Reisikiri jätkub

 

Viimasel ajal on elu nii pisikeste ringide peale jooksma lastud, et ühest jäise ilmaga läbi võõra linna sõitmisest annab kohe mitu korda kirjutada. 

Viljandis olen ma päris vähe käinud. Teatris põhiliselt, need käigud on olnud pimedal ajal ja linn on end siivsalt hämarusse rullinud, on olnud romantika linnamäel - mis tost linnast, rohkem oli tegemist "Kuidas ma välja näen" ja "Mis ta minust küll mõtleb" - hädadega ja nüüd sai esimest korda ilma igasuguse eesmärgita autoga ringi sõelutud.  

Kahel korral jäi suu lahti. 

Esimene oli Kõrgemäe tänav, mis ilmus silma ette täiesti ette hoiatamata nagu sein. Jehuu! Kuidas seal talvel sõidetakse?

Teine oli Viljandi haigla. Millise ukse kohal on kaarjas silt "Kõik lootus jätke siia sisenedes"? Peaarstil on ühe jala otsas sõrg? Sanitarid said väljaõppe  Walpurgi mäel? 

Ma pole nii sünget haiglahoonet elu seeski näinud ja osa mu lapsepõlvest sai ometi veedetud Maardus, sealset haiglat on vaadatud küll ja veel!

Kindlasti olin haiglapersonali vastu ülekohtune, ma ei käinud majas seeski, aga see välimus....

Elevaator.

Kindlasti on see hoone seest suurem, soojem ja julgustavam kui väljast, vabandust... 

Kõrgemäe tänavat tahan veel pildistada, tegin sellest üheainsa kehva foto. Aga mu kultuursed lugejad teavad niikuinii, milline see välja näeb.

Tudipudiludi, hapupiimapudi...

 

Kuidas vanurite vaimunõtrus välja paistma hakkab?

Eile avastasin Eestimaad, seltskond oli napakas nagu peabki ja pea oli puhta tarretist täis ning see polnud just tore 

Ilgelt külm oli ka, alles oli ju suvi ning ega siis esimene tõeline notsembrihommik ei sunni õiget ugrilast sooja jopet koide käest ära rebima. Nad võivad viimati veel vastu hakata! Esimene kuu aega külma talutakse süldina lõdisedes.

Ajutarretisest. Lisaks maadeavastamisele sai ka poes käidud. Oma kõige esimese ostu ma kas unustasin ostukärusse või autosse. Kui kärusse, siis jäi see poodi ja maksnud ma selle eest ka pole, nii, et aus kaotus. Kui autosse, siis pole see minu auto ja homme saan oma ostu võibolla kättegi. Järgmiseks jätsin telefoni võõrasse autosse, avastasin alles õhtupimedas, et näe, polegi teist. Telefoni järel käies võtsin kaasa rahakoti (id- kaart, noh) ja tagasi tuppa minnes jäi rahakott autosse....hommikul rehvivahetusse sõites leidsin sealt, hea, et veel puudust tundma ei jõudnud hakata.

Refrään: muudkui unustan autosse. Auto on süüdi.

Täna läks soojaks tagasi. Mitte midagi ei unustanud mitte kuhugi. Juhus? Vaevalt küll!

Pink, kes on unustanud, miks ta tehti.

Vähemalt on ta soojalt riides.

Või mis

Lõpuks kartis ta läbikukkumist nii väga, et isegi hommikukohvi kõrvale pasjanssi ladudes lõi ta kaardid segi kohe kui näis, et seekord ei õnnestu. Aina varem ja varem pühkis käsi üle kraabitud vakstule sätitud ridade.  Ühtegi ässa ei olnud esireas - siuh! Kaarte pöörates jooksis aina sama mast - minema!

Viimasena jäi alles ainult kaartide segamine. Kohv auras, sigarett suitsetas end ise toosis lõpuni, käed lappasid aeglaselt libedat pakki.

Päevad olid hommikuteta, ärkamine meenutas sillalt alla hüppamist, lühike valus sööst otse õhtusse.  Kunagi ootas ta suureks saamist, see aeg tuli ja ei tulnud ka, ikka oli midagi puudu. Siis ootas ta armastust, mis alguses näis justkui tulevat ent eksis lõpuks kuhugi ära. Loodetavasti kaugele metsa, mõtles ta teinekord üle kaardipaki serva küünega käristades. Mõte laanes kuuse all mädanevast eksinud armastusest oli kergem taluda kui hirm, et arm, mis pidi tema südamesse jõudma kellegi teise hinges lõõmab. Nüüd ootas ta surma. Vahetevahel ei saanud ta täpselt aru, kas ta ikka ootas surma või lootis, et ka too metsa eksib. Kujutluspilt kuhtunud surmast roiskuva armastuse kõrval konutamas oli omamoodi erutav. 

Külm kohv oli vastik nagu hommik. Sigaret oli kustunud.

Surm sai suitsu kätte, mõtles ta.

See andis lootust, et oodatu sedapuhku metsa ei kao ja kui selle ennustamiseks pasjanssi laduda, näitab tulemus soovitu saabumist.

Kaartide servades oli pidevast segamisest kulumise sametlint. Mingil hommikul peaks nad ikka välja laduma. Sel hommikul kaart jookseks nii sirinal, et....  Lihtsalt ei tohi karta, ebaõnnestuda ei saa miski  

Oleks vist esimene kord või mis.

Jutujaht 11

 

Marca kirjutab:

"Ma juba ise ootan ka"

Kes on järgmine? :)

Vanadest teemadest ka:

Koduperenaise jutt kümnendasse jutujahi peatükki:

"Mis esitati muutmata kujul"

Reedene kärbes

 

Mul on mõnikord liiga palju vaba aega (ärge tööandjale rääkige!)

Mida teeb täiskasvanud inimene, kui ta molutab? Õige! Lollusi!

Iga korraliku kontori akna pealt leiab ikka mõne väga surnud kärbse ja iga korraliku spetsialisti sahtlis on alati mõni ripakil mikroskoop. 

See + teine teeb kokku fotosessiooni, onju?

Näiteks jõulukaardi kavand:

Aga tegelikult on pilt ikka selline, mida võib pigem näidata neile. kes väga head lapsed pole olnud:

Pealkirjas lubatud foto ka:

Oioi, nüüd peab tööd jätkama....

Muide, kes veel ei tea: täna on REEDE!

Narva

Üle tüki aja käisin lähivälismaal. 

Narvas. 

Viimati olin seal tankisaaga alguses, arvasin, et siis olid pinged nii laes, et enam tulisemaks minna ei saa.

 Viga. 

Mul on päriselt meie riigi pärast hirm. 

Tehases, kus töötab umbes 130 inimest on kolm inimest, kes ei röögata vaimustunult „Наконец-то!“ kremli jublaka mobilisatsiooniteate peale. 

Kolm inimest, kes ei ütle, et „ukroppe peabki tapma, kõik nad on natsid!“ 

Kolm. 

Üks, kaks kolm. 

Aga ülejäänud 127 sisisevad vaikselt. Vaikseks jäi päevast, mil esimesed hallipassimehed oma Eesti elamislubadest ilma jäid ja üle silla deporteeriti. Enne seda olid hääled enam kui valjud. 

Mõni nädal tagasi rääkisin vene noorega, kes on eesti koolis käinud, ülikoolis, kes ongi ainult Eestis elanud. Tema väga kirglik arvamus meie ajakirjandusest oli „Vastik on lugeda, kuidas meie...(sõna „meie“ lõpu ta neelas alla) vene sõdurite surmasid loetakse nagu mingiks saavutuseks Seda sõda ei saa ainult ühelt poolt vaadata.“ 

Mu mees töötas kuus aastat tagasi bussijuhina Kohtla-Järve kandis. Ta vedas korduvalt punalipustatud venelastest koolinoori – Eestimaa elanikud – Narva lasketiiru, kus nad „kodumaa nimel, isaisade mälestuseks!“ harjutamas käisid. Ei, nad ei harjutanud seal koorilaulu. 

Mu optimism on ammu mõrane. 

Eile pudenes sellest juba suuri tükke.

Lugeda tahaks

 

Küsimuste-vastuste voor külaraamatukogus.

"Kõik mu mured mannetud"...?

-Ei, meil pole 

"Tünsamäe tigu"

-kustkohast te neid nimesid võtate? Ei ole.

"Mida siit näha võib"?

-ei ole 

Raamatukoguhoidja asemel oli mingi uus nägu. Kas siis asendaja või loeme homsest lehest salapärasest mõrvast.

Oh, nagu, et profist raamatukogunäitsik lamas kinni seotult-teibitult samal ajal laua all libabibliotekaari tanksaabaste ees kui mina oma tüütuid küsimusi esitasin.

Cartlandi on see-eest kolm riiulirida vähemalt täis.

***

(Loodetavasti) NATO hävitaja heegeldab juba kümmekond minutit edasi-tagasi.  Flightradar seda ei näita. 

Viimasel ajal teevad sellised asjad ärevaks. Ei peaks, aga ikkagi.

Kuju

 

Inimesed sosistasid juba ammu.

Iga päevaga muutus sosin valjemaks, mõnikord oli juba kuulda ka valjemini lausutud sõnu, näiteks turul. Eriti turul, sest maainimesed, kes oma vankritega seakeresid ja kapsapäid linnaväravasse vedasid ei armastanud väga sosistada. Nende hääl oli vali ka siis kui jutud pidid vaiksed olema.

Turult liikus kuuldus nagu vihmavesi ojasid pidi üle maa laiali, mida kaugemale linnast, seda valjema häälega juttu räägiti.

Ei meeldinud inimestele see asi, kohe raasugi ei meeldinud. Juba siis, kui kõigest sosinad sulisesid oli aru sada, et niisugune asi oli vastumeelt, kole ja kõlvatu. Mida kaugemale linnast, seda etteheitvam kõla juttudes kajas.

„Et, noh, ega vürstile on seda vaja muidugi!“

Ei, tõepoolest ei olnud kellegi ettevõtmise enda vastu midagi.

„Ülemere meestel on juba sihuke keset platsi, kuigi nende vürst on tegelikult paras mömm, meil oleks pidanud ammu juba oma olema!“

Vürstist peeti lugu. Kõik need naabervürstkondade vallutamised ja sadamas kaupmeeste käest maksude kogumine, eks ole, sai sealt ju isegi lihtrahvas teinekord ühte ja teist – kes naabermaakonnast lehma, kes naise ja vürtsilaevadelt saadud raha eest koristati kaks korda aastas tänavad peaaegu sillutiseni puhtaks.

„Kunstnikul pole ka viga, millise krutsifiksi ta kirikusse tahus!“

No kõik oli ju hästi, millest need sosinad?

„See mära...“

„Te seda kõhtu olete näinud?“

„Räägitakse, et üks kabi olevat mõranenud...“

„Uimane nagu sulane laupäeva õhtul!“

Miks vürst poseerimiseks oma sõjaratsut ei valinud? Oma musta täkku, saledat ja särava karvaga? Tulist lendava lakaga andaluusia traavlit?

Linnakodanikud olid näinud vürsti lossiplatsil ratsu seljas poseerimas. Vürst oli oma lahingrüüs, rõngassärk säramas, kiivri visiir üles tõstetud, et vägevad vuntsid ja kohevad kulmud ikka kivisse saaks raiutud.

Vürst oli poiss nagu ponks, ausalt. Setukas – hobuseks oli seda rangjalgset lehma nõbu, kellele seljas sõjamees poseeris, raske nimetada, setukas oli kole nagu öö.

Lehma nõbu... pooled lehmadki olid ilusamad. Punnkõht, lääpas kabjad, takkus lakk. Oh, neid vigu oli veel ja veel.

Inimesed olid solvunud, pahased, naersid juba üsna avalikult. Lapsed voolisid puust ja savist lohkselgseid ruunasid, kes mängudes said selga vürsti enda, mõni hobuseparisnik käis lossi akende all ja väravate taga oma valitud ratsahobuseid kõnnitamas, aga ei mõjunud naeruvääristamine ega ka vihjamisi meelitamine, vürst istus iga päev tunnikese või paar kunstniku ees ikka sama roju seljas.

Palju kauem ta ei jaksanud, suvi oli palav, sõjarüü umbne.

„Mitu korda ma veel pean siin olema?“

„Enam ei lähe kaua, austet vürst, te olete suurepärane poseerija!“

Skulptor kõneles puhast tõtt, vürst ei liigutanud, ei muutnud poosi, istus nagu hobuse selga valatud.

“Ma tean, oli ju hea idee poseerida tolle vana eluka seljas, ta on rahulik. Traavel oleks päevad põrguks teinud. Palavaga oleks ta keksinud ja viimaks veel perutama hakanud, parmud kallal.“

Vürst kõneles tõtt.

Hobuse oli kujur juba varem eraldi kujuks vorminud. Traavli ikka, ega siis linna saanud paksu mära püsti panna, kus see kõlbaks!

***

Pildil on lahinglehm.

Säuts, vidiit

 

Kas viga on minus või näib kellelegi veel, et Pätsi peapäts meenutab hullupööra Ducet?

Olmeline

 

Olen üks neist söödikuist, kelle hea une saladus on söömine enne magamaminekut. Kohe vahetult enne. 

Nii ei tehta, ma tean, aga kusagilt jookseb õhkõrn piir uinutava õhtusöömaaja ja painajaid tekitava viimase suutäie vahel. Täna sai see ilmselt ületatud. Viimane pelmeen oli....

Tõmbasin ennast äsja kuklanahka pidi välja õudusfilmist, kus IT-i rollis oli mu aastatetagune ahistaja. Unenäos oli ta kõvasti oma rolli sisse kasvanud, temast oli saanud klaasistunud silmadega ja raudse haardega pahatahtlik maniakk, kelle pärast hoidsin võtit seespool lukuaugus risti ja ruloosid akna ees kinni. 

Jaa-jaa, tean, ka päriselus oli mul võti risti lukuaugus ja rulood ka päeval enamasti kinni, aga päris elus puudus tänase unenäo äng ja lootusetus. Oli tüdimus ja väsimus.

Unenägu oli nii ehtne, et pidin end sellest teadlikult välja tooma. Ma istusin selles keset tühja kööktuba, kuhu nende klaaskuulsilmade eest pagesin, istusin asendis, kus nägin korraga ukselinki ja aknaklaasi alumist, ruloo vahelt paistvat serva ning samal ajal teadsin, et see pole päris, tegu on unega ja ma pean ärkama, kuigi mu aju sõtkub ärkamisele vastu. 

Hakkama sain. Nüüd kirjutan end ärkvele, sest pool mu ajust on alles  poolunes, ma pean täiesti selge olema enne järgmist unesetti või ta tuleb sinna jälle.

Ma arvasin, et see on täielikult selja taha jäänud mälestus. Tuleb välja, et kusagil ajus on ruum selle kogemuse jaoks. Tubamuuseum.