Põllapidaja märkmed

 

Veel paar päeva ja siis pidi suvi hakkama. Vähemalt, räägitakse, soojaks läheb. Nägin täna poeriiulil Difusili, aga, näe, ei ostnud, sest sääski pole ju. Kui soojaks läheb, siis vaatab seda asja, võibolla avan sääserestorani, võibolla ostan peletusvahendit. Niikaua saab veel põldu harida ilma, et keegi sääri küljest närib ja silmi ummistab.

Mitte ei mäleta, kelle blogi see oli, kus kirjeldati põllumulla testi, mille käigus puuvillased aluspüksid maha maetakse ja mida rutem need maa sees ära kõdunevad ja ussikeste ning muude pudilaste poolt nahka pannakse, seda parem olevat mulla tervis. Ma olen kehv maaharija, mu põllul on muld nii kõbus, et sellel kõndides süüakse trussad otse jalast ära. Vihmaussid on jämedad nagu jalgrattalohvid ja sitikad meenutavad robottolmuimejaid. Umbrohule mu põld meeldib. Otsustasin seepärast kõvasti maasikamaad suurendada, seda pole nii sõgedalt rohida vaja (+maasikad!). Peenravaipa vaja juurde, mis muud. Pole üle poole  aasta ehituspoes käinud, helde aeg, täna olid kõik maakonna inimesed kindlasti sama mõtte peale tulnud. Noh, et maasikamaa, ehituspood ja nii edasi. 

Päris ehmatav kogemus oli. Inimestest on ikka väga kerge võõrduda.

Varakevadest saadik otsisin taga sügisel "kindlasse kohta" pandud vihmutit, teate küll seda asja, mis voolikust tuleva vee ilusasti laiali pritsib. Kadunud. Poolteist kuud otsisin, täna andsin alla ja ostsin uue. Selle jaoks oli voolikule vaja teise läbimõõduga otsik panna. Kummardusin kuuris alumise riiuli juurde, kus teadsin neid olevat, toetusin käega samal ajal murutraktori kapotile, hea oli toetuda,  mõnus kumer asi oli külma kapotipleki asemel pihu all. 

Vana vihmuti. Ma otsisin nädalate kaupa oranži kilpkonnakujulist plastikust kolakat, leidsin rohelise. 

Hea, et ma nii kitsi olen ja uus vihmuti sai kõige odavamate vidinate hulgast valitud.  Hajameelne laristaja oleks paari aastaga pankrotis.

Fotojaht: väljavaade

Kõik lapsed suveks maale! Seoses sellega purunevad väljavaated võimalikeks sõprussuheteks teinekord üsna kiiresti.

Tere, maakas! mina olen külaline kaugelt, mis sa arvad, kas meist võiks sõbrad saada?

Kuule, ma küsisin ju ilusasti, miks sa nii sõjakas välja näed?

  Oota nüüd, ära hakka kohe tüli norima, maakas!

Emmeeeeeee.....!!!!

Ma tahan koju tagasi! Kohe!

Tulevad siia igasugused vurled, kui kohe kohta kätte ei näita, on pärast kogu õu neid täis...

Tegelinski

Mummo

A.I.V.O.

Loomad ja õndsakesed

 

Loodus on imeline. Õue peale külvab ta seeni, mille kilohind on viiesaja euro ringis ja nii ma siis söön tupsusousti ja tuhleid nii, et viietärnised restoranid on kadedusest kummuli. Metsa paneb loodus jalutama põtru ja küülikuid, kusjuures põder oli nõus pildile jääma aga küülik pani plagama.

No mis sa teed inimesega, kelle jaoks on koduloomad vaja natuuraga ühte sulatada, sest loomade õigused ja nii edasi. Küll see küülik tal rebase abil loodusega üheks saab, vihm peseb repsukaki mulda laiali ja õndsus muudkui levib.

Ja levib ja levib...üks töökaaslane on mingi kooritud juurviljaga pähe saanud, kui tal enne oli probleeme maakeraga kui sellisega - ketas näis usutavam - siis nüüd on lisandunud veendumus üleilmses vandenõus ja vaktsineeritud inimeste ülimas ohtlikkuses oma peaga mõtlejate suhtes.  Kui ei näeks, ei usuks, et pärisinimeste seas selliseid olemas on.  

Mulle sobib. 50% vaktsineeritud nagu ma olen. Vähem trügimist.

Millal kinno saab? See ja teatrid on kaks asja, millest ma puudust tunnen. Muidu on kõik lausa lill. Õitsev nõges näiteks.

Ah, las klassik kommenteerib: "Vanaks jäänud, palju lobisema hakanud..."

Akvaarium

Ükski asi ei saa olla korraga ilus ja jälk­­. Kes iganes nii arvas, ei olnud endale hommikuseks äratuseks valinud vee vulinat linnulaulu taustal. Iga järgmise hommikuga meenutas vulin aina enam peldikuhelisid ja linnukesed väärinuks kõik kassiroaks saamist. 

Vastik, vastik, vastik. 

Helga voolas oiates hommikumantlisse, loivas vannituppa ja oma elu maapõhja vandudes jõudis pärast igavikuna näivaid minuteid köögilaua taha. Kohvitass valutavate sõrmede vahel, sigarett suunurgas värisemas vaatas ta üle laua akvaariumiga tõtt. 

 Kala nimi oli Oskar. Nime valik ei olnud eriti keeruline, kui kala tõug on tiigeroskar, siis ...mis vahet seal on, kala on loll, niikuinii ei hakka ta oma nimest iial aru saama. 

Oskar kõlbas talle küll. 

 Sigaret põles lühikeks. Helga vajutas koni alustassi servale laiaks ja sirutas käe akvaariumi kõrval seisvasse kalatoidupurki. 

Igahommikune rutiin. 

Näputäis veepinnale, ajaks mil kohvitass tühjaks sai oli kala söömise enamasti juba lõpetanud. Loll loom, viimaste kohvilonksude ajal nägi Helga tema punnis pilkumatuid silmi läbi Helga enda peegelduse akvaariumiklaasil ennast jõllitamas. 

Mis tal seal akvaariumis viga mulle lasta, tema ei pea iga ilmaga igal hommikul välja minema, et raha teenida. Kasvõi seesama kalasöök, seegi maksab raha. 

 *** 

 „Liinil on täna kiire, paneme vunki juurde, eile läks õhtuses vahetuses elekter ära ja osa tellimusi on veel pooleli. Olge kiired, aga ärge lohakaks minge!“ 

 Eks ole.

„Olge kiired!“ 

Mis viga rääkida, kui ei pea ise neid külmi jäätisekaste lappama. Helgal oli juba enne tööle hakkamist külm, ta õhkas pihupesadesse, et sõrmi soojendada 

„Hei, kuule, siin on mõned jäätised vahepeal sulanud!“ - „See on nii natuke, lase edasi, ära maiguta!“

Olgu siis, kui natuke siis natuke. Kes olen mina, et piire paika panna, mõtles Helga ja lappas kaste edasi. 

Konveier oli täna tõesti vastikult kiire, õnneks ajas see naha soojemaks, isegi sõrmed ei olnud nii sinised kui alguses. 

 „Mda nad eile õhtul siin tegid, kas terve vahetuse ajal oli vool ära või mis, selle aja peale peaks juba võlg tasa olems ja tempo tavaline?„ 

 Ei olnud ka pärast lõunat hoo ega hoobi vahet, kastid vihisesid ja selg väsis. 

 Kurat.

 Kvaliteedikontroll astus pakkimisruumi. See ei olnud kunagi hea märk. 

 Liin jäeti seisma. 

 „Nii, nüüd selline jutt, et keegi on vahepael sooja saanud jäätiseid kasti ladunud, Helve, sinust käib jutt! Kvaliteedikontroll avas juhuslikult sinu kasti ja seal olid ebakvaliteetsed tooted see, mitu korda peab..!“ - "Aga sa ise ju?„ - "Ära hakka jälle oma vabandustega pihta, olgu see viimane hoiatus, järgmisel korral läheme palga kallale, Helmi!“ - “Aga..." -"Me võime kohe ka palgast rääkida, seda tahad või?“ 

 Helga jäi vait. Alati oli mõistlik vait jääda, aga kes siis alati mõistlik jaksab olla. 

Nimegi ei suudeta meelde jätta, aga tänitama ollakse kanged... 

Hetk enne liini taaskäivitmist jõudis Helga ringi vaadata. Mitmes aasta ta juba siin vehibki? Mis tolle pika naise nimi on, seal eemal, kärude juures? Temagi on siin pea sama kaua olnud. Mis ta nimi ongi... ei tea, ei tea. Peaaegu kõik olid võõrad. Neil kõigil oli oma elu, tõenäoliselt huvitav, selles olid mehed ja lapsed, ämmad ja naabrid. Helga ei osanud sellest puudust tunda, tavaliselt olid inimesed tema jaoks need, kes hoiatasid viimast korda, lubasid palga kallale minna ja kontrollisid trammis piletit. 

 Pilet oli Helgal alati olemas. 

 *** 

 Köögi seinalamp valgustas akvaariumi vaid ühest äärest, Oskar hõljus peaaegu paigal ja vaatas, kuidas Helga veinipudelist viimast piiska välja nõrutab. Süüa oli Helga Oskarile juba andnud, kala ei oodanud enam midagi, vähemalt ei oleks pidanud ootma. 

Helga vaatas Oskari poolkerjaid silmi. 

 „Mis sa tahad? Ah, see pole tähtis, mis sa tahad, niikuinii ei saa sa midagi. Mina ka ei saa, üks ja sama iga päev, üks ja sama" 

 Naine irvitas, tõmbas lauasahtli lahti, ta irvet, kui keegi oleks seda kõrvalt näinud, oleks saanud nimetada peaaegu pahatahtlikuks. 

Helga pistis käe sahtlisse, võttis sealt midagi ja keerutas seda kala nina ees. 

 „Näed? Klaasinuga? Tead, ma võin selle vabalt sulle anda, aga sa ei saa sellega midagi teha, ikka jääd siia purki igaveseks minuga koos kohvi jooma!“ 

 Naeratus naise näol oli õel ja viril viril korraga. Ta tõusis püsti ja astus ebakindlal sammul magamistoa poole. 

 „Säh“ 

 Klaasinuga sulpsas vette. 

 „Naudi!“

*** 

 Veevulin, linnusirin. Kohutav. Helga jõudis kööki. Kõik oli halvasti. Pea valutas selg valutas, sõrmed valutasid. Jalad said märjaks. 

 Akvaariumiseinas oli ümmargune auk. 

Oskarit ei olnud kusagil.

Fotojaht: sissevaade.

 

Igasse kohta, mis kasvõi osaliselt koosneb valgust läbi laskvast ollusest saab sisse vaadata. Piisava treeningu järel võib ka läbipaistmatusse mateeriast läbi näha. On hetki, mil vaatajale vaadatakse vastu. Kui see pole just öö, mis vastu vaatab, võib tasakesi vastu lehvitada. Ööga ärge nii tehke, öö on pelglik. Ta kas läheb ehmunult ära või tormab kohkunult kallale ja kumbagi me ju ei taha.

Täna hommikul vaatasin ma metsa sisse ja mets vaatas vastu. 

Tegelinski

Mummo

Emmeliina

Fotojaht: kõrvaltvaade

Kui mu keldris talvituvad korraga nii saak kui kiskja ja ma olen kiskja poolt...

Erapooletus on nõrkadele!

Tegelinski

 

Kevadlõikus

 

Eelmisel aastal lubasin sõberitele nõgesesuppi keeta. Mitte ei mäleta, miks ma seda üldse lubasin ja millepärast lubadus täitmata  jäi, nüüd on taas kevad ja mineva aastast altvedamist hõõrutakse mulle usinalt nina alla. Ega ma pääse, tuleb see supiliru ikka valmis teha ja noortele vanainimeste ellujäämistrikke õpetada. 

Keedan supikontidest tummise puljongi, kartulit-porgandit sisse, rammusad kevadised nõgesevõsud keevast veest läbi ja terava väitsaga peeneks ja summdi keetmise lõpuks potti, keedumuna tükke ohtralt koos rohelise sibulaga peale ning sööma! 

Mina söön hapukoorega.

Ma söön kõiki suppe hapukoorega.

Piimasuppi vist ei söö. Hapukoorega. Aga mine tea....

Ja parvesõidu pildi panen lihtsalt selleks, et ühte ammust ilusat päeva meenutada. Ei mingit tagamõtet ega eesmärki.

Korrastasin tagantjärele oma nähtavaks tehtud mõtteid. Ei pea kõike ka välja pobisema.

Fotojaht: koos

Mis "koos"? Mis mõttes "koos"?  2X2 reeglist olete midagi kuulnud või ei ole?

Olid ajad... M&S kontsert alles üleeelmisel kevadel.

Küll need tagasi tulevad. Loodetavasti enne kui seened-marjad metsas sotsiaalse distantsi reeglist kinni pidama hakkavad. See ufode vahejaam oli õnneks kenasti koos.

Kevadine kitšihõnguline koosolemise pilt ka ikka. Kena keik kuni nad grippi ei jää.

Katkujuur oma kevadist koosolekut pidamas. Isegi üksik õievars kõlbab teemasse, selles on enam kui

üks õis koos.

Tegelinski

Lendav Konn

Rustikaalne

 

Lendav Konn alustas.

Niipalju küll ütlen omalt poolt, et ei taha sellega kedagi õrritada, nagu algatajast provokaator(köhh-köhh!), kuid miks mitte teha üks puupliidimeem?

Mu pliit pole väga vana, seitse aastat tagasi sai ehitatud. Enne seda oli samas kohas ligi kolmkümmend aastat minu kasutada enne teise ilmasõja lõppu püsti pandud kolle, millel oli lõpuks ukse kõrval peenemate pilbaste sisse toppimiseks paras mulk, praeahju plekist paistsid leegid läbi ja ribidega pliidiraua asemel olid rõngad. Kui praegu lastega nostalgitsemiseks läheb, siis tunnistavad nad, et arvasid nagu oleks söögitegemine lahise tule peal, rõngad poti või panni alt kõrvale tõmmatud, täiesti loomulik ja kõigil käivadki asjad nii. nõgised pajad said teinekord liivaga puhta(ma)ks nühitud, aga natukese aja pärast oli niikuinii kõik samasugune. 

Külapottsepa tehtud pliidil oli suur soemüür, millega köeti kahte tuba ja pisem soemüürijupp, mis pidas köögi sooja. Või, noh, soojema. Maja oli hõre kui laastukorv niikuinii, põhiline küttekeha oli siiski leivaahi - pidas kauem sooja keres.

Nüüd siis on uus pliit. Uuem pliit. Soemüüriga nägi noor pottseppmeister hullu vaeva, kuid nii hea kui vana see siiski ei saanud, tõmme pole päris see. Töötab siiski, seega saame kenasti hakkama, kuigi enne korralikku kütmist on vaja pliiti natuke narrida. Pliidirõngaid enam pole, pannipõhjad pole paraku ikka veel säravpuhtad, sest mul õnnestub enamasti söögitegemise ajal pliidirauale tuleohvreid pillata. küllap oskaks ma seda isegi induktsioonpliidiga teha, harjumused on visad kaduma (väldin sõna "lohakus", nii kole sõna, on ju?) 

Ja milliseid pannkooke sellel teha saab! Mitmemilliseid! Toidukoomade tekitamisega tuleb pliit juba ilusasti toime.

Mida ei ole - lapsi pole selle pliidi ääres üles kasvanud. Veel. Arvan.

Mingu või kolmkümmend aastat. 

***

 

Jahukott oli kikivarvule tõusmise kaugusel, just nii kõrgel, et selle alumisest äärest  kinni saades ja sikutades pudenes kokku rullitud kotisuu vahelt natuke jahutolmu silmade poole.

Silmad sai ju kinni panna, kobamisi sammuke tagasi astudes õnnestus jahu maha pillamata alla tõsta.

Ilus valge püülijahu, sellest tehtud pannkoogid said alati krõbedate servadega ja koheva kehaga. Pannkookide koorekiht.

Munad ja piim olid juba suhkruga segi klopitud. Jahu sadas kollakasvalgesse vedelikku nagu lumi.

Mitmes kord elus ma pannkooke teen? Tuhandes? Võimalik. Viiesajast on niikuinii ammu üle mindud, tuhat näib loogilisem.

Päris esimesel korral sai kõike palju. Piima, mune, jahu. Kõige rohkem sai soodat. Searasvas praetud koogid olid nagu reklaamist pärit – imeilusad ja söödamatud.

Sellest on nüüdseks pool sajandit möödas. 

Uskumatu.

**

Kõigepealt tuleb kolm muna poole teelusikatäie soola ja kahe supilusikatäie suhkruga lahti kloppida.

**

Talv

„Kuule, mul vist läks paar muna katki“

Seljakott oli pikalt välja sirutatud käes nagu paha teinud kass. Aeglaselt valgusid märjad laigud koti põhjas laiemaks, lihtalt vesisest tumedusest hakkas rebukollane tilk välja venima. Paberkott oli täiesti pudruks ligunenud, siin ei olnud enam muud teha kui kogu kupatus kamaluga sõela peale pudistada.

„Üks muna on terve...mida sa tegid?“

„Ma tahtsin teisel pool raudteed Vilma poes ka käia, aga no kustkohast ma pidin teadma, et ülesõit nii hukas on. Eks sõites raputas...“

Mis seal ikka. Hea vähemalt, et küdi munad ilusasti kõige alla oli pannud, leivapäts ei olnud munaplögast läbi imbunud.  Muigama ajas.

Munapudru jaoks oli suurele perele seda sodi vähe.

Pannkoogitainast tuli pea silmapesukausi täis.

**

Munad on lahti klopitud. Nüüd tuleb sellesse valada piim. Samas on ka gaseeritud vesi väga hea, siis tuleb lihtsalt küpsetamisega mitte liiga kaua aega viita.

**

Kevad,

Piima ei olnud. Keefiri ei olnud. Mitte midagi ei olnud, kapp oli täiesti tühi, ainult üks poolik majoneesipurk taga nurgas veeremas. Vesi? Veega sai pannkooke ennegi tehtud, aga see oli ju jama. Kalgid ja plingid tulid need liistakad veega, lapsed sõid küll kõik ära, lapsed oleksid ilmselt pappi ka söönud.

Kapis oli poolik purk majoneesi.

Läks käiku, mis muud. Hea, et munegi oli laudast võtta, lehm oli paari nädala pärast lüpsma tulemas, niikaua pidi poepiima peal elama.

Kui poodi pääses muidugi.

Peab ikka teise lehma veel võtma, saab need ju teineteise peale seemendada, piim poleks kunagi otsas. Oleks lambatalledele anda, kui vaja ja põrsastele.

Lammas? Lambal oli ju tall, nädalavanune tall? Lambatall joob lamba piima. Lambal on piima...

Lambale ei meeldinud eriti kui ta udara kallale asuti, aga noh, rahulik loom, natuke rapsis ja kui tall teise nisa otsa ennast kinni imes jäi rahulikult seisma.  Pooleliitrine purk oli liiga optimistlik, aga klaasitäis piima tuli ikka ära. Lõhn nagu soojal piimal ikka, kes seal koogi sees aru saab!

**

Jahu. Jahu peab olema sõre ja valge, tükke ei tohi taignasse jääda. Jahu peab puistama parajalt, tainas olgu voolamisega laisk, aga nire ei tohi valades katkeda. Jahu sisse on mõislik enne veel natuke soodat segada, aga ainult natuke. Või ehk pigem mõõdukalt. Kes neid reklaampannkooke ikka tahab.

**

Suvi.

Jahukotis oli käega kaaludes just parasjagu sees, ei jäänud puudu, aga üle ei olnud ka midagi jäämas. Seda et jahukotis ka musta peaga kollased vingerdised siplesid oli näha alles esimese sortsu piima sisse valamisel.

Kulp oli kiire, ussijahu läks tilga piimaga otse põrsa ämbrisse.

Munad olid piima ja suhkruga lahti löödud, aga jahu ei olnud.

Odrajahu? Seda oli salves palju, aga odrajahu oli tume ja aganane, läbi sõela ajades sai sellest küll hea odrajahupudru... hilja, munad juba ootamas.

Mis seal kapis.. manna? Jäme. Oot, kohviveski ju....

Kilo mannat võttis üle poole tunni aega, et seda natuke jahu nägu põristada. Lõpupoole oli kohviveski tuline kui pliidiraud ja osa mannast läks taignasse üpris jämedana.

**

Pann peab olema kuum ja rasvane, selline, millel laialivalguv tainas servad kohe kohevaks valliks mullitab.  Servad, need on ju koogi kõige parem osa.

Veel paremad on panni peale tilkunud taignasaarekesed. Need on ju tegelikult koogiservade kvintessents, kontsentreeritud õnn.

**

Sügis.

Koogikuhi hakkas juba vildakaks vajuma, iga kook läks natuke rohkem viltu ja pea see katastroof tulemas pole.

„Lapseeeeeed, tulge sööööma, koooogid on valmis!“

See oli juba ette teada, et ega neid kaua ootama ei pidanud.

Seda ei osanud oodata, et ka naabrid lauda saabusid, purk moosi külakostiks näpu vahel. Kutse olevat olnud selline, millele "ei" ei saanud öelda.

Moos oli hea.

Igatahes.