Lehed

reede, 6. veebruar 2026

Soovilugu misjonäride ja müügimehega.




"...ja poes ei olnudki seda juustu enam! Esimese päevaga olevat otsa saanud!..." 
"Tõsi ka või? Kohe esimese päevaga? Vaata kui hea, et sa seda enne osta jõudsid!" 
"Kuus korda, ma ütlen, kuus korda seisin sabas. Nad ei müünud rohkem kui kolm pakki korraga, sellise hinnaga!" 
Naistel silm säras, teema oli erutav. Milvi rüüpas tassist kohvi, et pause kandvamaks muuta. Veera käsi käis siuh ja siuh küpsisekausis, ikka selles, kus Milvi juustuküpsised olid, valeeriküpsiste kauss oli üsna puutumata. Valeeriküpsised olid kindlasti head, ammu järeleproovitud kraam, aga juustuküpsiste uudsus kaalus seekord ikkagi vaagadel enda kasuks. 
"On ju hea maitsega?" Veera käsi sähvis kausi vahet nagu tihase nokk. 
"On-on, head! Siin tohiks isegi Ilsel olla põhjust midagi arvustada!" 
Ilse oli teada-tuntud targutaja – ega ta ise midagi küll küpsetanud, aga seda, mis teiste tehtus valesti oli, teadis ta alati hästi ning enda teada ta seda ei hoidnud. 
"Ma kutsusin Ilset ka, aga ta on veel tiba tõbine, ütles, et teine kord." 
Seda, et ta küpsistest helistamise ajal midagi ei rääkinud, Milvi igaks juhuks praegu ei maininud. Küpsiste peale oleks Ilse ka rulaatori najal viiendale korrusele tulnud, nii palju Milvi sõbrannad teadsid. 
"Oota, ma panen kannu täis, kohv on ka täna kohe eriti hea, mul on köögis veel natuke..." Uksekell lõikas lause lõppu sisse. 
Ilse mõtles ringi või...? 
Teine tirin oli juba natuke närvilisem. 
Kas Ilsel nüüd äkki nii kiire hakanud, et... Milvi paotas ust.  
"Kas te Jumala peale olete mõelnud?" 
Ilusti pestud riietega ja kammitud peaga mõlemad, naine oli vast natuke luise välimusega, noormees priskete siledate põskedega ja lipsuga.  
"Ei noh, vahel ju ikka juhtub." 
"Oh kui tore, kas te meiega oma mõtteid ka jagada tahaksite?" 
"No ma ei ..." 
Kuidagi ootamatult avastas Milvi, et ukse tagant on külalised keset esikut jõudnud. 
"Kes sul seal on? Ilse tuli või on Selma lõhna peale kohale tulnud?" Veera hääles oli kõvasti uudishimu. 
"Ei ole nemad, mingid..." 
"Oo, teil on külaline! Äkki tahab tema ka Jumalast kuulda?" 
Külalised olid supsti elutoas. 
"Ei noh... istuge siis, ma toon kohvi, ja küpsised on laual, proovige neid ja..." 
Täiesti ootamatult oli Veera, kes muidu ilma ütlemata lillegi ei liigutanud, puhvetkapi kallal ja tõstis tassid lauale. Milvil ei jäänud muud üle kui köögist kann ära tuua. Hea, et kohvi veel järgi oli. 
"Mm, prouad, küpsised on tõesti imelised, viivad keele alla." Näis, et misjonärid ei olnud hommikul suurt midagi söönud. Praegu oli juba hiline keskhommik, küpsisekauss tühjenes muljetavaldava kiirusega. 
"Kas teie usute ühte ja ainsasse Jehoovasse?" 
Noormees pühkis küpsisepuru põskedelt ja tegi vähe asjalikuma näo. 
"Kas te usute, et pühakiri on tõde?" 
Milvi ja Veera ei osanud kohe midagi vastata. Pika vaikuse peale kohmas Veera: "Eks jõulude ajal saab ikka kirikus käidud." 
Milvi mõtles, kas rääkida külalistele, et eelmisel reedel oli kohalik kirikuõpetaja poe ees kaelakuti Huuseni Jürkaga – kumbki üksi ei oleks püsti püsinud –, aga jättis selle siiski enda teada. 
"Piibel teil, prouad, kodus ju ikka on?!" 
Piibel ikka oli. 
"Piibel on, oodake..." Milvi tuulas riiulis. 
"Kurat teab, kuhu ma selle pannud olen..." 
Ega see ka sobiv ei olnud, kirikuõpetaja joomataudist kõnelemisest vist isegi hullem, sest see sai valjult välja öeldud. 
"Seda et, meil on piibel kaasas, prouad! Vaadake!" Muidugi oli neil piibel kaasas. 
Uksekell helises. 
"Oo, te ootate veel külalisi? On ju tore! Räägime Jumalariigist ja meil on kirjandust ka kaasas, vaadake—" Naine hakkas oma priske koti sees kaevama. 
Milvi avas ukse. 
Kas nüüd siis Ilse tuli? 
Trepikojas seisis kena noor mees, ülikonnaga ja puha. Tea, kas ülikond on neil mingi vormiriietus? 
"Tulge sisse," ohkas Milvi. "Teised on juba kohal." 
"Oo, tore et rohkem rahvast on! Mul on teile häid uudiseid!" 
"Jajah, ma tean, nad seal juba alustasid." 
"Huvitav. Aga samas — puhtus on tõesti oluline. Kus kohas teil elektripistik on, palun?" 
Issand küll, nüüd on neil mingi projektor ka veel kaasas... Hakkavad filmi seina peale näitama või? Noormees keris pikka juhet lahti. 
"Näete, siit lülitate sisse ja päris vaikselt töötab, kas pole?" 
"Mida?" 
"PÄRIS VAIKSELT TÖÖTAB, KAS POLE?" 
Seda poleks Milvi ise küll öelnud. Ei olnud see mingi projektor — tolmuimeja näis noorel mehel kaasas olevat. 
"NO JA KUS TEIL VAIP ON?" 
Milvi viipas käega toa poole. 
Suures ruumis kostis tolmuimeja undamine vaiksemalt. Inimeste juttu kippus see küll summutama, aga kõige hullem polnud. Veera ja misjonärid vaatasid suuril silmil tuppa astunud noormeest. 
Äkki ta polegi sellest pundist? mõtles Milvi murelikult. 
"Oi kui tore, prouad ja härra! Mulle meeldib, kui publikut on rohkem. Kustkohast me puhastamist alustame? Oo, teil on pind lausa ette valmistatud — ma alustan siitsamast!" Vaiba peale oli tragi küpsisesöömise käigus omajagu puru pudisenud: juustuküpsiste puru ja valeeriküpsiste tolmu ning suhkruteri kohvi magustamise ajast. Hea, et loigukesi ei olnud. Võib-olla oli ka, lihtsalt vaibamustrist ei olnud näha. 
"...ja vaadake ometi, kui ilusasti kõik puru kaob! Ka vaiba seest tõmbab see masin kogu tolmu ära, ja seda ainult seitsmesaja kuuekümne euro eest! Kui tahate lisatarvikuid, on vaja natuke juurde maksta, aga alati võite võtta järelmaksu peale — see on ülisoodne, prouad!"
Oi kus mehel jutt jooksis — palju kiiremini kui misjonäridel enne. Aga eks tal oli müügiks ka midagi, mis kohe õndsaks teeb, mitte mingi kauge tuleviku teema. Kas publik nüüd just väga lummatud oli — ei tea, aga ei jutule ega tolmuimeja undamisele olnud suurt midagi võimalik vahele seletada. 
Pool vaipa puhtaks saanud, pani mees masina naksti seisma. Kõrvad pinisesid veel natuke, aga müügimehe jutt käis pininast üle: "Vaadake, head inimesed, milline erinevus on nüüd kahe vaibapoole vahel! Kohe on näha, kustkohast ma selle imemasinaga puhastasin ja kustkohast ei ole ammu tolmuimejaga tõmmatud!" 
"On jah tõepoolest vahe sees, vaata — sealt, kus puhastatud pole, on vaip palju tolmusem," kinnitas misjonäriproua, endal juustuküpsis näpus ja puru huulte vahelt pudisemas. 
Vaat see kõik oli nüüd küll ülearu öeldud. 
"Ma alles hommikul tegin tolmuimejaga vaiba üle! Kes sa selline üldse oled, et tuled siin minu vaiba kallal targutama!? Mis sa mõtled, et kui sul on kallis masin meile kaela määrimiseks kaasa võetud, siis on sul mingi õigus minu kodu kohta midagi sellist öelda?! Kas sa saad siit minema, kus kurat! Pole mulle vaja su pustnutsutajat! Tee, et minema saad!" Oleks reklaamimees oma jutu pelgalt Milvile öelnud, omavahel, oleks ta võib-olla andeks saanud. Aga niimoodi, kõigi ees, võõraste kuuldes — seda ei oleks ta tohtinud teha. 
"Ja teie ka, võtke oma pagana klantslehed ja kaduge põrgusse! Kas ma teile need küpsised tegin?! Muudkui jahvatate ja tolmutate põranda täis — kes teie järel koristab, see tolmuimejamees või!? Ikka mina pean kraamima!" 
Oi, Milvi kees. 
Keegi ei tule talle seletama, et tema tuba on koristamata! 
Säuh! sai tolmuimeja juhe pistikust välja tõmmatud. 
Krauh! lendasid kirjud paberid üle laua misjonäride sülle. 
Mürts! paugatas esikuuks suuna näitamiseks selja peale lahti. 
Külalised rabistasid end kähku minekule. Veera oli kõige kärmem — ega tema tahtnud Milvile jalgu jääda. Vaevalt nad enam pikalt juttu puhunud oleks. Pealekauba oli Selma kindlasti kodus — kellelegi tuleb ju toimunust rääkida. Seda enam, et Veeral ei olnud just kõige sagedamini uudiseid võtta. Aga näe — seekord oli! Mine tea, Ilse pooltki võiks pärast läbi põigata... 
Kui külalised trepist alla kolistasid, hõikas Milvi neile pärast hetke kaalumist: "Aga astuge kuuendasse korterisse teinekord sisse — seal üksik meesterahvas! Temal oleks isegi teiesuguste üle hea meel!" 
Kui veab, siis nad seda teevadki, mõtles Milvi. 
Ega ta kade ei olnud. 
Pealegi kostis Kostja uks korralikult läbi — kui trepimademel hoolega kuulata, sai kenasti aimu, mida seal kõneldakse.




teisipäev, 3. veebruar 2026

Külm


 


Külm on meeled halvanud. 
Kõik on lülitunud ellujäämisreziimile. 
Töö nõuab nii palju, et sellest ja hädapärasest olmest väljapoole küünitavad soovid kas külmuvad või murduvad naksti maha.
Töölt koju, tuba soojaks - juba see võtab tunde, ärge tulge seletama, kuidas ma peaksin küttesüsteeme täiustama või maja soojustama, mul on sügavalt ükskõik.
Varsti on niikuinii jälle soe, kevadeks nimetatakse toda varstit. 
Nõudepesumasina veetoru külmus ära. Pole esimene kord, seilasime teame. Pesen nõusid mõnda aega käsitsi, enne nädala lõppu ei viitsi mööblit liigutama hakata. Võibolla sulab enne nädalalõppu ise lahti ka, ennegi juhtunud. 
Ühel koledal ööl ärkasin jälle mõrvakarjete peale üles. Tirisin teki kõrva peale ja manasin "Sure ära juba, sure ära!" 
Tapetav kisendas jämeda häälega "Piiks, piiiiiikssss!"
Kui ma teaks, et ma saaksin hiire kassi käest elusana kätte ma võibolla isegi püüaks ta kinni, pistaks purki ja viiks kuhugi kaugele. Kogemus ütleb, et kui ma poole lihunikutöö ajal sekkun paneb hiir plagama ja heal juhul jääbki kaduma, halval juhul kooleb kusagil kättesaamatus kohas ära ja levitab kättemaksuaroome. 
Kui hiir enam ei röökinud tõusin ja võtsin laiba mõrtsuka käest ära ja premeerisin tapatöö toime panijat maiusega. Laip läks krematooriumisse. Parasiidid, ma ei taha, et hiired oma parasiite jagaksid.
Külm ei lõpe. ma pidin vahepeal oma sisemist optimismi kulutama üsna meeleheitliku (tsenseeritud) juhtumi pehmemaksmõtlemise peale.  Optimismi või lihtsalt hea õnne läbi läkski hästi, aga täna on see päev, mil kulutatud energia puudumine end tunda annab. 
Ma tahaaaaannnn kojuuuuu magamaaaaa.....aaaaarrgrggghhhhh...


laupäev, 24. jaanuar 2026

Öölaulupeod on ikka veel moes

 

Teate, et talv on? Mul on akna taga praegu -21°, aga tulin just laulupeolt. Nuustaku öölaulupeolt.

Eelmisel aastal käisin ka, siis oli üsna impulsiivne käik, sel aastal sai pikemalt plaanitud ja oli kavas suurem seltskond kokku saada aga viirused niidavad praegu valimatult, pooled soovijad jäid koju köhima.






Külm oli, jalad jäid naks ja naks Otepää keskväljakule kinni, aga rahvas laulis ja minagi jorisesin kaasa. Keegi niikuinii ei kuulnud, see läks nüüd küll hästi.




Odav makaron, hindamatu tunne


by W 


Seda, et mu 2 kuud haiguslehte sai läbi ja ma läksin tagasi tööle. Kus on muudatusi toimumas. Aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu pikemalt rääkida, vaid hoopis teokarbimakaronide ülimuslikkusest. 

Alustame algusest: kui võtta masstootja odavbrändid, siis teokarbimakaronid e conchiglied, fusillid, penned, farfalled, spagetid (ja ... mis puudu jäi, lasanjeplaadid?) ... no koostisosade poolest on nad kõik sama mass.  

Ja ometi, teokarbimakaronid on vaieldamatult kõige maitsvamad. See on tunne. Ja tunne, nagu me teame, on tugevam kui fakt. Võiga teokarp on pisike soe ja pisut rasvane ülimaitsev ollus, kus kõik on korras nagu lapsepõlves.

Päevad, mil lihtne toit, mida üldse saada oli, oligi parim.
Keegi ei küsinud, kas see on tervislik.
Keegi ei pildistanud seda.
Keegi ei rääkinud gluteenitalumatusest. 

Toit on asi, mis selgelt peegeldab mu stressitaset ja meeleolu. 

Teokarbimakaron võiga vallandab mu ajus lohutava dopamiini, serotoniini ja veel mingid ained, mis ütlevad probleemide kohta "mul praegu pohhui, ära sega, ma söön". 

Muud makaronivormid nii lihtsalt ehk võiga söömiseks ei kõlba.
Fusilli tahab kreemist kastet. Spagetid nõuavad tomatit, küüslauku, hakkliha. Farfalle vajab ilutsemist salatis või vähemasti fusilli sarnaselt kastet, soovitatavalt seentega. Lasanjeplaatidest üldse ei räägi, onju. 

Kui keegi väidab, et "makaron on makaron”, siis see inimene ei ole minu inimene. Sest ta ei tea, et võiga teokarbimakaron on tõend, et maailm ei ole veel pöördumatult katki. 

Ma keetsin hartšoo suppi ka, aga see ootab; homme on parem ju. 


reede, 23. jaanuar 2026

Mamma lood

 

Gripihooajal on keeruline mingeid teatriskäike pikalt ette korraldada. Hommikul võib kõik klaar ja nett näida ja lõunast vajub keegi seltskonnast norgu ning nohuseks ja eks siis proovi hirmkallist piletit kuhugi maha parseldada.

Närve kulus ikka raasuke, aga lõpuks laabus kõik. Piletid said kasutatud, osa seltskonnast sai jooksu pealt alevi vahelt üles nopitud, libedaid teid trotsides pool tunnikest kihutatud ja tore õhtu sai alata.

Aravetel on kohvik, kus saab süüa. 
Peale söögi saab samas kohvikus teinekord ka teatrit, siiani on tegu olnud soološõudega.
Eile rääkis Margus Tabor meile oma Mammast.
Meil kõigil on olnud elus mammad. Mõni mamma on olnud ka papa, mõni hoopis naaber või muudmoodi meie elusse kinni jäänud tegelane.
Esineja Mamma oli üks kõva Hiiu mutt, kange kui pihlakapulk ja omal moel igavene, ka teispoolsusesse kadununa mõjutab ta kõnelenu elu. Ehk nagu Margus Tabor lõpus publiku kalla nokkides mainis: kui Mamma oli omal ajal öelnud, et ega Margus ikka ilma temata midagi tehtud saa, siis ennäe - praegu aitab Mamma tal Hiiumaale maja ehitada. Khm, meie, publiku, raha eest.
Esineja tõi Mamma ja mitte ainult Mamma veidrused, kiiksud ja ettevõtmised meie ette mõnusa soojusega, kellestki ei jäänud santi maitset suhu.
Kui ma suureks saan hakkan ka Mammaks. 
Mu kaaslane hõõrus juba sama õhtul mitmeid kokkulangevusi mammanduses mu nina alla.
Seega lootust on, inimesed, on!