Hobuse unenägu

by W

Seda, et ma olen suur (rafineeritud) horrori austaja ja alljärgnev unelugu on üsna copycat versioon. Stephen Kingi "In the tall grass"  loost. Mida ma julgelt soovitan kõikidele nii raamatu, audioraamatu kui filmina. 

 

See algas nii, nagu unenäod ikka algavad, mitte millegi selge ega meeldejäävaga. Kuni järksu värviline pilt ette tuli.

Ta lihtsalt oli seal. 

Hobune. 

Raudjas, valge laugu ja sokkidega. Suurte üleküpsenud, pea mädaneva ploomi värvi silmadega, millest võis aimata kaed. Hirmunud hobune keset lõputut nisupõldu. 

Nisupõld ulatus silmapiirini, aga see oli kummaline põld. Kõrged õhukesed kõrred, rääkimata viljapeadest, ulatusid hobusest kaks korda kõrgemale, moodustades maastiku, kus päike oli vaid kahvatu kuma läbi kõrte kusagil kaugel üleval. Kõrred sahisesid tuules nagu sosistaksid midagi.

Hobune liikus edasi, kael välja sirutatud, et midagigi oma viletsate silmadega näha ja tema kõrvad liikusid iga väikseimagi heli peale. Kuskil sahises midagi. Mitte tuul ja kõrred, vaid midagi, õigemini keegi, liikus kõrte vahel. Hobune tardus ja pööras pead. Kõrte vahel vilksatasid tumedad varjud, madalad ja kiiresti liikuvad. Need polnud loomad, vähemalt mitte sellised, keda ta varem näinud oleks. Aga ta, oma viletsa nägemisega, võis eksida. 

Hobune tegi vahepeal hüppeid, et näha üle viljapeade. Peale mitmepäevast uitamist lõputul põllul, hakkas ühe hüppe käigus lõpuks paistma midagi peale nisuvälja. 

Üksik hoone keset nisupõllu lagendikku. Räämas ja kõver, justkui oleks keegi ehitanud selle kiiruga ja siis unustanud. Ukse kohal rippus silt, millelt võis aimata sõnu “Veganpitsabaar.” Hobune tundis toidulõhna, midagi veidrat ja samas kutsuvat, mis ajas kõhu korisema.

Illustratsioon by AI

Hoone juures olid inimesed. 

Või kas olid nad inimesed? Igatahes mitte sellised, keda hobune varem kohanud oli. Nad olid liigagi kõhnad, liiga pikad, liiga suurte peadega, nende nahk oli nagu liialt venitatud üle skeleti. Eriti üle kolba. Nende suured silmad olid mustad kui polaaröö ja nad naeratasid veidra üle pealuu veniva naeratusega. 

Üks neist inimeselaadsetest viipas hobusele.

“Sa oled oodatud,” ütles ta. 

Tema hääl oli õõvastavalt soe, nagu kellelgi, kes on sulle väga lähedane. Aga ta ei olnud hobusele tuttav, hobune ei olnud teda kunagi varem kohanud. 

Hobune astus lähemale. Ta ei teadnud, miks. Võib-olla lihtsalt selle pärast, et oli kellegigi leidnud. Peale lõputul nisupõllul eksinuna uitamist. 

Õhus oli lõhn, mis tundus esmalt ahvatlev, aga muutus lähenedes iga sammuga natuke veidramaks. Eemaletõukavamaks. 

Hobune tundis järsku seletamatut hirmu ja vaatas üle oma õla, tagasi nisupõllu suunas, kuid kõrged kõrred näisid olevat sulgunud nagu betoonsein. Sealt juba naljalt läbi ei jookse. 

Kui hobune lõpuks hoone ukse ette jõudis, astusid need inimese moodi olendid ettepoole, ulatades talle midagi. Plaaditäie pitsat, kuid peal polnud midagi äratuntavat. Ja see aroom ... see oli magus, metalne, terav, väävlirikas, mädanenud, soolane, muldne ja veel paljutki. 

"Ma... ma ei söö sellist toitu," tahtis hobune öelda, aga tema suust ei tulnud muud kui tugev ja hirmunud hobusele iseloomulik hirnumine. Pea karjumine. 

“Sa sööd, kõik söövad,” ütles olend, naeratus laiemaks venimas ja kolpa paljastamas.

"Sa oled ju herbivoor; ja sa tead, et kõik saab tagasi mullaks, kust võrsuvad taimed. Ja sul on harukordne võimalus degusteerida vahe-etappi".

Sai kätte

 

Ma rohkem unejutte praegu ei kirjuta, kolmteist on ilus number lõppu.

Kui kellelgi mõni oma une- või unetuse lugu tahab sõnadeks saada, siis unejutukataloogi korjan ma need innukalt kokku. Minge, vaadake ja tundke rõõmu, lood on seda väärt.

Sügis sai mind nüüd kätte. Ah, olgu tal ka hea aeg. Kevad tuleb kunagi jälle.

Unejutt nr13

"Kas sa oled siin?" 

"Jaa,"

Õhtu sulas aeglaselt öösse. Inimesed lõpetasid üksteise järel oma sehkendamised, juba olid lapsed magama jäänud, nüüd oli kord täiskasvanute käes. Magamistoast kostis üksikuid jutukatkeid, aina hõredamaks jäi sõnade lend õhus. 

"Kuidas su päev läks?" 

"Pole viga, köögis läks tangude karp ümber ja nüüd on kapi taga paari päeva varu võtta. Kui perenaine muidugi kappi seinast kaugemale ei tõmba, ta mõnikord teeb niimoodi. Täna sain kõhu korralikult täis. Ja sinul, kuidas sul on olnud?"

"Täna paistis päike, aknalaual oli lausa soe magada. Muidu oli päev päris harilik," 

Päike. 

Seda oli talvel harva. Hiir ise ei mäletanudki millal ta viimati päikest nägi, varjudes liikuja ja öösel toimetaja nagu ta oli. Kass, tema muidugi oli rohkem kursis. 

"Millal sina viimati päikest nägid?" Kass teadis kuidas soola haavale hõõruda. 

"Enne kui sisse kolisin, majas ei ole just palju kohti kus päeva ajal liikuda," Hiire hääles oli tilluke kibedus sees. 

"Aga kes sind keelab," muigas kass vuntsi. 

"Ära hakka jälle. Räägi parem mis uudist?" 

Oo, suur uudis oli jagamist ootamas tõesti. 

"Nad võtavad koera!" 

Nüüd oli kibedus kassi jutus, "nad võtavad suure koera, alguses on ta muidugi kutsikas, aga siiski,"

"Mul on kahju, tunnen kaasa. Kuidas sa tulevikku ette kujutad?"

"Mina olen siin esimesena!"

"Jah, ma saan aru, aga ikkagi koer..?"

"Mul on küüned, panen ta kohe alguses paika,"

Veendumus hääles oli habras, kuid olemas. "Kuidas ma sind aidata saan?"

Vana tuttav ikkagi. Kass vaikis. Ta lamas tugitoolis kerra tõmbununa ja kujutles oma elu majas kus oli koer. Kas seesama tugitool jääb ikka talle? Kuidas toidukausiga jääb? kas ta saab tulevikus piisavalt paisid? Muremõtted ei lasknud kassil isegi korralikult nurruda.

"Kuidas ma aidata saan?" kostis tugitooli alt hiire hääl.

"Ma ei tea, sööd ta toitu äkki?"

"Ma olen koerte toidukausse enne näinud, need on kapi alt väljas nagu sinu omagi, ma ei saa sealt söömas käia. Sina oled ju ka majas,"

Õige küll. Kass ei saanud midagi sinna parata. Ta oli kass, ta pidi jahtima. Hiir ei saanud sina midagi parata, ta oli hiir, ta pidi põgenema.

"Olgu, sa võid ta toidukotti tahapoole augu närida, sealt ma sind kätte ei saa"

"Ma kindlasti proovin"

Kassil oli tunne, et ta on nüüd hiirele teene võlgu.

"Ma nägin, et nad ostsid kaerahelbeid, sellises hiire pildiga kotis. Tead, ära neid söö"

"Hea küll. Aitäh. Ma proovin seda mitte teha"

Ta oli hiir. Kaerahelbed olid toit. Aga ta ikkagi proovib neid mitte süüa.

"Head ööd," kass hakkas nurruma, mitte küll nii valjusti kui tavaliselt, sest mured.. 

"Head ööd," 

Hiire lipsamist põrandaliistu vahele saatis vaevukuuldav krõbin.

Öö algas.

Uni voolas üle maja.

Unejutt nr12

 Kas sa tead, et öösiti harutavad kaltsuvaibad end üles? Nad poevad lõimede vahelt välja, raputavad end natuke ja iga koepael sätib end tagasi kokku selleks kes ta enne vaibaribaks lõikamist oli. 

Kaltsuvaip on rõivaste vaestemaja, viimane koht enne prügikasti. Vaiba sees elab palju erineva minevikuga olendeid.

Siin laperdab ringi lapse pisike punane mantel. Oh, tal on iga öö natuke ebamugav, sest üks hõlm on puudu, see läks ahju pesemisel kaltsuna käiku ja otsustas vaiba sisse mitte tulla. Kõrval edvistab peen kašmiirsall, unustades selleks hetkeks oma pleekinud mustri ja vanunud servad. Nurgas proovivad vanad aluspüksid auklikku peput peita, ta näib kuidagi nukker välja. Mis parata, ruuduline piduseelik, kes vaibas tema kõrvale koha oli saanud võdistas värvlit ja susises läbi nööpaugu pahaselt "igasuguseid siia ka lubatakse, ma ei oleks seda küll uskunud.."

Punane mantel lehvitas rõõmsalt käiseid: "siin pole päritolul tähtsust, me oleme siin kõik ühesugused räbalad!" ja läks trussikuid kallistama. Natuke ettevaatlikult muidugi, trussikud ikkagi. Lilleline meestesärk, kes enne oli vaiba keskel, lotendas ka trussikutele külje alla. Varrukaga roosat rõivaeset kallistades küsis ta läbi rinnatasku õmbluse, kas püksikud on meeste-või naistepüksid olnud. "Mina olen meestesärk, ärge vaadake midagi, et lilleline!", "Vabandust, mind kandis naine,"

Pluusil oli pisut kurb, ta ikka lootis leida sugulashinge, kes oleks sama sobimatu värvi ja mustriga kui tema. 

Kašmiirsall liugles paari allesjäänud narma lipendades särgi poole. 

"Oo milline kaunis muster, milline peen maitse!" Ilusad sõnad, aga nii siirupised, et särk võdistas ehmunult passeosa ja keeras nööpaugud seina poole. 

"Hea küll, hakkame nüüd pihta!" kostis selge käskiv hääl. Kaitsevärvi trikoosärk silus sabast viimased kortsud ja ajas end kenasti sirgeks,. "Tänane plaan on liikuda tallatud rajalt vasakule, me kulume muidu väga ebaühtlaselt! Mantel, sul on hea pikk varrukas, võta lõimede otsast kinni, pluus, sina ka! Sall, sina heida lõimede alla, sa oled mõnus libe, lõimed ei lähe sassi! üks-kaks-üks-kaks! Trussikud, sina ka tõmbama, seelik, mis sa ootad!"

Oh, ei olnud see esimene kord, hopp ja hopp ja juba said lõimed teise toa otsa. Raske see oli, piduseelik higistas isegi ühe vana ketšupipleki veidi väiksemaks ja kašmiirsall kaotas südantlõhestavate karjete saatel üle-eelviimase narma, kuid uus asukoht oli tallamisteest kaugel. Vaibalõimedel oli lootust kauemaks alles jääda, pika elu nimel selline raske madin ju ette võetud sai.

"Ja nüüd tagasi, äratuskell kohe heliseb, marss, marss õiges järjekorras tagasi, seelik, sina ootad, sinu koht ei ole pluusi ja salli vahel, sina lähed pärast püksikuid! Mantel, sinu kord! Kiiresti!"

Kes torssis olekuga, kes harjunult nohisedes lipsasid paelad oma kohtadele. Veel viimane lipendus kaitsevärvi hõlmaga ja kõik jäi vaikseks.

***

Näeh, jälle on vaip paigast ära, iga hommik sama. 

Plauh! tõmmati põrandariie tagasi kus ta koht pidi olema. Paljas jalg vedas veel nurga sirgeks.

Seda kuidas vaip ohkas oli kuulda vaid hästi lähedalt.

***

Head und sullegi, loodan, et su vaibad on vaiksed ja mööbel ei trambi.

 

Unejutt nr11

 

Kulissid haihtuvad ja klounid kaovad

Kuldtikand käisel muutub nähtamatuks 

Klaar tühjus kustutab täispurjeis laevad

Parfüümidest saab leige olematus 

Vaid üks jääb alles. Ainus küsisõna. 

Ei, mitte "kuhu?", "kes?" või "millal näeme?" 

Ma olen ainus, ainult öö ja mina

Ja küsin "milleks minna jälle teele?" 

Ei tuleks üldse välja une sülest 

End laseks viia kõige algusesse 

Ja sinna jääksingi. Ei ärkaks üles