Lehed

reede, 16. september 2016

***

Tulekutee ääres laius hiiglaslik kanepipõld. Niisiis olen sel aastal näinud
Eestis esmakordselt õisi täis linapõldu, haprana näivat tatrapõldu ja nüüd siis ka üleannetut itsitamist esile kutsunud kanepipõldu.



"Mis sa arvad, kes presidendiks valitakse?"
Küsimuse esitamise toon jättis mulje, et sellest saab sõltub mu soovi täitumine.
Armas aeg, ma tahtsin ju ainult paati laenutada!
No...mul on varjatud andeid ja üks neist on poliitikast mittehuvituva kana mängimine.
"Ee..mmm..nomaitia täpselt....ega ei oskagi...las targemad..."
Venitasin juttu nagu kummiliimi, sest peaasi, seltsimehed, oli leida paat! Ptüi, peaasi, seltsimehed, oli kätte saada paadi võti!
Küsija andis lõpuks alla. Ma arvan, et ta on juba valmis kirjutanud petitsiooni mustandi, milles nõuab minusugustelt valimisõiguse ära võtmist.

Peremehe arust aerutati paat pidevalt valesse kohta. Milline on õige koht, keeldus ta ka piinakambri ähvardusel teistele ütlemast. Igatahes oli üks valitud paigust liiga kalda ääres, teine kaldast liiga kaugel ja kolmandas ei olnud kala. Tolle viimase jama kohta ei mõistnud muud öelda, et tuuker, kes kalu õnge otsa installeerima pidi  ei jõudnud piisavalt ruttu meile uude paika järele. Putin, sunnik, maksis talle lihtsalt rohkem.

Nüüd peab patendiametisse minema.
Paadipõhjale sai  kraabitud vihmausside konksu otsa installeerimise rakise prototüübi tööpõhimõte. Ei tea, kas peaks paadi Toompuiesteele kaasa tassima?






teisipäev, 13. september 2016

KPsse see häbelikkus

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama ülestunnistusega, et eelmise aasta lõpus olid kolm käsikirjatäit mu jutte smugeldatud ühele kirjandusvõistlusele.
See oli ja ei olnud ka minu idee, tagant lükati mind ikka väga jõuliselt ja mina tõrkusin stiilselt nagu Bileami eesel (ainult ilma inglita eesel, mis teha).
Aga jah...paarsada lehekülge läks võõraste kätte lahkamiseks.
Ajaks, mil supi seest loorbereid koukima hakati olin juba jõudnud otsusele, et tegin vea.
Siis tuli kutse auhinnatseremooniale.
Seda emotsiooni on raske kirjeldada.
***
Hoolimata kutsest, mille kaaskirjaga oli märgitud "Olete väga oodatud ja seda põhjusega!" ei olnud ma valitute seas. Ka mitte äramärgitute, lootustandvaks peetavate ega muul moel tähele pandute seas.
Ka seda emotsiooni on raske kirjeldada.
***
Nüüd olen ma sõna otseses mõttes oma loomusest üle astudes saatnud oma jutte ja novelle siia-sinna küsimustega "kas?", "kuidas?", "kes?"
Ma ei ole saanud mitte ühtegi vastust. Absoluutselt mitte ühtegi. Isegi sellist, kus oleks otsesõnu öeldud, et mul oleks targem midagi muud teha. No näiteks sokki kududa.


Aga lõpetuseks: kas keegi sokke tahab?
Või siis...mida kuradit veel proovida?

Sündimata

„Lapsik“
„Onju?“
Kui naise hääles oli kõva annus üleolekut ja isegi ehk pisut põlgust, siis mees ei näinud seda tähele panevatki.
„Ma pool päeva lappasin seda kokku, vaata, nüüd on nagu elus, eks?“
Tõreda häälega mühatades nõustus naine korrakas veel vaatama mopist, padjast ja nõudepesuharjast  teibiga kokku keritud üleelusuuruses merihobu meenutavat kuju.
„Mis see olema peab?“
„Kratt, mis sa siis arvasid?“
„Seda ma ütlesingi, et lapsik, ise ikka midagi mõtlesid, kui midagi sellist tegema hakkasid?“
„Teen krati, lähen nelja tee ristile ja sebin kratile elu sisse..? Täna on muide täiskuu ja neljapäev!“
„Issand.. nii loll,  nii loll, suur inimene ise ja nii loll!“
Kordamine kõlas kui loits ja andis sõnadele raskust juurde ja see raskus vajutas naerataja suunurga allapoole.. aina allapoole.
„Kuule, naljast sa ka aru ei saa. Mis see oleks siis teinud, kui ma läheksin täna öösel proovima?“
„Lolliks teed ennast. Naabrid näevad. Suur inimene harjast tehtud nukuga, ikka täisloll pead olema....“
„Ja kui näevadki – mis see mulle teeb? See on ju nali!“
„Nõme nali.“



Teineteise vastas seisid kaks pettunud inimest.
„Nii lapsik..“
„Nii sünge..“



Täiskuu linnas.. midagi veidrat oli selles. Tänavalaternate kollakad valgussõõrid olid seal kus nad pididki olema, kui tavaliselt hämarad majadevahelised kujad ja parkide pime koobastik oli justkui pintsliga veetud hõbedakarva kuuvalguse triipusid täis.
Linn oli tühi,  mõni taamal järsult kiirendava auto hääl või kiirustav ja kummituslikest kuuvalguse triipudest eemale hoidev jalakäia ei suuutnud seda elustada.

Ristmikule lonkas üksik mees, käed sügavalt taskus ja kaabuserv silmi varjamas.
Ei, ta ei ületanud tänavat, ta lihtsalt kõndis sõiduteel, peatus keset ristteed ja vaatas ringi justkui ootaks ta kedagi.
Seisatas.
Kummaline, kuid ta ootus oli kuidagi poolik, justkui oleks lombakas juba ette alla andnud, teadmas, et tulemas pole kedagi, lihtsalt... äkki siiski, ehk seekord veab...
Kedagi ei tulnud.

Lootusetus õigustas end taas.
Nagu alati.
Ainus asi maailmas, mille peale kindel võis olla.

Ebaühtlaste sammude kõla vaibus, mees kadus pargipuude esimese varju sisse ja ei ilmunudki  kuuvalguse triibus nähtavale.

Tüli ajal kööginurka püsti pandud eksootilist mereelukat meenutav pusa liikus ootamatult, oleks võinud isegi vanduda, et liigutas ennast ise.
Sellest vähesest piisas, tasakaal kadus ja hoolimata keskkohta moodustava padja pehmusest oli kukkumise kolksatus päris vali.

neljapäev, 1. september 2016

Titeteo tarkus

Täna võtsid vaba päeva enneolematult paljud isad-emad, kelle laps oli jõudnud kooliminekuks paslikusse vanusesse.
Nende laste sünnil oli üks ühine katalüsaator: masu.
Oli viimane võimalus oma niikuinii kunagi saada kavatsetud lapsed sigitada masueelse hea palga najal makstava vanemahüvitisega vooderdatud pehme maandumise lootuses.
Pealekauba säästis nii mõnigi titeootuses koju jäänud noorik töökoha tulevikus endale ja olevikus sellele inimesele, kes muidu ehk koondatud oleks.

Väga toredad lapsed on. Asjalikud ja koerust täis samaaegselt.
Nagu vanemadki.


teisipäev, 30. august 2016

Kassist ja puust

Otse mu pea juures on avali aken ja ma kuulen.
Vihma.
Õunapuu otsast põgenevaid õunu.
Puulehti üle lugemas käivat tuult.
Öös rabelevaid linde.
Kassi ahastavat pulmalaulu.
"Kass", tahaks öelda, " kass, see pole märts, tahad, ma näitan kalendrit? August on, kaks päeva on jäänud, kannata ära!"
Mis ta ikka kannatab, märtsini on viis pikklühikest kuud, aga kassil on kassiahastus juba täna.

Rullisin õhtul toapõrandale laiali oma sugupuu. Ulatus teine kahe ja poolesaja aasta kauguselt kirjutuslauani.
Küpressikujulinselt sihvakas, paljud kõrvalharud  kustusid sõdade aednikukäe läbi, pistoksad, mis võõrasse pinda juured ajasid hajusid võõraste sekka nagu piimatilk veepange.
Mida ülespoole mööda tüve, seda kitsamaks muutub võra.
Kas sellest peaks kahju olema?
Minul ei ole. Ükski puu pole igavene.
Kui metsas langeb puu ja keegi ei näe....ja nii edasi.
Põhiline ses lauses on mets.

Kass jäi vait. Vist sai aru, et kannatab märtsini elada küll. Tema sugupuu on nagu kanarbik metsa all. Jalgutakerduv, haraline ja alguseta.
Head ööd!


Edit umbes tunnike hiljem.

Kas peaks äkki akna kinni panema? Vihm on nii võimas, et kui õu mereks saab, tuleb vesi varsti üle aknalaua viimati veel lahinal tuppa.
Kujutan ette, kuidas hommikul on aken nagu akvaarium. Õunad ulbivad nagu kiluparv ja amfiibkass püüab kalipsodes hiiri.
Ah, las jääb lahti. Vihm, erinevalt minust, peab lauldes viisi.