Istun küdeva ahju ees, süles kuuvalgest õuest nöörilt kuivamast korjatud rätikute kuhi.
Surun näo sellesse pusasse.
Miline lõhn.
Ma olen korraga mina ja kõik need naised, kes kunagi kevadise lume päeval kuivanud pesu lõhna on uppunud ja samas olen ka hunnik vastpestud rätte.
Lume kergus, ületalve elamise raskus ja päikese eredus on selles hõngus. Sügise pori on juba kaugel, kevade muda on veel kaugel, talve vahukoorekauss on uppis ja helendav. Jääaugus pesu loputamisest mõrased käeseljad ja pesumasina kõhust linikuid lapanud pehmed pihud saavad selles lõhnas võrdseks, aeg seob ka nende lapatud pesu üheks hiigelpikaks pehmeks kangarulliks. Mõni hiinlaste maalt alles sel talvel saabunud riideruut on saanud päikesest rabanduse ja peidab end vanaemadeaegse vahvelräti sülle. Nad on nüüd sugulased, nad lõhnavad sarnaselt.
Hetk, mis jääb.
Postitused
See õues kuivanud pesu eriline lõhn toob mulle alati meelde õppejõu Tartu ülikoolis ligi 45 aastat tagasi. Ta tegi meiega praktikume. Ja tema valgel kitlil oli alati see eriline lõhn. Meesterahvas, Toom vist oli nimi.
VastaKustutaKummaline, et sellised aistingud meelde jäävad... paremini kui inimene ise.
Nii kaunis!
VastaKustutaPeaaegu - PEAAEGU, mitte päriselt - tekib tunne, et võiks pesu õue kuivama viia.
Oi ma tean mida sa tunned ja see tunne on seda väärt. Just eile oli terve mu maja seda täis. Kevade ja õnne lõhn.
VastaKustuta