Janu

Kraanikauss oli kuiv, keegi ei olnud seda juba mõni päev puudutanud.

Köögiski ei olnud sel ajal keegi käinud. Terves majas, kui täpne olla.

Õhk oli seismisest läppunud, tolm haises hiirte järele.

Joonatan toetas pea vastu valamu kohal olevat kappi. Kraanilt tolmu pühkides nägi ta oma sõrmede peegeldust läikivalt metallilt. Tolmu sõrmedel. Ühte murdunud küünt, mis torul peegeldudes moondus pidalitõbise ärakukkuvaks jäsemeks.

Vesi hakkas kraanist jooksma, pikkamööda jahtus metall pöidla all. Tasapisi tekkis kraanitorule udujas kiht, kõigepealt tolmust puhtale pinnale, tasapisi ka tolmustele laikudele.

Vesi voolas.

Nüüd on vist torudes juba värske kaevuvesi, mõtles Joonatan.  Torudes päevi seisnud vedelik on juba kanalisatsioonis.

Joonatan kujutles, kuidas selge vesi ladises kanalisatsiooni solgi hulka, segunes sealse ebamäärase plögaga. Vedelamaks muutunud kört liikus mulksudes septikusse, see täitus sogase vedelikuga kuni pealmine kiht imbväljakul mulda nõrises.

Hilissügis, taimed seda vett enam ei taha. Muld jõi janu täis, vesi valgus aina sügavamale, voolates üle poolkõdunenud, järgmist kevadet enam mitte nägevate vihmaussilaipade, putukakoorikute ja kopituse järele lehkavate mükoriisapundarde.

Pinnas ei võtnud kõike märga vastu. Madalamad kohad võsas täitusid veega, millest võtab nokatäie linnuke, kes lendutõusmise hetkel sai pistriku saagiks. Pistrik rappis oma saagi sealsamas oksal, kukkuvad verepiisad segunesid veega.
Veega, mis kunagi oli vedeldanud verd mammuti soontes, kustutanud põlevat bussi maanteel, tilkunud koobaste kivisammastelt.

Vesi kraanist muudkui voolas. Vesi, mis kunagi on sadanud vihmana, langenud lumena, voolanud haudadest, tilkunud tapalavadelt... vesi, mis on olnud pisarad, mahl, piim, uriin. Nüüd oli see vesi kaevus, ootamas ablast joojat, usinat pesijat, lillekastjat.

Joonatan sulges kraani.

Kotis oli pudel viskit.

Vesi seegi.

Et meelest ei läheks

Päeva pikkus on praegu kuus tundi ja viis minutit.
Veel viis päeva on päev sama lühike, päike on praegu pesas, homme on päikeseseisak. Solstiitsium. Milline peen sõna pimeduse kohta.
Kuuendal päeval lisandub valgele ajale terve minut. Kuuskümmend sekundit.
Enne kui aasta läbi saab, oleme saanud valget aega juurde rohkem kui kaheteistkümnendiku tunnist.

Lihtsalt...et endal meelest ei läheks. Mõnikord tundub pimedus igavene olevat.

Meeleolumuusikat

Sa põletad sildu vaid selleks, et sul poleks külm
Ja oled nii kurb, et see tundub  peaaegu kui pilgar
Uus hommik ka päikese tõustes näib alati julm
Aina igatsed und kuid see reetur sind pidevalt hülgab
Suur tulevik neelab sind aplalt ja väänab kui keeris
Suur kelle jaoks? Juba aheneb arterist kapillaariks
Kaunis ükssarvik kappab ja kolinal võsasse traavib
Ning elu läeb õide. Sul mitte, sa seda ei vääri


***

Teraapiline kirjutamine hakkab muutuma mingiks sopaks.
Paus. Paar nädalat vähemalt, kui ei mõju, siis...ei tea veel.

Täiesti sobimatult nunnu

Tööl on üks jupp koridori, mida rohelise põranda järgi kutsutakse "green mile".
Seda läbivad absoluutselt kõik tootmises töötavad inimesed ja hüüdnimi läheb meil kõigil täppi vähemalt mõnel päeval aastas.
Täna hommikul võttis koridori läbimine mõnevõrra rohkem aega.
Ned, kellele ei meeldinud võivad arvata mida tahes ("selle raha oleks võnud kasutada...", "...lapsik...", "Amatöörid"), aga mulle küll meeldis ja ma polnud selle emotsiooniga üksi.
Üllatusmoment veel lisaks, ma ei tea kedagi, kes seda ette teadis. Teadjad olid hääääästi tasa.
Pildid on udusevõitu, peale seintele maalitud liikumatute tegalaste põikles koridoris koristajapiiga, kes ei tahtnud fotole jääda ja lidus iga kord, kui kaamera plõksatas, meeltesegaduses edasi-tagasi, taipamata, et ma aksepteerin ta keeldumist niikuinii.

Kirju

Kas sa armastad mind?

Kas ma peaksin?

Võiksid

Miks?

Lihtsalt niisama. Sellepärast, et tahad armastada.

Sind?

Miks ka mitte.

Ma ei tea. Ma pean mõtlema.

Aknast paistis öö. Ei, mitte öö ei paistnud, öö vaatas aknast sisse. Tuba oli umbne, kuid kumbki ei julgenud akent avada, just seepärast, et praegu öö ainult vaatas, kuid avatud aknast oleks öö võinud tuppa pääseda.

Hinges oli niikuini hämaravõitu.

Nad istusid kõrvuti, kuid ometi oli see sama kui seljaga teise poole istumine. Oli tunne, et ka teineteisele silma vaadates oleksid nad jäänud seljad vastamisi.

Ma tahan, et keegi mind armastaks.

Sul on ju laps.

See pole see. Laps armastab mind, mina armastan last, nii lihtsalt on. Keegi ei armasta mind lihtsalt minu enda pärast.  Sina võiksid seda teha.

Ma ei tea. Kas niisama ei saaks, ilma selle sõnata?

Jah, saaks, kogu aeg on saanud. Kogu aeg on armastuse kaev olnud tühi.

Jah. Võibolla.

Kuidas siis jääb?

Ei. Las olla nii nagu on.

Jah. Olgu.

Nad tõusid korraga. Tuba jäi tühjaks. Sõna jäi ütlemata. Järgmine jutuajamine jäi olemata.

Rohkem sellest ei räägitud.

Üksindus jäi omaete tühja tuppa kössitama, lahkujad ei olnud enam kunagi temaga.  Oma lapsed – valu ja süütunde – oli ta minejatele seltsiks kaasa andnud.

Armastusega.