Üdini üldistav ja seksistlik postitus

Mõnikord on nii, et vanast tuttavast, keda pole aastaid näinud jalutad poes ostukärurallit tehes sipsti  mööda ja kogu suhtlus piirdub silmadega tere ütlemisega.
Teinekord jälle läheb pikemaks jutuks, eluseikade lahtinokkimiseks ja suuliste memuaaride õhkuriputamiseks.
Reegleid pole. Lihtsalt kord nii, kord naa.
Paar päeva tagasi läks naa. Seisime ühe kunagise kolleegiga poes, tõenäoliselt olime teiste ostjate arust erilised tropid, kes oma ahtritega pool vahekäiku kinni müürisid.
No aga olgem ausad, kes neid jõulusokke ja -kalendreid siis ikka novembris osta tahab?

Rääkisime mida me iganes rääkisime, aga üks tolle daami kirjeldus tekitas minus korraliku õudu ja rõõmu korraga.
Õudne lugu, õnnelik lõpp.
Tema mees oli endale soetanud enduuro. Sakste vana, temale uus.
Poisikeste värk, pea küll juba hall otsas ja sünniaasta silmapiiri taha vajunud, kuid ega see siis veel küpsust tähenda.
Lõbutses pori pritsides oma karjamaid pidi ja ... mida nende enduurodega kõik veel tehakse, eksole.
Ühel üliõnnetul päeval hakkas mees õuel seisnud pilli garaaži ajama. No see kümme meetrit, ega selle pärast ei panda siis kiivrit pähe. Aga oleks ikka pidanud, kindlasti oleks!
Kümne meetri peal kukkus ta külili. Rangluu, abaluu, seitse roiet ja koljuluude hulgimurd.
Haiglasse jõudis mees teadvusetuna, teda paigati, lapiti, naelutati ja laoti luukildudest mosaiiki ning viidi intensiivravi osakonda, kus ta muutus rahutuks ja hakkas kanüüle ära sikutama ja sidemeid maha kerima. Mida sellise haigega ikka teha - tuleb voodi külge need osavad käed kinni siduda kuniks ta rahuneb.
Ekskolleegi mees toibus öösel, kusagilt ei valutanud, sest morfiin tilkus vist juba ninast välja, aga kibe pissihäda kimbutas küll. Hõikas mis ta hõikas, keegi ei kuulnud. Käed kõvasti kinni seotud, voodist tõusta ei saanud.
Ma olen alati teadnud, et täis põis on stiimul, mis motiveerib inimest uskumatutele kangelastegudele. Näiteks see mees nihverdas jalad üle voodiääre maha ja läks koos sängiga intensiivi kardinate vahelt rataste kõrinal vetsu otsima.
"Võta oma voodi ja kõnni" sai mu fantaasias lavastuslikult täiesti uue kujunduse.
Kui ma tuletan meelde, et näiteks üks eelmistest enesevigastamise lugudest samast inimesest kirjeldas, kuidas ta murtud sõrmeluu ise paika tõmbas ja legoklotsidega lahasesse pani, pidades sellise väikese asja pärast arsti juurde minekut naeruväärseks, siis pole tegelikult ka tolle kempsuotsimise kirjelduse juures midagi uskumatut.
Lihtsalt....
Mis neil arus on? Meestel? Vähemalt osal neist?

***

"Bohemian rhapsody"
Kui midagi väga loota ja oodata ja olla sellesama millegi saamise või saavutamise pärast õhevil, siis juhtub tihti nii, et oodatavast tõllast saab kõrvits ning perudest täkkudest hiired.
Läksin õlimaali vaatama, nägin pliiatsijoonistust. Suurepärast pliiatsiijoonistust, seda küll.
Küllap mu ootused olid liiga kõrgele kruvitud, nii, et oma viga. Või olin lihtsalt liiga väsinud, hilisõhtune seanss ja tööpäev oli emotsionaalselt teerullilaadne. Lamedaks rullitud inimene näebki valesti.
Aga see muusika, see oli õige. Päästis filmi ja päeva.

Saja aasta pärast

Kui leiaksin täna saja-aastase kuuse käbi
mille seest pudeneks peo peale pisike seeme
nagu ühe tiivaga putukas
kui tuulehoog puhuks seemne lendu ja viiks ta kuhugi,
kus on laiguke paljast mulda
ning vihmapiisk suruks seemnetera maasse peitu,
kõige elava päriskoju
ja terast saaks taim
siis saja aasta pärast
oleks käbi minu jaoks käbi ja teiste jaoks ei miski.
tuul oleks minu jaoks tuul ja teiste jaoks ei miski.
vihm oleks minu jaoks vihm ja teiste jaoks ei miski.
seeme oleks minu jaoks ei miski ja teiste jaoks puu
mille otsast kukkunud käbi
poetab seemne kellegi pihku
et tuulel oleks põhjust puhuda

Väsinud lumi...põrsake

Teen mina plaane nädalavahetusteks, kindel tunne ütleb, et käiku läheb plaan A (magamine, siis veidi põõnamist, tudumine, natuke lebasklemist...sport, ühesõnaga), aga ikka tuleb vahele plaan B (teen tont teab mida tont teab millal tont teab kui kaua).

Tulemus?
Lepin kokku, et viin hommikul auto ja talverehvid töökoja ukse ette, õhtul võtan sealt talvekapjadega suksu ja olen roosa ning õnnelik. Kõlab hästi?
Lõuna paiku helistatakse: "Kus su auto on?"-"Töökoja ees" (aga juba jooksevad peas mõtted ärandamisest, meteoriidist, romula puksiirist...)
"Ei ole siin!"
"Ma ju hommikul panin teie kaarhalli ette!"
"Kaarhalli? Meil pole kaarhalli!"
Sa karvane &€@*#%%!!!
Vale töökoda. Õnneks on õige ja vale teineteisest kolme minuti autosõidu kaugusel.
Jahupea. Vihmaga tainapea, olge lahked.

Teinekord jälle istun arvuti taga, pisike sibulõun näpus. Löön hambad pabulasse ja...jään magama. Uni kestis ehk pool minutit, ärgates vastasin ringi - ei ühtegi printsi. Selge, muinasjutt õuna kurku tõmnanud Lumivalgekesest on suur pettus.
Siis mõistsin, et mis Lumivalgeke. Küpsepõrsas, õun suus, mitte kaunitar klaaskirstus. Hea, et enne kahvli sisselöömist ärkasin.

Mõnikord asendan tööl ühte kolleegi,  kahekordne päev sisaldab ohtralt ringisebimist. Enam ei jaksa päev otsa liduda, poolest päevast läheb käiku tõukeratas. Annan teile teada, kui tõukeratta asendab kõnniraam, luban!

Täiesti uskumatult keeruline on aru saada, kus mu piirid nüüd asuvad. Igal juhul on need häbematult nina ette nihkunud ja see nõuab suurt tööd, et oma füüsilisi piire vähemalt seal paigal hoida, kus nad praegu mõnusalt käsipõsakil lösutavad.  Pitka matk? Hea nali, täna ei tuleks isegi Järva-Madiselt Vargamäele jalutamine kõne alla. Kui, siis kandetoolis. (Nii muuseas - nelja silmarõõmustava välimusega atleeti pole kusagil ripakil?)

Ajalehelugu

„See on laste mänguväljak, mis sa, suur inimene siin kiigud?"

„Ma hoian kiige soojas, lastel koolist tulles hea võtta"

„Kiik läheb katki kui joodikud sellel kõlguvad, ma kaeban valda!"

„Kaeba- kaeba, lase kiikedele kohe kaalupiirang peale panna! Sinu sõõrikut ei lubata siis isegi mänguväljaku kõrvaltänavasse. Ma kaalun koos oma koeraga kaks korda vähem kui sinu plika."

„Joodikumutt!" viskas Leida oma viimase argumendi õhku.

„Sina oled joomatagi kole!"

Poleks neid targutajaid, oleks kiikumine täielik paradiis ja nirvaana. Tegelikult oligi, Silve ei jätnud neid tänitamisi südame peale kuhjuma, milleks elu raskemaks mõelda. Näe, koer istus kiikuva Silve põlvedel vaevalt kümme minutit ja juba tikkus kiigelaud kintse soonima. Mis siis hing veel kõigi nende tänitamiste all teeks?

„Istu ise, miks mina pean sind alati kiigutama!  Silve sättis Reksi kõrvalkiigele omaette istuma, lükkas veel paraja hoo sisse ja nii nad seal siis kahekesi õõtsusid, näod päevalilleõitena päikese poole sirutatud.

Vaikselt kostis pobinat ja samme, tühjad kiiged ei olnud enam tühjad,  Sulev ja Gena kriiksutasid Silvega üsna samas rütmis, ainult Reks kõikus kuidas juhtus.

Päike paistis kõigi peale ühtemoodi soojalt.

„Kuulge, me oleme lehes, ajalehes on meist kirjutatud!"

Idülli katkestas Tiidu elevil hääl ja sammumüdin.

„Ajalehes on meist kirjutatud, Gena nimi sees ja puha!" Tiit oli tõepoolest särtsu täis, mitte iga päev ei juhtunud, et neist lehes kirjutati.

No olgu, ükskord aastaid tagasi oli, siis kui Tiit moottorrattaga joomase peaga naabri-Milde tara maha sõitis. See ei olnud enam tähtis, siis oli vene aeg ka veel, vot vabariigi ajal...

Seltskond kogunes uudishimulikut Tiidu ümber, kes liivakasti serva peal istudes seni kõvasti kaenla alla pigistatud ajalehe lahti lappas.

„Näe, kolmanda lehe peal juba!"

Gena kahmas ajalehe Tiidu käest, hea veel, et paberit puruks ei katkunud.

„Kus see minu nimi sees on? Aa, siin: „Täiskasvanud, kes peaksid oma tegevusega noortele eeskujuks olema, teevad teinekord hullemaid tempe kui lapsed ise. Näiteks kolm nädalat tagasi ronid Vepsi linnaosa elanik Gena S kohaliku raamatukogu ees õunapuu otsa ja kukkus sealt asfaldile, vigastades esihambaid..."  - näe, ühest jäingi ju ilma!"  näitas Gena sõrmega suus tühja kohta paljude seas.

„Näita siia!"

Silve hakkas kõvasti lehe otsast kinni.

„"Vaata, see hammas siin..." pööras Gena Silve poole, arvates, et too tahab tema vigastust veel kord üle vaadata.

„Mis mul su klahvidest, näita lehte!"

Silve hääl oli pahuravõitu, saanud lehe oma kätte, pistis ta nina artiklisse.

„.. kohaliku raamatukogu ees õunapuu otsa ja.."

„Nonii, nüüd on toimetusse minek!" Silve hääl oli juba enam kui pahur, selget nördimust oli see servani täis. Mehed ei olnud sellises tujus Silvet väga ammu näinud. Kui üldse. Silve oli kas rõõmus, ükskõikne, kuri, tige..aga nördinud, solvunud? Mitte kunagi.

Silve oli pika sammuga ees minema hakanud, meestel ei jäänud muud üle, kui talle järele plagada. Midagi oli tal plaanis, mis iganes see ka polnud – ilma ei tahtnud mehed toimuvast jääda.  Silve ideed neid elus hoidsidki. Kui oli vaja mitte millestki süüa teha, oli Silve see, kes poe tagant täiesti söödava kraaami suutis prügikastist välja sorteerida või kui talve pea kõige külmemal päeval neid bussist maanteel täiesti suvalises kohas maha tõsteti helistas just Silve politseisse ja kurtis, et kui neile kohe autot järgi ei saadeta on nad hommikuks teepeenral reas nagu külmunud kährikud. Ja tuli politsei neile järele, tuli! Kodu ukse ette viis!

Midagi oli ka praegu tulemas. Silve vehkis linnasüdame poole nagu vana maamõõtja. Meestel andis talle järele jõuda.

Äkki pööras Silve järsult ühte kõrvaltänavasse ja seal peaaegu esimese maja uksest mürtsti sisse.. Oleks seltskond pisut pikemaks veninud, jäänuks mehed tõsiselt jänni, Silve oleks lihtsalt nende jaoks haihtunud. Nüüd vähemalt oli näha, kuhu majja ta tormas.

Paar väledamat jooksusammu, kes kuidas jõudis ja olid ka Tiit, Gena ja Sulev suurt ust kangutamas. Veel enne kui mehed ise lipsas ukse vahelt sisse Reks, kes kogu tee kõigi sabas tilpnes.

„Mis see nüüd siis olgu, koer ka ühes võetud ja.. ajage vähemalt loom välja!"

Silve seisis, pihku pigistatud ajaleht lillekimbuna püsti valvuri luugikese ees, kes mehi ja keoera, eriti koera nähes aina enam ärevile läks.

„Ei lähe Reks kuhugi, ta on niikuinii puhtam kui teil mõni toimetaja elus kunagi olema saab. Ja need mehed on minuga. Nii, et kus SEE mees töötab?"  Silve vedas sõrmeküünega tollesama artikli, milles Gena kukkumisest juttu oli, autori nimele joone alla.

„Mis teil temast vaja on, ei hakka ma igaühte majja lubama..."

„Me võime jumala vabalt siin õhtuni istuda, homme võime ka tulla. Tahad näha? Lärmama ei hakka, lihtsalt istume ja oleme, mis sa arvad?"

Valvelauaproua näost oli näha, kuidas mõte te peas susises. Ta vaatas Silvet ja tema saatjaid, mehed olid üsna sügisese kartulivõtujärgse välimusega ja nagu kiuste hakkas ka Reks tagumise jalaga vehkides innukalt kõrvatagust sügama. Terve päev sellised fuajees? No ei...

„Teine korrus, kabinet kolm"  kõlas, nagu oleks ses lauses kordades enam s-tähti kui üksainus.

Silve noogutas napilt ja väärikalt peaga ja vehkis hoogsalt trepist üles nagu kuninganna, õukond sabas. Rekski lõpetas mõnusa kratsimise ja tippis teistele järele.

Trepil paistis kogu seltskond valvelauda pareminigi veel ära kui enne. Valvuriproua oleks tahtnud oiata. Lahti ta lastakse, kui keegi teada saab!

Kabinet kolm. Silve koputas viisakalt ja astus kabinetist ebamäärast häält kuuldes hoogsalt uksest sisse. Teised loomulikult ka,  ega Silve ei käskinud neid ju koridori peale jääda. Sisse, ikka sisse.

„Kas see on teie kirjutatud?"

Laua taga istuv nooremapoolne mees sai esimesest üllatusest üle ja vaatas, mida Silve osutas.

„Minu"

„Kas te ajakirjanduseetikast teate midagi?"

„No kulge.. mis mureks, ma pole ju siin inimese perekonnanime ega sünniaastat välja toonud, ei peaks mingit probleemi ..."

„Mis nimi, mis sünniaasta, faktid peavad õiged olema! Ja mida teete teie? Kirjutate kokku artikli, milles üks tähtsamaid fakte on täiesti vale!"

„Nüüd ma kül ei saa aru. Inimene kukkus – kas see?"

„Ei, see on õige"

"Sai viga?"

„Sai"

„Raamatukogu ees?"

„Raamatukogu ees"

„No mis seal siis valesti on, faktid on ju õiged?"

„Täiesti uskumatu, mismoodi teile küll selline amet on antud!" Silve hääl oli kuri mis kuri.

„"Kolm nädalat tagasi ronis Vepsi linaosa elanik Gena S kohaliku raamatukogu ees õunapuu otsa ja kukkus sealt asfaldile" -  seal on ju suur viga sees!"

„Ma ei saa enam üldse aru. Alles äsja tunnistasite, et kukkus, sai viga, oli raamatukogu ees ja nüüd, et ikka viga on sees. Millest te räägite?" Reporter ei suutnud enam väga rahulik olla.

Mehed Silve selja taga olid põnevil. Midagi oli siit koorumas, pinge muudkui kasvas...

„Mis ajast meie linna raamatukogu ees õunapuu kasvab?"

Artikli kirjutanud noormees ei osanud enam midagi öelda,  tegi teine natuke kala nägu pähe ja maigutas niisama tühjalt.

„Kilu nägu" sosistasid mehed isekeskis ja itsitasid justkui kooliplikad.

„Raamatukogu ees ei ole õunapuud! Seal kasvab kirss, õunapuu oleks Genat kenasti kandnud, kirss on selline hale roots, sealt sajab priskem kass ka alla! Ja teie kirjutate sellist jama kokku – õunapuu ja õunapuu, ptüi, ise ei tee puul ja puul vahetki! Vanasti pidi fakte ikka vähemalt natuke kontrollima ka, nüüd  kirjuta mida tahad! Alla on ajakirjandus käinud, puhta alla!"

Silve pööras pärast neid sõnu uhkelt ringi ja marssis kabinetist välja, jälle pidi Reks sügamise pooleli jätma ja mehed sibasid kui hanepojad Silvele järgi.

Gena jäi küll korraks veel uksele pidama, vaatas oma laua taga seisva üsna tühja näoga reporteri poole ja kiuksatas rõõmsameelselt: „Õunapuu otsast poleks ma kukkunud, kirss oli!" ja läinud oli ka tema.

Reporter maigutas veel natuke suud ja siis läks aeglaselt ukse juurde, vaatas koridori. Vasakule - tühi, paremale – tühi.

Aeglaselt pani ta ukse kinni.

Hääletaja

„Kui vana see auto sul on?  Logiseb nagu kukuks kohe laiali."

„Sõidab veel, ei lagune ta midagi laiali."

„No vaata, mis see siin lipendab?"

Hääletaja hakkas mõnevõrra tüütuks muutuma. Nüüd oli ta armatuuril oleva kleepsule küüned taha saanud ja sikutas seda innukalt.

„Ära katku."

„Ära katku!"

„ÄRA KATKU!"

Röögatuse peale hääletaja võpatas ja tõmbas käe armatuurlaualt kaugemale, servast tõmmatud kleepsuriba hõljus aegamisi põrandale.

„Mis see mootor sul niimoodi lõugab, miks sa nii kõrgetel pööretel peenestad?  Kiirust ju pole, oleks siiis, et kihutaks või midagi.."

Autojuht vajus aina enam küüru.  Minutist, mil ta hääletaja metsade vahelt peale võttis oli ta kaotanud vähemalt kümme sentimeetrit pikkust.

Mida lühemaks ta vajus, seda enam tõusis surve ta sees.

„Millal me Vissusse jõuame? Hehe, selle autoga ehk pärastlõunaks. Kui muidugi enne laiali ei lagune. Mis sa arvad, kas laguneb?"

„Ei."

„Kindel?"

„Jah"

„No ma ei tea..."

„Ole vait"

„Mis sa nii tõre oled? Ma siin üritan vestlust arendada, aga sina ainult mõmised vastu. Võiks ju hea meel olla, et keegi sind siin lõbustab"

„Ole vait"

Natuke aega oli kuulda ainult mootorimüra ja mõne möödasõitja või möödasõidetava jorramist.

„Kuule, ma jään magama?"

„Jää"

„aga kas sind ei sega, kui ma kõrval magan?"

„Ei"

„Ma tean, mõnele ei meeldi, pidi teda ennast ka uniseks tegema. Sind ei tee või?"

„Ei"

„Ma vist ikka ei jää, äkki jääd ikka uniseks ja siis on jama majas. Tahad, ma räägin.."

„Ei. Ole vait"

Hääletaja kehitas õlgu.

„Ise tead. Ma ikka muidu räägin autojuhtidele, kui hääletan, seda lugu..."

„Ole vait ometigi!"

„...kuidas ma ükskord talvel tahtsin koju hääletada, aga autosid ei tulnud. Pruudi juurest koju, noh. Kolmteist kilti kaapisin jala, vandusin, et elu sees enam nii kaugelt pruuti ei..."

„OLE VAIT!"

„Lollakas, mida sa ehmatad mind. Oleks võinud rahulikumalt öelda.."

„Ütlesin ju"

„Kus sa siis ütlesid. Aga tookord, jah, lubasin ma endale, et enam nii kaugelt pruuti ei otsi, käivad kodule lähemad plikad küll ja siis ma..."

Hea, et mõlemal turvavöö peal oli, autojuht pidurdas nagu oleks sein vastu tõusnud. Hääletaja tundis kuidas rihm puusakonte saagis ja kaela lähedal libises.

„Mis sul hakkas, mõni loom oli tee peal või? Mina ei näinud, äki lihtsalt tundus? Hea, et sa metsa ei pööranud, oleks ilgem litakas olnud, pärast seleta mentidega nagu oleksid üle lasteaia sõitnud"

Autojuht oli äkki hulga pikemaks sirgunud, ta pööras pikkamööda hääletaja poole ja lausus rahu täis häälega: „Mine palun korraks autost välja."

„Miks?"

„Mine autost välja, palun"

„Kui just..."

„Mine"

Hääletaja ilmes oli kõhklust, kuid mis teha, autojuhi hääletoon ei võimaldanud keelduda. Aeglaselt, voolamisi nihkus ta uksest, õigemini uksepraost välja. Auto oli peatunud kraavipervel, hääletaja kaotas sekundiks tasakaalu ja et mitte kukkuda, astus kiiresti pika taguspidisammu.

Hea, et ta seda tegi, autojuhi visatud seljakott ei tabanud niimoodi kõhtu vaid lendas rinna kõrguselt hääletaja käte vahele.

Uks paugatas äkilisest kirendusest kinni, hääletaja seisis nõutult tepeenral, kott ikka veel kramplikult rinna peal käte vahel.

„Mis tal nüüd hakkas... just oleksin hea anekdoodi rääkinud..."

Praegu

Kuu hõbenõel on sulgenud mu huuled
Ka mõte sõnast tundub väga valus
Ah, polegi neid vaja. Mõtteid kuulen
Kuid neidki üsna vaevaliselt talun

Kuu oskaks öelda, miks. Kuid ma ei küsi
Täisteadmatus on mõnikord kui palsam
Sest siis ma ei tea, millal salvab käsi
Saab tühi hetk nii olla kõigest armsam

Kuu loojub kunagi ja huuled valla
Ta laseb oma kidalisest kütkest
Seejärel sajab jälle sõnu. Kallab
                                              kallab
                                              kallab
                                              kallab
                                              kallab


Mõttetult.
Nagu näoli liivas.

Tulevikuvisioon

Tuppa tuleb pikka seelikusse ja karskelt käsivarsi katvate käistega pluusi rõivastatud ülikõrge moraaliga relvastatud naisterahvas.
Kontroll Pereväärtuste Päästmise Komiteest.
Perekond on tabatud ootamatult.

"Ahhaa!"
Esimene ohver on pesamuna, kes televiisori ees Muumitrolle vaatab.
"Keelatud autor! Puhas propaganda, kuritegu, alaealise lapse väärale teele kallutamine! "
Tige linnuke Musta Märkmiku lehel sai kurjakuulutavad tiivad.
Pere teismeline poeg proovib padja alla peita raamatut, kuid hilineb.
"Mida sa loed? "Surm Veneetsias", see vale orientatsiooniga inimese, haige kirjaniku kirjutatud, kas sa ei tea? Kustkohast sa sellise rämpsu üldse üles korjasid?"
Hääletoon tõusis hoogsalt.

Isa poetas ükshaaval cd-sid kapi taha. Juba oli seal Queen ja Tšaikovski, Cliburn ja Holiday, aga Lou Reedi Lulu jäi kohe kontrollile silma... Must Märkmik, irooniline muie, uus linnuke veel lennukamate tiibadega.
Selle pere lapsed vajasid päästmist, ka kõige viimased kahtlused hajusid perepea teo valguses...no vähemalt oli peremudel traditsiooniline. Niisis, ema. Kus on ema?

Ema.. ema oli juba ammu magamistoa akna kaudu linadest tehtud köie abil põgenenud. Yves Saint-Laurent'i lõhna ei saanud ju kuidagi peita ja ta jakk oli reeturlikult Chanel-lõikega..


***

Seekordsed valimised saavad labased olema.

•°•°•

Kustutasin eelmise virina ära, kuidagi palju on seda kurtmist viimasel ajal siia saanud.
Ma ei ole umbluu- ega mingit muud usku, aga viimasel ajal kordub üks omapärane unenäomotiiv: rohelisest lõngast juustega traadist kondikavaga nukk, punastest kampsuninööpidest silmad peas ja suu unustatud tikkimata.  Vaikiv vaatleja.
Ma tean, et kunagi ta ütleb midagi, nägu lõheneb ja tekib suu, mis ütleb midagi, mis kõik oma kohale paneb.
Kindlasti ei kuule ma seda, sest sel hetkel ma ei maga....

Huvitav, ma isegi tunnen sõrmedes selle nuku lõnga karedust. Miks küll ta juuksed on karedamad kui ta ihu? Käed ja jalad on udejad ja kiisukarvased...

Proovin nüüd kauem vait olla.
Kuni suu näkku rebeneb.

Nõid

„Miks - teile - kuidagi – kohale – ei – jõua, et – ma – elan – siin – põhjusega!“
Iga sõnavahet rõhutas aknast Tiidriku pihta visatud ese. Jõuga visatud! Erakordselt täpse käega pealekauba.
Vanamoor pistis pea onni aknast välja.
„Anna see konn siia!“
„Mis konn?“
„Juustest, sinu juustest, külatola!“
Tiidrik kobas käega, mingi külm ja märg tomp oli seal tõesti. No kus sa siis aru saad, aknast oli juba enne lennanud mida kõike ainult meelde tuli.
„Ma annan konna, sa ära enam asju loobi, teeme nii?“ hiilis Tiidrik külg ees kahurisuuna kasutusel olnud aknale lähemale.
„Ei saa lubada. Anna siia!“ vanamoori mätsutav suu oli hammastest tühi nagu titel.
„Ega ma ka siis....“
„Anna – konn –  kohe – siia!“
Lüpsipink, lusikas ja kaloss. Säärekont, kulm ja laup.
„No võta, nõiamoor, säh, võta oma konn!“
Pihu peal välja sirutatud konna võttis vanamoor üllatavalt õrnalt oma kätte, podisedes omaette midagi, mida võinuks hea fantaasia korral konna ees vabandamiseks pidada ja pööras siis tuppa, küllap looma lohutama.
Tiidrik toetas selja vastu onni mustunud palke, väsimus ja valusaks kolgitud ihu kippus jalgu alt võtma. Peaaegu kuu aega oli ta kõrves ekselnud, märke otsinud ja lootnud, et kui ta leiab vaaremade poolt sosinal kirjeldatud musta onni siniste kuuskede alt, punase kanarbikuvälja kõrvalt saavad kõik ta mured lahendatud. Nõid annab talle nõu, kas hakata isa moodi sepaks või unustada ääs ja hakata põllumeheks. Poisikesena palkide vahele jäänud vasak käsi oli nõrk, ei oleks temast head seppa tulnud, ega tõtt-öelda põllumehenagi laseks käsi täie jõuga rabada.
Teekond oli raske, kord leotas vihm ja krõbistas öine külm, kord lõõmas päike ja puresid kiilid. Kõigest hoolimata oli Tiidrikul esimest korda peale lapsepõlve aega vaadata ringi muu mõttega, kui uut tegemata tööd otsides. Pilk seisis pikemalt imelikul säraval sitikal, lille kargel saledusel ja isegi purev kiil oli imeline oma toimimises. Nüüdki, selg vastu tõrvalõhnalist puud uitas silm üle onni kõrval laiuva raba. Veesilmad kui klaasrahad sambla keerulises mustris....
„Noh, mis passid veel? Hakka astuma, sa pole teretulnud!“
Tiidrik suisa võpatas. Vanamoor, ise pisike kui koldeesine järi seisis sõjakalt otse ta nina ees.
„Ei no mis te, külarahvas, tõesti ei mõista, et kui ma nii kaugele elama sättisin, siis selleks, et te mul siin aina külas käia vihuksite? Alles viiskümmend üheksa aastat tagasi käis üks tohman, vaevalt sain maha rahuneda ja nüüd nügid sina siin mul seina viltu!“
Oli tunda, et nõid läheb jälle sõjakaks.
Tiidrik tõstis käed rahustavalt ette, pihupesad nõia poole. Võib olla oli liigutuses ka pisut enesekaitset, säärekont näiteks tuletas end liigutades päris valusasti meelde.
„Jaa, lähen, kohe lähen...ütle mulle ainult enne...“
„Midagi ma sulle ei ütle!“ nõia hääl oli juba üpris kile „tulete siia, pead vastuseid täis, nii mudalaisad, et ise midagi üles otsida ei viitsi!“
Juba esimese röögatuse peale oli Tiidrik metsa poole lippama hakanud. Ega see jalg nii paju tegelikult ei valutanud ka, kui nüüd hoolega järele mõelda. Korraks ta jäi küll seisma, et pöördudes viimast korda üritada: „aga...“, kuid nähes nõida haoriidast kobedamat puutükki valimas loobus ja pages edasi.
Kodutee oli pikk, tundus seda pikem, et kui minnes oli Tiidriku pea lootusrikkaid mõtteid täis, siis tulles ei olnud enam millelegi loota.
Kui, siis ainult iseendale. „Tulete siia, pead vastuseid täis!“ oli nõid kriisanud. Midagi selles ju oli.
Koduteed oli sammutud juba mitu nädalat, esialgne meeleheide oli asendunud sooviga kiiresti koju jõuda, kogu rännakut alustades pead täitnud küsimused jäid ükshaaval ööbimiskohtade peaalusesse samblasse maha.
Lihtsalt vastust veel ei olnud. Küll ta tuleb.
Juba paistis koduküla, kodutare katus, aiavärav, värav kolksatas selja taga kinni, õde ilmus tare uksele ja jooksis Tiidriku kaenlasse. „Ma kartsin, et jäidki metsa!“ – „Kus ma nüüd, näe, kodus!“
Õe suurrätt libises ühe õla pealt maha, tüdruk tõmbas selle jälle üles ja surus sirge nõelaga räti rinnal kokku. Tiidrik ei olnud kunagi vaadanud, kuidas naised oma rätte ja käiseid kinnitasid.
 „Anna see nõel korraks siia“
„Mis sa tast...tavaline vaskork..“ õde pani kinnituse venna peo peale, ise rätti käega hoides, ilm oli vilu. „Meil külas pea kõigil sellised, ajavad asja ära ja...“
Tiidrek oli oma vastuse leidnud.
Ei läinud kolme aastatki, kui ta oli üle mitme kihelkonna nõutuim ehete sepistaja. Nõrk kurakäsi nii peene töö puhul ei seganud ja polnud kedagi teist, kes paremini oleks vorminud lilleprosse, kiilidega nõelu, sitikakujulisi ummiskinganööpe....
Ühe konnakujulise prossi tegi ta ka, ainult ühe. Seda kasutas ta ise suvistepühade aegu kaelaräti kinnituseks.

Simulandi päevaraamat

Ei tasu valetada, iseendale veel kõige vähem.
Viimane halapostitus, milles ma kurtsin pingeid ja ängi, mis lõpuks hästi mõjuva massaaži järel lõdvestumise asemel tekitas hoopis kiusatuse mudija mõrvata oleks normaalse inimese mõtlema pannud.
Mitte mind, oh ei, jutt käib ikka normaalsetest inimestest.
Ilmselt olin ma juba siis haige. Üldiselt on mu meelest haige nii tobe olla, et ma ei kraadi ennast, kui pea valutab, siis topin topin tablette põske ja lihtsalt vegeteerin.
Üks nädal vedelemist. No ju ma ikka väsinud olen, et peale tööd kohe ropp väsimus jalad alt võtab.
Teine nädal. Lamatistega ma ükskord lõpetan, aga mis teha, väsimus. Palju tööd, pikad päevad, pole ses vedelemismaratonis midagi imelikku.
Kolmas nädal.
Eks ma ennegi vaatasin mööda valutavatest randmetest ja pahkluudest, peavalu vastu aitas endiselt tablett (apteekide kuldklient), aga kui pea enam ei valutanud, vaid kumises, siis läks asi kahtlaseks.
Koukisin oma apastraadid välja ja vererõhk oligi kosmoses, pulss samuti ning udu oli olla.
EMO-s sain noomida, et ikka iga päev peab vererõhku alla taguma, pulsiga mingu perearsti juurde ja üldse on kõik haigused inimese peas kinni. Põhimõtteliselt olen sellega nõus, simulandi tunne tuli peale ja piinlik oli. Paberil oli kirjas, et palavikku pole, kehatemperatuur 36,3 ....see oli natuke kahtlane, ma olen eluaeg olnud pisut kuumem tükk, aga simulant ei tohiks toriseda.
Sõitsin koju. Vääääga ettevaatlikult, sest rõhk, mu nunnuke, oli allapoole saadud vaid umbes paarkümmend pügalat ning normaalne ei olnud see kaugeltki mitte.
Kodus otsisin kraadiklaasi välja. 39,5.
Teate, nii kuum ma ka tavaliselt pole.

Mul on kõrini haige olemisest.
Samas meenus üks veider analoogia: nii palju, kui ma oma elus olen leskesid näinud, on nende tervis umbes poolteist aastat peale üksijäämist olnud nagu kolme jalaga puuhobune, rohkem kummuli kui püsti.
Ehk läheb üle. Mitte, et ma skalpi sügades istuksin ja ootaksin, millal üle läheb.
Arstitädi las aitab. Kui viitsib...