Karjäär

Esikust kostis algul kolinat, siis summutatud mõminat, mida võinuks isegi vandumiseks pidada, kui poiss poleks kindlalt teadnud, et hambahaldjad ei vannu. 

"Kes tuli?"

Te teadis küll, kes tuli, ikkagi oli kuidagi kindlam valjusti üle küsida.

Esikus sahisesid riided  ja väsinud lohisevad sammud lähenesid. Suures kohevas taftkleidis kuju ilmus poisi toa uksele.

"Mina olen, kes see teine" madal väsinud hääl kõlas tõredalt. "Täna läks jälle pikalt, need tänapäeva lapsed ei jää ega jää magama, muudkui istuvad oma telefonides nagu rotid, koonud helendamas... Aita mul lukk lahti teha, ole hea poiss!"

Lähemalt vaadates ei olnud kleit üldse nii ilus kui eemalt, napi tule valguses. Alumine äär oli asfaldil lohisemisest hall, selja taga paistsid kitsastest akendest jäänud tolmutriibud ja rinnaesisel tundus olevat lausa kuivanud vere tilku.

"Veri?"

"Üks tatikas tahtis raha küll, aga hammast ei raatsinud ära enda. Läks vähe tuliseks..."

"Ema küll ei kakelnud kunagi."

Õhus oli äkki pinget

"Ema ja ema....mida sina ka tead. Emal olid teised oskused, tema suutis inimesi oma jutuga uimaseks ajada. Taaditudid olid valmis talle ainult jutu eest suutäie valehambaid annetama, nii enda omad kui terve vanadekodu omad takkaotsa. Mina ei ole ema, teenin nagu oskan!"

Poisi silmad läikisid reetlikult.

"Ära hakka jälle...no anna andeks, kallis poeg, ma olen lihtsalt väsinud. Su ema on hea, see, et ta Jõulumaale päkapiku juurde kolis on minu viga, ära nüüd...meil hakkab veel hästi minema, usu mind!"

Kallistus. Sellest oli ikka abi.

"Mine voodisse, ma tulen räägin sulle kohe unejuttu!"

Kleidi vannituppa sisse tirimine oli päris korraliku jõudu nõudev tegevus.

Mees vaatas end peeglist.

Hambahaldjas või asi. Habemetüügas ja värvitud ripsmed jätsid mulje, nagu oleks pea kahest erinevast poolest kokku pandud.

Näd, pagan, jälle on üks kõrvarõngas kadunud. Kui nii edasi läheb, tuleb hakata eri paaridest ripatseid kandma.

Ohates libistas mees kleidi maha. Parukas lendas käterätinagisse, küll kannatab veel homme kanda. Täna vedas, keegi ei oksendanudki talle juustesse.

Kleidi pesumasinasse toppimine nõudis kogu jõudu, lõpuks sai ka viimane käiseots luugi vahelt sisse. 

Peab ikka suurema masina saama....tööriided tahtsid iga päev pesta.

Mees seisis duši all, pea vastu seina, silmad kinni. Vesi oli peaaegu väljskannatamatult kuum. Ükskõik. Las keedab töömustuse maha.

Naine, poisi ema, tuli meelde. Milline imeline hambahaldjas ta oli....

Oli.

Nüüd, räägitakse, kasvatab päkapiku naisena habet ja pakib kinke.

"Niimoodi jättis meid hätta."

Mees ei saanud sellest mõttest vist enam kunagi lahti, vähemalt tunne oli selline. Ta oli kunagi ju ise täiesti tasemel ahjualune, kahjuks kuivasid tööotsad iga aastaga hullemini ja hullemini kokku. Inimesed tegid kodudes aina vähem süüa, restoranide kokad olid loomult umbusklikud ja ei andnud ahju alt ilmunud ebasanitaarse välimusega võõrale päevapraadi degusteerida. Vahel harva näkkas... 

Selle tööga enam peret korralikult ära ei elatanud. Ni pidigi mees mahajäetuna ise naise ameti üle võtma.

Teda häiris siiani, et eemalt vaadates lihtne töö - muudkui käi mööda maju ja vaheta äratulnud piimahambaid müntide vastu - nii kontimurdvaks osutus. Ei ole võimalik, naiste töö ju...!

Mees kuivatas end ja vaatas uuesti peeglisse. Noh, niimoodi pole vigagi. Mehine mees, ikka tõsiselt isase välimusega täkk. Pisike õllekõht..olgu, pole vaja nii alla vaadata. Kleit läheb ju veel selga.

Poiss ei olnud veel magama jäänud, silmad särasid kui nööbid tekiääre kohal. 

"Juttu!"

Olgu siis, lubatud ju sai.

"Mis juttu ma loen?"

"Vampiiridest....ei, zombidest!"

Iga kord sama.

"Ükskord elas üks zombi..."

"Ei elanud, zombid on surnud! Räägi õigesti!"

Äh.

"Ükskord oli üks surnud zombi...kuule, kui sa suureks saad, kelleks sa saada tahad?" Isa oli ka ise pähe turgatanud ootamatust küsimusest üllatunud.

"Eee... Ei tea..."

"Olgu. See zombi oli maailmas üsna üksi, kõik ta sõbrad olid juba surnud ja need, kes elasid, ei olnud ta sõbrad.."

"Ahjualuseks tahan saada. Siis saab hessis purkse nii, et ...!"

Ootamatu uhkus täitis isa rinda. Tema poeg ikkagi!

Tühja sest hambahaldjaks käimisest, see on lihtsalt töö. Poeg...poeg toob sära silma ja rõõmu hinge....

"Kord kohtas zombi ühte elavat inimest ja ta tundis, et vajab natuke ajusid luristamiseks."

Tundus, nagu oleks isa rind pisut rohkem kummis kui ennist vannitoas. Ja oma kõhulihaseid tõmbas ta pingule nii palju kui just õnnestus...

*#*#*

Inimesed peavad öösel magama, mitte netist maailma kõige jaburamaid teooriaid otsima ja end nende arvelt lõbustama.
Ah, ikka parem kui lakke jõllitada ja ise samasuguseid välja mõelda.
Nüüdseks olen juba kolm tundi end harinud lapikmaalaste ja õõnsa maakera usku inimeste teadmisküllase tarkuse valguses.
Millegipärast ei hakka külge. See on see kooliharidustefloniga kaetud inimese häda, kurb küll.
Aga üks idee tuli küll, äriidee (öösiti, kahest viieni, olen ma eriliselt arenenud ärivaistuga teadusmogul).
Meil ajab üks konverentsikeskus teist taga, kui aus olla, siis kohati polegi neil keskustel omavahel muud teha kui matsu mängida. Korraldaks õige õõnesmaalaste ja lamemaalaste ühise teaduskonverentsi? (Andku Newton mulle andeks sõna "teadus" kasutamine sellises kontekstis!)
Konverentsi kulud võiksime ise kanda, aga ülekande- ja salvestusõigused jäävad siia. Usun, et absoluutne hitt oleks näiteks "Teise konverentsipäeva ennelõunane debatt põhjapoolusel asuva Maasisesesse maailma avaneva sissepääsu sobitamisest lapiku Maaga, kommenteerimas Juur ja Kivirähk"

(Näe, tund aega saab veel magada, jee!)

Maskeraad

Emamaskides oleme emad
Olles armsamad - maskid on teised
Olen ilus. Need maskid on kenad
Olen rikas...vot see mask on veider

Kõik on hästi, saan hakkama uhkelt!
Enam võltsimaks minna ei anna
Vajan abi - mask mõningail puhkeil
Üle poriste ojade kannab

Aga ükskord, kui oled sa ise
Ilma maskita, täiesti paljas
Tuleb võõras, käes relv üsna haljas

Randmeliigutus, lihtsalt üks vise
"Rebi eest see võlts mask, vana madu!"
Peidad näo. Oled jäädavalt kadund

Kuidas ma tõrvikurongkäiku korraldasin (ja kättemaksu osa)

Mind aeti praegu köögist ära ja seega ei jää muud üle kui kaebama hakata.
Alustuseks ei kaeba, vaid kiitlen: esimene palavikuta ööpäev on õnnelikult üle elatud. (Ptüi-ptüi-ptüi!) Kehaline jõudlus on tasemel, mille puhul kevadised aiatööd lõpetan praeguses tempos jätkates juba pärtlipäevaks. Värske saak seega enne jõulu käes nagu naksti.

Nüüd siis kaebamise ja kaeblemise osa.
Praegu on külas kaks pojatütart isaga, küllatuleku kindel eeltingimus oli, et mingit vanaematamist ei toimu, lapsed minu otsa hüppama ei tule ja musitama ei ole lubatud hakata.
See osa kokkuleppest kehtib kenasti.
Aa, see kaebamise-osa.
Ma ei ole oma elus veel orgi otsas küpsetatud vahukomme söönud. Eilseni, tähendab, ei olnud. Eile kutsusid preilid mind oma kohustusliku õhtuse lõkkekribu juurde ja pakkusid seda võimalust. Ajasin oma kommi teibasse ja jäin neidudega mingit tähtsat juttu ajama. Jutt ei olnud üldse naljakas, kuid piigadel tundus aina lõbusam hakkavat. Lõpuks ei pidanud noorema närv närv vastu ja te viskas mokaotsast, et "nama, su komm põleb!"
Ja kuidas veel põles! Suure sinise leegiga, lehvitamine tule kustutamiseks ajas poja homeeriliselt naerma ja soovitama mul järgmise tõrvikurongkäiguga ühineda.  See, et lehvitamise ajal vahukommiplötsakad igale poole lauali kippusid lendama olevat eriti pheeeen.

Täna hommikul koitis kättemaksutund.
Poeg keedab hommikuti tütardele putru, tavaiselt mingitest helvestest. Ootamatult on viimase aja hitiks osutunud mannapuder, mille keetmine on tema jaoks pisut keeruline. Algul on piima parajalt. Siis tundub, et mannat on vähe. Seejärel ilmneb, et vähe on hoopis piima. Kohe näib, et piima sai palju, mannat on vaja juurde. Ikkagi on piima vähe - selleks hetkeks jaotub puder juba päris mitmesse potti - ja tont seda manna kogustki teab...
Lõpuks on terve köök mannaputru täis ja mina tuletan "täiesti muuseas" meelde, et Maša ja karu analoogne stseen on fimitud kusagil mujal, mitte minu köögis.
Siis mind köögist ära aetigi.
Hm, miks ometi...?

Jutuajamine

"Tere vanaisa!"
Näh, Nigul juba kodus.
"Hallo! How are you?"
Sõber kaasas ja...jälle mingi väljamaa poiss...
"Mis ta küsis, Nigul?"
Toonist oli ju mõista, et küsis miskit.
"Küsis, et kuidas sul läheb. He's ok, Bryan. Taat, ma käin duši alt läbi, me läheme täna kambaga Riiga, laupäevaks olen kodus! Wait a bit, it take just few minutes! Be here with grandpa until i..."
"Ok. What's your grandpa's name?"
"Rein. Vanaisa, tema nimi on Bryan, ta ei hammusta, ma tulen kohe tagasi."
Nigul kadus tahapoole, tubade uksed plaksusid, kapiuksed kiunatasid ja nii nad siis istusid teine teises tugitoolis üksteist piieldes.
"Ah, et sinu nimu on Praian? Mina olen Rein. Nigul-poisi vanaisa olen."
Noormees noogutas taadi jutule kaasa. Noogutamine tundus kuidagi õige olevat. Taat oli kõhna, soonine lausa, Bryan tundis ületamatut kihku teda joonistada. Miks mitte...kotis olid nii pliiatsid kui skitsivihik.
"Can i..?" näitas ta vihikut taadile.
"Ah kohe üles tahad kirjutada? Ei mul pole selle vastu midagi," noogutas taat nõusolevalt.
Bryan sattis ploki põlvedele, ja võttis pliiatsi sõrmede vahele. Esimene joon andis end pisut oodata.
"No millest ma sulle siis räägin õige? Tahad, räägin, kuidas ma Nigula vanaemaga tuttavaks sain? Või oot, äkki räägin, kuidas me kooperatiivkorterit ehitasime? Ah, need on sihukesed lood, et küllap oled samasuguseid oma vanemate käest kuulnud.
Las ma räägin parem ühe kalamehejutu, see on huvitav. Ära sa teiste meeste jutte usu, need muud ei tee kui valetavad, mina räägin seda lugu juba kolmkümmend aastat ja ikka ühtemoodi, mind võid uskuda!"
Bryani käsi pliiatsiga hakkas juba hoogu sisse saama, paar esimest lehte keeras ta kiiresti edasi, umbes kolmanda juures tundis, et jah, see on õige.
"Mul oli tollal mosse ja kummipaat, need olid suured asjad. Kui aga isu tuli, nii sai kohe järve äärde sõidetud. Isu tuli päris tihti. Kodus olid kaks pisikest poissi, naine oli neist nii vsinud, et oli ilmast ilma oma jorinatega mul turjas kinni...mis mul muud üle jäi, mehel peab oma rahulik paik olema. Garaaži kippus naine juba järele, seal enam olla ei saanud. Mõistad?"
Bryan tajus pisikest ootuspausi Reinu jutus ja noogutas. Lihtsalt igaks juhuks. Paistis, et läks täppi, jutt läks edasi. Rein. Milline veider nimi üldse. Kas paneb mehele nimeks vihm? Aga miks ka mitte?
Noormees vastas taadi jutuelevil nägu ja oma krokiid. Tõepoolest hea modell!
Lehe pööramise krabin oli ainus, mis taadi jutustamist segas. No tegelikult ei seganud, ilmestas pigem.
Taat vastas oma jutupartnerit. Nii tore poiss, kuulab korralikult ja kirjutab üles. Nigul, näe, ei viitsi enam ammu kuulata, nii kui aga alustan, nii hakkab itsitama ja mu lauseid lõpetama. Endal kõik valesti meeles, võta või seesama kalalkäigujutt. Oot, kuhu ma selle jutuga nüüd jäingi...
"....ja kui ma lõpuks - aga see kestis neli tundi, sest see hiiglane vedas poole ajast mind järve tagasi - paadinina kaldale lohistasin, olime mõlemad ikka ropult väsinud. Mina puhkasin röötsakil paadi najal ja tema ei tõmmelnud ka sugugi.
Ma sain ennast enne kokku võetud. Panin paksu kinda kätte, kerisin tamiili ümber kämbla hakkasin kiskuma. Tuli! Vahepal rapsis jälle, aga tuli!
Ja tead, kui ma neud lõugu sealt paadi kõrvalt kalda poole nihkumas nägin, siis oli ikka õudne küll. Pea oli vist mõla pikkune, keha paadist pikem ja mul oli kahemeetrine paat, saad, poiss, aru, kahemeetrine! Haug oli paadist pikem, haugi kere üksi oli paadist pikem! Ma ei jaksanud seda vaala kaldalegi vedada, ega ta alla kuuekümne kilo kaaluda saanud ja ma olin päris väsinud juba.
Mõtlesin siis, et tiriks tiriks mossega.
Nii kaugele lohistasin liiva peale, kui jaksu oli ja siis lidusin auto järele.."
Bryan vaatas rahulolevalt viimseid skitse. Papi oli vahepeal hästi elavaks muutunud, käed muudkui imiteerisid mingeid tegevusi, lõpuks meenutas rütm suisa loitsu ja silmis oli säde nagu kolmekümneaastasel. Selliseid pilte saab ainult pärismaalaste juures kätte, linnainimesed on kuidagi kustunud ja maskidega.
Poiss keeras uue lehe ette.
"...ah kirjutad veel? Kirjuta, kirjuta."
Taadi pilku ilmus äsjase elevuse asemele midagi uut. Tuhm helk vanast murest.
"Mossega kalda ääres, siis. Ega ma munenud, kiiresti tegin. Haug oli vahepeal ka kiire olnud.
Läinud oli mu Leviaatan. Pool randa oli tema püherdamisjälge täis ja kummipaadi küljest oli suur tükk väljas.
Ja mitte kuradi keegi ei usu. Mitte keegi!
Kas sina usud?"
Voh, see pilt sai parim, mis iganes Reinule praegu ka ei meenunud, aga nägu muutus tal kuidagi tohutu kurvaks ja silmis olnud säde kustus peaaegu pisaraläikes..
Oot, toonis oli nagu küsimus?
Bryan noogutas igaks juhuks tõsiselt Reinu jutule kaasa.
"Näed, sina saad aru, sulle oli kohe hea rääkida...."
Kappide uksed kiunatasid, tubade omad plaksusid.
"Ega sul igav polnud, taat? Miks nii tõsine nögu?"
Nigulast õhkas roosat küürimislõhna. Pf, vanasti sai pesuseebiga...
"Ei ole häda midagi, see Praian on väga tore poiss, ka siin rääkisin talle vanast ajast ja tema muudkui kirjutas kõik üles. Mitte nagu sina, ei kuula kunagi..."
Nigul napsas Bryani käest ploki. Vaatas üht pilti, teist...
"Kalast rääkisid jälle, jah?" Neid näoilmeid ei saanud millegi muuga segi ajada. Ära sa märgi, Bryan tabab põhilise pildile ju hilgavalt!
"Kalast muidugi, ise loed ju, et kalast! Millal sina ükskord selle jutu ära kuulad...."
"Vanaisa, ära hakka, ma olen kuulanud küll, kui ma väike olin, oli kala meetripikkune, praeguseks on juba kolm?"
"Ah...!" Vanaisa hääles kõlas tüdimus. "Nagu seinaga räägi...."
"Kuule, mida me siin toriseme, taat, las nüüd olla. Me siis läheme? Paari päeva pärast olen tagasi. Ole kõva!"
Läinud nad olidki.
Reinule meeldisid Nigula sõbrad. Posid olid suuremalt jaolt head kuulajad ja tüdrukud olid jälle viimseni kenad vaadata. Isegi prillidega. Parem oligi igaks juhuks prillidega vaadata, ilma nendeta ei saanud teinekord aru, kumb seal teispool lauda on parasjagu....

Leidsin endale ideaalse ameti

Kohe panen kuulutuse lehte ja läheb hulluks kütmiseks.
"Välja üürida väga hoolas haudejaam"
No ei saa terveks, oma viga, mis teha. Ei oleks tohtinud nii kiiresti tööle ronida, nüüd on jälle radiaator keres talvisele kütterežiimile lülitatud.
Praegu olen esimest korda kuue aasta sees haiguslehel, esimese ringi gripiga olin liiga logu, et arstile isegi helistada (tööandja on mul kohati väga mõistev), tasapisi hakkan ära harjuma.
Aa, see haudejaama - jutt...ma olen laiseldes erakordselt staatiline inimene, raudselt saaksin munadest tibud ära idandatud. Võtaks õige hanemunad, nii tore oleks jälle tööle minnes enda sabas piiksuvat paraadi näidata.

Mõrtsuk

Puu. Tuli. Maha. Saagida.

Ühel korral oli ta juba digimuutunud kolmeharulisest tammest kaheharuliseks tammeks,  kolmandik puust kukkus otse elumaja poole. Osaliselt lausa katusele, hoolimata sellest, et  katust riivasid vaid ladvaoksad oli hämmastav, kui palju kahju needki teha jõudsid.
Nüüd laienes välgu löödud lõhe kahe allesjäänud haru vahel iga kuuga, juba ammu ei parkinud ma autot tuulise ilmaga õue, vaid põllule ja ei saa salata - mure oli suur, ükskõik kumb neist harudest langenud oleks, jäänuks me igal juhul elektrita. Boonusena oleks kaasnenud laudakatuse hävimine.
Lehteminekuaegset purjede heiskamist poleks tamm enam üle elanud.

Inimene on tõesti vastik olend. Puu oli igal juhul vanem kui ükski hoonetest, vanem kui see talukoht üldse. Rääkimata elektriliinist, mille vedamisest just seda triipu pidi pole möödas paarikümmet aastatki. Aga näe - mitte mina ei ole vallutanud puu eluruumi, vaid hoopis tamm on minul ees.

Olgu, olen paha.

Elektrileviga suhtles poeg, natuke pidi neid veenma, et selle puu tarvis arboristi tellimine kuulub nende vastutusalasse. Ametnikelt tuli lausa pakkumine, et miks me ise puud langetada ei taha. Ma saaks küsimusest aru, kui ametnik ei oleks puud näinud, kuid ettepanek tuli praktiliselt parajasti tollesama tamme tamme all tatsavalt inimeselt....naljatilk.
Eile tegin viimased pildid vanamehest. Pea kogu saagimise aja olin toas, iga kord, kui tõstuki kõrguselt järjekordne paarimeetrine palgijämedune oks langes, värises maja tuntavalt. Juba alguses tegid mehed ise juttu, et äkki jätaks tüveosa püsti, see on allpol liine ja langetamisega tuleksime ka ise toime. Jäigi nii. Laip seisab, kiigeoks õieli küljele sirutatud.
Näis, kaua me seda talume.

Õu on tammepalki täis.
Otsin kohta, kus sellest tehtaks pisut enamat kui halge.
Kuidas küsida... "Teate, mul on siin üks tammelaip, tahate äkki hambatikke nikerdada?"

***

Totaalne teemapööre, hädavajalik hädaldamise hetk:
Esimest korda elus kandsin retuuse. Pool päeva. Pika tuunikaga (et te ei arvaks siin igasuguseid asju...)
Kordamisele see ei tule, ebamugavuselt on see rõivatükk igal juhul esimesel kohal. Seni oli esikoht torumütsi käes.

Toidust. Põhiliselt

Päeva nali on imelihtne
Tuleb lihtsalt osta söökla ja
pakkuda seal päevast päeva päevasupina
eilset seljankat,
mis on keedetud üleeile sekserile kuivama jäänud
singist
vorstist
praest
ja paarist pissivabaks leotatud neerust.
Laupäevane hapukapsasupp kõlbab hädaga pooleks samuti.
Päevasupiks.
Ainult, et päeva naljast saab siis päeva muhelus muhelus pikituna puuksunaljadega.
Kingitud nalja suhu ei vaadata.
Heitke parem meelt ja olge meeletud.
Kandke keelt ja tehke keelt tarrendis, ärge herneid unustage.
Heitke nalja, aga enne vaadake, et naljal oleks pehme maandumiskoht.
Aega pole mõtet surnuks lüüa, KARS §114, teate küll...

Mis kõige tähtsam: ärge püüdkegi mõista teisi inimesi. 
Selleks on elu liiga lühike.

Pime aeg

Koitu veel pole kuid seeme on mullas
Öö korjab seelikuid, peljates valgust
Aeg tundeil minna ja aeg mõtteil tulla
Seisatan akna ees vaadates algust

Iga kord hommikul sünnib uus ime
Õhtul ma loodan ta peale nii visalt
Mõtted, need tumedad, teavad, kui pime
On minu sees kui läind päevalind pesalt

Kui tuleb käsi mu õlale raskelt...
Teisele joonistab hingeõhk lause
Lause kui löögitäis heledat vaske

Mõlemad võtame hingates pause
Silmapiir vajub ja lõõmavat kaske
Päike on loomas. Ja öö on nii kaugel

Elus vist

Miraakel-miraakel! Ma olen nädalaga kaotanud kuus kilo eluskaalust! Peaaegu 13 pätsi Leiburi mitmevilja röstisaia..saialaadset toodet?  (Õigekirja eest ei vastuta)
Nüüd hakkan nõustajaks ja jagan oma edu saladust suure raha eest, omadele võin siin öelda: gripp. (Maksujõulised võõrad on mulle nüüd võlgu)
Oleks pidanud õige tüve vastu vaktsineerima. Ja üleüldse.... Mul on tunne, et haigeks jäämine sõltub ka meeleseisundist, mis mul oli "Mis mul haigusest, nakatada pole niikuinii kedagi".
Haigusaegse kolme mälukapäeva tagajärgi likvideerin siiani, nii oma füüsises kui kodukorras. Uskumatu kui mitu korda ma olen tahtnud juba põrandale kummuli kallatud pudinakastide sisu (miks? Miks ma seda tegin? Aiman, aga kindel pole) jalaga lihtsalt kapi alla lükata. Ei lükka sellepärast, et hästi ei jaksa. Homme ehk juba jaksaks, aga siis tuleb köhiv ja nina löristav südametunnistus kusagilt nurgast välja ja hakkab virisema. Südametunnistusel on kindlasti nii nohu kui köha, sest mul pole ja kellelgi ometi peab olema.
Mis kehalisse kobedusse puutub, siis täna juba mõtlen, et järgmisel nädalal ujun jälle.


Aah, tahaks jagada prügivedajate stiilinäidet....
Reedel tankisin autot tanklas, millest oli näha meie firma värav.  Prügiauto sõitis värava taha, jäi seisma. Kohe ju sisse ei saa, valvur tuleb välja, kirjutab autonumbri üles ja võtab sohvrilt allkirja. Enne paneb valvur jope selga, oma kaameraruumi ukse lukku, väljub välisuksest.....
Autojuht seisis värava taga maksimaalselt viis sekundit, kõige rohkem kaks sekundit pikemalt kui peetakse sündsaks stoppmärgi taga seista, keeras autonina ringi ja kadus. Valvur oleks pidanud selle ajalimiidi sisse mahtumiseks ilma ilma jopeta läbi akna viskuma.
Huvitav, et tööpäevadel nad seda ei tee. Prügiautode juhid nimelt, siis on aega valvurit oodata ikka. Kord on sama nii riigipühal kui vabal päeval....