Krambid

Külm on. Õudne, kui külm on.
See külm on nii lahe. Võtsin plekist kruusi, lasin kuuma vett täis ja viskasin õues õhku. Pauku ei kostnud, nii külmanabal me siiski ei ela, aga pisipisike käsitsitehtud lumesadu sai tehtud küll. Poeg proovis õhinal kohe sama, tahtis omatehtud lumesajust läbi joosta ja avastas, et saadanas küll - osa veest jäigi veeks. Midagi pole teha, paarkümmend miinuskraadi ja litakas vihma näkku on enneolematu kogemus.

Üritasin külmunud seebimulle ka puhuda. Puhusingi. Sadade kaupa puhusin. Tuul viis kõik minema, allatuule pimedusest kujutlesin kuulvat seebimullide purunemise klirinat. Homme sõidab naabrimees kildude otsas oma auto kõik neli rehvi katki ja mina teen näo, et ei tea midagi. Vilistan "juba linnukesed..." ja vahin vareseid.

Täna kolleegiga maanteel sõites kiitsime kahekesi ilma. Päike säras ja lumi lõikas silmi, tee oli lausa suviselt puhas. Poole kiidulaulu pealt tuli mingi pahur tuisk, meie ees sõitev auto keriti lumekardinasse ja ümbrus muutus ühtlaseks mannapudruvalgeks  sodiks.
Kahe minuti pärast oli jälle päike ja lumi ja muu hea kraam. Viie minuti pärast...äh, ilmal olid täna krambid. Lumekrambid.
Veel pisut ja ta hakkab kevadet sünnitama. Millest muidu see hormoonide möll?

Aa, ja kolleeg ütles enam-vähem just siis, kui talv krampides viskles: "Ma lendan homme Taisse...."
Ma ei taha Taisse. See ei tee mind vähem kadedaks....