"Tõsi ka või? Kohe esimese päevaga? Vaata kui hea, et sa seda enne osta jõudsid!"
"Kuus korda, ma ütlen, kuus korda seisin sabas. Nad ei müünud rohkem kui kolm pakki korraga, sellise hinnaga!"
Naistel silm säras, teema oli erutav. Milvi rüüpas tassist kohvi, et pause kandvamaks muuta. Veera käsi käis siuh ja siuh küpsisekausis, ikka selles, kus Milvi juustuküpsised olid, valeeriküpsiste kauss oli üsna puutumata.
Valeeriküpsised olid kindlasti head, ammu järeleproovitud kraam, aga juustuküpsiste uudsus kaalus seekord ikkagi vaagadel enda kasuks.
"On ju hea maitsega?"
Veera käsi sähvis kausi vahet nagu tihase nokk.
"On-on, head! Siin tohiks isegi Ilsel olla põhjust midagi arvustada!"
Ilse oli teada-tuntud targutaja – ega ta ise midagi küll küpsetanud, aga seda, mis teiste tehtus valesti oli, teadis ta alati hästi ning enda teada ta seda ei hoidnud.
"Ma kutsusin Ilset ka, aga ta on veel tiba tõbine, ütles, et teine kord."
Seda, et ta küpsistest helistamise ajal midagi ei rääkinud, Milvi igaks juhuks praegu ei maininud. Küpsiste peale oleks Ilse ka rulaatori najal viiendale korrusele tulnud, nii palju Milvi sõbrannad teadsid.
"Oota, ma panen kannu täis, kohv on ka täna kohe eriti hea, mul on köögis veel natuke..."
Uksekell lõikas lause lõppu sisse.
Ilse mõtles ringi või...?
Teine tirin oli juba natuke närvilisem.
Kas Ilsel nüüd äkki nii kiire hakanud, et...
Milvi paotas ust.
"Kas te Jumala peale olete mõelnud?"
Ilusti pestud riietega ja kammitud peaga mõlemad, naine oli vast natuke luise välimusega, noormees priskete siledate põskedega ja lipsuga.
"Ei noh, vahel ju ikka juhtub."
"Oh kui tore, kas te meiega oma mõtteid ka jagada tahaksite?"
"No ma ei ..."
Kuidagi ootamatult avastas Milvi, et ukse tagant on külalised keset esikut jõudnud.
"Kes sul seal on? Ilse tuli või on Selma lõhna peale kohale tulnud?"
Veera hääles oli kõvasti uudishimu.
"Ei ole nemad, mingid..."
"Oo, teil on külaline! Äkki tahab tema ka Jumalast kuulda?"
Külalised olid supsti elutoas.
"Ei noh... istuge siis, ma toon kohvi, ja küpsised on laual, proovige neid ja..."
Täiesti ootamatult oli Veera, kes muidu ilma ütlemata lillegi ei liigutanud, puhvetkapi kallal ja tõstis tassid lauale.
Milvil ei jäänud muud üle kui köögist kann ära tuua. Hea, et kohvi veel järgi oli.
"Mm, prouad, küpsised on tõesti imelised, viivad keele alla." Näis, et misjonärid ei olnud hommikul suurt midagi söönud. Praegu oli juba hiline keskhommik, küpsisekauss tühjenes muljetavaldava kiirusega.
"Kas teie usute ühte ja ainsasse Jehoovasse?"
Noormees pühkis küpsisepuru põskedelt ja tegi vähe asjalikuma näo.
"Kas te usute, et pühakiri on tõde?"
Milvi ja Veera ei osanud kohe midagi vastata. Pika vaikuse peale kohmas Veera: "Eks jõulude ajal saab ikka kirikus käidud."
Milvi mõtles, kas rääkida külalistele, et eelmisel reedel oli kohalik kirikuõpetaja poe ees kaelakuti Huuseni Jürkaga – kumbki üksi ei oleks püsti püsinud –, aga jättis selle siiski enda teada.
"Piibel teil, prouad, kodus ju ikka on?!"
Piibel ikka oli.
"Piibel on, oodake..." Milvi tuulas riiulis.
"Kurat teab, kuhu ma selle pannud olen..."
Ega see ka sobiv ei olnud, kirikuõpetaja joomataudist kõnelemisest vist isegi hullem, sest see sai valjult välja öeldud.
"Seda et, meil on piibel kaasas, prouad! Vaadake!"
Muidugi oli neil piibel kaasas.
Uksekell helises.
"Oo, te ootate veel külalisi? On ju tore! Räägime Jumalariigist ja meil on kirjandust ka kaasas, vaadake—" Naine hakkas oma priske koti sees kaevama.
Milvi avas ukse.
Kas nüüd siis Ilse tuli?
Trepikojas seisis kena noor mees, ülikonnaga ja puha. Tea, kas ülikond on neil mingi vormiriietus?
"Tulge sisse," ohkas Milvi. "Teised on juba kohal."
"Oo, tore et rohkem rahvast on! Mul on teile häid uudiseid!"
"Jajah, ma tean, nad seal juba alustasid."
"Huvitav. Aga samas — puhtus on tõesti oluline. Kus kohas teil elektripistik on, palun?"
Issand küll, nüüd on neil mingi projektor ka veel kaasas... Hakkavad filmi seina peale näitama või?
Noormees keris pikka juhet lahti.
"Näete, siit lülitate sisse ja päris vaikselt töötab, kas pole?"
"Mida?"
"PÄRIS VAIKSELT TÖÖTAB, KAS POLE?"
Seda poleks Milvi ise küll öelnud. Ei olnud see mingi projektor — tolmuimeja näis noorel mehel kaasas olevat.
"NO JA KUS TEIL VAIP ON?"
Milvi viipas käega toa poole.
Suures ruumis kostis tolmuimeja undamine vaiksemalt. Inimeste juttu kippus see küll summutama, aga kõige hullem polnud.
Veera ja misjonärid vaatasid suuril silmil tuppa astunud noormeest.
Äkki ta polegi sellest pundist? mõtles Milvi murelikult.
"Oi kui tore, prouad ja härra! Mulle meeldib, kui publikut on rohkem. Kustkohast me puhastamist alustame? Oo, teil on pind lausa ette valmistatud — ma alustan siitsamast!"
Vaiba peale oli tragi küpsisesöömise käigus omajagu puru pudisenud: juustuküpsiste puru ja valeeriküpsiste tolmu ning suhkruteri kohvi magustamise ajast. Hea, et loigukesi ei olnud. Võib-olla oli ka, lihtsalt vaibamustrist ei olnud näha.
"...ja vaadake ometi, kui ilusasti kõik puru kaob! Ka vaiba seest tõmbab see masin kogu tolmu ära, ja seda ainult seitsmesaja kuuekümne euro eest! Kui tahate lisatarvikuid, on vaja natuke juurde maksta, aga alati võite võtta järelmaksu peale — see on ülisoodne, prouad!"
Oi kus mehel jutt jooksis — palju kiiremini kui misjonäridel enne. Aga eks tal oli müügiks ka midagi, mis kohe õndsaks teeb, mitte mingi kauge tuleviku teema.
Kas publik nüüd just väga lummatud oli — ei tea, aga ei jutule ega tolmuimeja undamisele olnud suurt midagi võimalik vahele seletada.
Pool vaipa puhtaks saanud, pani mees masina naksti seisma. Kõrvad pinisesid veel natuke, aga müügimehe jutt käis pininast üle: "Vaadake, head inimesed, milline erinevus on nüüd kahe vaibapoole vahel! Kohe on näha, kustkohast ma selle imemasinaga puhastasin ja kustkohast ei ole ammu tolmuimejaga tõmmatud!"
"On jah tõepoolest vahe sees, vaata — sealt, kus puhastatud pole, on vaip palju tolmusem," kinnitas misjonäriproua, endal juustuküpsis näpus ja puru huulte vahelt pudisemas.
Vaat see kõik oli nüüd küll ülearu öeldud.
"Ma alles hommikul tegin tolmuimejaga vaiba üle! Kes sa selline üldse oled, et tuled siin minu vaiba kallal targutama!? Mis sa mõtled, et kui sul on kallis masin meile kaela määrimiseks kaasa võetud, siis on sul mingi õigus minu kodu kohta midagi sellist öelda?! Kas sa saad siit minema, kus kurat! Pole mulle vaja su pustnutsutajat! Tee, et minema saad!"
Oleks reklaamimees oma jutu pelgalt Milvile öelnud, omavahel, oleks ta võib-olla andeks saanud. Aga niimoodi, kõigi ees, võõraste kuuldes — seda ei oleks ta tohtinud teha.
"Ja teie ka, võtke oma pagana klantslehed ja kaduge põrgusse! Kas ma teile need küpsised tegin?! Muudkui jahvatate ja tolmutate põranda täis — kes teie järel koristab, see tolmuimejamees või!? Ikka mina pean kraamima!"
Oi, Milvi kees.
Keegi ei tule talle seletama, et tema tuba on koristamata!
Säuh! sai tolmuimeja juhe pistikust välja tõmmatud.
Krauh! lendasid kirjud paberid üle laua misjonäride sülle.
Mürts! paugatas esikuuks suuna näitamiseks selja peale lahti.
Külalised rabistasid end kähku minekule. Veera oli kõige kärmem — ega tema tahtnud Milvile jalgu jääda. Vaevalt nad enam pikalt juttu puhunud oleks. Pealekauba oli Selma kindlasti kodus — kellelegi tuleb ju toimunust rääkida. Seda enam, et Veeral ei olnud just kõige sagedamini uudiseid võtta. Aga näe — seekord oli! Mine tea, Ilse pooltki võiks pärast läbi põigata...
Kui külalised trepist alla kolistasid, hõikas Milvi neile pärast hetke kaalumist:
"Aga astuge kuuendasse korterisse teinekord sisse — seal üksik meesterahvas! Temal oleks isegi teiesuguste üle hea meel!"
Kui veab, siis nad seda teevadki, mõtles Milvi.
Ega ta kade ei olnud.
Pealegi kostis Kostja uks korralikult läbi — kui trepimademel hoolega kuulata, sai kenasti aimu, mida seal kõneldakse.
Postitused
