Peo lõpp

 

Kuskohas Jelena on? Kus? Helmi läheb otsib nüüd Jelena üles! Kuhu sa, Jüri lähed? Helmiga kaasa? kas Helmi üksi ei... näh, juba läksidki. Kus? Jelena magab tagaistmel?  Mismõttes magab? Et tagumisest uksest tuli sisse ja kohe jäi magama?

Herbert, mine otsi Jüri ja Helmi üles, Jelena on bussis juba!

Oota, Herbert, Helmi tuli just bussi. Bussijuht, pane see pagana tagumine uks kinni, ma ei näe siit eest kes peal on! Aitäh, bussijuht! Helmi, kas Jüri ka tuli? Ah, et Jüri jäi Sergo ja Virvega juttu ajama? Nemad polegi veel kohal? Näe, mehed tulevad, tore. Helmi, ära mine, mehed tulid juba tagasi!

Nüüd on kõik bussis? Bussijuht, me saame sõitma hakata!

Aa, see mees on puudu kes.. jaa, Herbertit pole. Ei, sina Jüri ei lähe Herberti järele, oo, Jelena, sina ärkvel! Kuhu sa lähed? Vetsu? No kui vaja, siis vaja, mine vaata üksiti kuhu Herbert jäi!

Issand küll, Jelena kukkus! Mehed! Olge ometi mehed! Nii-nii, aidake daam püsti ja... no ei pea kõik majja tagasi minema...

Õudne. Me ei saagi niimoodi minema.

Herbert tuli tagasi, oo, Sergo ka tuli!

Nii, nüüd on veel Jelena, Jüri ja Peeter puudu. 

Tublid mehed, juba tagasi. Kas Jelena on ka tulemas?

Mhm, tuleb...kurat, tagasi pööras... Helmi, mine too Jelena bussi, mul on villand, too kasvõi vägisi!

Saab nüüd lõpuks minema või ei saa...

Kuhu sa Helmi selle Jelenaga nüüd tuled, ta ju oksendab nagu purskkaev! Ah et mina ise käskisin? Ära seleta, las oksendab ennast tühjaks enne!

Ei, mitte bussis!

Hea küll, kas kellelgi on kilekotti? Terve kilekott peab olema, ilma aukudeta! Herbertil on? 

Tore, tulge siis bussi, Jelena, võta kilekott, see pole sul esimene kord, tead küll, mida teha!

Bussijuht, hakkame minema. 

Jõudsime lõpuks. Ma juba mõtlesin, et ...

Mida?

Mis sa Peeter seal räägid?

Et..misasja? 

Virve ei tulnud bussi tagasi?

Üldse ei tulnud?

Bussijuht....

Hapukurgikägu ja jõulurahu

 
by W

Kägu on nagu joodikust vanaonu, keda pole peole kutsutud, aga kes kõiki sünnipäevasid miskipärast mäletab ja ikkagi uksest sisse vajub. Varsti vajub ta peolaua alla. Aga ta, vanaonu siis, vähemasti ei lõuga iga tunni tagant. Ainult möriseb vaikselt kui külge keerab või keegi talle peale astub. Seal laua all. 

Et noh, kägu.
Täpsem olles - kellakägu. See on veel õudsem olevus kui muidu kägu. Täielik elajas, kes muudab su elu kannatuste karusselliks, nii et sa peaaegu hakkad ootama, millal saaks uksest välja, et tööle minna. Või ükskõik kuhu minna. Sa hakkad leiutama põhjuseid, et kodus mitte olla. 

Oli selline kägu oma koha justkui õigusega sisse võtnud kalli antikvariaadist uhkustamiseks ostetud seinakella sees. Ja siis see kägu lõugas 24 korda ööpäevas hullemini kui hingevaevades ja nupust nikastanud teismeline või jooksuajaga kass. Kusjuures ka siis kui kell oli üles keeramata. Õigemini neist kettidega käbidest (või käbidega kettidest...) käima tõmbamata.
See krdi kägu oli toimekam kui neitsi tähtkujus sündinu tolmurulli nähes. 

AI arvab, et hapukurgikägu on selline ... on jah

Õudne.
Ja seda jässakat kägu kella seest kätte ka ei saanud. Mitte ühegi sõimu ega ähvardusega. See paks oli seal tihkemalt kinni kui rasvunud hamster puuri visatud peldikupaberitorus. Vati ja vanade sokkide kella sisse toppimine ka ei aidanud, see peletis lihtsalt nokkis end kõigest läbi. 
Viska see jätis või terve hinnalise kellaga välja... Aga kella soetamiseks võetud laen ei ole veel lõpuni makstud. Tegelikult isegi mitte poole peale. Ja ikkagi imponeeriv ese ju.

Kuni ühel päeval ilmus ootamatu lahendus. 

Vanaonu oli esimese advendi tähistamisel laua alla libisedes kaasa haaranud hapukurgiviiludega taldriku. Mille kõrvale ta sinna laua alla ka uinus. Ja jäigi, ööseks, sest keegi ei viitsinud temaga tegeleda. Sest keegi isegi ei tea, kelle vanaonu see tüüp üldse on. Ta lihtsalt on. Alati. Peale kellakäo ei pööranud keegi talle mingit tähelepanu. Kägu muidugi ei tegelenud ka vanaonuga, vaid õhtuvaikuse saabudes läks käo nokk hapukurgi lõhna peale käima ja mingi vaimustus haaras kogu ta õela hinge. Seda asja ei olnud ta enne söönud! Kellakägu tegi end peeneks ja ronis kellast välja, lendas laua alla ja õgis seal laiali paiskunud hapukurgirattaid nagu maailma lõpp oleks käes. 

... ja vaid vaadake, kuidas linnud end vastavalt vajadusele moondavad:

Et kust ma seda tean?
Noh, ma ärkasin südaöösel meeldiva, kuigi jube kahtlase vaikuse peale ja hiilisin elutuppa. Avastamaks, et kägu nokib kurke, nii et ninasõõrmetest mahla pritsib. No vähemasti on ta vait!

Teadsin, et edasi on mul elus kaks valikut.
Elada lõugava käoga või kohe külmikust järgmine purk avada ja laua alla pista. Ja homme poodi hapukurgivarusid täiendama minna. Minu edasises elus saab olema hapukurgivarusid rohkem kui jõuluvanal põhjapõtradele heina. 

Kui sa jõuluvanale paned piima ja küpsiseid, mis on tegelikult mõttetu, sest kortermajadel ei ole korstnaid ja eramajade omadest see vana tümikas nagunii läbi ei mahu, siis ära unusta ka kellakäole hapukurke laua alla laiali loopida!

Head und, maitsvaid hapukurke ja vaikseid öid! 

Küpsiste ja piimaga, mis on hommikul endiselt puutumata, premeeri iseennast. 

Ära ole...

 

Ma pole jõuluinimene, pange selle nimetuse alla mida iganes te jõuluinimese all mõtlete. Tuled, kingitused, küünlad, ehted, piparkoogid, päkapikud, veel kingitusi, kirikus käimine, kaartide saatmine, KINGITUSED, poseeriv heategevus ("Kas te nägite, ma viskasin kümme senti korjanduskasti? Nägite??") ...nimekiri on pikem.

Aga mul on oma jõululaul.

Selline.

Kes ära arvab kus minu töölaud kontoris asub võib seda laulu kaks korda kuulata.

Nii, et... Kel vaja, see tähistab, mina pole....

Enese kaotamine või (taas)leidmine

 
by W

Võiks öelda, et ma olen üsna pika taibuga.
Kõik jõuab mulle lõpuks kohale küll, aga alles siis kui kõik teised on juba asja ära lahendanud või toimetanud ja muude teemadega edasi läinud.
Maakas võib kinnitada, et ma isegi tigude paraadile jõuaks alles siis kui see ammu läbi on. 

Täna oli üks krdi kummaline päev.
Ma ei pidanud töö otstarbel kodust välja minema ja sattusin juba hommikul mingeid advendi- ja jõuluteemalisi blogipostitusi lugema. Uudiste portaalides ja YT-s aga vilkusid ikka veel musta reede reklaamid. Väga pikk reede. Üldiselt ma reklaame, eriti must reede ja küberesmaspäev jms ei vaata, sest kõik teavad, et need on sügavad sünged augud, kuhu põhja isegi Alice ei jõua. 

Aga.
Igatahes otsustasin ma enda kohta kärmelt, et võtangi nüüd tempo üles ja teen juba peaegu, kohe ja täna, jõulukingid ära. Iseendale. Et ma nii veebruaris iseenda peale solvuma ei peaks, et "jälle unustasid!". 

Mida ma tahan?
Rohkem rahu ja vaikust.
Otsustasin, et ma hakkan veel enam pingutama selle nimel, et tänapäevasest ühiskonnast rohkem irduda.
Kustutasin oma Facebooki ja Instagrami kontod. See nõuab guugeldamist ja pusimist.

Kes sai kõige enam laike või kes on jälle end müünud millegi imeliku reklaamimiseks või kes täna punasest kapsast ägeda lilla salati tegi - mind ju tegelikult ei huvita. Miks peakski? Keda minu seenekaste huvitab?

AI nägemus sotsiaalmeedia süngusest

Üks asi, mis mind on alati seganud FB ja Insta puhul, on see, et inimesed ootavad pidevat kohalolekut. Nagu toksilise keskkonnaga töökohas. Ja siis on ise koguaeg kohal. Kõik need üritused ja sotsiaalsed kohustused (postitamine, kommenteerimine, laikimine), mille eesmärk on olla "nähtav" ja "aktuaalne". Pingeline ja tüütu ju?
Mina ei taha seda mängu mängida.
Kui sa tahad teada, kui ägedad sokid ma ostsin või mis oli mu õhtul mu taldrikul, siis sa tead, kust ja kuidas mind leida. Aga sa ei viitsi... ja olgu siis nii. 
Seejärel tahtsin inertsist ka TikToki konto kustutada, aga selgus, et mul ei olegi seda. Õigemini ma kustutasin selle juba ammu. Snapchat - kontrollisin, ei ole iial olnudki. 

Ja siis oli korda ajada veel see maha magatud must reede.
Sest mind tabas üht reklaami nähes mõte: "Aga miks mitte omale hoopis domeen osta?" Just, domeen! Iseendale. Järgmisel hetkel oli domeen soetatud ning aastane majutus ka tellitud.

Nüüd ma siin istun, vaikuses. Ja oma uue plaaniga ei ole veel päris valmis. Et mida ma sellise igandiga, nagu personaalne veebileht, täpselt peale hakkan. Aga mul, ilma sotsiaalmeediata, on nüüd rohkem aega ja kontrolli oma elu ja aja üle, nii et ... küll ma selle, kuidas oma rahuoaas täita, välja mõtlen. 

Mul on, jääb edasi:

• YT, ma olen sõltlane
• Twitter, kasutan harva; uudiste otsingumootorina kui mulle vajalik info veel mujal ei kajastu
• Reddit: ainult loen endale huvitavaid teemasid
• Telegram, 1 kanal, ainult loen (kirjutada sinna ei saagi)
• Discord, kuhu ma satun 3-4 korda aastas kui endal midagi küsida on vaja
• blogid

Iga-aastane niuniu

 

Morgie kirjutas võltsitud pühadest, TOM sai kommentaariumis usuleiguse eest kolki.

Ah, minge metsa. Mitte ainult Morgie ja Tom, vaid kel iganes valgel ajal aega on - minge metsa. Seal on mõnus. 

Kui just karuga kokku ei saa, meite kandis käib pahur mõmm päise päeva ajal külaõuedes oma sitta iseloomu näitamas. 

No ma ka  ei rõõmustaks kui poole une pealt magamistuppa veeuputus tekib.

Metsas on kuused, kuuskedel on käbid, sealt tulevad lutikad. Ei usu? Ja kustkohast siis lutikad tulevad, tarkpead, mh? See on ju üldteada kõigi eest varjatud tõde, et lutikad tekkisid inimestele nuhtlusteks käbidest mida inimesed mõõdutundetult metsa alt kütteks korjasid, jättes kuusikud sellega viljatuks. Mõelge oma peaga, ärge uskuge peavoolumeediat! Järgmine samm oli inimeste poolt täiesti loogiline: kuuski hakati karistuseks tuppa tassima, et nad oma mugavas metsas end liiga kaitstuna ei tunneks, onju? Millal lutikad kõige hullemini purevad? Talvel, kui on rohkem aega sängis aeleda, loogiline! Siis toodi ka puu tuppa. Teistele metsa kuuskedele pelutavaks eeskujuks. Puuohver. Vereover ei sobi, vaiguohver käib küll.

Kuusk ei ole sulle mingi saar, saar on püha puu.

Yggdrasil oli saarepuu, et te teaksite.

***

Olgu- olgu, ma ei kiusa enam. 

Võibolla ei kiusa. 

20. detsembril on päeva pikkus kuus tundi kaks minutit.

21. detsembril on päev kuus tundi ja kolm minutit pikk.

Sel aastal on isegi päkesel kiire, ei mingit pesas olemist.

Päikese laps sünnib, see on minu ootusaeg.  Absoluutselt igal aastal üks ja sama pinge. Aga äkki sel aastal on midagi teisiti? Jääbki ilm pimedaks, ei tule valgust?

Tütrega maha saab tasane päike,
enne kui Fenrir ta õgib;
see tüdruklaps jätkab, kui jumalad hääbuvad,
edasi ema teekonda.

Päikese tütre sünnipäev on varsti ja ta kasvab kiiresti.