„No teeeereee!“
Koputamisega vaeva ei nähtud, see ei olnud ju ometi esimest korda niimoodi tuppa sadada.
Uksed kolksusid, kingad lendasid hoogsalt hunnikusse, pakid ja kotid mürtsatasid ja lätsatasid järjest toapõrandale hunnikusse.
„Kuidas vahepeal läinud on, ootasid meid, eksole? Kohal, memmeke, kohal oleme, näita aga ette, mis teha vaja..“
Jutt vajus kuidagi äkki laiali.
Külalised olid kambriuksele troppi kogunenud ja vaatasid nõutult tuppa.
Sealt vaatasid neid sama nõutult Hilda-memm ja naabri-Jakob. Kohvitassid vajusid nende näpust pikkamööda lauale, suu tegi veel viimaseid mälumisliigutusi, teises käes oleva küpsise küljest pudenes puru lillelisele laudlinale.
„Tere jah, kohe nii ootamatult..meie siin ajame juttu ja...“ memm leidis esimesena jutusaba üles. Natuke sõlmiline see ju oli, aga vaikuse sai vähemalt katki.
„Noh, tere jah, ma siin tõesti..ajame Hildaga juttu ja arutame..“ Jakobi jutt oli samamoodi sälkusid täis.
„Ma sätin kohe kodu poole ka niikuinii“
„Kus sa enne lähed, kohv joo lõpuni, ega ma seda siis muidu keetnud!“ manitses Hilda, kuigi tal endalgi näis tõusmisega kiire hakavat.
Külalised ikkagi, kaugelt ja hulgakesi.
Külalised ise proovisid ka veidi hoogu tagasi sisse saada. Teretasid ja hakkasid oma kompse kööki tirima, küll poeg ja minia juba teadsid, kus kappides emal asjad käivad.
Lapselapsed ei lasknud ennast ees oodanud võõrast häirida ja pärast vanaema kallistamist tormasid õue – koeral vaja end üle lakkuda lasta ja hanedega tagaajamist teha.
„Las ma ise, anna see..“ proovis memm kaugete külaliste sebimisele end külge haakida, kuid kus sa sellega, noored oled kiiremad.
Nagu alati, ainult täna olid nad millegipärast pisut rabedamad kui tavaliselt.
„Lase, olla, ma saan, sina istu ...istu oma kohvilauda“
Ei, ei, see ei olnud rõõmus hääl. Neis sõnades oli pinget.
„Minu köök, teen mis tahan“
Kui see olgi naljana öeldud, siis nii seda ei mõistetud, minia lasi kompsu kolksuga lauale ja mühatas „pane siis ise!“
„Ma nüüd ikka lähen, tead, oli tore juttu ajada ja...“ Jakob oli end märkamatult ukse juurde nihverdanud ja toppis soldati moel püsti seistes jalgu kingadesse.
„Mis sa nüüd, meil veel kohv... „
Jakob ei lasknud end segada
„Ma teinekord tulen jälle!“
Hilda astus Jakobi poole ja sirutas käe. Oli see nüüd teise takistamiseks või hüvastijätuks, mine võta kinni, aga see, mis järgnes oli kõigile väga ootamatu.
Kõigile, isegi Jakobile endale.
Kustkohast tal äkki see mõte nüüd tuli – tõmmata Hilda kättpidi endale lähemale ja talle otse suule musi anda.
Otse.
Suule.
Mopsuga!
Ja läinud ta oligi.
Köögis oli nii vaikne, et kui keegi oleks taibanud kõrvu kikitada oleks vist tolmu tekkimise sahinat kuulda olnud. Paus ei kestnud kaua.
„Mis see siis nüd oli?“ poja hääl oli jäine.
„Mis sul arus on? Sellise vanamehe oled majja kutsunud!“ jäisusesse tekkis akvarellina leviv etteheiteplekk.
„Kas ta käib siin tihti?“
Hilda, kes Jakobi ootamatust teost sama üllatunud, vaatas poja poole.
„Me ikka mõnikord oleme koos kohvitanud ja Jakobiga käisime mineva nädal linnas poes ka ja..“
Mitte „Jakob viis mind poodi“ vaid „käisime koos Jakobiga“ Need on ju täiesti erinevad asjad, mõtles minia.
„Sa ikka mõtled ka, kui vana sa oled?“
„No Jakob on vanem ju!“
„Said aru küll, ära keeruta“ poeg oli end mõttes juba üsna üles kütnud, „sinu vanuses ei sobi sellised asjad, sihuke vanamehepäss. Musitamas! Sa mõtle oma ea peale!“
Kui Hilda alguses tundiski end kuidagi süüdlaslikult, siis kohe kui poeg talle tema vanust nina peale viskas tundis ta ennast turri tõusvat. Kas nüüd hakkab poeg talle ette kirjutama keda ta tohib ja keda ta ei tohi endale külla kutsuda?
Nii ta küsiski:
„Kas nüd hakkad sina mulle ette kirjutama, keda ma tohin ja keda ei tohi endale külla kutsuda?“
„Kust sa seda võtad, kutsu keda tahad! Aga ära lase mingil ilasel vanamehel ennast suudelda! See ei kõlba enam, mõtle kui vana sa oled!“
Minia tundis, et midagi läks valesti. Ämma vanus ei olnud kindlasti teema, millele ta mees oleks tohtinud nii hoogsalt sisse sõita.
Hilda astus paar pikka sammu toa poole. Anna vits kätte ja poeg oleks sellise siraka saanud, et...kuigi vähemalt poja lapsepõlves ei olnud Hilda veel vitsa võtma pidanud. Kas nüüd oli lõpuks õige aeg? Viimane aeg?
Poeg tajus õhus elekrit ja jäi vait.
Oli ka aeg.
„Minu vanuses, minu vanuses – kas ma pean oma vanuses kodus ahju taga istuma ja sukka kuduma? Ma koon ju! Teil kõigil on minu kootud sokid jalas! Minu vanuses! Surnuaias pean haudu riisuma või? Riisutud! Aiamaa on ka rohitud, tahate – minge ja sööge end maasikatest täis ja haugake sibulat peale! Seda ma võin, oma vanuses, jah? Muul ajal istugu ja vaadaku aknast välja nagu puust nukk, mis see vanainimene ikka teha tohib, jah? Aga vot meesterahvast majja kutsuda ei või, äkki hakkab suudlema, eksole, näe, just suudleski! Ja teate – see oli hea! Tahan, suudlen veelkord, praegu võin minna ja ta tagasi kutsuda ja siis võtan ja annan talle otse suule ...oma vanuses! Annangi musi!“
Ah, see oli natuke liig. Hilda tundis kuidas põskedesse puna tõusis. Või noh, las tõusis, seegi tundus hea.
"Ma ei ole puust nukk, ma pole kunagi puust olnudki ja teate, isegi vana puu õitseb!"
Poeg ja minia olid päris vakka.
Mitte just kuulen-tolmu-langemas-vakka, sest eks Hilda ärritunud hingeldamine oli päris vali, kuid laste hääled õuest kostsid tuppa ära küll. Lähemale tulev jooksumüdingi oli kuulda.
Uks läks pauguga lahti.
„Emme, hanedel on pesas munad! Ja Madli võttis maasikaid!“
„Tema võttis ka maasikaid!“
„Sina võtsid enne!“
„Madli, Marta, teate, teie emme ja issi musitasid eile!“
Hilda ehmatas oma sõnadest isegi.
„Iuu! Väkk, vastik! Ei musitanud, vaata kui vanad nad on! Iuuuuu!“ tüdrukute vastikustunne oli ehe.
„Novot!“
Hilda lõi selja sirgeks ja marssis uksest välja.
No päris ära ta just minema ei hakanud, võibolla jõeni oleks paras jalutada.
Või veidi kaugemale.
Küll ta tagasi läheb. Vana inimene, kaugele tal ikka minna on.
Postitused
