Lehed

Esmaspäev, 6. detsember 2021

Tuim ja igav




Muudkui alustan kirjutamist ja loobun. 
Ja jälle alustan ja loobun.
Vahepeal kustutan neid mõttetuid mustandeid ja alustan uut. 
Aga tegelikult pole ju midagi viga, eksole. Kõik on normaalne, elu liigub nagu rattakett lülihaaval üle hammasrataste ja hoog on justkui sees. Allamäge läheb ikka kiiresti, tempo tõuseb ja pilgul pole enam pidet, teeääred on üks triibuline tapeet puha. Mitte midagi ei jõua teha, ei taha teha ja ei oska teha.

Nii. 
Virisesin ära, kas sellest abi on ei tea veel. 
Mõnikord on. 

Teeäärtest ja tapeedist – mul on tunne, et ma peaksin oma uue(ma) auto maha müüma. 
Mingi koll käib sellega kaasas, mulle pole elu jooksul kitsed kunagi mingeid sekeldusi toonud, aga selle autoga oli keset selget päeva üks „peaaegu kindlustusjuhtum“. Kitsel oli kohutavalt kiire, aga samal hetkel kui mina pidurdasin pööras ta hüppe pealt otsa ringi ja jooksis teelt tagasi. Kui ta oleks samas suunas lidunud ei oleks minu pidurdamisest mingit kasu olnud, ta oleks küljeaknast sisse tulnud. Mul oli kole tunne, ei kujuta ette kui hirmus veel kitsel oli. 
Ja üleüldse, teate, loodus ründab. 
Ei ole palju aega möödas kui tuulega oli kuusk keset õue kummuli visanud, kuuse rümp tegelikult, kuivanud ja pirakas. 
Ning eile tuli mulle linnusöögimaja kallale. Kaks korda. Otse naisterahva kaunisse kaitsetusse näkku. Mõtlesin, et toidaks neid elukaid õige, kassidel aknast telekas käimas ja endalgi tore teinekord vaadata. Akna all on kaks sirelit, teise otsas on juba enam kui kümme aastat üks linnumajake tolknemas, suvel kaob lehtede sisse peitu, sügisel ilmub nähtavale. Kuna see pole põõsas, mis aknast väga hästi paistab soetasin teise sireli jaoks eraldi toidumaja. Sellise, kuhu vähemalt kilo pudi mahub, soliidse kolaka. Et kopsik aknast hästi näha oleks pidin selle päris kõrgele riputama, painutasin sirelioksa alla, hakkasin pütti üles riputama ja pillasin kogu kupatuse endale pähe. Kolksuga. Kaas tuli pealt ja terad läksid hange laiali. Kõik ei läinud hange, mulle silma ja suhu ja kõrva läks ka. 
 Ma pole allaandja tüüp. Täitsin nõu toas uuesti ja kordasin oma katset. 
 Kordasin kuni kopsiku mahapillamiseni välja, õnneks enne kui see jurakas mulle keset nägu maandus oli suurem osa teri juba välja jooksnud – krae vahele ja saabastesse. 
Kolmas kord läks õnneks. 
 Aga linnud on tänamatud tõprad – selmet toidumajast tervislikke teraviljajäätmeid koukida nokkisid nad hangest sihvkasid. Sihvkad said otsa lihtsalt selle laristamisega, puu otsa läks muu kraam. 

 Kanad on järjekordselt õuest pingviine mängimast kasvuhoone sooja embusesse viidud, kuigi jah, soe on see embus praeguste ilmadega ainult õuega võrreldes. Hommikune miinus kakskümmend ja veidi peale oli ikka… no kuulge, kas me sellist talve tahtsime? 
Ent kanad on, ma ei ütle seda esimest korda, dinosaurused. Munevad igasugustes oludes ja nokivad kõike, mis ei ole piisavalt väle või lõpmata kaugel. 

 Kuulan jälle Mumford & Sons’i. 
 Muusika mis teeb kurvaks ja rõõmsaks korraga. Kuidas see võimalik on? 
Ja üldse…millal kevad tuleb? Kas üldse...


12 kommentaari:

  1. Halleluuja selle peale!
    Sa oma pangaarve jääki oled juba vaadanud?
    Sest juhtub kogu raha eest ja kogu aeg!:)

    VastaKustuta
  2. Kanad ON saurused.
    See, kuidas nad omaette suhtlevad, tekitab sellise ...eelajaloolise tunde.

    VastaKustuta
  3. Jep.
    See auto on needuse kaasa saanud.
    Eile hommikul ajasin öökulli alla. Täpsemalt tegi ökula mu auto alla viskudes eneka. Vaene lind.
    Mis järgmiseks, kaelkirjak v?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Osta ikoon ja palvehelmed, mõnel inimesel olla abiks olnud :)

      Kustuta
    2. Pigem ikka pihkakaoks, aga ma kaalun praegu, kas oks või tihu prussi, oleneb needuse suurusest :)

      Kustuta
    3. Pooletonnine pakuke on korralik palvehelmes.

      Kustuta
  4. Tallinnast on suurem osa väiksemaid linde rohepöördega ära põgenenud või loojakarjas ainult varesed, harakad ja üksik orav.

    VastaKustuta
  5. Te ikka teate, et linde pole olemas, need on Sorose droonid? Pekki nad enam ei söö, sihvkadest ajavad biokütust.
    Minu vana haige lombakas kass sai eile ühelt droonilt tiivalaba kätte ja tõi tuppa. Tema juba teab.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Teie droonid seal teisel pool Röövlimäge (Reola jaama kõrval asuv metsaküngas) võibolla pekki ei söö. Meie tihased ja pasknäärid ja puukoristajad pistavad küll pekki kahe suupoolega.

      Kustuta
  6. Enne soojalainet, selle rekordkurja kylmalaine ajal, tuli meie hoovi 15-17-pealine rasvatihaste parv. Ymmargused, nagu vormis eriyksuslased. Õgisid rasvapalle, tiirutasid ymber maja, käratsesid väga huvitavate häältega. Kui sulale läks, siis teisel soojal päeval kadus kogu punt (kogutud andmetega?) teadmata suunas. Kui talv tagasi tuli, ilmus 1 ainus kõhn tihaseniru ja juurde pole linde rohkem tulnud. Mdea kohe, mida arvata.

    VastaKustuta
  7. Majaümbrus on linnutoitu strateegilise tooraine ladudesse transportivaid droone täis. Linnumaja käin täitmas pimedas, mul ajal pelgan, et veavad mind minema...

    VastaKustuta