat filmi “The Mist” (mida me mõlemad kunagi ammu näinud olime) ja pidasime sügavfilosoofilisi arutelusid teemadel, mida me kumbki ei mäleta.
Tiramisu jäätiseni ei jõudnud.

Sai läbi ka see päev.
Või nii ma arvasin.
Kuni Maakal tekkis ka üks ülioluline küsimus. Äkki kättemaksus minu hommikuse prank küsimuse eest. Et kas ma tean neid missivalimisi, kus pole oluline miski muu kui tagumik. Ei teadnud. Maakas ilmselt üritab minust Igakülgselt Haritud Isiksust kasvatada, nii et ta otsis Googlest vastava (visuaalse) materjali ja nüüd olen ma oluliselt laiema silmaringiga.

Kõuts Krahvi kadumine

 Mis muud kui jälle kohalikud tiaatrit tegemas.  Näib, et minust on saanud fänn.

Kümme naist ja üks poisiohtu meesosaline (demograafia!) kadunud kõutsi otsimas. Daamid, eided ja mutid, lükata-tõmmata kohalik konstaablipreili ja tiba tuutu abipolitseinik külaelu kirjuid isiksusi publiku ette laotamas.

Peategelane, must kõuts Krahv lavale ei tulnud, otsustas kiisuks hakata ja sai kulisside taga viie pojaga maha.

Harrastusteatris tuleb alati hästi välja närviliste kohviveskilaadsete tantede mängimine. Seekord oli taolisi lava kuivalt täis, naer, mis saalis lahvatas oli siiras ja soe. 

Autorgi oli, muide, kohalik proua. Tuttavatele plaksutada on lausa rõõm.

Kuna Krahv laval ei käinud panen siia pildi Budva vaateaknakassist. Esimene mõte oli, et näh, surnud täitsa. Tegelikult oli "eiviiiiiitsi-kass".

Kolmapäev 22. mai 2024 (Monte 5)

By W

Ma ei tea sellest päevast eriti midagi.
Jah, me olime igati adekvaatses seisundis. Tegemist oli lihtsalt plaani- ja kohustustevaba Täiusliku Päevaga, mida ei olnud ja Seiklustega, mida ei mäleta.

Ärkasin imeilusa päikesetõusuga. Läbi paksu kardina ma seda muidugi ei näinud.
Jälle oli imelik tunne. Sel korral tuvastasin tunde põhjusena tuhara- ja reielihaste niru seisundi. Eilse lendpaadireisi järelmõjud. Oletasin, et väike jalutuskäik võiks abiks olla ning läksin poodi, et paar tomatit osta. Poed olid kinni, jälle mingi püha.
“Koju” jõudes leidsin ärksa ja erksa Maaka, kes kurtis, et kann on valus. Ma mõistsin, mida ta tunneb.

Suvaline ristmik elamukvartali sisemuses; vasakul paistavad prügikonteinerid - need ongi vaid laiemates prügiautodele sõidetavates kohtades. 

Kui tänav on vähemalt 200m pikk,
leiab sellelt kindlasti ka pagariäri

Jälle hommikusöök?!
Me kumbki ei ole hommikusöögiinimesed, kuid puhkusenädalal möödus suurem osa päevi hommikul laua taga justkui oleks me kusagilt otsast siiski normaalsed.
Huvitav on aga see, et me loobusime kohvist ja see ei toonud kaasa ühtegi võõrutusnähtu. Poest soetatud kohv ... hmm... eee... kohvioad pärinesid ilmselt otse vulkaani südamest ning röstitigi seal, ühes vanade autorehvidega. Ca 100 m kaugusel kohviautomaadi juures viitsisime käia vaid ühe korra. Kohviautomaate on Budvas palju (4-6 tk ruutkilomeetri peale kindlasti), iseenesest normaalse Lavazza kohviga (ca 100 ml musta kohvi maksab 60 senti), kuid vaatamata suhkru nulli keeramisele poetas see napakas aparaat Maaka kohvitopsi põhja valget surma.

Kõht täis, läksime sihitult hulkuma ja jõudsime lõpuks tagasi burekiga. Igasugu küpsetisi leiab Budvas veel sagedamini kui kohviautomaate. Kahjuks mitte kapsapirukaid. Aga lehttaignast rasvane tundmatu looma lihaga burek on ka söödav, meenutab praetud pelmeene.

Põhjalik siesta.
Unepuuduse üle, mis on meil ammendamatu vestlusteema, ei kaevelnud puhkuse jooksul kumbki. Ega mölisenud keset ööd. Kell 2. Ja 3. Ja siis 4. Uni oli püha ja imeline!

Varane õhtusöök marineeritud kanast, riisist ja köögiviljadest. Ja varane õhtujook. Rõdul muidugi. Ühes loodus- ja naabrivaatlusega.
Maakal tekkis korduvalt küsimus, kas 2 maja edasi ülemise korruse rõdul askeldaval onul üldse midagi seljas on. Rõdupiire oli tuvastamist takistav asjaolu. Hiljem liitus onuga tädi, kelle puhul kerkis päevakorda sama küsimus. Nudistid.
1 maja edasi elas Autopede. Hoovis oli must BMW ja valge Alfa Romeo. Tüüp pesi autosid iga päev, olemata neid isegi vahepeal kasutanud, kuivatas hoolikalt kõik veeplekid, poleeris ja nühkis. Ühel päeval pesi autosid blond naine, aga ei kuivatanud nii hoolikalt; hakkasime kartma võimalikku hilisemat koduvägivallajuhtumit.
Otse vastas elasid Perekond Pesukarud. Iga päev toodi välja kuivama arutu hulk linu, rätikuid ja muud pesu. Sageli mitu korda päevas. Ainult laupäeva võtsid nad vabaks, pesu ei olnud ega tulnud.

Õhtupoolikul läksime randa ja ujuma.
Liiva kiviklibu rand. Mäletasime pühapäevast, et see on krdi valus ja ebamugav, nii et mingit graatsiat, elegantsi ja Insta väärilist videomaterjali ei maksa merre kulgemisest otsida. Eriti meiesugustelt morskadelt. Otsustasime ignoreerida tõsiasja, et on veel valge ja lugesime selle teiste inimeste probleemiks. Alustasime teekonda vette kui üle kuumade pudelipõhjade roomavad teod. Halisevad teod. Maakal läks veidi kiiremini, tema eeliseks oli näha, kuhu ta astub. Ma jätsin prillid kaldale. Olles läbinud ca 2 m ja jõudnud põlvini vette, viskusin õhku ja sukeldusin, et mitte valust ja universumi ebaõiglusest möirgama hakata. Vesi läheb väga kiirelt sügavaks, lisaks olen ma kõva peaga, nii et tundus parem variant kui veel üks samm astuda.

Ujumiskoht: paremas servas on valge tool, mille juurde riided jätsime ja see olematu vahemaa vette on põrgulik. 

Vees on asi parem: siin-seal leidub liivaseid laike, kuhu vahepeal seista ning suuremaid vetikatega kaetud kive. Viimane ei kõla hästi, kuid need ei olnud ligased ja libedad vetikad, vaid lühikesed ja sametpehmed kui kallimat sorti vaibad.

Rannaäärne mikrotänav

Valges ujumine osutus siiski ka minu probleemiks. Maakas üritas mulle midagi näidata ja taipas seejärel udusiili pilku märgates “ahh, sa ju ei näe!”. Mis ei takistanud teda uuesti proovimast. Mitu korda. Jätsin mõnitamise meelde...
Veest väljumise parimaks meetodiks osutus rannale võimalikult lähedale roomamine. Kuni kõht põhja kinni jäi ja lähemale enam ei saanud. Sealt kannatas kuidagi need mõned meetrid sandaalide, riiete ja mis peamine, prillideni*, läbida.

Tiirutasime veidi veel tänavakaubanduses, kus pakutakse feikbrände Adidasest Korsini (t-särgid on 10.- € ja “Korsi kotid” 30.- €). Ja lõputult suveniire. Maakas pidas vajalikuks soetada külmkapimagneti, eesli, kes armastab Montenegrot. See on nüüd mu külmiku küljes, kuigi ma ei tea siiani, mida ta sellega öelda tahtis.

Õhtu? Krimidokid ja lühifilmid muidugi.
Tiramisu jäätiseni ei jõudnud.

Kordasin Maakale üle, et homme on meil oluline päev – Cetinje ja Lipa koobas. Ma isegi ei lootnud, et see talle meelde jääb, aga hommikul võib ju ka kuuendat korda öelda.

 

* Ma ei ole prillideta pime ega abitu, -3. Ühel kunagisel puhkusel on mu rannas rätiku alla jäetud prillid puruks astutud ja pool reisist möödus ilma. Prillidega on parem. Sellest ajast vean mitmeks päevaks kodust eemale minnes teised prillid kaasa.