Fotojaht. Rivis

Nagu soldatid reas.
See mets on jäänud aegade tuules õigel ajal harvendamata, tänaseks pääseb sealt risti läbi ainult siug, pikad pimedad koridorid. ei valgust ega seenekribugi, ainult kusagil krõbistavad hundid, tiigrid ja muud dinosaurused. Puud hoiavad üksteisel kaenla alt kinni ja ei lase kellelgi langeda.

Aga siin on reas ajalugu. Missioonitundega inimesed on Kabli küla ajaloo tükkhaaval kokku noppinud.  Mosaiik. Kes selle võimsa pildi kord kokku paneb?

Kummaline, visaalselt on pildid natuke sarnased...

Tegelinski on jälle koguja ja hoidja.
Rivistus:

Tegelinski
SG
A.I.V.O
Udo
Lendav Konn
TwD

Roosa kleit

Pärnits:
 "Meie seaduse järgi võib seksuaalsuhtesse astuda juba 14-aastastega ning seda ka kuuekümneaastase mehe poolt. See soosib Eestis pedofiilia vohamist. Põhilised rünnakud naiste ja laste vastu leiavad aset nende endi perekonnas."

 Aeg: "Eile aga pidin ma auhindade üleandmisel kuulma mulle täiesti vastuvõetamatut Mikk Pärnitsa sõnavõttu, milles ta väitis, et traditsiooniline perekond on vägivallapesa ja lapsele kõige ohtlikum koht. Sellised räiged sildid ja süüdistused on täiesti vastuvõetamatud ja lubamatud"

Kas meil on neljateistaastane laps kuuekümnesele mehele täiesti legaalselt kättesaadav noor liha või jaa?

 Kui palju seksuaalselt kuritarvitatud lapsi on oma pere, lähisugulaste ohvrid ja kui palju neist täiesti võõra kommionu kätte sattunud?
 Statistikat palun!

 Kui palju tapetud ja läbipekstud naisi on oma abikaasa või elukaaslase ohvrid ja kui palju neist on tapetud või läbi pekstud täiesti võõra mööduja poolt?
Statistikat palun!

 Pärast statistikaga tutvumist oleks kena, kui Raivo Aeg seletaks ilusasti lahti, kus Pärnits eksis.

 Sest üllatus-üllatus - ta EI eksinud.

 Täiesti lollakas.

Kabli ja kunstnikud

Kas te teate, et Pärnust allapoole on alati ilusad ilmad?

Laupäeval olevat minu kodus sadanud keset päeva pöörane paduvihm maha, aga Kablis ei olnud pilvi rohkem, kui piltide kuldlõikelisuse rõhutamiseks hädasti vaja.

Kohati vähemgi.

Laupäeval Kablis toimus ASJU.

Vastne rahvamaja on Lendava, Kaamose ja  Lendava Konna  jälajälgi täis, külma ilma puhuks oli laudadele varutud kauneid suusamütse, üks neist lausa „Very expensive, handmade", teine „Suusamütside Ferrari" õilsat nime kandev ja isegi kuningakroon ei olnud puudu. Kuidas siis kuningad ikka suusatamas käivad – muidugi sooja voodriga kroon peas, mitte kõrvad tuule käes tulitamas nagu lihtrahvas! Kollektsionäär Aalol oli iga mütsi kohta lugu rääkida ja mütse oli palju!

Rahvamaja oli katkuajale kohaselt täidetud hajutatud rahvahulkadega, suurepärane akustika tagas iga (äärepealt oleks kirjutanud „köhatuse", kuid ei, keegi ei köhinud) sõna jõudmise kuulajate kõrva. Lendav Konn  (eelmise raamatu link nime all peidus) luges oma peatselt ilmuvast raamatust õrritamiseks lõigukese. Inimesed õrritusid. Prototüübid väitsid end ära tundvat ja algas diskussioon teemal "Aga tegelikult oli see hoopis niimoodi..."

Päeva silmapüüdvaim element oli Lendava valmistatud ehete näitus ja tema poolt sooritatud etteaste „puupakust elusolendi väljameelitamine". Meie kõigi üllatuseks oli ennast kandilise kuusepaku sisse peitnud konn. Läbipaistvad haprad kergeltmurduvad tiivad olid eraldi kaasa pakitud ja  installeeriti Lendava poolt kerge kirurgilise lõike abil. 

Kuju tulebvase omaniku hooleks jääb algselt karuse loomakese siledaks paitamise rõõmustav kohustus.

 Lendava ehete vaiku valatud maastikud olid lummavad, neid pildistaks veel ja veel. 

Suur aitäh Lendavale, ka mul on nüüd üks ta klaasmaastikest olemas!

 Tore oli.
Lõbus.
Palav.
Hirmus.
Ilus.
Kõige rohkem oli ilus.
Aitäh!

Fotojaht. Üllatus

Sõidan mina, prouakene, autoga mööda maanteed põrra-põrra ja viskan pilgu unelevalt taevasse.
Jänes!
Taevas on jänes ja niimoodi keset prisket suve, pole isegi kevadpüha aeg!
Sellised üllatused ei kõlba kuhugi, maailm puhta puntras.

Samas seda üllatust oli kahtlemata kergem seedida kui toda, mis ühte pisikest tütarlast aastaid tagasi tabas.

Teised üllatavad meid Tegelinski juures.

A.I.V.O

Ritsik

Lendav Konn

Maailmaparandaja

Tegelinski

Metsas ligunemas

Eile käisin jälle teatris, Vana Baskini Teater, "Metsas ei kuule su karjumist keegi".
Noh.
Vana Baskini Teater oma tuntud headuses. Mis seal ikka.
Aga kui arvestada seda, et näitlejannad olid suhteliselt küpses eas daamid, siis müts maha - vihma sadas nii, et mu näpud olid etenduse lõpuks sellised, nagu need tavaliselt pärast paaritunnist vannis magamist oleks olnud. "Lava" kohal ju pilvedes vihmavaba auku ei olnud, nii, et ...
Pildi tegin ajal, kui etenduseni oli veel piisavalt aega, et ka tühje toole täita jõuaks. Täitusid, igatahes!

Laupäeval Kablisse!

Laupäev. Kabli. Kunstnikud.
No mida te veel ootate, ruttu lennujaama!
Ilusad inimesed räägivad ilusatest mõtetest ja näitavad ka mõnda iluasja, minu ülesandeks on olla paanikas ja heal juhul hakkan ehk isegi halisema! Olge kohal!

Kiidjärve

Ei tule nii kohe meeldegi, et oleks kunagi enne ostnud piletid etendusele, mis toimub alles kaheksa kuu pärast.
Ju ma siis pole õige teatrihuviline, nii mõnedki head etendused on maha magatud - ajaks, kui tahaks pileteid osta, on kõik otsas, kõik otsas...

"Vana klaver" seekord.
Oi mulle meeldis etenduse lahendus! Lavakujundus, näitlejate mitmekülgsus, tempo, laulude valik. Igav ei olnud isegi igavates kohtades ja näidendi lõpp ning algus olid nukravõitu ringviitega kenasti kokku veetud. Nukrus oli lahjendatud grande finale'ga, kus kallid kadunukesed ja maha jäänud elusakesed koos tantsisid, laulsid ja trummi lõid.
Kõlab nagu iroonia, aga ei ironiseeri tegelikult. Nagu Lendav Konn ütles - nostalgia, nostalgia, nostalgia pluss rõõmus arusaam, et need ajad on läbi.
Luukere oli sel lool ju tegelikult inimese elu otsast otsani. Nooruse "meri põlvini" kuni vanaduse üksilduseni ja sellest, kuidas need kaks asja omavahel seotud on. Hakka või filosofeerima.
Erinevalt Konnast ma purjusoleku ülemängimist ei näinud, võibolla oli seda piskuhaaval silutud, aga võibolla suhtun ma purjusolekusse kuidagi teisiti. Minu meelest oli joodikuks olemine ses näidendis liiga õilistatud.
No kurja, ma olen vist elus seda väga naturaalsest ja lausa rämedast küljest näinud, teatrijoodikud olid lemmikloomade väljanäitus, mitte elu.
Aa, kõige tähtsam lõppu: millegipärast peetakse suvelavastuste publikut tihti törts pooletoobisteks ja nende rõõmustamiseks pikitakse etendustesse allanabanalju ja jalagaperssehuumorit.
Aga seekord oli vaatajast lugu peetud. Ei olnud labane, ei olnud ropp. Oli ilus, kurb ja naljakas.

Kes saab, minge kindlasti. Enne "saali" sisenemist müüakse handsat ja villaseid kapukaid!

Suur Kivilend

Täna on see päev.

Täna.

Ettekuulutuses oli täpselt kirjas – tuulevaikne hommik kahe talve vahel, pilvi on ja pilvi pole, tähed on, aga näha ei ole, peab olema vaikne, kuid kajakahääled on käepärast.

Kõige Suurem Kivi kohendas ennast ja hüppas esimesena. Meri ei olnud kunagi ülespoole hüppavaid kive näinud, sestap ei mõistnud ta selle peale midagi teha.  Kui kivi kukuks, siis meri teaks – siis peab kõlama sulpsatus ja meri laseks kukkumiskohas ringid jooksma.

Teate küll, nagu viskaks keegi kõigepealt noole ja siis joonistaks selle ümber märklaua?

See kivi ei kukkunud, tõusis hoopis. Kuidas kõlaks tagurpidi sulps? Splus? Murra või keel. Laineid murda meri oskas, aga keele murdmine oli võõras asi. Kui ikka ei tea, mida teha ole vakka ja ära siple. Nii, et rõngad jäid ka ära.

Kõige Suurema Kivi tõus oli alles algus.

Ka Suuruselt Teine Kivi tõusis äkki vee kohale.

Ja Suuruselt Kolmas Kivi. Kah vupsti üles.

Nii nad riburada kerkisid, kõigil ninad ühele poole.

Minek, nüüd oli minek, sest See Päev oli käes.

Tuulevaikne hommik kahe talve vahel, pilvi on ja pilvi pole, tähed on, aga näha ei ole, peab olema vaikne, kuid kajakahääled on käepärast.

Alguses oli liikumine aeglane ja kohmakas, mõni kividest ei suutnud sirget rada hoida ja mõnel oli kõrgusega sandisti, aga iga hetkega läks lend ladusamalt. See polnud mingi lindude sügisparve moodi minek või lennuki ükskõikne triip, see oli Suur Kivilend.

Nad ei teadnud veel isegi, kuhu see reis viib ja see ei olnudki tähtis. Vaikselt ja väärikalt käis nende minek, tee tundmatusse.

Keegi ei näinud nende parve.

Rannarahvas vaatas järgmisel hommikul kohta, kus nad lastena madalas meres kividel turninud olid ja kõnelesid murelikult, et küll need tormid on viimasel ajal kurjad ja valelt poolt puhunud, näe, vana kivikülvi merre kruusa sisse pööranud ja puha.

Kivid lendavad veel praegugi.

Võibolla ma eksin.

Võibolla on nad juba kohal.

Fotojaht. Koduloom

Ei saanud uusi pilte, palav ja palju tööd, sügis ju.
No kohe nii palav on, et talvepilt sobib sellesse jahti kui valatud.
Ma täpselt ei mõistagi, kas pildil on näha lihtsaloomuline hopasoovijate järjekord või hallitusroheline kadedus. Arvatavasti mõlemat natukene...

Koduloomade väljanäitus on Tegelinski juures täies ilus näha.

Tegelinski
Maailmaparandaja
SG
Ritsik
Tom
Udo
A.I.V.O
Lendav Konn

Leib, armastus, tarkus (petta saate!)

Nägin just unes, et topin oma riidekapi paokil uksest vormileiva viile sisse. Serviti, teise käega hoidsin ust lahti vajumast.
Toitsin läbi ukseprao oma rõivaid, leib oli mõeldud pintsakitele. Ei, see pole kirjaviga,  nende nimi oligi pintsakid.
Jõle aplad olid. Rebisid leiba käest ja matsutasid, ise vastu ust rõhudes.

Mul on miljon kleiti ja ainult kaks selga sobivat pintsa...kit...
Kümme aastat tagasi olin puhtalt teksainimene. Seelikuidki oli kapis parimal juhul üks.

***
Kas te olete kunagi mõelnud armunute ohkele "miks me küll varem ei kohtunud"?
Lollus, on ju?
Kui nad oleksid varem kohtunud, oleksid nad olnud sootuks teised inimesed ja võimalik, et nad oleks teineteist kogu hingest jälestanud. Mitte, nagu "oo, ilusa madala häälega mees" ja "mm, vormikas  naine" vaid "jõrisev ahv" ja "paks vanaeit"? (No offens, lihtsalt esimesed pähe tulnud arhetüübid!)
Enne kuhugi jõudmist on vaja kogu tee läbi tampida ja see tee on kuramuse pikk.

***
Mu aju kärbub.
Ja mu aju põleb.
Aasta tagasi teadsin kindlalt, et kui ma kunagi peaksin saama päranduse kaugelt ameerika onult või võitma loterii jaagupaja, jääksin ma oma tööd edasi tegema. Võibolla pisut pisema koormusega ja lebomalt, ent siiski.
Täna tean, et ootamatu rahasaju tagajärjel saaks  mu ülemus järgmise päeva hommikul korralikult digiallkirjastatud lahkumisavalduse ja see oleks absoluutselt viimane kord kui ma temaga ühendust võtaks.
Kuidas ma seda küll ootan....

***
Fotojaht...oodake natuke, piinlik on aina vanu pilte pilduda, teen mõne värske ka ka äkki.

***

Käes on suve ilusaim aeg.
Soojad täherikkad soojad (ah, see on väärt kordamist!) augustiööd. Hea, et neid on nii vähe. Luksust peabki vähe olema.
Veel parem oleks ainult äike.