Ööd on meil siin mustad

ah ikka hõljun siin ja miski pole päris

just nabanööri jagu ilmas kinni hoiab liha

ei ole nuga nõnda vahedat ja vihast 

mis lahti lõikaks tunde must mis närib 

 las tühi närib. Valu tahab vahel süüa 

 on kõigel maa peal oma kindel õigus olla 

 koht mõlemale on sellel mustal mullal 

 üks alla mulla, teine üles minna püüab

Elu

Otsustatud. 

Täna oli Joonatani senise elu viimane päev. 

Ettevalmistused selleks kestsid juba pikemat aega, mitu kuud tagasi olid kõik rahaasjad korda aetud, laenatud asjad leidsid aeglaselt aga kindlalt tee omanike juurde tagasi ja vastupidi – vanad võlad sai järjekindlalt teistelt sisse nõutud. Lemmikloomi ei olnud. Majapidamine oli korras viimase kui taskurätikuni, korstnad pühitud, aknad pestud. 

Keegi ei saanud tema kohta kunagi öelda, et temast jäi maha segadus. 

Isegi tolmu ei tohtinud jääda. 

 Isegi tolmu. 

Viimane asi veel, siis jala paari kilomeetri taha linna ja sealt juba bussiga kuhugi kaugele. Mõned kuud kindlasti saab selle sularahaga hakkama mis seljakotti oli topitud, edasi peab mõne lihtsa töö hankima, sellise, kus keegi nime ei küsi. 

Peaasi, et keegi vanadest tuttavatest üles ei leiaks. 

Polnud nagu väga väärt tuttavad ka, lohutas ta ennast. 

Võib arvata, et pool aastat ei viitsi keegi teda otsida. 

Viimane asi veel. Peldik tuleb lasta tühjaks vedada. 

See töö pidanuks juba eile tehtud olema, aga paak ei tulnud eile ei hommikul nagu töömees alguses lubas ega õhtul, nagu ta lõuna paiku sõnumiga üle kinnitas. Ei olnud mürinat kuulda ka tänasel hommikul, aga nüüd, lõunaks, oli ta lõpuks kohal. 

Masin lehkas nagu... nagu see, mis ta oli. Sitapütt ei peagi rooside järele lehkama. 

Majauks oli juba lukus, seljakott õlal, kohe kui töö tehtud, kaob ta siit linna. 

Traktorist astus väravast sisse. 

„noh, kus see kullakaev on siis ka“ 

No eks ta ole, seda nalja polegi ammu kuulnud. 

 Käeviibe. 

„Seal“ 

Luuk lahti, masina lont august alla. 

„Ole meheks, vaata, et ulatub, ma panen käima“ 

Ulatus. 

 Nii hästi ulatus, et luugist tulev purskkaev kastis üle kõik. 

Peldiku. 

Traktori. 

Traktoristi.

Joonatani. 

Maa viie meetri raadiuses. 

Sirelipõõsa peldiku kõrval. 

Alles siis kui masina mürin vaikis oli kuulda traktoristi karjeid. Enamik tema kisast oli kirjamusta mittekannatav, arvesse võttes, mis materjali kohta see käis olid roppused mõistetavad. „Masin oli tühi, just tühjendasin, kuradi pump jäi tagurpidi peale“, oli arusaadav, ülejäänu ... Polnud oluline. 

Peldik oli tühi. 

Ka see polnud oluline. 

Kõik oli ühte värvi. 

Peldik, traktor, traktorist, tema ise, sirelipõõsas peldiku kõrval. Kõik . 

Ka näpus olev raha kemmergu tühjendamise eest. Joonatan surus selle traktoristile pihku, kohmas „aitäh“ ja läks maja poole. 

Kusagil oli survepesur, sauna peab soojaks kütma, seljakoti peab vist ära viskama („Mu hiina termos! Tagavarateksased!“) raha selles tuli vist ka üle küürida. 

Niimoodi ei lasta kedagi bussi peale. 

 Niisugusena ei saa maja maha jätta, mis inimesed minust niimoodi mõtlevad... 

Telefon taskus helises. 

Isegi telefon haises, aga see polnud oluline.

„Mis sa teed? Kuidas elu on?“ 

„Sitt“ 

„Ole ikka, nii pahasti kohe? Kuule, ma tulen homme sinu poole, pole ammu juttu rääkinud, oled kodus?“ 

„Kus mul ikka minna on, haisen siin omaette“ 

„Jutt jätta, tulen!“

***

Palun selle kirjandusporno pärast vabandust, ma hakkan kirjutama - kõik on hästi, olen ise ka rahul nii, et vähe pole ja siis hakkan ennast tsenseerima.

Kõik läheb vussi.

Aga ei saa teisiti. 

(Vaikselt nina alla: raisk)

Jutujaht 13

 

Deemonliku numbriga jutujahi osa.

Kolmeteistkümnes.

Marca loodud poliitikatähtede lend ei ole läbi:

"Sa loed mu mõtteid"

Meeleheiteta koduperenaine pelgab, et on hiljaks jäänud, aga ei, ei ole ta hilinenud :

"Ma juba ise ootan ka"

Valesti mõistetud

 

Hommikud on õhtutest hellemad, see, kuidas pimeduse saabumine mind tegelikult lämmatab saan tihti aru alles hommikul. Ometi ma armastan pimedust, seda sooja sametist olemist kus oma kodus ei ole vaja tulesid süüdata ja ka öö keskel võib seal pika sammuga astuda kuhu iganes pähe tuleb. Ma lihtsalt tahan, et pimedus oleks mu valik, mitte väline paratamatus.

Kummaline, et suvi, mida loetakse sünni ja kasvu ajaks on tegelikult hetkest, mil ta saabub minek pimeduse poole ja talvepäevad - külma, tardumuse ja arengu peatumise aeg - on liikumine valgusesse.

Valesti mõistetud talv.

##

Igasugused pühad mulle üldiselt sobivad, iga kord läheb kaal raasuke alla. Mitte, et see eesmärk oleks, olen ammu loobunud punnitamast, lihtsalt meeldiv boonus. Ma ei armasta kõveraks vajunud pidulaudu, piisab, kui söömiseks nuga ja kahvel lauale võetakse. Aa, sinna need kaalukribalad lähevad, riistvara kasutamine nõuab lisakaloreid!

Enesetundes see ei kajastu. Ma tean täpselt, mida tunneb pekine kilpkonn: väljastpoolt on kilp täpselt sama, aga sisemine surve ajab juba trummikiled väljapoole kummi.

Valesti mõistetud kaaluprobleemid.

##

Tibu, kes kasvas üles kanana ja kelle munegi ma enda arust teiste kanade munadest eristasin otsustas sugu muuta. Nüüd on mul kaks pahurat isaslindu ja pragmaatiliselt võttes ei lõpe see hästi. Kuramuse soovahetajad!

Valesti mõistetud loodus.

Jah

 Päike on viimast päeva pesas. Mööda saab seisuaeg, päevad, mil hinge kinni pidades ja lootes, et ja sel aastal läheb hästi ning kevad kunagi ikka jõuab, igaks juhuks lubame järgmisel aastaringil ikka parem olla ja end hingemustusest puhastades ootame MÄRKI.

Esmaspäeval on päev minuti võrra pikem. Nädala pärast oleme juba kümme minutit valgust juurde saanud.

See on nii ilma ühegi lubaduseta, kingituseta, ilma ühegi ponnistuseta ootajailt. Ka ühegi inimeseta maailma tuleks kevad.