Nii hädiselt olen siiani ainult "Plekktrummi" veerinud. Pööran lehte ja juba on meelest mis eelmine lause oli, kogu loost rääkimata.
Siis äkki läksid tšakrad lahti, suur valgusesammas sööstis taeva poole ja ma kugistasin tolle raamatu paari päevaga alla.
Targemaks ei saanud, lõppmulje oli nagu jooksnuks tossava tõrvikuga teejuht ees ja selle asemel, et õiget teed näidata hõikab vennike ebakorrapäraste vahemike järel "Nägid, kui toredad tossurõngad tõrvikust kolm kiltsa tagasi tulid? ja see auk, mis eelmise kurvi taga oli, see oli ju äge?"
No ja siis ma kukun käpuli ja veeren mingist lollakast mäest alla, sest tee jälgimise asemel nikastab aju ennast tossurõngaste meenutamisega.
Asi pole kindlasti raamatus, mina olen tõenäoliselt loll.
A jube peen oli nii õilsat raamatut näpu vahel hoida, nagu prillidega pärdik, teate küll.
(Lähen loen oma Miki-koomiksit edasi)
Postitused
Mulle Mikita täitsa meeldis lugeda. Võibolla sellepärast, et mu enda jutustamisstiil ja mõttekäigud on samamoodi väga haralised. Võib juhtuda, et ma ühte juttu rääkides mitu korda järjest unustan ära, kuhu ma oma jutuga välja tahtsin jõuda ja siis komistan põhimõtteliselt oma jalgade otsa kummuli. Tema kirjatükid on sarnased suhteliselt sihitud heietused. Teiseks on ta sõnaseadmise stiil nii luuleline, ka pildiline, et jääb tunne, nagu ma oleksin vaadanud mingit kunstilist väärtfilmi. Sellist filmi, mis haarab endasse hoolimata sellest, et poolest ei saa aru ja teise poole mõistmine on ka kõigest tinglik, läbi kõhutunde ja vaatevälja piiril virvendavate päikselaikude. Mäletate, kunagi oli multifilm "Klaasikillumäng", mida kõik vihkasid? Mina mitte, mulle see täitsa meeldis.
VastaKustutaNo kas pole nunnud sellised väiksed varahommikused virvendavad päikselaigud: "Eestlane on kas alati teel või pakib asju, selles mõttes on ta igavene rändaja. Auto on eestlasele tegelikult väga oluline, aga meile oleks tarvis täiesti teistsugust autot, millega saaks vedada nii lapsi, seapõrsaid, mööblit, kardulaid, ahjupuid kui ka kalleid soome külalisi. Eestlase auto peaks õieti meenutama rehetuba." ? Minu auto juba ammu on nagu rehetuba. Ma ise nähtavasti ka.
Ma ei ütlegi, et ei meeldinud, "Plekktrumm" on ju samuti väga hea raamat. "Lingvistilist metsa" lugedes mõtlesin tihti, et ahhaa, nüüd ma saan aru, miks teistel on mu mõttelõnga teinekord raske jälgida, mõte kui korstnaluud, aga korsten on nii kõver, nii kõver ja vantamust.
VastaKustutaLihtsalt raske oli ree peal püsida.
"Ah, see tuleb meelde jätta!" asendus kolme lause järel "Oot, mida ta seal enne kirjutaski?"-ga.
Rumalal on raske...