Soomusnaise mõranemine

 

Ausõna, ma loen raamatuid.

Vanasti lugesin ma neid umbes kakskümmend korda enam, uskumatu kui alla võib mõni inimene käia. Ma isegi ei luba, et parandan ennast, ei hakka punnitama, see harjumus kas naaseb või ei - las protsess voolab omasoodu. 

Aga Triinu Merese ja Kristo Jansoni raamatu ma lugesin läbi.

Mõnda kohta lugesin paar korda - kohti, mis minu meelest olid vigu täis ja kohti, mis mu arust olid väga elegantselt lahendatud. Meile meeldivad ju vead ja ilu.

Minu jaoks oli see raamat armumisest. Soomusnaine armub emadusse, ise seda adumatata. Natuke apokalüpsisejärgset maailma kõige oma lagunemise ja anarhiaga lavakujunduseks, suuri tegusid, sõda ja tapmist ja lihtsalt eluspüsimist kuhu idee sisse põimida ...

Ma ei hakka lõppu spoilima, kuid see andis raamatu pealkirjale täiesti uue mõõtme. Devolutsioon on ju ülima võimu jagamine pisemateks tükkideks, selle osaline käest andmine neile, keda armastad ja neile allumine näib võimalik, sest usaldus..?

Olen mõnest arvustusest lugenud looritatud etteheiteid Lingi promiskuiteetsuse kohta. Et see ikka nii ei käi, et keha tahab keppi ja peal on suva. Mkm, mõnikord käib küll ja sellise mastaabiga düstoopias käib kohe eriti. Millal seal veel aega armuda ja kätt hoida oleks, armas taevas.  

No igatahes oli tol naisel hea maitse või nii. 

Ühesõnaga raamatu sündmustik oli mõnusalt tihe ja ainult mõnest kohast paistsid loogika kokkunõelumise traagelniidid läbi. Eks need on igaühe jaoks ise kohtades, minule mõjus pisut väheveenvalt hispaania-eesti ropendamissoust. A ma olen pisut pipar ka. Ja punkte juurde andis teadmine, et  mul on lemmikraamatuid, mille loogika, kui seda tegelikult ka jälgida, ajab lihtsalt nutma, siin nututuju ei tulnud kordagi. Sündmuste jada oli selge, sinna peale ehitatud tegelaste muutumine usutav.

Ok, välja arvatud ühes kohas, alguses mainitud "vigu täis" osas.

Mu jumal küll, niimoodi ei töödelda jahilooma nagu alguses kirjeldati. Konksuga soolikad välja? Neerud - maksad sooltega ühes hunnikus? Lihalooma puhastamine on juveliiritöö isegi siis kui kiire on, kullakesed! (Räägib inimene, kelle ülesanne oli majapidamises lihaloomade puhastamine veel tõmblevast lihakehast praeni välja)

Aa, kokkuvõte ka ikka.

Kuramuse hea raamat, teate. Ja õhkõrn vihje, et anarhia korrastab end lõpuks ise jättis võimaluse lootuse allesjäämiseks.

Mehi käisin vaatamas

 

Enne sõin kõhu täis ja seejärel vaatasin lausa esireast mehi. Jäneda Pullitalli teater pakub sellist paketti - toit ja etendus.

Selles näidendis nimelt naisi ei olnudki.

Draama Liivimaal. Jules Verne. "Kapten Granti lapsed", "Saladuslik saar" ja "Viieteistkümne aastane kapten" ja muud mu lapsepõlve vorminud teosed olid juba kirjutatud, nüüd võis ta kerglase kriminulliga ka maha saada. 

Röövmõrv teeäärses kõrtsis, ilmselge kahtlusalune, kõhklev kardavoi, sunnitööpõgenik. Natuke vanaaegne keelekasutus, au ülimuslikkus surmahirmu ees ja üllatav puänt. (Haha, aga mina arvasin mõrtsuka päris ruttu ära, mu kaaslane seevastu mitte)

Proffide hulgas olid kaks hobiteatri näitlejat. Poleks teadnud ei oleks neid harrastajateks pidanud. 

Mõrtsuka äraarvamisele vastukaaluks sain ninanipsu kui ei saanud terve etenduse ajal aru, et mõrvatud pangakullerit ja sunnitöölt põgenenud inimest mängis üks ja sama näitleja. Grimm ja ametioskused teevad imet. 

Üldmulje? Soovitan soojalt. Ja Musta Täku Talli teenindaja oli ka väga tore. 

Kui aeg loeb

 

Võib öelda ka ajakriitline.

Ma olen viimasel ajal omletilainel.
Sest mul ei ole aega ja see on hea kiire söök. Eriti maitsev on munadesse klopitud hapukoor (2/3spl 3 muna kohta + 1spl vett) ja täidiseks juust. Vahet pole, mis juust, kuni seal vaklasid ei rooma. Rasvast kuivaks praetud toorsuitsupeekonit ja maitserohelist tuleb ka peale puistata. 

Aga. 

Asi ei ole küll nii tõsine ja ajakriitilinekui insuldi saanu tuvastamine ja  abi leidmine, kuid ma olen täheldanud, et Täiusliku Omleti Küpsetamises, eriti suure hakkega juustu korral, esineb KAKS OTSUSTAVAT SEKUNDIT, mille mööda laskmisel ei saa omletti, vaid munaputru. See on ka hea, kuid enesele seatud eesmärgid tuleb täita.
Asi lõppeb kuuest munast koosneva kulturisti lõunasöögiga: munapuder omletiga. 

Erinevalt kulturistist söön ma seda õhtul. 

Treppidel tantsijad

Tartu. 

Hauser.

"2Cellos" oli 2018 aastal Haapsalus, Ilves sisters, Sibyl Vane ja Colours of Bubbles sooja tegemas - see oli üks tore kuum päev. 

Täna oli kõik samamoodi aga tegelikult täitsa teisiti. Pisem seltskond, laval ei ühtegi soojendajat, homme (tegelikult juba täna, et täpne olla) on tööpäev ja kahe tšello asemel oli laval üks.

Algus oli aeglane ja unelev, soliidselt klassikalise popmuusika poole vildakil. Rahvas oli väljapeetud ja plaksutas täiesti õigetel kohtadel. 

Seejärel pöörati noodiraamatus lehte ja lavale hiilisid trummarid. 

Te ju ikka olete kodumaise publiku liigiomase käitumisega tuttavad? Kui ikka lavalt mõni rajum lugu tuleb võib isegi kulm muusika rütmis tõmblema hakata, onju metsik? 

Ah, ma valetan ka natukene. Tavaliselt olen ma kontserdimöllus lava ees, täna lihtsalt ei jaksanud, hommikul käisin hambaarsti juures ja too võttis ülitõsiselt mu ähvardust puuduliku tuimestuse korral halvasti käituda. Tuimestus oli täislik, ma olin veel õhtul tuimavõitu ja jätsin lavaesise selge peaga inimstele. Seega oli mul pea esmakordne võimalus kontserdipublikut peaaegu tagareast jälgida. Pea kohe kui lood rütmikamaks läsid hakkas trepil tantsima mustvalges kleidis noorik. Ta oli väsimatu, korduvalt üritas ta oma kaaslast samuti püsti vedada, aga too tantsulõvi oma juuri pingist välja tõmmata ei lasknud. Tühja sellest, lõpuks oli trepp tantsijaid täis. Vanemad inimesed, lapsed, noored. 

Oh, mina loomulikult mitte. 

Sest äkki keegi näeb, hoidku saatus selle eest. Aga ausalt, ma kaks korda nõksutasin peaga ja taskus keerutasin pisut väikese sõrmega, nii julge tantsija olen, vot! Õnneks keegi ei näinud.

Jälle kontsert. FOMO, mis muud

 

Kui kontsert lausa ukse taha tuuakse on patt kohale minemata jätta.

Koeru kirik, Kõrsikud.  Üllatavalt hästi sobis see kontsert kirikusse, südamlikud laulud nagu neil kuhjaga võtta on. Mõne laulu ajal pidi lausa vägisi kõlvatuid mõtteid mõtlema, et suure vaevaga kasvatatud raudrüüsse mõrasid ei tekiks. Nagu näiteks selliseid mõtteid, et ei tea, kas kiriku istmeread on originaalid veel iidvanast ajast või mõne kangesti õela inimese tänapäevane projekt. Kitsad nagu kanaõrred ja täpselt abaluude kohale jääva pulkja sejatoega aretised, millel kössitades tekkisid vägisi religioossed mõtted stiilis "issand, kaua veel?" ja pähe kerkisid fantaasiad vereringet taastava imettegeva jalahoobi hankimise võimalustest.

Ja seda hoolimata faktist, et kontsert oli ju tõesti hea. Ning kontsert omakorda oli hea vaatamata tõsiasjale, et Koeru kiriku akustika ei toeta meeste hääli, juba teine kord kui selline mõte pähe tuli.

Mis ei tähenda, et ma tulevikus mõnest ahvatlevast kontserdist loobuksin. Näiteks 19. juulil esineb seal Stefan. Mine tea, mine tea...