Viisteist tooli

 

Toole võis olla ka kuustest, tegelikult oligi, sest kui üks katki läks toodi lavale veel üks uus ja terve istumisalus.

Mehi oli kaksteist.

Kui nüüd konservatiivselt ja sugude põhiselt võtta, siis oli mehi kümme ja naisi kolm, aga vihased olid neist kaksteist.

Hea küll, hea küll, näidendi nimi oli "Kaksteist vihast meest".

Läksin sinna puhta lehena, ma teadsin, et tegu on kiidetud lavastusega mida "iga korralik kulturist peab näinud olema", aga, sisu küll aimates, ei teadnud milline on lõpplahendus. Ma ei kujutanud ette kuidas on võimalik vandekohtu arutelu esitada kaasahaaravalt, moel, kus tähelepanu ei haju ja pinge püsib.

No näed sa, sai küll. 

Vaheajal spoilisin endale lausa lõpu ära. Jaa-jaa, ma olen kehv kriminullide lugeja.

Mu meelest oli kole kui tänapäevane see näidend on. Etendusse oli sisse toodud mõned tänapäevastavad sõnamängud ja etenduse alguses oli koht, kus vandekohtunikelt korjati moblad kokku, isegi neid lisasid polnuks vaja. Pinnapealsus, eelarvamused, isiklikud draamad mida tahtmatult suhetesse teiste inimestega kaasa võetakse. Kõik mis mõjutavad inimeste otsuseid isegi siis kui tegu on sõna otseses mõttes teise inimese ellu jätmise või surma saatmise üle otsustamisega.

Kujutasin ette mida ma teeksin kui ise ses olukorras oleks. Kas ma oleksin see "Süüdi, teeme ruttu, mul on tänasele jalgpallimängule piletid" või "Kas me oleme selles päris kindlad? Mitte süüdi!"  (muide, see "mitte süüdi" on kuidagi ebaemakeelne sõnaühend) või oleks ma see inimene, kes muudab oma meelt seepärast, et "Hea küll, mitte süüdi, mul on kõrini sellest vaidlemisest!" või keegi neljas, viies...

Ma ei tea.

Loodan, et ei saagi teada.