Lehed

laupäev, 2. juuni 2018

Kuiv. Nõiun



Nüüd olen ma kindlasti kõike teinud.
Varem on see alati aidanud, aga sel aastal mitte, ei, sel aastal on kõik lihtsalt mahavisatud vaev.
Ma pole vihmavarju või keepi mitte ainult kaasa võtmata jätnud, vaid pole neid üldse välja otsinudki.
Ma olen usinasti kastnud ja kastnud ja kastnud, rekordpäeval tiksusin vihmutit liigutamas käies kümme tundi pluss lasin vagude vahele tonnise veepaagi tühjaks.
Pesu olen pesnud nagu sõge, õues on pesunöör juba õhukeseks kulunud.
Olen lausa äärmustesse laskunud, unustades üheks ööpäevaks sauna trepile vooluvõrku ühendatud akulaadija (ärge seda kodus järgi tehke!).
Varem oli enam kui kindel, et neile tegevustele või tegemata jätmistele järgneb vältimatu vihm.
Aga praegu on kõik läinud tühja. Vihma pole.
Ainult täiskuuööl alasti olles ohvrikivile raha põletama pole läinud. Ma olen kitsi ja viiesendine, mida ohverdada raatsiks põleb ikka väga kehvasti....
Ainus, mis lohutab on teadmine, et sääskedel pole kusagil oma järeltulijaid kasvatada. Metsatiigid on suuremalt jaolt kuivanud.
Nõuandeid? Kellelgi? Üks kobe kobe pauguga vihm kuluks ära, kas üle pole kusagil?

***

Ma valetasin hiljuti ühele inimesele ja see natuke vaevab mind.
Valet ennast ei kahetse, aga inimesest on kahju.
Esimest korda elus käisin...kuulge, ma ma unustasin ära, mis selle protseduuri ametlik nimi on, aga kui ma ütlen, et käisin mõõka neelamas, siis te saate ju aru?
Arsti pidi pisut ootama, ukse taga olin mina ja veel üks inimene.  Kumbki ei teadnud täpselt, mis ees ootab. Saime omavahel hirmusid jagada ja teineteist julgustada. Kui tohter tuli, läksin sisse esimesena.
Ossaissandapüss, kui vastik see oli! Arst õnneks ei saa loodetavasti kunagi teada, et iga kord kui ma protseduuri ajal pikutades jala natuke üles tõstsin ja seejärel kohe laksti kukkuda lasin tähendas see "ma löön sind #€@@###::#-t jalaga" ja lihtsalt teadmine, et tema löömine teeb mu olukorra kehvemaks sundis sundis mind alustatut pooleli jätma. Muide - sama mõte takistas mind kunagi mu pimesoolt rappivat arsti lükkamast. Tõmbasin käe rihmadest lahti, võtsin natuke hoogu...ja panin käe ise rihmadesse tagasi. Ega ma siis viha pärast...lihtsalt nii paha oli olla.
Iga asi saab ükskord läbi, õde aitas mul tati ja pisarad näolt maha pühkida, samal ajal arvas arst, et  peaksin suitsetamise maha jätma ja rohkem piimatoite sööma. Hm, selle nõuande kuulda võtmiseks peaksin kõigepealt suitsetama hakkama ja piima (millest peamiselt elangi) menüüst välja viskama. Mul vedas, et ta hommikust konjakijoomist maha jätta ei käskinud.
Ahjaa, see valetamine....
Kui ma uksest välja läksin, küsis ukse taga oodanud kena inimene "Kuidas oli?"
Mina naeratasin laialt ja ütlesin, et ei midagi hullu, talutav protseduur.....

***

Üks kolleeg õpetas oma vennatütre kuusevõrseid sööma. Vitamiinid ja värki. Nüüd kuulutab see laps kõigile, et tädi näitas talle, kuidas kuusepõrsaid närida.
Peaasi, et vitamiinid ja värki.








8 kommentaari:

  1. Aitäh.
    Kahju, et see pole nagu härjapõlvlase nimi, mida teades ei pääse tige päkapikk enam kiusama.

    VastaKustuta
  2. Lihtsalt käisid ainult sellepärast et tahtsid hirmsasti teada mis tunne on. mine käi seal ka kus samasuguse aparaadiga vaadatatase su sisse ainult sealt teiselt poolt, peaks huvitav olema.

    VastaKustuta
  3. Jah, tupsununnu, just ainult lõbu pärast käisin seal. Inimesed ju teevad sedasi?

    VastaKustuta
  4. Jah, isegi mina käisin eile mingeid põõsaid või asju kastmas. Ei miskit!!! Linnainimesel on üldiselt muidugi rõõm, las kõrbeb.

    Ainult et sääski on mu soosaarel (Sõrves) sama palju nagu alati.

    VastaKustuta
  5. Muidu ei peakski nii sõgadalt veega möllama, aga ma istutasin sel aastal ligi viissada puud, neist kolmesaja ringis lagedale põllule. Kui poleks kastnud, oleks mul juba praegu põllutäis kuiva hagu.
    Tõde selgub järgmisel kevadel, seni ainult loodan.
    Sääskede osas kahtlustan, et neil on siiski mingi salajane haudejaam, otsa pole nad saanud, justkui juurde tuleb teisi aina.

    VastaKustuta
  6. Oh ma olen sama protseduuri kunagi läbi teinud kui otsiti kuhu mu organismist raud kaob. Muidugi selle teise otsa oma ka, mida üks anonüümne sulle soovitas.Pean ütlema, et neid ei anna võrreldagi. See mõõga neelamine oli sadu kordi hullem. Ma mõtlesin, et jätan parem kohe hingamise järele ja suren siiasamasse. Tõesti nii ebameeldiv.
    Vihma nõidumise koha pealt kui midagi tarka välja mõtled ja aitab ka, siis minu poolt sulle paar villaseid sokke. Mis sest, et sa neid ei kanna ja ei armasta, aga keset ilusat palavat suve võib ju kõike lubada.

    VastaKustuta
  7. Ma olen ka kuidagi....roostevaba, sest roostetamiseks on rauda vaja. Nüüd igatahes näib viga olevat leitud ja lisaks veel mõndagi põnevat. Põdur aasta. Kuid lõpuks läheb kõik mööda, moel või teisel.


    Villased sokid torgivad ja sa mäletad seda :)
    Ma koon ka ise praegu neid talveks valmis, teistele loomulikult, ise ei hooli. Õnneks pole lapsed (need täskasvanud) nii pirtsakad.

    VastaKustuta