Lehed

neljapäev, 3. juuni 2021

Musi



„No teeeereee!“ 
Koputamisega vaeva ei nähtud, see ei olnud ju ometi esimest korda niimoodi tuppa sadada. 
Uksed kolksusid, kingad lendasid hoogsalt hunnikusse, pakid ja kotid mürtsatasid ja lätsatasid järjest toapõrandale hunnikusse. 
„Kuidas vahepeal läinud on, ootasid meid, eksole? Kohal, memmeke, kohal oleme, näita aga ette, mis teha vaja..“ 
Jutt vajus kuidagi äkki laiali. Külalised olid kambriuksele troppi kogunenud ja vaatasid nõutult tuppa. Sealt vaatasid neid sama nõutult Hilda-memm ja naabri-Jakob. Kohvitassid vajusid nende näpust pikkamööda lauale, suu tegi veel viimaseid mälumisliigutusi, teises käes oleva küpsise küljest pudenes puru lillelisele laudlinale. 
„Tere jah, kohe nii ootamatult..meie siin ajame juttu ja...“ memm leidis esimesena jutusaba üles. Natuke sõlmiline see ju oli, aga vaikuse sai vähemalt katki. 
„Noh, tere jah, ma siin tõesti..ajame Hildaga juttu ja arutame..“ Jakobi jutt oli samamoodi sälkusid täis.
 „Ma sätin kohe kodu poole ka niikuinii“ 
„Kus sa enne lähed, kohv joo lõpuni, ega ma seda siis muidu keetnud!“ manitses Hilda, kuigi tal endalgi näis tõusmisega kiire hakavat. 
Külalised ikkagi, kaugelt ja hulgakesi. Külalised ise proovisid ka veidi hoogu tagasi sisse saada. Teretasid ja hakkasid oma kompse kööki tirima, küll poeg ja minia juba teadsid, kus kappides emal asjad käivad. 
Lapselapsed ei lasknud ennast ees oodanud võõrast häirida ja pärast vanaema kallistamist tormasid õue – koeral vaja end üle lakkuda lasta ja hanedega tagaajamist teha.
„Las ma ise, anna see..“ proovis memm kaugete külaliste sebimisele end külge haakida, kuid kus sa sellega, noored oled kiiremad. Nagu alati, ainult täna olid nad millegipärast pisut rabedamad kui tavaliselt. 
 „Lase, olla, ma saan, sina istu ...istu oma kohvilauda“
Ei, ei, see ei olnud rõõmus hääl. Neis sõnades oli pinget.
„Minu köök, teen mis tahan“ 
Kui see olgi naljana öeldud, siis nii seda ei mõistetud, minia lasi kompsu kolksuga lauale ja mühatas „pane siis ise!“ 
„Ma nüüd ikka lähen, tead, oli tore juttu ajada ja...“ Jakob oli end märkamatult ukse juurde nihverdanud ja toppis soldati moel püsti seistes  jalgu kingadesse.
„Mis sa nüüd, meil veel kohv... „ 
Jakob ei lasknud end segada 
„Ma teinekord tulen jälle!“ 
Hilda astus Jakobi poole ja sirutas käe. Oli see nüüd teise takistamiseks või hüvastijätuks, mine võta kinni, aga see, mis järgnes oli kõigile väga ootamatu. 
Kõigile, isegi Jakobile endale. 
Kustkohast tal äkki see mõte nüüd tuli – tõmmata Hilda kättpidi endale lähemale ja talle otse suule musi anda. 
Otse. 
Suule. 
Mopsuga! 
Ja läinud ta oligi. 
Köögis oli nii vaikne, et kui keegi oleks taibanud kõrvu kikitada oleks vist tolmu tekkimise sahinat kuulda olnud. Paus ei kestnud kaua.
„Mis see siis nüd oli?“ poja hääl oli jäine. „Mis sul arus on? Sellise vanamehe oled majja kutsunud!“ jäisusesse tekkis akvarellina leviv etteheiteplekk. „Kas ta käib siin tihti?“ 
Hilda, kes Jakobi ootamatust teost sama üllatunud, vaatas poja poole. 
„Me ikka mõnikord oleme koos kohvitanud ja Jakobiga käisime mineva nädal linnas poes ka ja..“ 
Mitte „Jakob viis mind poodi“ vaid „käisime koos Jakobiga“ Need on ju täiesti erinevad asjad, mõtles minia. 
„Sa ikka mõtled ka, kui vana sa oled?“ 
„No Jakob on vanem ju!“ 
„Said aru küll, ära keeruta“ poeg oli end mõttes juba üsna üles kütnud, „sinu vanuses ei sobi sellised asjad, sihuke vanamehepäss. Musitamas! Sa mõtle oma ea peale!“ 
Kui Hilda alguses tundiski end kuidagi süüdlaslikult, siis kohe kui poeg talle tema vanust nina peale viskas tundis ta ennast turri tõusvat. Kas nüüd hakkab poeg talle ette kirjutama keda ta tohib ja keda ta ei tohi endale külla kutsuda? 
Nii ta küsiski: „Kas nüd hakkad sina mulle ette kirjutama, keda ma tohin ja keda ei tohi endale külla kutsuda?“ 
„Kust sa seda võtad, kutsu keda tahad! Aga ära lase mingil ilasel vanamehel ennast suudelda! See ei kõlba enam, mõtle kui vana sa oled!“ 
Minia tundis, et midagi läks valesti. Ämma vanus ei olnud kindlasti teema, millele ta mees oleks tohtinud nii hoogsalt sisse sõita. 
Hilda astus paar pikka sammu toa poole. Anna vits kätte ja poeg oleks sellise siraka saanud, et...kuigi vähemalt poja lapsepõlves ei olnud Hilda veel vitsa võtma pidanud. Kas nüüd oli lõpuks õige aeg? Viimane aeg? 
Poeg tajus õhus elekrit ja jäi vait. 
 Oli ka aeg. 
„Minu vanuses, minu vanuses – kas ma pean oma vanuses kodus ahju taga istuma ja sukka kuduma? Ma koon ju! Teil kõigil on minu kootud sokid jalas! Minu vanuses! Surnuaias pean haudu riisuma või? Riisutud! Aiamaa on ka rohitud, tahate – minge ja sööge end maasikatest täis ja haugake sibulat peale! Seda ma võin, oma vanuses, jah? Muul ajal istugu ja vaadaku aknast välja nagu puust nukk, mis see vanainimene ikka teha tohib, jah? Aga vot meesterahvast majja kutsuda ei või, äkki hakkab suudlema, eksole, näe, just suudleski! Ja teate – see oli hea! Tahan, suudlen veelkord, praegu võin minna ja ta tagasi kutsuda ja siis võtan ja annan talle otse suule ...oma vanuses! Annangi musi!“ 
Ah, see oli natuke liig. Hilda tundis kuidas põskedesse puna tõusis. Või noh, las tõusis, seegi tundus hea. 
"Ma ei ole puust nukk, ma pole kunagi puust olnudki ja teate, isegi vana puu õitseb!"
Poeg ja minia olid päris vakka. 
Mitte just kuulen-tolmu-langemas-vakka, sest eks Hilda ärritunud hingeldamine oli päris vali, kuid laste hääled õuest kostsid tuppa ära küll. Lähemale tulev jooksumüdingi oli kuulda. 
Uks läks pauguga lahti.
„Emme, hanedel on pesas munad! Ja Madli võttis maasikaid!“
„Tema võttis ka maasikaid!“ 
„Sina võtsid enne!“ 
„Madli, Marta, teate, teie emme ja issi musitasid eile!“ 
Hilda ehmatas oma sõnadest isegi. 
„Iuu! Väkk, vastik! Ei musitanud, vaata kui vanad nad on! Iuuuuu!“ tüdrukute vastikustunne oli ehe.
 „Novot!“ 
Hilda lõi selja sirgeks ja marssis uksest välja. 
 No päris ära ta just minema ei hakanud, võibolla jõeni oleks paras jalutada. 
Või veidi kaugemale. Küll ta tagasi läheb. Vana inimene, kaugele tal ikka minna on. 













40 kommentaari:

  1. Haha, see laste reaktsioon on nii hea. Tõi loodetavasti pojukesele ka mõistuse pähe.

    VastaKustuta
  2. Just.
    Mu lugudel on alati õnnelik lõpp ja kui pole, siis pole see veel lõpp.
    Muide, kes teab mis puu pildil õitseb? (Mina tean!)

    VastaKustuta
  3. Heeee...., ehhh - heaaaa ikka!:)
    Kui vana see Jakobi-päss õite oligi?
    Siuke kuuekümnene??:D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Iššant, nii vanad ei oska suuga muud teha kui seal proteese ringi veeretada, ole nüid mõistlik!

      Kustuta
    2. Nooohhh, vanaprovva, ära kutsu kurja välja...:D

      Kustuta
  4. Minu Memm (emapoolne vanaema) oli üle üheksakümnene lesk, kui ca samaealine lesest naabrimees tal kosjas käis. Memm ei võtnud pakutud kätt vastu, aga see oli tema enda otsus, mitte noorema suguseltsi silmadepööritamisest tulenev, kuna keegi ei pööritanudki silmi.

    Ja ma nüüd jälle selle “… aga meil USAs” jutuga – aga meil USAs on kõrges eas paarissuhete sõlmimine väga populaarne. Kui inimene tunneb, et ta vajab kaaslast, siis miks peaks kellegi kolmanda pilli järgi tantsides üksi olema/elama???

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Äh, meil pole paarisuhte sõlmimine mu meelest üldse populaarne.
      Ei vanemana, ei nooremana.
      Ma võin muidugi eksida, minu tutvusringkond pole piisav valim.
      (Lähen vahepeal ajan ema peigmehekandidaate aia tagant vähemaks...)

      Kustuta
    2. P.S. Ma paarissuhte all ei pidanud tingimata abielu silmas, juhuks kui segaselt väljendusin. Isegi mitte nö. leibade ühte kappi panemist. Vaid just nimelt SUHET. Paaris. :)

      Kustuta
    3. Aa, et igaüks peseb oma sokid ise, aga musi võib ikka anda? :D

      Kustuta
    4. Oh jeerum...kui siis ka enne majjasadamist ei koputataks.....

      Keegi puud ära ei arvagi või mis?

      Kustuta
    5. Pihtas, põhjas.
      Kas ma nüüd võin viriseda, et "miks esimese korraga ära arvati?"

      Kustuta
    6. Virisemiseks pole ükski põhjus liiga väike. 😄

      Kustuta
    7. Ma parandaks, et traditsiooniline (kirikus laulatamisega) paarisuhe pole enam moes. Muidu kooselamine on ikka kombeks kas siis paris või kambakesi (kärgpere), mis vahet seal on muud kui traditsioonid ja kultuurid. Vaevalt meie esivanemad ürginimesed hirmus täpselt paarisuhet kultiveerisid, pigem ikka karjas koos segasem sorti.

      Kustuta
  5. Jah, just nimelt, et sokid peseb igaüks ise :)

    Mu meelest Hilda pojal ja minial oligi pigem “sinu vanuses” probleemiks, olgu suhe siis paberiga kinnitet või mitte? Või vähemasti niimoodi mina välja lugesin.

    Anyway. Teemal “meil USAs” jätkates, vanemas eas kokku läinud paarid tihtipeale jätavad abielu (suhte ametlikuks vormistamise) täiesti teadlikult kõrvale säärasel pragmaatilisel põhjusel nagu raha. Et mõlemal omad lapsed ja lapselapsed ja elu jooksul kogutud vara, abiellumine ajaks pärimisasjad segaseks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, mu mõtte telg oligi "sinu vanuses!".
      Hirm "Mis tal arus on, maja ja maa ja..." nõuab teist lugu, aga seda ei tule vast niipea. See oleks hea tüvi millele mõni palju pikem lugu ehitada.

      Kustuta
    2. Ma lugedes ootasin just, et see oli teema, mis tagapõhjal susises. Mida hullu, kui abiellub ka veel siis võib jääda nii maja kui maa uuele abikaasale ja lapsed peavad pärandusest suu puhtaks pühkima. Kõrgema vanusega muidugi kipub mängu tulema see Eestis (ja kindlasti mujalgi) tuntud "Liisi" faktor, kelle erialaks oli vanaätte ära rääkims käia.

      Kustuta
    3. Eiei, niipea kui mammona mängu tuleb, läheb normaalne eesti inimene süngeks ja kogu sära kaob loost ära.
      Ma oleks pidanud siin jutumärkidega vehkima, meelega ei teinud seda.

      Kustuta
  6. Äh, eile just lugesin, et "noori inimesi häirib, isegi solvab vanemate seksuaalsus". mis me veel oma lastest räägime. ja noh, olgem ausad, ega oma laste seksuaalsusest ka palju teada/kuulda ei taha:)
    Mu arust suht arusaadav, tuleks lihtsalt mõistusega võtta.

    VastaKustuta
  7. Äkki on asi selles, et inimesi üleüldse häirib seksuaalsus?

    Lugesin just artiklit, mis arutas, et viimase aja kassahittidest filmid on täis ilusa kehaga inimesi, kellel puudub seksuaalsus (välja arvatud jutu poolest, noh et stsenaariumi järgi on Raudmees ja Pepper Potts paar, aga mingit füüsilist lähedust ega särinat nende vahel eriti ei paista).

    Bahtini-fänn minus targutas "klassikalise keha kultuur tungib peale!"

    apropoo, nn klassikalise keha kultuur seletaks ka seda, miks vanemate inimeste - ja omaenda vanemate - seks on eriliselt häiriv. Korralikul klassikalisel kehal ei ole lapsi ega vanemaid, ta ei kasva ega vanane, tal ei ole ainevahetust!

    https://museum.cornell.edu/exhibitions/bodies-unbound-classical-and-grotesque

    VastaKustuta
  8. Talupojaühiskonnas perega karjakesi ühes toas elades polnud ilmselt variantigi, et lastel saaks olla illusioon, et vanemad ei seksi.

    VastaKustuta
  9. ma ei tea, mis kultuur või kultuuritus, aga kes on vanemate seksi kuulnud või pealt näinud, sel on eluks ajaks tempel mällu. Öäkkkk, reaktsioon.
    Ma vastupidist ei oska kommenteerida. piisab mõtlemisestki, eriti nagu ei kipu:)

    VastaKustuta
  10. Nii sügavuti polnud mul plaanis minna, aga tegelikult ei huvita meid ju kellegi seksuaalsus välja arvatud nende oma, kellega me seda jagame.
    Mu mõte oli pigem selles, et olgu, ei huvita ja ei peagi huvitama, aga see tähendab, et pole ka õigust midagi teistele ette kirjutada ja määrata piire (kui jutt pole just lastest, vägivallaga seotud olukordadest mvms, aga need osad on jutust väjaspool).

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Just nimelt. Kui ei huvita, veelgi enam või on lausa “öäkk” - no siis ära asjast üldse juttu tee, ära kirjuta piire ette, nagu Hilda noorpere.

      Iseendast rääkides – huvitav, mu suhtumine seksi on (kuni hilise keskeani) pigem viktoriaanliku kallakuga olnud, aga mõte vanemate intiimsusest ei ole mus kunagi mingit tõrget tekitanud. Mäletan, et hilisteismelisena/varakahekümnesena nägin tihtipeale nende magamistoa ukse alusest praost küünlavalgust paistmas, see pani mind pigem naeratama. Ja lapsed – isiklikke mul pole, aga mehe täisealiste poegadega saab vahel teemast põgusalt juttu tehtud, teinekord naljaga, teinekord tõsiselt.
      Inimesed on ikka nii erinevad, onju :)

      Kustuta
    2. Sama. Minu arust on vanemate seks TORE, mulle meeldib mõelda, et neil on hea.
      Ja sama oleks laste osas. Nagu ... kus ee öäkk üldse ... phmt: ma ei saa aru üldse.

      Kustuta
    3. Ma ei saa aru miks seksi aksepteeritavus peaks mingist vanusest või muudest asjaoludest sõltuma seni kui see vastastikulisel nõusolekul ja rahuldust pakub. Nii nagu enamuse arvates ei peaks riigil olema asja kodanike eraelusse, ei peaks olema ka teistel inimestel seda õigust olema. Tegu rohkem personaalse maitse küsimusega (mulle näiteks on härrasmeeste omavaheline nagistamine öäkk, aga see on minu probleem) ja maitse üle ei vaielda.

      Vanemate või laste seksi peale ei mõtle. Vanemate seks, no mind ju muidu poleks :D Laste osas ehk nii palju, et küll on tore aeg neil, parasjagu sellises vanuses kui võtavad kahe suupoolega :P

      Kustuta
  11. "Inimesed on ikka nii erinevad" on hernekepp, mille najal mu maailm püsib, sest pole midagi igavamat sellest, kui kõik saaksid kõigest ühtemoodi aru ja käituksid seejärel täpselt sarnaselt. Toda hirmus lameda maailma olemust saaks küll üllalt kirjeldada "maailmas valitseb täielik üksteisemõistmine ja harmoonia", aga vabandust, eelistan igal juhul kaost.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mina küll kurvastan ja ei suuda ikka veel sisemiselt uskuda, et kõik polegi ilusad ja head.
      Üritan küll meeles pidada, aga teadmine on mõistuslik ja tunnetega ikka ootan, et inimesed oleksid Nagu Mina, leebed, sõbralikud ja lahked, usuksid ka teistest kogu aeg parimat ja maailm oleks roosiaed.

      Kustuta
    2. Või õigemini: minu elutunnetus, minu maailmatunnetus ja minu kirjutamisedki seisavad selle peal, et kuitahes nunnud inimesed ka oleks, maailm IKKA ei oleks roosiaed, sest elu on keeruline ja jamasid on kõriauguni, isegi kui kõik oleks nunnud. Sest ELU.
      Aga mu jaoks on seetõttu eriti solvavad inimesed, kes "Lihtsalt ongi sellised" juhmid, empaatiavõimetud ja kõrgid ühel ajal ja mus lihtsalt jookseb kõik kokku. Ma ei suuda uskuda ja ei taha uskuda, aga pean ikkagi kuidagi.
      Jube raske.

      Kustuta
    3. "Inimesed on erinevad" ei ole sama asi mis "inimesed on halvad", kuigi ka halbu on, kahjuks mitte vähe, aga nende vähendamiseks on ainult üks võimalus - olla ise hea. Nii on küll ainult üks hea inimene juures, aga kivist saab liiv üks tera haaval. Hea olemine ei ole minu jaoks kõigile meeldimine või kõigi vastu hea olemine, hea olemine on "ära tee halba".
      Alati see ei õnnestu, bodisattvaks inimene ei saa, räägitagu mida tahes.
      Äh.
      Kui kõik oleksid head, siis kuidas me teaksime, mis halb on? Kui kõik oleks torm, siis kuidas me teaksime, mis torm on?


      Kustuta
    4. Jah, just!! Kui ma enda mõtteid väljendan ja seejärel ütlen, et "inimesed on erinevad", siis ma pean silmas, et mõistan ja aktsepteerin, et teised inimesed mõtlevad ja tegutsevad teistmoodi kui mina.
      Kõige vähem pean silmas seda, et minust erinevad inimesed on halvad. See oleks ju ülbus ja kitsarinnalisus, sedasi mõelda.
      Jah, muidugi, on ka “halbu” inimesi, aga see teema käib mu meelest hoopis teise kategooria alla kui inimeste erinevus.

      Kustuta
    5. Mh, mina ka ei pea silmas, et teised on halvad =D Kammaan.
      Aga ikkagi on mul raske endast teistmoodi olemist aktsepteerida, kui ma ei näe seal taga põhjusi (teine taustsüsteem, teistmoodi elukogemused, kõik on nii erinev minu omadest!), vaid see on lihtsalt mingi - ta ongi eos juba teistmoodi, sündis teistsugusena, täiesti teine meelelaad, kuigi phmt väljastpooooooolt on küllalt sarnane.
      Ma tean küll, et nii saab. Mis ei tähenda, et ma seda tunneksin.

      Kustuta
    6. Eks me näeme inimeste erinevusi tõenäoliselt üsna sarnaselt, lihtsalt emotsioonid, mis tekivad on erinevad.
      Kas panen väga mööda, kui pakun, et sina mõtled "miks ta pole rohkem minu moodi"?
      Saan sellest aru nii, et sa tunned end sarnaste ja väga sarnaste seltsis ohutult, sest oled teiste jaoks kogu aeg liiga "lahti".
      Võimalik, et mõistan valesti, täiesti võimalik.
      Mina mõtlen pigem nii, et "mina teda muuta ei taha kui tema mind muuta ei taha".
      Ja samas selles tüütus pärismaailmas pean mina tegema teiste inimeste huvides samme tagasi ning nemad taganevad minu huvides. Nagu tants. Mis siis, et varvaste peal tallume ja rütm meid ei sega - proovime ikka!

      Kustuta
    7. Mul on tunne, et sul on väga õigus.

      Kustuta
  12. Jällekord nii hea laupäevahommikune lugemine!!!!!!
    Aga nii on, kõik on suhteline 10'ne näeb 12 aastast vanana, esmakursuslasele kolmanda kursuse tudeng vanake, 30'sele tundub 40 selline iga, et nii vanaks ei taha eladagi, ... jne ...
    Vanemast peast noorema poole tagasivaatamine on nii hingekosutav, sest sa oled ise juba selle perioodi läbi käinud ja avastad üllatusega, et ka vanemana polegi häda midagi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh.
      Muide, mul on jube selgelt meeles hetk kaheksa-aastase minu elus, mil seisin keset tuba ja mõtlesin, et kui ma viieteistkümneseks saan, olen metsikult vana. Justnimelt VANA!

      Kustuta
  13. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  14. Kustutasin kommentaari, sest siin ju sõna võtmas nii suurte elukogemuspagasiga vanurid.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oh, milleks! See sobis siia hästi!
      Ja mis see elukogemus loeb, ega noorus ei võta õigust oma arvamusele. Seda enam, et vanus on asi, mis tõele sugugi mitte alati kullaproovi külge ei löö, omast kogemusest tean.
      Me oleme kõik erinevad :)

      Kustuta