Minu

Minu Markuse väljakul lendavad tuvid, kellest ei jää maha ühtegi plärakat ja gondlid hõljuvad värske mere järele lõhnavatel kanalitel.
Ma pole Veneetsias käinud.
Mu püramiidid on keset laia kõrbe, silmapiiril õõtsub vürtsikoormaga karavan.
Ma pole Egiptuses käinud.
Mu Ateena on kiiskavpuhas marmorlinn, milles ajalugu serveeritakse jumalate endi poolt ja toogad on argipäevarõivad.
Ma pole Kreekas käinud.
Minu armastus on sädemed ja linnulaul värske allika juurde viival roosialleel keset hommiku värskeimat hetke.
Ma pole...

Koristaja

"Kas sa saad siia tulla?" 

"Homme kell kümme, kas sob..." 

"Tule kohe, palun tule kohe, mul on abi vaja!" Truudi hääl telefonis oli nii ärev, et mõtlemiseks, saati veel vaidlemiseks ruumi ei olnud.

"Tulen" 

---

"Astu kohe edasi, aita see kapp paigast lükata. Pärast tagasi ka ja divaniga teeme kohe sama!"

"Mis sa ...koristad või?"

"Võta siit kinni, jah, just niimoodi ja nüüd ...korraga...!" 

Kurat, selles kapis hoiti vist naelu. Kuupmeeter naelu, vähem ei olnud lihtsalt võimalik. Truudi oli kadunud seina ja kapi vahele, tolmuimeja üürgas, lapp välkus, paari minuti pärast pistis ta higise salkus juustega pea kapi tagant välja ja kamandas "Nüüd tagasi! Kõvemini, see on päris raske!" 

Jaah, ega ma sellest aru ei saanud, et raske, kus sa sellega. 

"Aitäh, et ütlesid, ma ei teadudki, et raske! Mida sa nüüd nii laamendad, president tuleb külla või..?"

"Tuleb või? Millal? Kust sa tead?" 

Näis, et Truudi mõtles millelegi muule, mu jutust noppis ta välja ainult talle arusaadava valemi abil mingid märksõnad ja sisu - see tuli kusagilt mujalt. Sisekosmosest, nagu ta ise tavatses öelda. 

"Ei mina tea, kes siia tuleb või ei tule, sa kraamid nagu segane. Mingi häda peab selleks olema ...?"

Samal ajal oli Truudi vaiba diivani ees rulli keeranud ja kaugemale tõmmanud.

"Tule nüüd, see tuleb oma kohalt ära saada, issand, mis seal all võib veel olla!" 

"Mis seal ikka on, krõpsupuru ja mõni õllepudeli kork parimal juhul. Rikkaks sa sellega ei saa"

"Jäta naljad, võta otsast!"

Ma ei teadnudki, et Truudis nii kõva kamandaja peidus on. 

"Issand jumal küll, siin on kaks sokki ka! Mustad sokid!"

"Tore, saavad kaks õnnetut paari jälle kokku, maast leitud raha!"

Täna ei jõudnud mu naljad üldse kohale. Mitte, et tee oleks pikk olnud, teed lihtsalt ei olnud enam olemaski. Selge sirge kõva müür oli püsti, sellest kukkusud kõik muiged vigastena maha.

"Kus ma neid pesen nüüd, mul masin juba käib!"

"Pesukorv põles maha?"

"Pesukorv on tühi!" 

"Siis mahuvad need sokid sinna ilusasti ära" 

"Ei, ei tohi, seal ei tohi pesu sees olla, mis minust niimoodi mõeldakse.." 

Nüüd ei saanud ma millestki aru. Kaks sokipossi pesukastis oleks justkui maailma lõpp olnud. Ma küll teadsin, et Truudi jaoks on korras kodu väga tähtis, ta oli mitmeid kordi kurtnud, kuidas ta ei taha koristada, kuid peab, sest "Kodu peab korras olema, muidu inimesed räägivad.." - aga nii hull polnud ta mure kunagi olnud, et pesukorvis olev pesu teda meeleheitele oleks ajanud. 

Midagi oli valesti kohe väga valesti. 

"Mis nüüd lahti on, mis sündmus sul kaela kukkumas on, et..." 

"Ära küsi. Õudne" Truudi pilk langes kellale, "Issand, vaata mis kell on!" 

Nüüd ta isegi ei juhendanud mind, rabas ise diivaniotsast kinni ja ta meeleheide oli nii suur, et oleksin võinud vanduda: ta oleks selle hiiglase täiesti üksi paigale tagasi saanud, ise kasvõi pooleks murdudes. Kargasin appi, sõbrannat sandina näha oleks olnud liig.

"Kööki!" 

See oli käsk. 

"Külmkapp!" 

Nüüd ma juba teadsin, mida minult oodati. Kapi tagant tuli välja natuke tolmu ja kuivanud hernes, mis Truudi lausa õhku ahmima pani. Kapp tagasi. Elutoa vaip lahti rullida. Sokid käsitsi kraani all puhtaks ja koos pesumasinast võetud riietega kuivatisse.. 

"Need ei kuiva ära!" Selles lauses oli ahastust ja pisaraid.

"Kuivavad ju, varsti on kuivad" 

"Õigeks ajaks ei kuiva!" 

"Millal on õige aeg?" Truudi lõi käega ja läks kööki, istus seal tooliservale nagu vaene sugulane, kõõludes ja hoides end lauale toetumast. Näis, et rabelemised olid rabeletud, nüüd oli ootamise aeg. Lasin pilgul köögis ringi käis. Truudi oli alati korralik. Alati. Aga nii korras kööki ei olnud ma isegi temal enne näinud. 

"Millal sa seinad üle värvisid?" 

"Ma ei värvinud, ma pesin need eile õhtul üle"

"Lae ka pesid üle?" 

"Muidugi" 

Vaatasin üle ukse elutuppa. Aknad olid nii puhtad nagu poleks seal klaasegi ees. 

"Kudas sa aknaid pesid, sa kardad ju kõrgust?" 

"Ah, ära küsi" 

"Räägi nüüd, mis juhtus, mis sul hakkas? Selline lahing peetud, ma ju rääkisin sulle kaks kuud tagasi et mis sa tapad ennast, võta koristaja!" 

"Võtsingi" 

"Misasja... ise endale maksad koristamise eest palka?" 

"Ei" 

"Mida ma siis siin praegu nägin?" 

Truudi justkui sättis end vastama ja samas hoidis vastust tagasi. Midagi lihtsalt pidi olema valesti.

"Kas sa palkasid koristaja või ei?"

"Palkasin" 

"Kas koristaja ei võtnud tööd vastu?" 

"Võttis" 

"Mis ajaks, miks sa praegu ise rookisid?" 

"Kohe tuleb, kümne minuti pärast umbes..." 

Ma ei saanud enam millestki aru. Isegi küsida ei osanud enam midagi. 

"Kuule, koristaja on võõras inimene, ta tuleb siia ja mida ta minust mõtleb kui mul kõik sassis on? Ma ei saa enam niimoodi tänavalgi käia, mõtle, kui tuleb mõni koristaja tuttav vastu ja mõttes naerab - näe, see on see mutt, kellel diivani all sokid vedelesid!" 

---

Uksekell helises. 

"Issand, mul on pesu veel märg, mida minust mõeldakse..." 

Truudi ahastus enne esikusse sööstmist oli südantlõhestav.

Musi

„No teeeereee!“ 

Koputamisega vaeva ei nähtud, see ei olnud ju ometi esimest korda niimoodi tuppa sadada. 

Uksed kolksusid, kingad lendasid hoogsalt hunnikusse, pakid ja kotid mürtsatasid ja lätsatasid järjest toapõrandale hunnikusse. 

„Kuidas vahepeal läinud on, ootasid meid, eksole? Kohal, memmeke, kohal oleme, näita aga ette, mis teha vaja..“ 

Jutt vajus kuidagi äkki laiali. Külalised olid kambriuksele troppi kogunenud ja vaatasid nõutult tuppa. Sealt vaatasid neid sama nõutult Hilda-memm ja naabri-Jakob. Kohvitassid vajusid nende näpust pikkamööda lauale, suu tegi veel viimaseid mälumisliigutusi, teises käes oleva küpsise küljest pudenes puru lillelisele laudlinale. 

„Tere jah, kohe nii ootamatult..meie siin ajame juttu ja...“ memm leidis esimesena jutusaba üles. Natuke sõlmiline see ju oli, aga vaikuse sai vähemalt katki. 

„Noh, tere jah, ma siin tõesti..ajame Hildaga juttu ja arutame..“ Jakobi jutt oli samamoodi sälkusid täis.

 „Ma sätin kohe kodu poole ka niikuinii“ 

„Kus sa enne lähed, kohv joo lõpuni, ega ma seda siis muidu keetnud!“ manitses Hilda, kuigi tal endalgi näis tõusmisega kiire hakavat. 

Külalised ikkagi, kaugelt ja hulgakesi. Külalised ise proovisid ka veidi hoogu tagasi sisse saada. Teretasid ja hakkasid oma kompse kööki tirima, küll poeg ja minia juba teadsid, kus kappides emal asjad käivad. 

Lapselapsed ei lasknud ennast ees oodanud võõrast häirida ja pärast vanaema kallistamist tormasid õue – koeral vaja end üle lakkuda lasta ja hanedega tagaajamist teha.

„Las ma ise, anna see..“ proovis memm kaugete külaliste sebimisele end külge haakida, kuid kus sa sellega, noored oled kiiremad. Nagu alati, ainult täna olid nad millegipärast pisut rabedamad kui tavaliselt. 

 „Lase, olla, ma saan, sina istu ...istu oma kohvilauda“

Ei, ei, see ei olnud rõõmus hääl. Neis sõnades oli pinget.

„Minu köök, teen mis tahan“ 

Kui see olgi naljana öeldud, siis nii seda ei mõistetud, minia lasi kompsu kolksuga lauale ja mühatas „pane siis ise!“ 

„Ma nüüd ikka lähen, tead, oli tore juttu ajada ja...“ Jakob oli end märkamatult ukse juurde nihverdanud ja toppis soldati moel püsti seistes  jalgu kingadesse.

„Mis sa nüüd, meil veel kohv... „ 

Jakob ei lasknud end segada 

„Ma teinekord tulen jälle!“ 

Hilda astus Jakobi poole ja sirutas käe. Oli see nüüd teise takistamiseks või hüvastijätuks, mine võta kinni, aga see, mis järgnes oli kõigile väga ootamatu. 

Kõigile, isegi Jakobile endale. 

Kustkohast tal äkki see mõte nüüd tuli – tõmmata Hilda kättpidi endale lähemale ja talle otse suule musi anda. 

Otse. 

Suule. 

Mopsuga! 

Ja läinud ta oligi. 

Köögis oli nii vaikne, et kui keegi oleks taibanud kõrvu kikitada oleks vist tolmu tekkimise sahinat kuulda olnud. Paus ei kestnud kaua.

„Mis see siis nüd oli?“ poja hääl oli jäine. „Mis sul arus on? Sellise vanamehe oled majja kutsunud!“ jäisusesse tekkis akvarellina leviv etteheiteplekk. „Kas ta käib siin tihti?“ 

Hilda, kes Jakobi ootamatust teost sama üllatunud, vaatas poja poole. 

„Me ikka mõnikord oleme koos kohvitanud ja Jakobiga käisime mineva nädal linnas poes ka ja..“ 

Mitte „Jakob viis mind poodi“ vaid „käisime koos Jakobiga“ Need on ju täiesti erinevad asjad, mõtles minia. 

„Sa ikka mõtled ka, kui vana sa oled?“ 

„No Jakob on vanem ju!“ 

„Said aru küll, ära keeruta“ poeg oli end mõttes juba üsna üles kütnud, „sinu vanuses ei sobi sellised asjad, sihuke vanamehepäss. Musitamas! Sa mõtle oma ea peale!“ 

Kui Hilda alguses tundiski end kuidagi süüdlaslikult, siis kohe kui poeg talle tema vanust nina peale viskas tundis ta ennast turri tõusvat. Kas nüüd hakkab poeg talle ette kirjutama keda ta tohib ja keda ta ei tohi endale külla kutsuda? 

Nii ta küsiski: „Kas nüd hakkad sina mulle ette kirjutama, keda ma tohin ja keda ei tohi endale külla kutsuda?“ 

„Kust sa seda võtad, kutsu keda tahad! Aga ära lase mingil ilasel vanamehel ennast suudelda! See ei kõlba enam, mõtle kui vana sa oled!“ 

Minia tundis, et midagi läks valesti. Ämma vanus ei olnud kindlasti teema, millele ta mees oleks tohtinud nii hoogsalt sisse sõita. 

Hilda astus paar pikka sammu toa poole. Anna vits kätte ja poeg oleks sellise siraka saanud, et...kuigi vähemalt poja lapsepõlves ei olnud Hilda veel vitsa võtma pidanud. Kas nüüd oli lõpuks õige aeg? Viimane aeg? 

Poeg tajus õhus elekrit ja jäi vait. 

 Oli ka aeg. 

„Minu vanuses, minu vanuses – kas ma pean oma vanuses kodus ahju taga istuma ja sukka kuduma? Ma koon ju! Teil kõigil on minu kootud sokid jalas! Minu vanuses! Surnuaias pean haudu riisuma või? Riisutud! Aiamaa on ka rohitud, tahate – minge ja sööge end maasikatest täis ja haugake sibulat peale! Seda ma võin, oma vanuses, jah? Muul ajal istugu ja vaadaku aknast välja nagu puust nukk, mis see vanainimene ikka teha tohib, jah? Aga vot meesterahvast majja kutsuda ei või, äkki hakkab suudlema, eksole, näe, just suudleski! Ja teate – see oli hea! Tahan, suudlen veelkord, praegu võin minna ja ta tagasi kutsuda ja siis võtan ja annan talle otse suule ...oma vanuses! Annangi musi!“ 

Ah, see oli natuke liig. Hilda tundis kuidas põskedesse puna tõusis. Või noh, las tõusis, seegi tundus hea. 

"Ma ei ole puust nukk, ma pole kunagi puust olnudki ja teate, isegi vana puu õitseb!"

Poeg ja minia olid päris vakka. 

Mitte just kuulen-tolmu-langemas-vakka, sest eks Hilda ärritunud hingeldamine oli päris vali, kuid laste hääled õuest kostsid tuppa ära küll. Lähemale tulev jooksumüdingi oli kuulda. 

Uks läks pauguga lahti.

„Emme, hanedel on pesas munad! Ja Madli võttis maasikaid!“

„Tema võttis ka maasikaid!“ 

„Sina võtsid enne!“ 

„Madli, Marta, teate, teie emme ja issi musitasid eile!“ 

Hilda ehmatas oma sõnadest isegi. 

„Iuu! Väkk, vastik! Ei musitanud, vaata kui vanad nad on! Iuuuuu!“ tüdrukute vastikustunne oli ehe.

 „Novot!“ 

Hilda lõi selja sirgeks ja marssis uksest välja. 

 No päris ära ta just minema ei hakanud, võibolla jõeni oleks paras jalutada. 

Või veidi kaugemale. Küll ta tagasi läheb. Vana inimene, kaugele tal ikka minna on. 

Autoportree

150 miljonit...kuula nüüd, sada viiskümmend miljonit aastat tagasi..kuuled? Sinuga räägin! Jah, just sinuga! Poolteistsada miljonit aastat tagasi oli Maa suuremas osas kaetud sooja ookeaniga. 

Ei, ei olnud nii soe nagu vannis, 

Võibolla kohati oli ka, ma täpselt ei tea. 

Ei, ma ei ole nii vana et seda mäletada! 

Jah, sa võid proovida, äkki vanaema teab! 

 Ookean oli, soe oli, meres oli palju teokarpe ja muud sellist. Foranimifeerideks nimetati. Ei, mul pole nohu. See ON päris sõna. Foraminifeerid. 

Üherakulised mereloomakesed, pisitillukeste skelettidega. Ei olnud jalaluid. Kolpasid ka polnud, ainuraksetel pole kolpasid, neil pole päidki, tola. Sihuke pisike skeletike oli, natuke midagi, mis neid vormisid, kuju hoidsid. 

Jah, tädi Hildal on ka skelett olemas. 

Jah, inimeste skeletid hoiavad ka inimeste kuju – mõtle, kui sul poleks pealuud, siis kuidas su pea välja näeks? Nagu sült nahast kotis! 

Nonii, foraminifeerid.

Muudkui sigisid nagu kärbsed, pooldusid, kasvasid, elasid, pooldusid jälle ja surid. Kehad vajusid merepõhja, sinna neid kogunes, luukerekesed kihina maas, vesi litsus pealt ja puha. Nagu vahvlimasin, just! Ja nagu vahvlitaignast saab vahvel, sai neist kriit! 

 Ma ei tea, mis nende lihast sai. Nafta, ma arvan, et neist sai nafta. Luudest sai kriit.

Kriidiga saab joonistada. 

Mõtle ometi, üks miljon viissada tuhat aastata tagasi elas ja suri miljard pisikest loomakest selleks, et sina saksid kriidiga joonistada! 

Ja mida sa joonistasid? MIDA? 

 Oleks siis veel , et oma plangule,aga ei, avalikku kohta pidid kritseldama! 

Ja miks sa oma nime alla kirjutasid, oinas?

Neljapäevani

„Neljapääääev!“ Jaana käsi veinipudeliga oli kõrgele tõstetud, hääl vali ja peaaegu võltsilt õnnelik.

 „Kas teised on juba kohal? Meeli, Kerda?“ Jaana trügis uksest sisse kiiremini kui Valli eest astuda jõudis, hea, et esikus oli pisut rohkem ruumi kui tavalises Mustamäe paneelikas. Eks nad sellepärast Valli pool käisidki, teistel olid korterid kui tikutoosid, Valli ei ei jõudnud ära imestada kuidas Jaana enda omasse sellise žetikuleerimiskombega üldse ära mahtus. 

Võibolla ei mahtunudki, mõtles Valli, võibolla on oma korter ümber Jaana õlgade nagu liiga kitsas kleit pingul ja neljapäeviti käib ta lauamänguõhtul peale mängimise ennast lihtsalt lahti ringutamas? Mõte tõi Vallile lausa naeratuse suule, see sobis hetkesse nagu valatult.

“Kerda on kohal, paneb köögis kohvi üles, Meeli helistas, et jõuab kümme minutit hiljem.“ 

„Nagu alati! „Jah, nagu alati, nüüd ta vähemalt helistab ette. Varem lihtsalt hilines, nüüd teatab.“

„Mis vahet sel on, me teadsime enne ka, et ega ta õigeks ajaks jõua“

Lauseid pillates olid daamid tuppa astunud. 

Oh, see vana mõnus ümmargune laud, mitte nii suur, et teises servas istujad omavahel jutuajamise asemel kirju oleksid pidanud saatma, kuid piisavalt lai, et mängides ei tekkinud suult-suule hingamise tunnet. Valli oli lauaservale pannud paar tuhatoosi, küpsisekauss mahtus ka kenasti ära ja jäi ruumi nii kohvitasside kui mängulaua jaoks. 

Bridžiõhtu oleks paremini kõlanud, aga Meeli pea ei olnud enam see, õhtul, mil ta tihide lugemise asemel maarjase tabeli paberile maalis said sõbrannad aru, et kui nad tahavad ka edaspidi oma neljapäevaõhtuid koos veeta, peab ühendajaks olema midagi muud. Lisaks oli Kerdal kõrini pidevatest kaotustest Vallile ja Jaanale. 

Nagu öeldud – Meeli pea poolnud enam nii terane kui enne.... 

See, et Valli ja Jaana teinekord natuke sohki tegid, seda Kerda ja Meeli ei märganud. Kuni vahele jäänud pole, siis võib. Vana hea kaardimängureegel. 

Valli kolistas kapiustega, klaasid veini jaoks leidsid oma koha otse mängulaua servadel. Seal oli neil ennegi koht olnud, papptahvlil jäid ümmargused veinirõngad ilusasti näha. Naised nimetasid neid lõbumärkideks, ise kavalalt itsitades. Mida rohkem veiniklaasidest jäänud rõngaid õhtul lisandus, seda rohkem mäng naistele nalja tegi, nii, et tolles nimetuses polnud midagi vääriti. Itsitada võis ikka.

Uksekell andis märku Meeli saabumisest. 

Oo, Meelile oli alati meeldinud grande entrance, ta oli selles osav. 

Pisut hilinemist – publik pidi teda oodates pisut rahutuks muutuma – mingi silmatorkav aksessuaar, dramaatiline poos uksel, käsi sigaretipitsiga kaarjalt tõstes ja oodates, millal mõni sõbranna välgumihkli põlema klõpsab. Pea, see polnud enam...välgumihkli süütamine näis teinekord üllatavalt keeruline. Sigaretipits oli Meelil alati juba trepikojas valmis seatud, seda ta ei unustanud. Kollane, keskelt teibiga kinni tõmmatud kuid muidu täiesti toimiv vidin. 

Kerda oli kohvikannu serveerimislauaga mängulaua kõrvale sättinud, see enam Ümbermaailmareisi juurde ei mahtunud. Omal ajal kui daamid veel bridžiga õhtuid veetsid, oli ka kann laual. Sinna taha oli päris hea kaarte sokutada. Ja kui Kerda endale koort valas, võis Jaana oma väleda pilguga hõbedasel kannul peegelduvaid Kerda kaarte lugeda. Pagan, ta oli osav!

„Prouad, lauda!“ 

Jaana ootas hea perenaise kombel, kui kõik olid oma kohvitassid täis valanud, samal ajal ise veinipudelilt korki maha keerates. 

Jaana tundis kerget minevikupistet. Bridžilaud, korgiga veinid, kondiitriküpsised. Nüüd on teeküpsised ja vindiga korgi all olev vein. Ah, ega need veinid nüüd nii kehvad ka pole, mõtles ta leebelt, kui enam ei pistnud. Eks tänapäeval on lihtsalt nii...tont teab, kus see korgitsergi olla võib, kas ongi alles. 

„Nooh, kes täna alustab?“ 

„Kerda võitis eelmine kord, tema alustabki!“ 

Täringud veeresid hoogsalt esimesi numbreid, naised kilkasid alguses seepärast, et nii oli kombeks ja natukese ja pärast juba seepärast, et vein oli kohvi kõrvale päris hea rüübata. 

„Kuus!“ 

Vahi aga, Jaanal vedas. 

„Kuidas su Kuuno elab?“ Meeli mälu ei olnud tõesti enam... 

„Kuno on viiendat aastat surnud, ära naljata!“ 

„Ega teda elusast peastki näha polnud, mänguõhtutel korra hõljus läbi ja siis kadus kui aur,“ Kerda pehmendas viga kuidas oskas. See teema sai kenasti pareeritud. Mitte nii, nagu mõned nädalad tagasi kui Meeli Vallilt lastelaste kohta päris. Mitte, et lastega midagi pahasti oleks olnud, lihtsalt kaugel elasid need põnnikesed, ni kaugel, et ülejäänud õhtu kulus naistel nuuskamisele ja meigi korrastamisele.

Soo tõusis silmisse ja hakkas end kuivendama. 

Jaana oli juba teise nupu mänguväljale saanud, Kerda ei saanud ainsana veel rajale, aga teda see väga ei vaevanud. 

On mingi vanus, millest alates ei olnud enam muresid, mida vein ei leevendanud. Vähemalt mängulaual oli see niimoodi ja Kerda tundis rõõmu sõbrannadest, veinist ja täringute kõrinast. Eriti naljakas oli, kui mõni vürfel laualt plagama pani ja silmist kadus. 

„Kapi alla veeres!“ – „ole nüüd, ma ise nägin, et Jaana tooli alt läbi ja telekalua taha kadus!“ 

Juba olid Meeli ja Valli pärandal käpuli teine teisest kohast täringut koukimas. 

 „Kuule, see oli meil kolm nädalat tagasi laual!“ Meeli oli kapi all kobades veinipudeli korgi kätte saanud. Vindiga kork või mitte, vahet pole – kuhugi kippusid need õhtu lõpuks ikkagi kaduma. 

Meeli aietas natuke ja koukis põlve alt vaibalt mingi pudina välja. 

„Võta oma kätte, nii võib haiget saada,“ ulatas ta selle Kerdale. Täring. 

 „Tule nüüd sealt kapi tagant ära, kätte said vürfli!“ 

„Ma ju ütlesin, et telekalaua taha veeres!“ oli Meeli üsna uhke. 

 Jaana hakkas midagi ütlema, kuid loobus. Las olla pealegi. Lõi selle asemel käed laiali ja hõiskas „Lauda! Mäng jätkub!“ 

Meeli sigaret oli vahepeal tuhatoosist maha veerenud ja veiniloigus kustunud. Paneks uue põlema? Ei tea..need tänapäeva suitsud ei olnud enam need, žestikuleerimiseks head küll, aga pakid ei kõlba kuhugi ja maitse on kole. Aga mis teed ära, ilu nimel kannab Valli kontsigi, kuigi endal on varbanukid nagu kotkapead jalgu vaevamas. Suitsupits ei tee vähemalt haiget ja hoiab pilku endal, keegi ei vaatagi, et ta viimasel ajal kõrged kontsad baleriinade vastu vahetanud on, mõtles Meeli. Trepid kodumajas olid kulunud ja kontsad ei olnud neil käimiseks mugavad. Muidugi oli asi treppide kulumises, igal juhul!

 Mäng edenes, keset küpsisepuru ja veiniklaasi jälgede vahel rühkisid viimasedki musketärid finiši poole. Valli oli täiesti kindel, et Jaana oli vahepeal viie sammu asemel kuus keksinud, aga kuniks keegi ei märganud, et viimase nupu lauale saamiseks sai ühest tema enda veeretatud kolmest kuus, oli ta vakka. 

Vahepeal, kui Kerda rääkis oma kiusakatest naabritest, kellele ta tegelikult ühtigi võlgu ei jäänud oli mängus pikk naerupaus ja kui Jaana oma vanu peigmehi meenutas muutusid kõik natuke melanhoolseks ja aeglaseks, aga lõpuks sai mäng läbi. 

Jaana lehvitas esikus kui tuuleveski, Meeli ei leidnud oma käekotti kohe üles – kes seda enam mäletas, et ta selle kempsu kaasa oli võnud nagu ikka daam, kellel huulepuna värskendamist tahab ja Kerda, kelle mänguõnn oli lõpuks teda esikohale tõstnud naeris iga pisiasja peale lausa läkastamiseni. 

„Neljapäevani!“

Bussid käisid veel. 

Oleks võinud muidugi taksod tellida, aga vein ei saanud enam palju odavamaks minna ning ilma veinita poleks mänguõhtu sugugi see. 

 Nii, et bussi peale. 

 Neljapäevani.

Mu kodujõel on isiksus puhta pooleks

 

Kui töölt koju tulen, pean sõitma üle Vahujõe.

Sõites sama teed pidi tööle jääb silla alla Preedi jõgi.

Ah, võibolla nad lihtsalt abiellusid...

...või on kusagil teine sama segaste nimedega jõgi...

Fotojaht: vananemine

 

Alustame nupukestena. Kõik oleme nunnud ja munajad...

...ja siis puhkeme õide. 

Tuleb aeg, mil enam pole me noored ega veel pole ka vanad. Keskiga?  On nagu on. Elame üle,  nooruse sära on kadunud, väsimus on see, mis paistab.

Mõnikord on vanadus sitkem kui keskiga. Pea püsti ja sära!

Lõpuks... aga selg olgu lõpuni sirge!

Tegelinski

Ämblikulugu

 

"Tere hommikut lapsed, kähku üles, päike juba kõrgel! Kusti, sööma ja kooli, Mann, Marta, Minna, Mari, Mahta ja Miina – pange ennast lasteaiaks valmis, ma lähen vahetan väiksematel pepud kuivaks!"

Hea, et ämblikuemal käsi-jalgu rohkem oli kui paar, muidu oleks kümnendas hällis laliseva pisiputuka taguots selleks ajaks kui ema kõigiga ühele poole sai juba jälle vettinud olnud.

Hea seegi, et suuremad lapsed endale ise riided selga kududa oskasid.

Kudumine.

Õhkama võttis. Kudumine...

Tänaseks oli pereproual suured plaanid, ta oli eelmisel õhtul saanud naabritelt kõrvaltkuuse otsast imekauni mustri skeemi. Sümeetria! Harmoonia! Kudumi rütm!

Midagi keerulist selles ei olnud, noorena oli temagi üle võsa kuulus oma võrkude poolest, viimasel ajal oli lihtsalt aega vähevõitu. Üksikema asi, mõnikord mõtles ämblikuema tõsimeeli, et kas oli ikka hea mõte mees pulmaööl nahka panna. Muidugi ei olnud see mõte päris tõsine, mis pulmad need oleksid olnud kui peigmees sealt oma pea õlgadel minema jalutab?

Vanemad ämblikulapsed olid kooli läinud, tited magasid või olid vähemalt vaikselt, tuult polnud ka segamas. Aeg kuduma hakata.

Esimesed lõimed olid alati kõige aeganõudvamad. Kuhu täpselt tuleb keskpaik? Kui kaugele saavad servad? Mitu ringi, milliste vahedega saab kerida mustrit?

Oo kui hea tunne see oli, kududa, jälle kududa!

Ämblikuemand tõmbas niidi oksast teiseni, okka otsast punga peale, kuulmata ja nägemata mis ümberringi toimub.

Kuni ta lihtsalt komistas. Võrguniidi otsas kukkus ta mitu oksavahet allapoole enne kui pidama sai.

Näe, nooremad lapsed olid kõndima hakanud ja ühe, kes ta selja taga tuterdas, otsa ta koperdaski. Muidugi pidi laste kõndima hakkamine ükskord juhtuma, kuid ikka oli õhus pisike lootus, et enne õhtut ei toimu midagi. Saatust ei tasu narrida ja sestap oli emand hommikul lastele mähkmeid sättides paar ringi ümber jalgade kerinud – et kasvamine pisut keerulisem oleks ja tal päev vabamaks jääks, aga ei, päevatera soojuses kaksas kasvamine lõimed kiirelt katki ja siin nad nüüd siis olid, kõik kümme.

Ei, oota nüüd, ära sinna niidi peale küll roni!

Ei olnud röögatusest abi ja kohalejooks jäi ka hiljaks, Libedal niidil korra komistanud ämblikutitt kukkus aegluubis alla, niikaugele kui silm seletas, võimalik, et päris kuuse alla samblale. Ei ta sealt enam tagasi tule.

Ikka juhtub.

Kudumine ootas. Ämblik istutas lapsed okka peale ritta, luges sõnad peale ja vedas niiti edasi, kord silmanurgast musterit piiludes, kord lapsi üle lugedes. Kumbki ei õnnestunud väga hästi ja ega need lapsed siis paigal püsinud. Näe, üks turnis mitu oksa kõrgemale ja sealt ta pöialpoisi nokas minema läkski. Siuhti!

No seekord oli sellest kurnast ta viieteistkümnes, isegi veel hästi. Naabrinaisel läks ükskord terve munakookon üheainsa laksuga hiire nahka, vot see oli äkiline. Aga niimoodi, mõnekaupa, kadus neid ilmast-ilma.

Võrk, jajah, võrk. Ämblikuemand tõmbas muudkui mustrit. Päris tõpselt oli skeemi juba keeruline jälgida, midagi oli kusagil valesti läinud, kuid olgu pealegi, natuke loomingulisust tegi asja huvitavamaks.

Oksad võdisesid õrnalt. Ega ometi mitte jälle mõni lind?

Ei, seekord olid need lasteaiast koju jooksvad lapsed. Või, noh, Marta ja Mahta olid puudu, õed ei osanud öelda, kas nad läksid lihtsalt kaduma või said mehele, koju nad igatahes ei tulnud ja rahu sellega. Tüdrukud käitusid nagu pöörased. Eks nad olid päeva jooksukl kõvasti kasvanud ka, näiteks Minna põrutas kõigi oma kaheksa jalaga joonelt läbi ema polelioleva võrgu nii, et räbalad lendasid.

"Kas sa kaod, mine kohe teise kuuse otsa, ise juba suur nagu tarantel, aga mõistust pole ollagi!" Selle lärmi peale hiilisid ka teised noorikud külg ees minema.

Miina, tõsi küll, väga kaugele ei jõudnud, talle kopsas möödalendav maipõrnikas külje puhta ja kadus temagi puujuurte pole.. „Vaata, kuidas väikevend seal hakkama saavb!“ jõudis ema veel õpetussõnu kaasa hõigata ja läinud ta ligi.

Oh, võrk. Siin oli nüüd lappimist küll ja veel.

Aga kui siia natuke tihedamalt punuda ja sealt paar niiti pingule...või ei, siit lõdvemaks...ei, ikka pingule tõmmata, siis pole väga hull ju. Kui pea vaatamise ajal viltu keerata näiteks. Ja pisut kaugemalt vaadata. Kui kuus silma kinni panna. Pole väga viga jah.

Kustit polnud mõtet koju oodata, viimasel ajal oli puu noori pruute hullult täis, ju keegi ta endale leidis. Ei temast enam kuule.

Läheks vaataks õige üle, palju väiksemaid veel koju jäänud on?

***

Hommikul hakkas metsaservas mõni kena ämblikuvõrk silma, sellepärast... Mul on ilus ämbliku pilt ka, aga seda ma üles ei pane, ema loeb. Tal on ämblikega mingi teema...

Imelaps

Ta ei nutnud kunagi, kui ta ei saanud oma tahtmist. 

Ei jonninud. 

Ta sai piiridest aru enne kui ta nendega endale sisse lõikas. 

See, et ta õppis lugema aastaselt ja kolmeselt lahendas Gardneri maagilise ruudu oli eelnevat arvestades absoluutne pisiasi. 

Ta vanemate juures käisid isad ja emad kõigilt kontinentidelt nagu palverännakul, otsides vastust ideaalse lapse kasvatamise mõistatusele. Lapse, kelle tulevik sillerdas kui haldja hame, kes ei pidanud kunagi raha kulutama psühhoanalüütiku diivanil lebamise eest ja kellel polnud määratud iial teada saama kuidas maitsevad kallima poolt maha jätmise pärast valatud pisarad. 

Lapse vanemad ei osanud pilgrimeid nende mures aidata. Laps lihtsalt sündis sellisena. Limase vastssündinuna ei nutnud ta meeleheitlikult ja ahastavalt, vaid häälitses täiskasvanulikult köhatades kopse lahti, saades hingamise triki väga kiiresti selgeks. Imikupõlves ootas ta rahulikult, kui ema ta rinnale sööma tõstis, käima hakkamine näis olevat ebamaiselt süstemaatiline protsess, kus järgmist etappi ei alustanud laps enne kui eelmine oskus oli korralikult kinnistunud. 

Ütleme siis juba selle sõna välja. 

Imelaps. 

Enneolematu enesekindluse, erakordse õppimisvõime ja hämmastava taibukuse täiuslik kooslus. Laps, kes ei pidanud kunagi mõtlema mida teised temast arvasid või kas ta on ikka piisavalt hea, teda lihtsalt ei huvitanud need madalad argised teemad. Ta jaoks olid kõik inimesed ühtemoodi ja samal ajal erinevad, keegi ei olnud oma erinevuste tõttu parem või halvem temast endast. Kui keegi proovis teda narrida või tahtis iseenda pisikesena tundmise tõttu talle mingit plekki juurde mõelda ei tundnud see laps mingit muret. Ta ju teadis, et ta oli see kes ta oli, parim, kelleks ta end vormida oskas, välimusega, mis sünniga kaasa anti. Milleks siis muretseda nende inimeste arvamuse pärast, kes iseendaga pahuksis olid? Mõnikord oli tal neist lihtsalt kahju, kuid kuna haletsus oli tunne, millega midagi mõistlikku peale polnud hakata võõrdus ta sellest ruttu. Kõigil oli vabadus oma teadmiste piires arvata mida nad soovivad mille või kelle kohta nad soovivad, tema kaasa arvatud.

Laps kasvas.

Keha kasvas aeglasemalt kui mõistus, kuid see ei olnud probleem. Ta teadis, mis teda ees ootab, kuidas muutub keha, millised tungid on küpsemas. Kõik oli loogiline, miski polnud otamatu ja valulik. Ta liikus elus edasi. 

Otse. 

Tee oli ees nagu nool, vaid silmapiir oli seinaks. Kahel pool seda teed olid inimesed, kes mõnikord üritasid temaga tempot hoida, mõnikord tahtsid temaga rada jagada, mõni, ta pani tähele, proovis tal isegi käest kinni hoida. Keegi ei jõudnud lapsega sammu pidada. Lõpuks kukkusid selles tõmbetuult täis koridoris kõik peale tema. 

Ainult laps läks edasi, kasvades, küpsedes, olles igal õhtul targem kui ta oli hommikul, tundes end aina tugevama ja täiuslikumana. 

Teisi inimesi ta ei vajanud. 

Ta tundis end täiuslikuna ja teadmine, et ta ei pea enda olemasolu õigustamiseks kellegi õlale toetuma või kellelegi lootusrikkalt otsa vaatama tegi ta õnnelikuks. 

Laps teadis, et kõik jälgivad tema teed ja tahavad olla tema moodi. Kurb muidugi, et nad sellega toime ei tulnud, aga jah, kaastunne on ju tulutu emotsioon, pole vaja oma energiat sellele kulutada.

Järjekordne käsi, mis tema õlast kinni haaras libises tuge leidmata maha. 

Väike tümps selja taga andis märku, et keegi kukkus jälle.

Kaka

Kas te teate, milline on maal kõige raskemini kättesaadav eluliselt vajalik teenus? 

Wolti kuller? 

Ei vasta küsimuse tingimustele. 

Korstnapühkija? 

Oh, meil on siin lausa valida, tahad meest korstna otsa -- kutsu! Tahad naist – olemas!

Sibi, noh. Assenisaator. 

Isegi kohalik keskonnanõunik ei tea, kustkohast sellist ulmelist teenust tellida või on tal mõni muu põhjus mu kirjale mitte vastata. 

Aga nüüd läks õnneks. 

Armas aeg, nagu jõuluvana ootaks. 

Telefon on rinnataskus, iga helin tekitab liblikad kõhtu: „Tema!“ 

Aa, see pole jõulumees, keda sedasi oodatakse.... oih... vot see on, kui vanast peast meelest läheb, kes ja kuidas liblikaid aretab. 

Aga õiged mehed ongi selleks maailmas, et naiste elulisi probleeme lahendada. 

(Kui nüüd pumbaga massina operaator on naine, siis on mu eelnev jutt pullikaka. Või lihtsalt kaka)

Iluteema (kaaluteema? Psühholoogiliselt sama asi ju) hakkab vaikselt vaibuma. Täitsa lõpp, kui hella teemaga tegu on, ühes lõimes võtsin ise ka korra sõna ja sain natukese aja pärast aru, et seda valu pole võimalik tegelikult välja öelda nii, et teised (normaalsed?) sellest aru saaksid ilma „saa üle!“ ja „see pole ju solvamine?“ – tundeta. 

Kaksikmoraal, vaimult tugevamate siiras mõistmatus, haigetsaanute võimetus end arusaadavaks teha. Kaarnaproua robustne otseütlemine on pärl, kui sellest ka aru ei saada, siis on teisel pool lootusetu isend. 

Nüüd tuleb siis see „mina-mina!“ osa. 

Ma olen praegu paks. 

Nagu tõeliselt tünnikene. 

Aga see ei häiri mind nii palju kui arvata võib. Sest ma annan endale aru, et tegu on eelkõige terviseriskiga. Sest mu enesehinnangut on poleerinud head sõnad headelt inimestelt. Sest lõpuks olen ma peaaegu küps. 

Mis ei tähenda, et valu pole, kui keegi hammustab, lihtsalt rohkem ükskõik on. Kuid see pole kerge. Valu on alati ...valus. Võtab hinge verilihale.

Aga kunagi olin isegi mina noor.

Ma olin õudsalt ebakindel laps. 

Kui ma kellelegi meeldisin, siis klammerdusin tema külge nagu puuk, sest „ma meeldin talle!“

Ja ühel hetkel ei olnud mul äkki kellegi külge klammerduda. 

Ma olin see, kes koolis oli teiste lükata, ilgelt lõbus oli ju näha, kuidas inetu inimene nutab. Punne täis nägu läheb paiste, jäme nina punaseks, tatt jookseb, pisarad tilguvad – on ju lõbus? 

Neil igatahes oli. Ja see, et ma nii inetu olin, tegi ka väljaspool kooli headmeelt, sest inetu tüdruku puhul pole vähemalt hirmu, et keegi talle lapse teeb. 

Ohutus ennekõike! 

Ma ei kasvanudki sellest välja. 

Kusagil seal sees on endiselt üks üsna üksik kole lapseohtu plika, kes kargab esimesele kiitjale varrukasse kinni. Ma ju meeldin talle! 

Aga need, kes tollal end lõbustasid ütlevad ka nüüd, et see oli nali, ega nad siis paha pärast, ma ju nägin kummaline välja, miks ma seda nii isiklikult võtsin, ma oleks võinud ju kaasa naerda, miks ma üldse välja tegin, mis need sõnad mulle ikka tegid, ise olin süüdi, et nii reageerisin, miks ma midagi vastu ei öelnud, miks ma midagi ei ÖELNUD! 

Ma pole kindel, et olen seda suutnud meeles pidada enne kui ise olen kellelegi öelnud näiteks „Kui kõhn sa oled!“ või „kas juuksur kõrvetas su juuksed ära?“ 

Empaatia koha peale on mul tihti mingi ratched pesa teinud. Ma pole kindel oma empaatiavõimes, kuid vähemalt värskendas see teema mu mälu ja tuletas meelde, mis tunne see on – olla kellegi jaoks kõigepealt iluviga.

(Loodetavasti ei meeldi ma kempsutühjendajale. Nii võib veel sitasti minna...)