Om nii vä?

"Teie pakk 72901620EE on ootel – oluline" 

Nii armas, kui riiklik postifirma hoolitseb selle eest, et inimesed oma pakid ikka kätte saaksid, kas pole? Omniva***@los5sentidosgrowshop.com - milline omapärane meiliaadress, nii põnev ja isikupärane, lisaks soe soovitus lingil klikata ja oma andmeid uuendada, muidu, teate ju, pakid ei liigu õigesse kohta.

Tänapäeval pole spämm ja õngitsuskirjad enamiku jaoks midagi võõrast, puhas küberhügieen. Kui selline saast jõuab mu postkasti mõne tuntud firma nime alt on mul kombeks tollesse firmasse helistada ja küsida, kas nad teavad, et nende nime all üritatakse halba teha. Enamasti tänatakse ja öeldakse, et asjaga tegeletakse, hoiatav pressiteade on ilmunud või ilmumas, me lehvitame teineteisele ja lõpetame rõõmsalt kõne.

Aga seekord sain väga omapärase kogemuse osaliseks.

Küsimuse peale, kas nad on teadlikud, et nende firma nime kuritarvitatakse, kasutatakse pettuseks, kuulsin tülpinut "juba eile saime teada", kui mainisin, et logo, mida kasutatakse on nende oma ja kas nad võiksid näiteks meedias hoiatada, et niisugune asi toimub tuli "ega meie neid kirju saada, meil pole sellega pistmist". Pobisesin veel midagi firma mainest ja võimalusest, et mitte kõik inimesed ei oska vale-dimitrit ära tunda...."Jaa, jaa, kustutage see kiri lihtsalt ära, ärge klikkige kusagil!" 

Kõne lõpp.

Möh?

Aga teie olge hoiatatud!

Ja vabandust, et oma nina igale poole topin.

Konstruktsioon, sealjuures mitte eriti sotsiaalne

Mu kassikullast süda valutab su pärast mõnikord 

Kõik virvatuled hinge laukaserval pole majakad 

Sa aimad - läbi udu paistev näkk on vana mõrd 

Ja nimbus tema kohal – raipekajakad 

 Ma tahaks olla okkaline nagu tige siil 

Siis oleks turtsakus mu leebe omapära 

Jah, okkad on, kuid olen meremiin 

Ja kokkupõrge lõhub mõlemaid meid ära 

 Ma olen kuristiku äärel, minu kõrvale 

Võid tulla, tulevik on meie teha 

Me sulgedesse maandume, kuid tõrvased 

On enne seda hinged meil ja keha

***

Kuidas niisugused asjad sünnivad?

Ma olen teiste luuletusi lugedes mõnikord ahhetanud ja mõelnud - kui võimsalt on võimalik kirja panna oma tundeid! Milline sügavus, millised kired, milline selgus!

Ja siis hakkavad mu peas tiksuma kaks suvalist rida. 

Kaks esimest rida on tõesti enda tunded, oma mõtted, neil on taust.

Mis edasi tuleb on puhas lego. Mõte liigub oma salapäraseid radu, juba on kujutlusis hoopis teised inimesed, nende elu, tunded, teod ja  /sisesta kakamise hääl/ sealt ta tuleb!

Mh, ei tea, kas teised inimesed suudavad oma luuletustes püsida ühe inimese teemas?

SEE oleks vägev.

Aga alati jääb ruumi võimalusele, et mu alateadvus on nagu mets enne ööd.

Õhtune tanka

Bonsai on hirmus 

Sama koletu kui

Naise lootosjalg 

Mille murdmise valu 

Tõurastas lapsepõlve

Munen niisama

Kevad on ikka üks hull asi – ma hakkan nüüd Aafrika munamaoks. 

Lahedalt käes, võta järjest või vali värvi või suuruse järgi. 

Alustan tibukeste munadega ja kanavanamooride hiigelmune hakkan neelama alles pärast mõningast harjutamist. 

 Mine tea, suve lõpuks kugistan äkki jaanalinnumune, niisama, möödaminnes…. 

Alati koos koorega. 

Ega ma mingi munajoodik pole!

Praegu avastasin, et video lõppu jäi mind jälitanud kassi "mjäu". 

Kõnelen siin omaette...

Millal saab inimene aru, et ta on vana? 

Või, noh, mitte vana, vaid nagu natuke vanem kui nelikümmend aastat tagasi? 

Üks selgushetk saabub siis kui õue kallatakse maha pisike neljakümnetonnine koorem killustikku. Lihtsalt ei jaksa enam sügisese muda ja kevadise pori sees mulistada. 

Mittejaksamine on vist ka küpse eaga seotud nõrkus? 

Kolmkümmend aastat tagasi tee peale pudistatud killustik on tasapisi murustunud või kuhugi emigreerunud, igal juhul pole seda piisavalt.

Aa, näed, vanainimese asi, heietama hakanud. 

Niisiis – killustikukoorem maas, vaja laiali ajada. Mis see siis ära ei ole, labidas kätte ja hopshops! 

Hops. Hops. Hops. Hop... 

Telefon taskust välja ja helistame sõbrale. Või pojale tegelikult, sama asi ju. 

„See killustik, teadsa...“ – „Tean—tean. Pühapäeval tulen.“ 

Nüüdsest olen ametlikult maal elav vanainimene, kes elab siin kõigi nooremate sugulaste kiusamiseks. Põld tahab harimist, puud vaja saagida, killustik siluda. Suvel tõmban kindlasti sae käima, et „kes need marjad ära korjab!“ Ja õunad, kas õunad peavad puu alla mädanema või..?“ Aaa, keldri laon laeni suhkrustuma hakkavaid moose ka täis, et oleks ikka täiskomplekt. 

 Õnneks pole üleminek järsk. Natuke naiselikku iluihalust on veel alles, võidunud kolmenööbilise sitsikitlini arenemisel on mitu etappi. 

Iluihalus pani mind eile päev läbi kookosõli purgist musihuulte peale rasva määrima. Tuul oli suu puhta lõhki löönud. 

Tuba oli jahe, kookosõli oli tahke, hea võtta. Tõin purgi kohe lähemale, panin voodipäitsisse aknalauale ja kui vahepeal selga puhkasin viksisin sama soojaga ka huuli. 

Kuni soojus tegi mida ta tegema pidi ja järjekordse „viskan pikali - võtan purgi – keeran kaane maha – kallutan purki ja pistan näpu võidesse“ – protsessi keskel valasin pool purki päikese käes sulanud kookosõli endale näkku. Neelasin korraliku lõuatäie, mis suust mööda läks voolas kaela pidi kuklasse, istuma karates tundsin kuidas terve selg sai ohtralt õlitatud. 

Täna käin, ei kriuksu, säran ja libisen ka kitsamate aialippide vahelt lipsti läbi. 

Soovitan!

Puhh

....ja ma ostsin endale meeltesegadushoos osa tulumaksutagastuse raha eest kasvuhoone, jälgides hoolega, et nimetuses oleks kindlasti mingi lühend mis peaks ideaalolukorras tähistama kergesti kokkupandavat ja lihtsat konstruktsiooni.... 

 Ärge teie nii tehke. 

Joonised on teinud üks isik, teksti on kirjutanud teine. Jooniste tegijal pole halli aimugi, mis tekst sinna lisatakse ja literaat ei ole jooniseid iial näinud. Karbis on palju huvitavaid juppe ja teist sama palju on sealt puudu. Natuke nagu Tambovi õmblusmasinatehase toodang - tood kõik õmblusmasina jupid koju, paned kokku ja - kalašnikov. Iga jumala kord.

Esimene ja viimane kord elus, kuigi kui nüüd peaks uue kasvuhoone kokku panema oleks asi tegelikult selge ja miljon viga jääks tegemata.

Muide, mul oli ühel kaunil hommikul Puhh akna taga. Notsu elik siis mina pidi kohvi ehmatusest sisse hingama, Ruu oli tõenäoliselt Austraalias karantiinis, neil on need bio-seadused ikka üliranged.

Nägus Puhh oli, ema kinnitas, et hiljem oli mõõkhambuline jänku ka ringi litutanud, seega aina lähemale sõuab päev, mil ma teatan tööle, et "Täna kodukontoris, hundikari piirab maja".

Nagu te isegi aru saate - päris nina vastu akent mõmm just ei olnud, aga ärme nüüd nii norivad ka ole, eksju?

Trumm

Selle nädala järjejutt. 

Kui vana oli Kunksmoor? 

Mite väga vana, kindlasti mitte liiga vana, kuid moorikeseks teda raamatus ometi nimetati. 

Järjejutt jooksis vaikselt kõrva, pea tegi oma tööd ja äkki murdis kõigest läbi adumine, et ma olen Kunksmoori peale kade. 

Kapten Trummi mu ellu ei tule. Mitte kunagi, mitte kusagilt. Ja milleks mulle teised merehädalised...nemad seilavad edasi ja nii peabki. 

See on lein tulemata jääva tuleviku pärast. 

Kas ma tahan, et kapten Trumm oleks olemas? 

Mitte eriti, seda soovi tegelikult pole. 

Ma tahaks, et mul oleks see võimalus, kasutan ma seda või ei. 

 Aga ei ole. 

Ega tule.

Ma jätan homme järjejutu vahele. Las jääb meelde see, et nad ei saanud veel kokku.

Kade, mis teha.

Eila veel. Igal juhul mitte üleeila, siis oli hullem

 

Eila veeeeeeel: 

Päriselt ka eile, ma pidin metsas oma triikrauaga sõitmas käies ühes kohas lumme kinni jääma. Talv otsa ei jäänud autoga kusagil hange ja nüüd siis peaaegu.

Täna jälle sedasi:

Lumi on ju ära suland,
talvekülm on mööda läind,
lapsedkanad, kes kui vangis eland,
pole ammu murul käind.

Kevadhooaeg on ametlikult avatud, ahistavad sisetingimused minevik. Munele!

Pühade vahe

 

Kell on juba sada ja ma ei ole veel ärkamise peale mõelnudki. Kui juba vaikne laupäev, siis olgu, kes olen mina, et mürgeldama hakata. Ei, see pole sakraalsus, see on ehe Eestimaine laiskus - hoolega hoitud, kaunisti kultiveeritud.

Seda enam, et alles homme on päev, mil need lapsed, kes vara tõusevad näevad päikest tantsimas. Täna polnud seal midagi põnevat näha. Täna kuulame muusikat, muidu läheb hing hukka.

 Kuulame muusikat ja kurdame võõraste üle.

Neljapäeval poesabas seistes tegelesin kohaliku lemmikmeelelahutusega ehk siis uurisin, mida teised ostavad. Loomulikult ei olnud mu eesmärk mingi madalatele hingedele omane uudishimu rahuldamine, vaid ettenägelik ja edasipüüdlik "äkki ma unustasin midagi?"

Minu ees sabatav noormees tõstis kassalindile überöko taimse piima paki. Karbi idusid. Ökosuhkru (ma ei teadnudki, et sellist meie poes müüakse). Mahetoidu tähistusega .....midagi.

Ühesõnaga - saite aru küll. 

Inimene oli teinud teadlikke valikuid, ilma irooniata. Iroonia tuleb puhtalt minu kulul.

Irooniliseks läks asi hetkel kui ma tema kauba järele lajatasin oma hiigasliku paki pereviinereid ja veeretasin sinna sappa energiajoogi ning pätsi saia.

Ta pilk mõistis mu üle kohut igal võimalikul moel! 

Ilmselt vast mitte, aga mulle näis, noh.

Ja kui juba näib, siis võtsin sisimas kohe enesekaitsepoosi sisse.

Ma tahtsin ju teha pirukaid, aga paastuaeg ja liha ei tohi ja sestap ostsingi viinereid. Pereviinereid, et lihatu koostis kindel oleks. 

Ma saia ja energiajooki seletama ei hakka, pikaks läheks, aga uskuge - ma seletaks ära!

Homme hakkan heaks. 

Muide - täna ongi ju pühade vahe. Eile suri, homme tõuseb, nii kõneldakse.

(Ei ole elu sees aru saanud, miks on Eestis kujunenud lustiliseks põhipühaks naelte bängimise päev, see on isegi minusuguse hereetiku jaoks haige valik)

Mine NH, kudrus!

 

Uskumatu, millist iba ajavad kudruste vahimiili wannabe-alfad! 

Lühikokkuvõttena: meile on pagenud kümned tuhanded ebalojaalsed inimesed, kellest sajad tuhanded hakkavad võibolla tegelema prostitutsiooniga ja tema poeg, oftalmoloogia resident, teab, et meile juba voolab kohinal sisse enneolematuid nakkushaigusi. Propagandas, nagu me teame, matemaatika ei kehti.

Pärast ta küll kohkus ise ja hakkas enda väljapurtstatut pisendama, kuid oma vene.., ei -  tibladest  valijale (need ON kaks iseasja!)  oo ta juba rõõmusõnumi edastanud, see "ega ma ju midagi pahasti mõelnud" on eesti valija jaoks.

Ah, mis ma sellest ikka kirjeldan. - see sitaplahvatus on üle ilma juba laiali, suurem osa on Eesti riigi näkku lennanud. Kas tegu on juhusega? On ikka või? 

Ei usu.