Lehed

Reede, 17. detsember 2021

Kulda on veel vähe



Kõik inimesed lähevad mõnikord katki. 
Kukub tükk küljest, jookseb mõra sisse või jääb äkki kuhugi vedelema hunnik kilde – igasuguseid asju juhtub. Korralik inimene korjab end seejärel kokku, sobitab killud, pöörab mõra seina poole ja naeratab nagu oleks kõik täiesti ilus ja korras nagu enne. Mis siis, et tegelikult ei ole, mis sellest, et mõni tükk jääbki puudu ja mõra jookseb otse läbi kõige valusamate kohtade, teised ei pea seda teadma. Puujalg on püksisääres peidus, klaassilm olgu nägeva silmaga sarnane, auk hinges tuleb kokupuserdatud valuga kinni toppida ja kaotustest ei räägita. 

Aga Jaapanis parandatakse katkiseid asju kullaga.
Maailm näeb, et sa oled elanud ja maailm peab sellega toime tulema.

Iga aastaga on talve talumine raskem. 
Mitte midagi pole juhtunud, millele saaks näpu peale panna, et „näed, sellepärast!“, aga kõike katab mõrade ämblikuvõrk. 
Seda kulda, mis need praod täidaks, seda on vaja otsida nii vaenlaste ja sõprade seast, maa alt ja maa pealt, see on olemas, aga pime on otsida. 
Varsti! 
Tabanipäev on üks minut pikem kui päev enne seda. 
 Varsti on valgust rohkem.

Palun ärge võtke mu halavajadust liiga tõsiselt. Ma olen üpris sünge tüüp, aga mõnikord on see mudas pikutamine siiski naljakas. Kuulen täiesti juhuslikult „rongisõidu“ laulu, teate küll – Piilupart jne. Tavaliselt on see laul, mis kirjeldab mu meelest ametialaselt ebapädeva vedurijuhi lohakuse tõttu rööbastelt veerenud raudetee veerevkoosseisult pudenenud noorloomade muret sihtpunkti mitte jõudmise pärast. Praegu on tegemist õnnetusega, milles kannatanud loomakestel on kõigil muretsevad vanemad ja nende vanemate mure kraabib mu hinge nii, et kui see ei oleks jabur, ma nutaks. Päriselt. 

 Nii, te nägite mu mõrasid, sest ma olen elanud ja leppige sellega, aga samas keeran ikka igaks juhuks siledama külje ette. Kulda pole veel pisavalt.
(Ja ma käisin juuksuris ning pole esmakordselt elus tulemusega rahul, sest juuksur kartis mind liiga ära pügada ning kukkus teise äärmusesse - kui ma enne nägin välja nagu purjus öökull, sis nüüd olen ma soengu poolest pohmellis öökulli nägu. Mitte,et ma teaks, kuidas öökullile akohol mõjub. Ma olin liiga arg, et juuksurile öelda, et vähe sai, sest ilma prillideta ma ei näe mida ta teeb ja siis kui ma tulemust nägin oli ta oma töö juba ära teinud ju... Hiljem tegin pea poolsada selfiet ja haletsesin ennast.)

14 kommentaari:

  1. Täpselt nii tunnen ka mina, et "Iga aastaga on talve talumine raskem".

    Siis katsun meenutada, et kuidas ma eelmised talved üle elasin. No mõnikord aitas nädalake soojal maal või mingi seltsielu või kusagil teatris, näitusel vms. käimine. Kuigi ka sel aastal läbi häda saaks mõnda neist abivahenditest kasutada, aga nagu ei tahagi enam. Ikka see va Covid on kõiges süüdi, mitte ma ise...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaa, ma olen seda korranud ja korranud: "Palun rohkem rahvarohkeid üritusi, kuhu minekust ma saaksin ära öelda!"
      Praegu isegi ei kutsuta kuhugi :D

      Kustuta
  2. Väga palume pohmas öökulli visuaali!:)Aga nagu sa tead - valguse võit pole enam kaugel!

    VastaKustuta
  3. Ühineb Konna palvega. Kusjuures ma ka loen päevi ajani, mil valgust taas rohkem antakse. Kuigi üllatavalt see talv kõige hullem polnudki.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kirjutamise ajal jäi millimeeter puudu, peaaegu oleksin foto lisanud. Õnneks tuli enne mõistus koju.
      Aga sellel lehel on pea üks-ühele visuaal:
      https://dailytimes247.com/terribly-hungover-owls/

      Kustuta
  4. Praegu on võimalus talve ettekäändeks tuues kasvõi 24/7 kanda mõnda tujutõstvat peakatet, kuni on aeg uuesti juuksurit kylastada, juhul, kui oled mytsiarmastaja.
    Ka minul on iga talv järjest raskem ja koledam. Ahmin valget aega ja päikeseraasukesi, jõllitan kalendrit näljase ootusega, et kohe-kohe hakkab päev minutikaupa pikemaks venima ...aga ikka on kole kuni kyynlapäevani.
    Kyll on hea lugeda, et keegi veel tunnistab, et tunneb sygavat olemuslikku masendust ja/või katkiolekut. Plogosfääris on, tundub, rõhuv enamus kenad ja rõõmsad harmoonilised inimesed, kellel elu särab ja lendab käes, ja siis mina, haige tõbras. Aga no ei suuda ainult ja ainult särada, eksole. Kui oled saanud veidigi oma sygavikes voolavast pimedusest kirja panna, ongi tunne, nagu oleks yhe remonditud kausi riiulisse kuldamist ootama pannud. Kuldamise tunne tekib mul endal siis, kui mingi kole mõte v emotsioon saab laulutekstiks vormistatud ja hakkab selle tekstina justkui oma elu elama.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. A ma ei kanna mütsi peaaegu kunagi... :(
      Ma loodan kõigi meie, mõraste eest, et ükskord on päikest jälle küllalt. Ah, mis loodan...peab olema!

      Kustuta
  5. Issand, see “hungover owl” pilt… super. Meil elavad siinsamas kanjonis sarnased kakud, hiiglasuured, kõrvatuttidega, aga ma pole neid pohmakas kohanud. St. pole pohmakas kakke kohanud, mitte et ma ise pohmas peaga kanjonis kakerdaks… ah, kisub segaseks, nevermind.

    Aga muidu – tore sind taas “näha”. Juba ootasin.

    Mulle pime aeg muidu täitsa isegi meeldib, ma ses mõttes soodoma-gomorraga sarnane, et liigne valgus väsitab. Samas, ma ei talu talve kui niisugust, ei armasta lund ja libedust. Imelik, onju, et mõnesid asju on vanuse lisandudes üha raskem taluda, kuigi peaks vastupidi olema – iga aastaga ju kinnistub üha rohkem teadmine, kasvab kogemus, et pimedus/libedus/muud jamad on ajutised, kõik läheb üle ja mööda, tuleb ikka valgust kevadet kah, nii otseses kui ülekantud tähenduses.

    VastaKustuta
  6. Ma armastan, et mitte öelda jumaldan pimedust. Aga midagi on talves sellist, mis imeb elu välja.
    Kevad annab ehk tagasi...

    VastaKustuta
  7. Mu jaoks on talvel põhiline, et saaks õues mõned tunnid toimetatud, see pärsib kaamost (heh). Viimasel ajal olen hakanud mõtlema, et peaks endale selle valgusteraapia lambi soetama, mõnel eriti hämaral päeval pruukima. https://www.tlu.ee/opmat/ka/Taastvahendid_II/valgusravilambid.html

    Liis

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eelmisel aastal ma soetasin endale selle lambi. Kui muud abi pole, siis õhtul hea valge söögi kõrvale lehte lugeda.. :)

      Kustuta
  8. Kas Fort Knox on tühjaks tassitud?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aastas kaevandatakse väidetavalt 2500 tonni kulda. Sellest 1% kasutatavat hambaravis.
      25 tonni kuldhambaid igal aastal...väga häiriv on seda ette kujutada. Mitte, et see kuidagi su kommentaariga seotuks, lihtsalt millegipärast tuli see mõte pähe, kui proovisin ette kujutada suurt kullahunnikut.

      Kustuta
    2. Neid hambaid ei olegi kuigi suur hunnik:
      "Võttes arvesse kulla eritiheduse, milleks on 0,0193 tonni liitri kohta (---) Võime tuua näite ka mõne geomeetrilise kujundi abil – kui korjame kokku kogu maailma kulla (ligikaudu 198 000 tonni) ja sulatame selle puhtal kujul kokku, saaksime kuubi, mille serva pikkuseks on ca 20,5 meetrit. Võrdluseks võib siinkohal tuua meile kõigile tuttava viiekordse paneelmaja, mille kõrguseks on olenevalt planeeringust 15–17 meetrit. Ei tundu samuti kuigi palju arvestades seda, et kulda on kaevandatud erinevatel hinnangutel üle 7000 aasta? Niisiis saime teada, et kogu inimkonna ajaloo vältel kaevandatud kulda ei olegi nii ülemäära palju ning ruumilises ekvivalendis tundub see kogus sootuks väiksena.

      Lisaks võime siit teha ka järelduse, et tänu kulla unikaalsele erikaalule on kuld ka väga väikses koguses võimeline hoiustama väga suurt väärtust. Nii on näiteks ühe kilogrammi raskune kuldplaat, mille väärtuseks on täna umbes 50 000 eurot, suuruselt tõenäoliselt väiksem kui Sinu praegune nutitelefon ning mahub hõlpsasti keskmise suurusega püksitaskusse."

      Kopeeritud siit: https://rikas.geenius.ee/blogi/tavidi-kullablogi/kui-palju-on-maailmas-kulda/

      Kustuta