„Minu-sinu“ laine rullub blogides.
Kõiki teemassepuutuvaid mõtteid ma lugeda ei saa, paroolimüür
ju ja ma ei ole kunagi leidnud endas julgust kelleltki küsida „kle, ma nii
tahaks su padja alla peidetud päevikut lugeda, ah?“
Kuna laine on sealt vahepealt läbi hiilides jälle rahvusvahelistesse
vetesse jõudnud loen juba mitmendat päeva haiglaselt apla uudishimuga kommentaaride
arengut, selgelt on näha kivi, mille otsas kõik kobrutab. See on ebanormaalselt kaasakiskuv pilt,
vahepeal tahaks nii sõna sekka öelda, kuid ma natuke kardan, et juhtub, nagu
mõnikord blogides juhtub – „sa ükskord ütlesid mulle pahasti, sinu sõna ei loe!“
Muide – ma olen oikuitihti jätnud kommentaari kirjutamata,
kui tundub, et see lõikab kellegi omaruumi pikalt sisse. Sellest hoolimata
tajun, et teinekord on mu taktitunne nagu kärbatanud rosin. Sellepärast jätan igaks juhuks praegu mind
kirjutama provotseerinud lõimele viitamata, võibolla on seal aeg juba tuule
vaibumiseks.
Marjad, herned, lillepõld.
Selles järjekorras äkki?
Kui mu lapsed olid väikesed, olin ma vaene.
Oot, see on väga vähe ütlev lause.
Ma olin VAENE.
Vaesed ei ole need, kes ostavad riideid teise ringi poest ja
otsivad toiduletist odavama kaaluhinnaga vorsti.
Vaesed on need, kelle ainus lootus riiete saamiseks on
tuttavate juhuslik headus (näe, mul on siin.. põrandalapi ikka saad...?) ja
kelle peenramaa pole hobi, vaid hädavajadus. Ja hoidku head haldjad labida
murdumise eest, sest uue eest peab maksma raha!
Ma olin üpris suurele suguseltsile ainus teadaolev
maasugulane. Ehk siis see inimene, kelle juurde soojal puhkuseajal külla sõita
ja imetleda: „Issand jumal, küll siin on hea elada, vaata, MEIL linnas on
raske: kütte eest maksad ennast sandiks ja tead, mis marjad turul maksavad? Kuule,
kui ma nüüd tagasi minema hakkan, korja mulle õige paar liitrit marju ja porgandid
on sul ka niiiiii ilusad...“ Kui ma ei teinud sellest välja, siis marjad jäid
küll võtmata, sest nende korjamine on tüütu, aga porgandipundi peenralt
kaasakatkumine käis nii väledalt, et ma ei saanud arugi.
„Sul on nii palju, kahju on või?“
Seina lõi ette korral, kui üks sugulane tuli külla koos
sõbrannaga, kummalgi korralik kümneliitrine emailämber näpus, et endale koju
punaseid sõstraid korjata – sul on neid ju nii palju, me ISE korjame endale!
Siis lõi kaane pealt. Mul oli neid marju endal vaja, talv
tuleb vältimatult igal aastal ja lapsed talveund ei maga.
Ma kannan suguvõsa selles harus siiani ihne sugulase
tiitlit. Kas ma hoolin? Jah, natuke ikka, sest mul pole olnud võimalust
seletada, miks ma selline olin. Ma tean tegelikult, et nad poleks niikuinii aru
saanud, kuid kaitsekõnele on õigus isegi mõrtsukal. Aga ikkagi – ma ju enne
lubasin peenralt sibulad pealsetuteks munadeks murda, sest roheline sibul
maksab turul raha ja maasikapeenrast sai ju varem oma kõhu lahti süüa ja piima
võis linna kaasa saada („kuule, mul pole purki kaasas, annad äkki..? – andsin,
sest sugulane ju, ehkki purgid, kes mäletab, olid ka defitsiit...). Miks ma äkki vihaseks sain? Nad tegelikult ei
küsinud kaugeltki mitte alati luba ja alati, kui luba sai korra antud, eeldati,
et see kehtis alates andmise hetkest nüüd ja igavesti. Äng kuhjus ja kuhjus ja kuhjus...
Ma arvan, et need kõrvaliste teede äärsed põllud, millest möödaminejad
mõnekümne kauna kaupa võtavad võivad olla just need kaks nõmedat emailämbrit. Inimesed ei ole ilusad ja head, inimesed
käivad põllus kotiga ja need on ikka korralikud puuda kartuleid mahutavad sekid.
„Ma ju ainult siit servast“
„ma ju ainult üks kord“
„sul on ju põlluservas ei kasvagi herneid, mis sa karjud, ma
ainult paar sammu astusin põllu sisse?“
„vaata kui suur põld see on, kade oled või?“
Poes peab nende eest maksma.
Kui põllumees on need ise korjanud ja tee ääres neid müüb,
peab nende eest maksma.
Kui poes herneid süüa või hernemüüja leti ääres kaunu lüdima
hakata, siis see pole õige asi. Aga
põllult võib? Kui palju võib? Kuidas on
põllul herned tasuta ja letis tekib neile hind?
Oh, ma ei ütle, et ma ise pole seda kunagi teinud. Olen. Aga
ma tean, et mu tegu on tegelikult varastamine. Jah, ma varastan võõrast põllust
herneid. Ma ei saa ennast vabandada
sellega, et tal on palju ja mis need kümme kauna siis ära ei ole, tegelikult
käitun ma nagu minuga käitusid need „sul on ju palju“- linnasugulased. Maastaabid
on teised, aga põllumehel on hernepõllus teinekord kuradi palju „linnasugulasi“
ka.
Mis tuletas mulle meelde, et sel aastal ei ole ma võõraid
herneid söönud. Empaatia põllumehe suhtes on üldiselt kogu selle aasta
põllumeeste kottimise taustal varga minus uinutanud (ei julge veel kirjutada „tapnud“.
Liha võib olla nõder)
A muide, kas mäletate lillepõldu?
Kõik tegid ju ainult mõne foto. Ühe jalajälje. Ja üleüldse,
seal oli juba rada ees, nemad ei tallanud midagi...
Tuli väga maainimesekeskne.
Mis siis, ma sellest julgen vast kõige rohkem arvata.
Põldu küntakse, külvatakse sellele seeme, väetatakse,
mässatakse umbrohutõrjega, siis tuleb keegi, kes võtab ainult kümme kauna, neid tulijaid võib vabalt olla sada ja kaunade arvule võib mitu nulli taha uhada ja siis
peab põllumees sügisel ka selle põlluosa kombainiga üle käima ja hiljem ära
kündma. Saamalistele on need tasuta herned. Põllumehele on see saamata palk.
Ma’itia. Herned on lihtsalt üks sõna. Kas midagi muutuks,
kui asendada „põllumees“ „kudujaga“ ja „herned“ „sokkidega“? Kõrvarõngas ja juveliir - "tal on ee üksik niikuinii ja pole kõige ilusam ja üldse, tal on ju neid palju"? Ahistaja ja ahistatav - "mis see tissi krabamine sulle teeb, ei võta ju tükki küljest, aga mul on kohe palju parem!"
Sama asi ju.
Küsi ja sulle antakse.
Mitte alati. Sa ei tea kunagi, millal emailämbritega on vehitud.
Aga sa oled vähemalt austanud teise inimese vaba tahet.
Võttes jätad sa ta sellest ilma.
Postitused
