Lehed

teisipäev, 11. mai 2021

Kauss



„Aitäh!“ 
Pudrukauss kõvasti käes ja laastukorvis kartulid käevangus, lükkas Liisu köögiukse õlaga lahti ja puges piitsaplaksuna vihiseva tuule kätte. Tuul ajas küüned välja ja kraapis terava lörtsiga üle tüdruku põse. Külm oli, kohutavalt külm ja tee oli hirmuäratavalt libe, ainult pudrukauss peos andis sooja. 
Liisu tippis pisikeste sammudega kodu poole, moonakamaja oleks ilusa ilmaga selgesti paistnud, tuisuga ei saanud silmigi tõsta, et sinnapoole vaadata. Võibolla oleks maja läbi tuisu näha olinud, võibola mitte. 
Ettevaatlik pidi olema, majas ootas ema ja noorem veli, ema köhis juba pool talve ja Liisu toodav puder oli tähtis. Emast ei olnud tükk aega tööinimest olnud. Hea, et Koka-Juula oli Liisu endale appi võtnud, köögis sai oma kõhtu midagi ja Juula ei olnud kade nimene, emale ja vennalegi saatis pea iga päev midagi. 
Seekord siis kuuma putru. 
Libe, kogu rada oli jääga kaetud ja läikis nagu mõisahärra uuriklaas.
„Kas uuriklaas on sama libe?“ 
No ei tea, selle peal pole keegi kõndinud, vahel oli tore vaadata kuidas härra sõrmega üle uuriklaasi libistab nagu oleks seal mingi puru või plekk, küllap talle lihtsal meeldis see tunne. Sile klaas näpu all.
Liisu mõtles, mis veel võiks sama sile olla. 
 Aknaklaas niikuini, seda oli ta mõisas mitu korda katsunud. Kirikus olis aknad kõrged ja värvilised, ei tea, kas värviline aken on samasugune kui mõisa oma või saaks kinnisilmi neil vahet teha? Kellal on klaas kumer, selle tunnneks ära, aga aknad? 
Uih!
Peaaegu oleks kukkunud, jalgrada oli nagu haugi selg heinamaal teravalt püsti. Tasa-tasa, natuke veel minna... 
Puder hakkas jahtuma, sõrmede vahel oli tunda, kuidas kausiseina pidi jooksis vesi alla ja näpud hakkasid külmetama. Koduni oli veel pool teed minna, ei tohi hooletuks muutuda. Korv soonis kõvasti käsivart, aga ei saa kätt vahetada, ei saa. 
Aga ikkagi, need aknad... 
Kui saaks kiriku akendeni küünitada ja klaase katsuda..või kui tuulega mõni klaas eest kukuks ja Liisu selle leiaks... Oh, ta annaks klaasi kindlasti pastorihärra kätte. Köstrihärra kätte ei annaks, tema pole nii püha, et kiriku aknaklaasi puutuda. 
 Oot, aga Liisu ise, kas tema tohib? Tema on ju veel vähem kui köster? 
Tüdruk jäi korraks külma tuult trotsides isegi seisma. Ah, ta ei võtagi klaasi üles, kükitab ja ainult katsub ja siis läheb ütleb pastorihärrale. 
 Süda läks kergemaks, jalg nobedamaks. 
Kuigi poleks vast pidanud... 
Rada oli just jõe äärde jõudnud. Kui heinamaal oli jäätunud raja kõrval maapind – küll lögane ja ebatasane, siis purdel oli ainult libedus. Käed pidasid kausist kõvasti kinni, purde käsipuust ei olnud võimalik kinni hoida, kui, siis sai natuke küünarnukiga sinna toetada. Tuul trügis Liisut ja lükkas kartulikorvi kiikuma. Liisu klammerdus küünarnukke pidi käsipuuse, korraks näis, et sellest oli abi aga ei, vihur sai hambad korvipõhjale taha ja juba oli tunne, et jõkke see tüdruk kukub kõige kausi ja kartulitega. Kes siis varakevadisse vette ikka tahtis pudeneda. 
Oli see pudrukauss nii tähtis kui tahes, elu oli armsam ja nii see kauss vette kadus. Isegi laineid ei jagunud kauemaks kui silmapilguks. 
Pisar tuli silma. 
Liisu ise oli mõisa köögis Juula juures putru juba söönud, aga ema ja vennas, nemad jäid nüüd täitsa ilma. Kauss ka kadunud...seda annab homme Juulale tükk aega seletada, mis siis, et see oli vana kauss, muidu köögis kartulikoorte jaoks laua otsal seisnud rape. 
Kartulid on vähemalt alles. Liisu sai nüüd käsipuust kõvasti kinni hoida ja lõpuosa teest läks samuti vabade käte vehkides väledasti. 
 „Ma ei ütlegi, et puder jõkke kadus“ 
Eks ta ehk parem oligi, Liisu teadis, et ilma jäämine asjast, mida ei tea on kergem kui tead, et oled millestki heast ilma jäänud. 
 Nagu kiriku aknaklaaski.. Kui ei tea, et kusagil kiriku müüri ääres on kild värvlist klaasi, mida katsuda saab, siis polegi nii kurb, et ei tea seda tunnet, mida näpud seda silitades tunneksid. 
Liisu oli päris kindel, et järgmine kord kirikusse minnes on klaasitükk teda ootamas. Kuidas ta muidu teada saab.
Koduuks kukkus selja taga kinni. 
 „Ma teen kohe tule üles, keedame tuhleid , näe, Juula saatis räätsatäie!“ 
Ära sa märgi, kui Liisu ema tuhlid vette poetas, tuli nende alt kõva pihusuurune pekitükk välja. 
Koka-Juula on ikka üks lõpmata hea inimene. 
 Ei tea küll, kas ta kausi uputamise ikka andeks annab..











11 kommentaari:

  1. Hundil on probleem: hunt on karantiinis, sest vaktsineerima ta ei lähe, kuna see muutvat hundid taimetoitlasteks.
    Huvitav, et sa veini kohta ei küsi. Ma olen proaktiivne: Liisu on teel enne kümmet hommikul, kustkohast ta pidanuks veini saama? :D

    VastaKustuta
  2. Kindlasti annab andeks. Aga miks ta kaussi korvi ei pannud ?

    VastaKustuta
  3. Vot see on see, kui endal on pilt silme ees nii selgelt, et...
    Kauss ei mahtunud korvi, korv oli pealt ahas ja tuhleid täis, kuidas te ometi ei näinud!
    (Naerma ajab, ma kirjutangi konkreetselt pilte, mul on isegi tegelaste juukse pikkus ja seelikuvärv kirjutades silme ees, seepärast ongi kirjeldatu lünklik - te ju peate ise nägema! 😁)

    Aitäh, et meeldib!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nii. Nüüd läks lugu veel põnevamaks.. :) kui pikk seelik ja mis värvi juuksed siis olid ;) ?!

      Kustuta
  4. Ei, Zola "Daamide õnne"-laadseid olmekirjeldusi ei tule, midagi peab fantaasia hooleks ka jätma. Las see tüdruk olla mõne jaoks luine punapea liiga pikas, jalgu takerduvas seelikus, teine vaadaku vettinud suurräti alla peidetud kartulikoorekarva juuksepulkadega pontsakat last. Kolmas...mida kõike võib ette kujutada, aga see on tõsi, et mul on endal alati pilt ees. Kuni pisiasjadeni, nagu unes.


    Tont küll, ma käin siin päev otsa kirjavigu maha noppimas. Vaevalt, et kõik ka kümnenda korraga letud saavad.

    VastaKustuta
  5. Miskipärast on raske ette kujutada pontsakat näljas last, kui tal juba näljapaistetus pole. Järelikult ikka punapea.

    VastaKustuta
  6. Mina olen pontsakas.
    Ja ma olen kogu aeg näljane....


    (Jaa-jaa, ma tean küll!)

    VastaKustuta
  7. Tegelt meie kassiga on ka nii. Elab näljapajukil kuidagi ära. Aga ma arvan, et minapilt on tal vägagi kiitsakas.

    VastaKustuta
  8. Minapildiga mul probleeme pole, ma tunnen end nii suurena, et ahtamates oludes pean uksest kaks korda sisse tulema, esimese korraga ei mahu ära. Aga kui toitu näen, voolab veri ajust ära ja refleksid vallanduvad pilkselt.

    VastaKustuta