Esimest korda sain haldusreformi käest tagumikust hammustada.
Väikeses vallas sai talvise teedehoolduse küsimused lahendada kohalike talumeeste palkamisega. Arved ei olnud nii suured, et riigihankega siplema oleks pidanud. Ma olen alati, aastaid, olnud meie teehooldusega ülirahul.
Nüüd on vald pirakas ja lume lükkamise jaoks tehti avalik hange.
Loomulikult valiti odavaim pakkumine.
Hinnavahe on kolm eurot.
Tulemus – keset esmaspäevast hingetuisku lükati tee lahti, unustades seajuures küla viimase majani sõita, sinna tuli traktor pärast vallalametnikule tehtud kõnet õnneks kohe tagasi ja ka see asi sai korda.
Kahjuks sõidab masinamees vist navi järgi, osa rajast on põllul ja osa võsas, tee äärtes on lumevallid mullaga pooleks. Olgu, elame üle.
Tuisk tee puhastamisest ei hoolinud, uhas edasi. Paar päeva hiljem puhus tuul teises suunas – väljasõiduteel olid tuisuvaalud nagu kaks vastamisi olevat hiiglase kammi.
Ja mul pole enam auto, vaid autotaoline ese, triikraud.
Aga ikkagi sain tööle sõidetud, asi seegi.
Eile hommikul enam ei saanud, tee oli servast servani 70 cm lumekihi all.
Kõigest kaks kõnet ja kaks sõnumit hiljem (naabrinaisega pooleks) saabus ka traktor.
Talv saab põnev olema. Hea küll, mina saan tihti ka kodust tööd teha, naabrinaisel on see võimalus pisike, peaaegu olematu.
Olen siiski optimist, ehk on tegu sisseelamisraskustega?
Ja üleüldse – mäletan nõukaaegseid laste nääripidusid, mil viimased sada meetrit sai juba nelja tunniga lahti kaevatud. Meeter puhtaks ja autoga edasi, meeter puhtaks ja edasi, tuisk kleidisaba all sorimas. Ma olin kaevav tööjõud, juhiluba tollal mul polnud.
Ainuke viga, et nüüd olen lihtsalt ligi nelikümmend aastat vanem.
Lumi on raskem ja labidad nürimad, teate küll.
Firma ajakirjas ilmus minust pisike persoonilugu. Ma mainin seda ainult seepärast, et mu eriti lihtne eesnimi on loo pealkirjas valesti kirjutatud, arvatavasti kellegi näpuviga. Seega on mul nüüd iga sigaduse korral olemas vabandus, et “see ei olnud mina, see oli minu kuri kaksikõde”. Jess!
Postitused
