Tuulevaikuse lõpp

Tuulevaikus, ikka veel tuulevaikus. Mitmes kuu see juba kestis? Kolmas kindlasti.  Mine tea, ehk hoopis kolmas aasta, mitte kuu. Ah, päevad olid nii sarnased, tuul ei puhunud juba kaua, vabalt võis ka aasta mööda lennanud olla.  Või kaks.

Kolm vist veel mitte, aga samas...kindel ei saanud olla milleski.

Meremees oli laevas üksi. Kahemastine kaljas ja üksainus mees, tüürman isegi ei proovinud midagi purjedega ette võtta. Ah, mis vahet seal on. Kasutud närakad, laev seisis kui merre kinni valatud, isegi ei kõikunud.

Tüürimees jalutas aeglaselt tüürpoordi.  Alla vaadates paistis sinine vesi, isegi need vähesed lained, mida vetepind kandis olid paigal. Vesi paistis läbi, põhi tundus olevat üsna lähedal, isegi ühe vasarhai kitsas selg kumas läbi vee. See hai oli mehe meelest samas kohas olnud kõik need pikad päevad, mil laevuke tardunult vee peal seisis.

Päike oli tõusnud mitu tundi tagasi, juba hakkas kõrbeõhku meenutav leitsak tekilaudadest tõrvahaisu välja  kiskuma. Talveti oli kergem, päevad olid lühikesed ja hämarad, kuid liiga külmaks ei läinud iial.

Tüürimees otsis varjulisema paiga ja heitis end päikese eest peites pikali.
Mõnikord tundus talle, et kusagilt kostavad inimeste hääled. Muidugi andis ta enesele aru, et tegemist oli üksindusest tekkinud meelepettega. Kustkohast ulgumerel need hääled ikka kosta said, aga seda, et mehed ennegi liga pikas üksinduses imelikke asju kuulma ja nägema hakkvad, oli ammu teada.
Niikaua, kui ma aru saan, et sellised ajad pole päriselt, on kõik korras, rahustas meremees ennast.
Kauged kumisevad hääled.
"...võta...köögis.....õue"
„tule...on ..almis.."
Uskumatu, mõned sõnad kõlasid üsna selgelt.
Meremees kehitas õlgu ja keeras ennast tekile pikali, tõmates purjeiidest jaki telgina pea kohale. Nii tundus päeva lõõm talutavam. Tukkumiseks oli aega iga päev.
Nii need päevad muudkui kulgevad, mõtles mees. Midagi ei muutu, midagi ei juhtu, sama hai kuude kaupa sama laine all,  sama köieots reeligu küljes ripakil, ainus muutuv asi olid aina hallikamaks pleekivad purjed.
Meremees oli kannatlik. Ta oli oli oma elu jooksul kuulnud palju jutte suurtest, mitte nii suurtest ja lausa väikestest mereretkedest, alati ole neis nii tuulevaikust kui marutuult. Tema asi oli lihtsalt oodata, millal ilm pöörab.
Kuigi...
Ta oli laeval üksi.
Väga üksi, laevakassigi ei olnud ja ainus hingeline silmapiiril oli toosama igapäevane hai. Kui tuleb torm, siis mida ta teha saaks? Ta oleks lihtsalt laine tipust kistud vahutort tuules..
Jah, parem juba vahutort kui praegune oleskelu. Ükskord on kõigel kord ots ja mis seal vahet on... küll saatus teeb kunagi oma liigutuse niikuinii.
„ma ...kus see elukas?"
„minu toas...peale..."
Oh neid viirastushääli. Omamoodi lõbustav oli neid kuulata, kujutleda, mida kummituslike häälte öeldud lauselünkades olla võiks, kes küll rääkijad on, mida nad parasjagu teevad.
Ajaviide seegi. Liiga pikk üksindus mõjub lihtsalt igaühele isemoodi.
Peaasi, et ise ikka aru saan, mis päris, mis mitte, mõtles tüürimees ja kohendas jakihõlmast tehtud telki pea kohal. Uni tikkus peale. Mis seal siis ikka, ega midagi mõislikku ei  olnud teha niikuinii.
Tüürman ärkas selle peale, et laev liigutas ootamatult.
Tuul! Ometi kord tuul!
Välkkiirelt kargas meremees jalule.
Taevas oli tume,  triibuline pilvemuster liigutas end selles kiiresti, kiiremini, kui laeva ootamatu õõtsatuse järgi arvata oleks võinud. Ülalt kostsid rütmilist urinat meenutavad helid, laev kõikus uuesti. Nüüd juba palju tugevamalt, kummaline oli selle juures tajuda, et hoolimata laeva visklemisest ei olnud tuult ei purjedes ega juustes tunda. Pilved, müra ja kõikumine, ilma õhu liikumiseta, ilma veepritsmeteta.
Pootsman vaatas taevast. Midagi oli valesti.
Laev kõikus aina ärvardavamalt, taevahääled kord vaibusid, kord olid kerkisid pea kõrvulukustavaks, aga need pilved...tüürman klammerdus reelingu külge, tugev visklemine segas nii püstiseismist kui pilgu fokuseerimist, aga siiski.. taevas VAATAS teda.
Suured rohelised silmad, pilkumatute laugude ja apla läikega silmad vaatasid otse pilve seest meremeest.
Tüürimees jooksis laeva ahtrisse, et näha, kas... Jah, silmade ainitine pilk oli just temasse klammerdunud.
Esimest korda alates tuulevaikuse algusest haaras meremeest hirm.  Kõike oli ta oma elus juba näinud, arvas ta varem. Kõike. Tormi, mis murdis maste kui karjapoiss kõrsi, tuulevaikust, mis tarretas mere, karisid, mis oma nugateravate sõrmedega viilutasid laevaplangud küttepuudeks, mereloomi, kes olid suured kui saar ja mereloomi, kes paistsid läbi, kuid oskasid tappa.
Silmadega taevast nägi tüürimehe esmakordselt.  Vähe sellest – ka kuulnud ei olnud ta sellest mitte kellegi teise käest. Urin muutus seda võimsamaks, mida rohkem meremees laevapardal liikus. Paigal seista ta paraku ei saanud – kaljas viskles küljelt küljele, vahepeal ootamatult kord ahtrit, kord vööri üles visates.
Kuni äkki laev enam ei õõtsunud.
Kuni äkki laev hoopis kukkus kuhugi pimedusse.
Langemine tundus kestvat igaviku.
Kukkumise hetke tüürimees õnneks enam ei tajunud, löök oli liiga tugev, Viimasena jõudis ta kõrvu hääl, mis meenutas korraga nii õhukese sügisese jää purunemist laevavööris kui kristallist pokaali vastu seina lendamise häält.
Veel tundis ta tuult.
Tugev puhang, mis lõi lehvima ta ammu pügamata juuksed ja meremehepükste kulunud sääred.
„Ometi kord", jõudis ta veel mõelda.

„Emaaaaa! Kass ajas vanaisa laeva akna pealt maha!"

Poisikese hääl oli korraga nii ehmunud kalli laevukese purunemist nähes kui rõõmus, et kadunud kass ei olnudki uksest välja lipsanud, vaid lihtsalt teise tuppa pugenud.
Kõuts ise kössitas katkises pudeli kildude vahelt paistva laevukese kohal, poisile tundus hetkeks, et kassi hammaste vahelt paistis mingi pleekinud meremehesinise rõiva tükk.
Vaigust valatud lainetest välja murdunud puust vasarhai oli peaaegu ukseni lenanud.

Eremiidistumine

Mõned nädalad tagasi oli meie firmal sünnipäev. Veerandsajas aasta sai oma nišis möllamist täis.
Sünnipäevapidu tehti ja puha.
Käisin kohal minagi, pidu ei saanud sugugi. Nelikümmend minutit tiksusin ära, siis andsin alla, äraminek oli ehtne põgenemine.
Täna on Kalju Lepiku luulevõistlus, kohe siinsamas, kodu lähedal. Panin end aegsasti kirja, hommikul tegin end ilusa(ma)ks ja läksin kohale.
Kümmet minutitki ei läinud, pagesin ka sealt.
Mul oli tõsiseid raskusi isegi rääkimisega, mõisa fuajees olev daam võis mind mu artikuleerimata kõne tõttu täiesti vabalt joobnuks pidada, korrus kõrgemal olin üldse võimeline ainult sõrmega oma nimele nimekirjas osutama, paar minutit pärast istuma sättimist tundsin, et kui ma nüüd minema ei saa, siis lämbun.
No kes see ikka lämbuda tahab? Lasin jalga.
Asi läheb aina hullemaks. Üksi olen ma vana rahu ise, mul on mugav ja turvaline olla, kuid juba mõte minna kuhugi, kus on ka teisi inimesi, kes (see on veel kõige hirmutavam) võivad minuga äkki isegi juttu ajada tekitab hirmuhoo. Sugulastega suhtlen, tööl on tekkinud rutiin, mis võtab paanika maha, aga igal pool mujal tekib reaalne füüsiline tõrge.
Juba ei taha ma aastakümneid tuttavad olnud inimesi näha. Kinnominek on probleem, teater...appi, seal on ju vaheajad ja palju rahvast...
Jah, ma tean, see on haigus. Aga kas teie ikka teate, et arst, kelle juurde ma minema peaks on ju võõras inimene...muig....

Pealekauba mulle meeldib üksindus. On alati meeldinud.
Kuid varem tulin ma siiski ka inimestega normaalselt toime.
Nüüd....
Ma pean sel kuul autoga ülevaatusele minema.
Nalja teete või, seal on ju teisi inimesi. ....

Valimistest. Emotsionaalselt

Ma olen sisseveetu tütar, roosa erakonna pooldaja.

No mitte nii teravalt, muidugi. Eesti sotsiaaldemokraadid kablutavad praegu ringi, kummaski jalas plekkpang, valimispropaganda maha viksitud vastandumisele suunatud erakondadelt ja selle asemel, et keskenduda sellele, mida nemad teeksid paremini visatakse letti teiste valestitegemised.

Pluss veel parteiliidri jumalakompleks.

Kõigest hoolimata valin ma neid ikkagi.

KOV valimiste puhul ma ei tea veel, keda valida.  Kohalikel omavalitsejatel on kulunud aur riigiga kohtuskäimise peale, enamik kohalikest oli küll nende poolt, aga mida teeb tuul müürile ja meist saab ääremaa ääremaa. Kõigi nende lootuste ja ootuste ajal jäid omavalitsuse kandidaatide reklaam lahjaks.

Külavärk, inimesed on teada, kui lipikuga kuudis olen, siis otsustan.

No ja kui juba sellised teemad aknalauale ritta seatud on, siis tolle esimese lause väljakirjutamise põhjusest ka pisut.

Elik siis pagulastest, pagulusest ja väitest, et „oleks pagulased meie kultuuriruumist, võtaks me neid avasüli vastu."

Ise ka usute, ütlejad?

Mu isa pere oli pagulaspere Karjala kannaselt.

Mitte kaltsupead, neegrid või pilud (meelega kasutan „nende" sõnavara), keda meile lasta ei tohi, sest nad on ju võõrad, ei kõlba meie kultuuriruumi. Täitsa tavaline luterlastest maapere, viis last ja ema. Isa oli seal, kus sõja ajal mehed olid. Surnud, kadunud või rindel, ma ei tea, ausalt. (Mu ema täpsustus kommentaaridest: vanaisa suri Kingissepa koonduslaagris)

Pärast esimest hakklihamasinat oli järgi kolm last ja ema. Kaks tütart - õrnas eas neiud - ja poisike koos emaga.

Eestis. Samasuguses kultuuriruumis, millest nad tulid.

Kui sõda üle veeres, veeresid ka nemad. Kohtla-Järve külje alt    Kloogal (ema täpsustus kommentaaridest) oli sakslaste loodud koonduslaager,  mille kohale jõudes võtsid kasutusele venelased ja kuhu pandi algul sõjapõgenike pered, mis jaotati peatselt Lõuna-Eesti taludesse sulasteks.

Siit lõpes venelaste vastutus ja algasid eesti kohalike tehtud valikud.

Kindlasti kasutati mingit muud sõna kui „sulased", sest ega siis mingid pursuid enam oldud.... Ema pojaga ühte tallu ja tütred kuhugi eraldi. Pojast niikuinii tööks ju asja polnud, eks  karjaseks ja hagu tegema ja põllule ja aiamaale sai teist küll pandud, aga ülearused olid pagulaste lapsed niikuinii.

Tütarde elust oleks palju kirjutada. Ma parem ei tee seda.

„Meie kultuuriruum".  Minu eesel. „Pagulased tulevad meie naisi vägistama".  Ega siis meie nii teinud! Veel üks minu eesel.

Peale sõja lõppu oli üks võimalus, aken ajas (ÜKS VÕIMALUS!), mil sõjapõgenikele Soomest anti võimalus repatrieeruda oma kodumaale. Selleks jagati külanõukogudesse laiali paberid nimekirjadega inimestest, kellel see õigus oli.

Teate, kui paljudel juhtudel jäeti need paberid lauasahtlisse, sest ega siis tööjõudu tohtinud ära lubada?

Vanad asjad. Kes vana asja meelde tuletab, sel 50% nägemisvõimest elimineerida!

Seega palun rumal jutt „oleks nad meiesugused, küll me aitaks neid, oi, kuidas aitaks!" endale hoida. Seniolnu valguses, ütlejate maailmavaatelisi eelistusi teades... aitavad-aitavad..!

Üks häiriv tähelepanek:

FB-s on mul mittu tuttavat küpses keskeas inimest, kellele meeldib postitada tundelisi GIF-e teemadel „me oleme kõik ühe jumala lapsed" ja „õpi enne inimest tundma, heida eelarvamused kõrvale" ja siis KÕMM! tuleb vahele loosung „mustad ahvid Aafrikasse tagasi!" või „peded tuleks t...lpidi üles puua, teevad muudkui oma propagandat!".

Aa, ja see ka, et sotsid on by default peded, kommunistid ja tahavad tervet Aafrikat Eestisse vedada.

Härrased, ilmselt siis olen mina ka Aafrikat tühjendada sooviv kommunistist pede.

Ei_vali_sind_mees

Heh, valimised tulemas, juba on näha.

"Teised lubavad, meiega tegeletakse"
"Bensiin osta ise, tuld anname meie"
"Isamaaline jõuk kogu eestis!"
"Õige pöörased!"
"Mu linn vajab sind!"
Vabandust, lihtsalt ei suutnud vastu panna,  olen loosungite vastu törts allergiline.

Kui ma valin riigikogu, siis valin ma maailmavaadet.
Kui ma valin kohalikke juhte, siis valin ma inimest, keda tean olevat huvitatud kohaliku elu edendamisest.
Aga kui kohaliku elu edendamise eest seisja on pugenud samasse tikutoosi mulle kõige eemaletõukavama maailmavaatega erakonnaga, siis ma isegi ei kaalu teda kui kandidaati.

Pähklid on maiustus, millest ma ei suuda ära öelda. Välja arvatud juhul, kui nad on kukkunud kuhugi...no näiteks kemmergu lampkasti.

Läbipaistvus

Kas te kardate mind? Või paistan ma läbi?

Mitte nagu vesi, ei, mitte nii säravalt.

Mitte nagu klaas, ei, mitte nii klaarilt.
Mitte nagu õhk, oi ei,  mitte nii häirimatult ja olematult. 
Paistan läbi nagu novembrikuine mets 
Küürus 
Külmetav 
Vettinud 
Okste punsunud veenid ronimas näoni välja 
Kõik murdunud tüükad näha, meenutamas olnud valusid 
Kõik tühjad linnupesad alasti, need on mineviku õnne maamärgid 
Jah, te kardate mind 
Nagu kardate luukeresid, mis vihjavad teie endi tulevikule 
Nagu kardate kevadist räpast lund, mida keegi puutuda ei taha 
Ma kardan ise ka 
Pööran näo iseendalt ära 
Vaatan teid 
Olevaid

Rahutus

"Mis meist saab?"
Pehme soe sammal selja all oli mugav, hiljuti söödud mahlased puuviljad tekitasid sumisevunise küllastustunde,  kergelt vastu külge puutuv nohisev mehekeha ei lasknud end liiga üksildasena tunda.
Paradiis.
Paradiis väljaspool keha, kuid peas kripeldas rahutu segadus.
"Mis sa arvad, mis saab?"
Ei jäänud nüüd mehel üle midagi, esimese küsimuse ajal oli tal õnnestunud magaja nägu teha. Teise küsimusega kaasnev küünarnukimüks võttis sellegi võimaluse.
"Mis saama peaks? Kõik on ju korras, suurepärane! Tahad mingit muud puuvilja? Vett, mahla?"
Naine ohkas ja pööras selja mehe poole. Tollel oli kõik selge, peaasi, et söök ja uni korralikus rütmis vaheldusid.
Milleks talle üldse naine? Mehel ei tekkinud kunagi mingeid kahtlusi, tal polnud iial kõhklusi, naine ei olnud eal kuulnud, et mees oleks midagi küsinud. Hea selge lihtne maailm.
Naine avas silmad. Õige lähedal paistis hirveema koos kahe tähnilise tallega.
"Ilus..."
Tallede ema heitis rohule,  talled pugesid ta külje alla,  parema koha pärast omavahel pisut kembeldes. Tegelikult said mõlemad mõnusa pesakohta, pisike pusimine oli pigem mäng.
Ülalpool, madala puu okstes algas mingi sibelemine. Naine pööras pilku. Väike kirju lind lendas nokatäie seemnetega osaharude vahele ehitatud pesa servale ja summutas sealt tõusnud nelja hiigelnoka tekitatud kisa oma nokatäie lärmavatesse avadesse toppimisega.
Ohates sulges naine silmad.  Päev-päevalt oli ta aina tihedamini tundnud, et tema elust on midagi puudu. Kõigil loomadel olid pojad. Rebasekutsikad, põdravasikad, kitsetalled, linnupojad. Inimesi oli vaid kaks.
"Kuule, miks meil poegi pole?" pööras naine end mehe poole.
"Mida? Milleks?" mees oli korraga nii tülpinud kui üllatunud.
"Vaata, kõigil on pojad, meie ainsana oleme kahekesi...?"
"Mis meil niimoodi viga on? Söök on, jook on, soojus ja uni on, elu on lõputu küllastus."
Lõputu...
Naist rabas äkki selle sõna sisu. Nii jääbki, mitte kunagi ei muutu midagi, mees jääb igaveseks tema kõrvale pehmele samblale nohisema, vihm sajab alati öösel seal, kus neid pole või on ihusoe, puviljad on igavesti küpsed ja hirvedel on alati talled. Nemad mehega on igavesti kahekesi.
Lõputult.
Naine tõusis vaikselt, et mitte meest segada ja läks jaheda vee allika juurde.
Veevool rahustas, naine jahutas ennast vees ja lubas hiljem end tuulel kuivatada. Kivil seistes ning juukseid kätega tuule hoolde harutades uitas ta pilk üle kõrvalasuva lagendiku.
See puu.
Pisike igerik, erinevalt teistest sihvakatest veatutest aia taimedest korbase koore ja pragulise tüvega kõver taimeäpardus üheainsa vissis ja plekilise viljaga.
"Seda ei tohi võtta!"
Jaa, naine mäletas neid sõnu. Mis salata, sellise välimusega toitu ta ei tahtnudki. Tema toit oli plekitu, mahlane, küps ja magus, tundus, et tolle kõveriku vili oli kõike vastupidist.
Plekitu, mahlane, küps ja magus vili. Naine tundus, et...imal. süda ihkas äkki midagi teravamat, teistmoodi elamust.
Äkki just see vili on ideaalne?
Eneeselegi märkamatult avastas ta end aia inetuima viljapuu juurest. Nagu unenäos tõusis käsi. Noppis vilja.
Maitse oli ootamatu. Siiani oli naine süües tundnud vaid maitset ja täiskõhutunde tekkimist, siis nüüd...nagu torm oleks läbi keha puhunud. Ootamatud soovid, tunded, teadmised pääsesid kinniste uste tagant valla.
Esimest korda teadis ta, mis on vabadus ja mis selle eest maksma pidi...
"Mis sa teed siin?"
Mees oli ärganud ja naist otsima tulnud, varem oli ju küljeluu alati ta kõrval lamanud, kui ärkamise aeg oli. Esimest korda oli samblas vaid lohk...
"Võta!"
Naine andis hammustatud vilja mehele. Mees oli harjunud temaga suutäisi jagama, unisena hammustas ta pakutud suutäie.
Ja.....
Läbi ta keha tormas tuli. Tal oli täiesti ükskõik, kas vihm sadas ta pea kohal või mujal, kas lähedal kasvas ploomipuu või oli põõsa all maas meloni kasvupaik, kas sammal oli parassoe või mõnusjahe.
Sest...
"Eva!"
Seda pilku ei olnud naine ta silmis kunagi näinud, kuid ta teadis - täpselt see oli ta elust puudu.
Juba lamasid nad samblal, mis oli ootamatult kare ja teravaid tüükaid täis, aga neil oli ükskõik. Nii lähedal teineteisele ei olnud nad veel kunagi olnud.
Vimane päev Eedeni aias.

Möödalask (jeremiaad)

Sa pead lapsele andma suured tiivad
Öeldi
Nende tulevik on ainult sinu kätes
Räägiti
Sinust kõrgemale need tiirud viivad
Hoiatati
Juba uksel pead andma suuna kätte
Kästi


Oma tiibadest valuga sulgi ja luid
Rebisid lastele aastaid ja aastaid
Saagisid lennuradelt laanetäis puid
Ja ikkagi läksid nad jala. Saatan!

Vaikus

Vaikus.
Keegi ei ütle midagi.
Kaugete rongide hääl ennustab vihma, aga ka see on vaikus.
Keegi ei ütle midagi.
Ritsikate sirin on kui tinnitus peas, aga ka see on vaikus.
Keegi ei ütle midagi.
Keegi ei ütle, et see on hea ja ma mõtlen kohe, et see on halb, sest nad vaikivad.
Muidu ma ju naerataks.
Keegi ei ütle, et see on halb ja ma mõtlen kohe, et see on halb, sest nad vaikivad.
Muidu ma ju vaidleks.
Keegi ei ütle midagi.
Vaikus on nii tihe, et seda seina on näha.
Mida ma veel ootan?
KEEGI EI ÜTLE MIDAGI.
UNUSTA ÄRA.


***
NB!
Ei ole seotud praeguste mõttetuste kommenteerimisega, seega ärge võtke isiklikult.

Broileri unelaul

Näib - olen üsna nõutu lind
Jah, lendan öös, ükskõik, mis hind
Sest olen hindamatu just
ja ainult üks mu hinnatust
teab hinnata.
Kuid hinnaga
on broiler letilt vinnata...

Maine hävitamine

Kui inimene on juba pisut üle kolmekümne aasta vana, siis hakkavad mootori erinevad a-osad logisema ja niikaua kui pole b-osade vastu vahetamiseni jõudnud, pole muud teha kui kasutada paksemat õli või töötada vaiksematel pööretel.

Noh... üldiselt olen ma uunikumi kohta enam-vähem heas seisukorras. Ei kurda väga.
Eile hakkasin kurtma, see vajadus käib hooti kallal. Jube paha oli olla,  töölt tulles ei suutnud kohe sõitmagi hakata, ägisesin vaevatult röötsakil rooli peal,  kui liikuma hakkasin, oli esimene sõit poodi soodat ja vett ostma.
Sõitsin soigudes poest kaugemale, surnuaia vahel oli sobiv koht teeveeres seisma jääda ja esmaabiga alustada.

Mul on ALATI nuga autos. Alati.
Eile ei olnud.
Küüneviil oli seega noast järgmine terariist. Soodapaki katkusin sellega lahti.
Mul on ALATI lusikas autos. Alati.
Eile ei olnud.
Lusikaks kõlbas kahekümneeurone, kallasin kuhja soodat sellele. Palju sai.
Autouks paokile ja pool kuhja tuulde.
Ikka oli palju.
Uuesti autoukse vahelt osa lendu.
Ülejäänud suhu. Jube vastik maitse, läkastama võttis, hammaste vahelt lendas osa puru rinnaesisele ja kleepus valust higisele näole.
Keerasin kiirustades veepudelil korgi maha, käed olid  kobad ja pudel kukkus korraks põrandale. Ma ei olnud poes tähele pannud, et olin vurtsuga vett ostnud, no vähemalt korki maha keerates sain sellest kohe teada.. Nägu märg, jakk, püksid, auto – kõik ladisevat auklikku jooki täis.

Siis vaatasin peeglisse.

Higi ja vesi voolas kaamet nägu pidi alla, nina all ja lõual oli jälgi valgest pulbrist, sõrmede vahele  surutud paberraha oli sama puruga koos...





Mnjah.