Lehed

neljapäev, 6. august 2026

Ida-võlumaast ja vingutujust



 On hommikuid, mil ärkan silmade särades, rullin kõigist kellel pole õnne mu eest õigel hetkel pageda üle nagu optimismist lõhkema hakkav okassiga jättes enda järgi maha lamavatest inimestest koosneva oigava sillutise ja lahendan maailma jaoks olulisi probleeme ühe käega ning lauldes. See viimane tekitab oigava sillutise ka vasakule ja paremale, kõrvavalu, kui mäletate, on hirmus asi.

Ja siis on täna.
Hommikul mil pean olema õnnelik kui tööle jõudes ei näe ma välja nagu supermän, trussikud seeliku peal ja koju unustatud läpakas on pisim mu muredest. 
Kalale pole ammu jõudnud, seeni on nii vähe, et metsas käies on parme ka enam kui seeni. Mustikad...on ka kusagil.
Nii hea on viriseda, jess.
Muide. homme on reede. 
Mul on veerendsaja euro eest välja võtmata lotovõite, kõik puha kaheeurosed pudinad, üks viieeurone ka sekka. Kus mu miljon on, küsin ma?
Niuniuniu.
Peaks naistepuna teed jooma, suvelõpu nukrus kiusab.
Praegu teen töölaua taga nägu, et mul on käsil mingi ülioluline teema.  Kõrvaklapid peas, aga sealt ei tule midagi, mõnus vaikus. 
Lõuna ajal teen põike Norra allikale, lähen toidan parmusid. Keegi peab ju nende peale ka mõtlema.

Kuidas teie hakkama saate, kui hinges on madalrõhkkond ja peas vilistab tuisk?


Äh, mõtlesin, et ehk läheb vingutuju üle, aga no ei lähe. 
Lugesin uudist Viivikonna asunduse lammutamisest
On neid, kes on poolt ja neid, kes vastu. 
Olen seal käinud ekskursioonijuhiga, kellel see lammutamine raasugi ei meeldi. Talle ei meeldinud ka tanki äraviimine. Kui ikka teenistus sõltub taoliste konfliktarhitektuursete kohtade olemasolust võib isegi Tšernobõli elamiskõlblikuks muutumise üle jaurata. Koonduslaagrite sulgemist võib ju ka vaatamisväärsuse kadumisena esitada, toosama ekskursioonijuht tegi isegi Ivangorodi võidupühast omale rahapõrsa
No ma ei teeeaaaa...

pühapäev, 2. august 2026

Selleks, et kõik korralikult ära rääkida 3...

 

Käisime suurel osturetkel

St tegime Rakvere ümber tiire, mis motiveerisid mind juhiloa tervisetõendit uuendama. 

Lidl, Magaziin, A1000 Market, Puumarket, Bauhof ja siis veel Väike-Maarja Coopi ehituspood ka. Viimane põhjusel, et Maakas suutis Rakveres kanala uksehinged poes ostukärusse unustada. Mis oli lõpeks täitsa hea, sest Coopis maksis 2 hinge sama palju kui Bauhofis 1 ning lisaks leidus võimalus kanade elujärge parandada. Kanade talveõrnad kohad olla harjad, lotid ja varbad. Viimasest saan ma hästi aru. Seega sai kanadele õrreks võetud 2m pikk 12mm keermelatt ja 2m toruisolatsioon. See "pool noodle", mis ei tohiks väga vett sisse võtta. 

Söögivaru järgmise pandeemia üle elamiseks on olemas, eriti Matildal ja Mahvaldal, ja omandatud on ka uus eluline oskus. Saematerjali vedamine Toyota Yarisega. Kusjuures 3m prussid ja lauad mahuvad sinna peaaegu sisse, mis mind üllatas. See masin on seest suurem kui väljast. 

A tähtsaim projekt oli hoopis Sigudik: Kiir mõisavalitsejaks, Sigudik lepatriinuks

Bauhofist tuli kaasa punane dekoratiivkile. Kodus ootasid must "täpiteip", krimbliteks vajalikud kaablisidemed, "silmad", tööstusföön, spaatel, noad, paar uudishimulikku kassi ja veidi valget veini. 

Sigudik sai õues koomasse viidud, suurem pori maha lükatud ja siis süles kööki toodud. Töö algas. 

Aega läks, veini kulus, roppe sõnu lendas, aga tulemus on nüüd kõige ägedam robotniiduk siinpool Elbe ja Reini jõge. Seal teisel pool nad niikuinii enam ei niida. Seal lihtsalt põleb.

Sigudik aga võib homseni toas vaibal lösutada. Ja me oleme endiga väga rahul. Lihtsad, lapsikud ja siirad rõõmud, noh. Neid on vahel krdi hädasti vaja, et üldse mõistuse juurde jääda. 





Kui endale ka lepatriinut, kilpkonna, rohutirtsu või sootuks kamuflaažeksemplari  soovite, võite aparaadi siia tuua. Hind on materjalikulu + pudel valget veini. 

reede, 31. juuli 2026

Instagram 8

 


Aiad, kapid ja külmkapid on ikka väärt asjad. Kes otsib, see leiab.
Tulemuseks mudru. Sisaldab kanakoibi, riisi, mugul- ja rohelist sibulat, porgandeid, paprikat, tomateid, peedilehti, herneid, karrit, soola, musta pipart ja kohvikoort. Viimast vaid põhjusel, et toote eluiga hakkas otsa saama ja kuhu mujale kui pannile see ikka nii äkitsi realiseerida. 

*****

Öösel tabas mind mingi seletamatu tõbi, parem käelaba on paistes nagu pärmitainas, sõrmenukidki pole tuvastatavad. Eile saatsin ehituskonna spaasse, eksole. Täna, kui teda päriselt vaja oleks, on ta loomulikult kadunud.

neljapäev, 30. juuli 2026

Instagram 7

 


Tere tulemast maaidülli, kus keegi ei puhka. Eriti elusloodus. Parmud lõikavad kui mootorsaega, need 8 sääske, kes sel aastal üldse olemas on, põhjustavad ülekehalise ärrituse ning lisaks on kusagilt ilmunud lihasööjakärbsed, kes mind aegunud šašlõkilihaks peavad. Nõgeseid on ka. Ma olen ära kraabitud, kärnas ja kohati veritsen veidi. 

Aga peale vampiiride on õnneks ka kenamaid eluvorme. Öösel lõugavad rohutirtsud, keda ma tsikaadideks kutsun. Korraks krääksatas ja taas kadus üks rukkirääk. On Sigudik. On ehitusassistendist konn. 

Viimane põgenes Sigudiku hakklihaterade eest lauta, mis on viimasel ajal ka minu lemmikkoht, istus veidi uksel, muru peas, ja asus siis hinge tõmbamata ametikohustuste juurde. Jälgis silmad punnis akukruvikeeraja tööd, enesel kehahoiakus puhas pühendumus ja tõeline meistri pilk. Tõstsin ta paar korda ukselt õue, aga ei, tagasi tuli. Jõllitas edasi. Kuna ma paranoilise tööohutusspetsialistina kartsin, et noor tehnik kukub lõpuks remondikanalisse ja lõpetab kurvalt, sai assistent ilma banaanikoorteta varajase puhkuse. Ehk siis suunasin ta toimetama kagemale, aaloepõõsasse (mhmh, maale mahub ka eksootika). Nüüd lebotab ehituskonn lõunamaahõngulises spaas ja analüüsib möödunud tööpäeva.

Banaan


Mida õhtu poole seda aeglasemalt kellal numbrid vahetusid. Justkui oleks viimati veerand tundi tagasi sinnapoole vaadanud, aga ennäe - kõigest viis minutit on möödas. Tööpäeva lõpp ei tulnud ega tulnud lähemale. 
Väsinud. Vä-si-nud.  Ja praegu oli alles kolmapäev. Kelly ohkas südamest. Puhkus oli juba läbi, järgmiseni oli kümme kuud, kümme pikka kuud mille sisse jääb rõske sügis, tuisune talv, lörtsine kevad ja kindlasti oli, nagu ka sel aastal, tema puhkus suve kõige vihmasemal kuul.  
Nagu selgi aastal. 
Kelly vahtis pahuralt kassaaparaati. Omanik tuleb järgmise nädala alguses läbi ja niikuinii saab jälle kuulda, kuidas Kelly on loll, laisk ja lohakad, ei naerata piisavalt (sest "üks mu tuttav käis teisipäeval läbi ja sa olid mossis nagu..") ning seepärast kaotab omanik kogu aeg raha (sest "mille eest ma sulle maksan?") ja nii edasi ja nii edasi. Ise nimetab boss seda motivatsioonikõneks (sest "ühel koolitusel öeldi, et peab teid, muiduleivasööjaid, innustama")  Kelly ohkas jälle.  
"Oh, vabandust, ma ei märganudki teid!" 
No kustkohast tema nüüd tuli. 
"Ma siin vaatan, et teil justkui suuremaid numbreid ei olegi?" 
Riiulite vahelt ilmus üsna kerajas proua, parasjagu jõudnud ikka, kus nii talje asukoha kui vanusenumbri otsustamine on omanikule vabaks antud. 
Kelly üritas alla vajunud kulmusid ja longus suunurki kliendisõbralikumaks sättida. 
"Ei-ei, miks ei ole, ikka on suuremaid numbreid ka, kleite näiteks on ja jopesid, pikki pükse.. pikad püksid said just otsa, meil on igast asjast kõigest paar mudelit, te ei taha ju, et tänaval teile rida samasuguseid rõivad vastu tuleb?" 
Oleks võinud muidugi öelda, et "omaniks tellib hiinast paari kontsu kaupa, ta on kitsi," aga see poleks midagi andnud. 
"Vaadake siiapoole.." Midagi neil stangedel muidugi oli, kas just väga moodsad, aga noh, Kelly teadis, et ümmargused inimesed pole eriti valivad. 
Tavaliselt. 
Pallikujuline proua ei olnud tavaline. 
"Ärge tehke nalja, ma telgi ostaksin kõrvalpoest, kas teil midagi pidulikku ka on?"
"Tegelikult, vabandust, väga ei ole," 
"Polkatäpilist, punast või musta?" 
"Ei ole," 
Kelly ei suutnud kuidagi ette kujutada seda klienti täpilises kleidis. 
"Vaadake, midagi sellist," tõmbas ärritunud klient kotist telefoni ja avas selles pildi. "ma otsin midagi, millel oleks varrukat ja vööd ja kindlasti taskud!" 
"Oi, kui ilus kleit" Kelly oli siiras, kleit oli tõesti ilus, kahju, et poes sellist ei olnud 
"On ju ilus tõesti. Ma ei saa aru, miks meie poodides on ainult mingid seinaga ühte sulavad mööbliriidest kodinad!" 
Ostja hääles oli korraga nii pahurust kui kurbust. 
Ei osanud Kelly nende tunnetega midagi peale hakata, noogutas lihtsalt kaasa. 
"Mul on kahju" Muud ju ei osanud öelda.  
Ootamatult oli müüjal korraga kahju nii endast kui kliendist, nii kahju, et hääl katkes ja silm läigatas, Kelly lasi pea norgu, et viimane välja ei paistaks. Klient tajus siirust müüja hääles ja agressiivsus lahjenes kiiresti.  "Jah, ega te pole selles süüdi, vabandust. Eks ma vaatan mujale, " 
Kelly nina tegi kerge lurtsatuse. 
"Oh, ma ei tahtnud, andke andeks, eks te ole väsinud ka ja kaup pole ju poodi teie valitud.." 
Proua oli pisut kohkunud, ta ei osanud kuidagi oma sõnadest põhjustatud õnnetust siluda. Ta kaevus poole käsivarreni käekotti.  
"Näete, võtke palun, ma tõesti.... sellest on tegelikult abi, annab jõudu ja.." 
Kelly poole sirutatud käes oli banaan, kena kollane kõverik, plekitu, õige kurviga, just selline, mida vaja. "Võtke-võtke, ma tõesti ei tahtnud niimoodi, palun vabandust!"
Kelly sirutas ebalevalt käe. See oli kuidagi kohatu, aga miks ka mitte, eksole. 
"Mis te nüüd, te pole midagi valesti teinud, ma olen lihtsalt natuke väsinud, ma poleks tohtinud niimoodi... aga aitäh!" 
Banaan oli meeldivalt jahe. 
"Ei ole midagi, kõik on korras" Ja läinud ta oligi. Banaan tema pihus oli ehtne, klient näis samas kui uni - oli ta üldse olemas? 
Kelly läks kassaaparaadi taha tagasi.  Vähemalt kell oli korralikult edasi liikunud. Veel viis minutit ja poe võis kinni panna, õnneks ei olnud proovikabiinide taga riideid mida saalis oma kohtadele tagasi panna.  Tik-tak, tik-tak. 
Kõik. 
Koju. 
Enne võiks banaani ära süüa. Kollane koor ühes, valkjas vili teises käes seisis Kelly välisukse juures, ta ei tahtnud poe prügikasti midagi jätta, homme oleks äädikakärbseid kõik kohad täis.  
Üks jalg poes, teine juba igatsetud priiuses sättis ta koort ja vilja samasse kätte, et ust lukku panna.  Kümme kuud puhkuseni. 
Kui muidugi haiguslehte enne ei saa. .
Või rikkaks, näiteks. Mõlemad võimalused olid ühesugune ulme.  Haigusleht tähendanuks vaesust, rikkaks saamine oli niikuinii võimatu. Ei saa ju loteriiga võita kui piletitki ei osta,. Tööõnnetusest oleks abi. 
Kui ikka astuks riidepuu jalga või tõmbaks pesuriiuli kaela, küll siis puhkaks. Väga kõvasti ka viga ei tohiks saada, ikka nii, et tööle ei pääse, aga elulust jääks alles. 
Kust need mõtted nüüd, kohkus Kelly. 
Seejärel võttis ta banaanikoore.  
Kahe sõrmega, ettevaatlikult, kooresabast kinni hoides pani Kelly banaanikoore poe ukse taha. 
Väljapoole, koristajad olid hoones juba lõpetanud, koor püsib omal kohal hommikuni.   Äkki veab. Kergel sammul läbi välisukse minnes viskas Kelly kooritud banaani prügikasti.  
Homme peab tulema hea päev.