Passiiv-agressiivne lähenemine

 
... ettevõtte "inventarile".

by W

Põrgus on eraldi kolhoosi e töörahva nurgake introvertidele. Ja seal on igal päeval kellegi sünnipäev ja sa ei pääse kunagi.

Täna oli minu sünnipäev. 

Laupäeva puhul lootsin kergelt pääseda, "meid" ei ole eriti tööl. 

Mõni julgem ründas juba eile. Üksikutest kohalolijatest veel üksikumad täna. 

Osade inimestega olen kolme töötatud aasta jooksul vahetanud vaid mõningaid sõnu või lauseid. Neist üks on "Tere“ ja teine on "Printer ei tööta, tooner on tühi, mine prindi seal mujal" ja kolmas on "Transa ei ole tööle jõudnud, peame ise oma asjade hakkama saama" ja neljas on ... mis iganes muud kui small talk. 

Mul ei ole tööl sõpru. Töösõbrad on muu teema, nad on ääretult olulised ühise eesmärgi ja lihtsama tööelu mõttes, ma hindan neid kõrgelt, aga väljaspool tööd ei suhtle ma ühegi kolleegiga. 

Ja siis nad lähenevad joviaalselt nagu oleksime koos Iraagis kaevikus istunud, lapse(lapse)d saanud, puhkuse ajal õllesena saunas käinud või ühisprojektina Nobeli preemia võitnud?

Juba ülemöödunud aastal proovisin olla kaval ja kuulutasin: "Ma olen Jehoova tunnistaja. Kui teie jätate mind rahule, olen ka mina tööl oma usu osas vagane.“ Mitte et see oleks päriselt tõsi, aga ma lootsin, et see vähemalt hoiab neid "Palju õnneeee!!!“ kajakaparvi eemal. Hoiabki. Aga mõned siiski ei õpi.

Riietusruumi kapis on mul eelmise aasta sünnipäevast alles üks suur kommikarp. Ma ei ole "parim enne" kuupäeva vaadanud. Täna lisandus sinna kolm uut karpi. Ja tööandja termokruus. Peab ära tooma, jah. 

Ja kontorisse jäi veel see flamingolill. See pole isegi lill, poole meetrine põõsas on; elav punakasroosa plahvatusootel deemon, kes ootab, et ma ta koju tassiks. Väljas sajab aprillilund nagu oleks jõulud ja ... Kas ma tellin lillesõiduks Uberi? Vähemasti on puhma kinkija diskreetsusest aru saanud- mind ei kallistata ega rünnata, sest me (eee...ma) väldime isegi silmsidet. 

Einoh, tegelikult väga äge suur lill on, selles on personaalne lähenemine ja mõte, see ei ole odav marketi tulbikimp e lihtsalt formaalsus, ja seda õnnitlust ma aktsepteerin. Aga ikkagi on vaja välja mõelda, kuidas see (külmaga) koju saada.
Nagu ma leebun ka teadlike inimeste "Ma tean, et sulle ei meeldi, aga ma tahtsin..." lähenemisest. Võtab jõuetuks. 

Ka üks aktsepteeritav roosipott, sest ...

Aga muidu sünnipäev töö juures on nagu klounide poolt korraldatud pantvangidraama.

Suur osa kolleege ütleb samuti, et neile ka ei meeldi sünnipäevad ja "tööjuubelid" infotahvlil. Ning et on nagu poolkohustustuslik reageerida suures majas, kus sul nende inimestega otseselt pistmist ei olegi. 

Kaalun korraldada petitsiooni "koristage sünnad jm pahn infotahvlilt" või vähemasti võtta välja need nimed, kes avaldamise tagajärgedega tõesti tegeleda ei soovi. Sest osadele kogu see ebaterve tähelepanu ju meeldibki, päriselt. Neile võib ju jääda. Kuigi huvitav lahknevus tekiks. 

Mind võib õnnitleda siis kui 75 kukub. Selle puhul, et ikka veel elus olen.
Seni laske mul vaikselt vananeda ja muutustega toime tulla, ma ei viitsi vahepeal "pidulikult närvi minna". 

Aamen ja terviseks.
Hõkk!