Röögib

Ööbikud on kohal.
Luscinia luscinia.
Kevad nihkub tasapisi vasakule, suvi tahab rohkem ruumi.
Kummaline. Ma ei saa praegu muusikat kuulata, mitte mingisugust muusikat, tunded löövad enesevalitsuse paigast ära. Kui kuulan, siis lasen meeled igaks juhuks juba ette lukku, et mitte loiguks valguda.  No ja nüüd on selle tühjaks lükatud platsi täitnud linnud.
Täna tundub, et pean ka nemad enda peast välja lülitama.
See kestab ja kestab ja kestab...
(Lähen ööbikut kividega loopima)

Mina olengi edasilükkamise jumalanna

Tänane bisnesplan:
Surkida veel tühjad vaod täis igasuguste söödavate taimede seemneid, harida pisut kasvuhoonet, kasta see korralikult läbi ja teha üks tiir kohalike istikumüüjate juures, et seejärel kasvuhoonesse kane..tomatitaimed  kasvama panna.

Senine tulemus:
Sorteerisin seemneid. Kõike on, mõne juurika seemet lausa terve küla jagu.
Oot, söök oleks mõistlik enne suurt päevasooja valmis teha. Tegingi.
Pesumasin müttas sama ajal hilpe küürida.
Sorteerisin seemneid. Kas mul on...ahjaa, on küll.  Poolteist pakki.
Mõtlesin, kus ometi mu lemmikhark on. Vaatama ei viitsinud minna, seemned oli vaja ära sorteerida.
Vaataks õige videost, milliseks võivad kaalikad kasvada?
Vaatasin. No kui juba vaatamiseks läks, proovisin kogu juutuubi lõpuni vaadata.
See väsitas.
Pooletunnine uinak aitab. Kahe tunni pärast sai pool tundi läbi nagu naksti.
Vaatasin peeglisse, iluuni ei olnud mõjunud sihtotstarbeliselt.
Mõõtsin vererõhku. Mitu korda järjest. Sain väga kõrge, kõrge, ülikõrge, kõrge ja mingi tulemuse veel. Irvitasin, et veel viisteist aastat tagasi oleks ma vererõhu mõõtmise asemel kulme kitkunud või küüsi lakkinud.
Otsisin küünelaki välja. Haises, eks lakin varbamammude küüned teine kord. Nohuga.
Sorteerisin seemneid. Äkki jääb ikka väheks....
Läksin trepile, päike pimestas silmad kissi nagu keldrirotil. Palav. Roomasin jahedasse tuppa tagasi.
Mõtlesin, et seni on päev olnud nii tulemusrikas ja aktiivset tegutsemist täis, et pean seda teistegagi jagama.
Vedelen, telefon näpus, kohe lõpetan toksimise ja lähen seemneid sorteerima....

Arrrrrrrmastus (ja see teine asi ka)

Kui nüüd ausalt öelda,
siis armastan ma teid kõiki.
Hea küll, sind ma armastan natuke vähem
aga teda sedajagu rohkem ja toda...ah, toda ma ei tunnegi.
Tolle kohta ma ei tea veel seda armastuse-asja.
Ikkagi armastan kõiki. Räägitakse, et peab armastama.
Kui nüüd ausalt öelda, siis tahaks jubedalt kedagi vihata ka.
Ma veel ei tea keda ja veel vähem adun, miks, aga soov on olemas.

Vabandust, palun väga vabandust, aga kas tohib?
Kedagi vihata?
Väga?
Lubate?

Armastuses on lubatud kõik

Sõjas on samamoodi

Pussiga selga ja kõrilõik

Lähevad kohe moodi

Vihast ei räägita ühtigi

Tabu ja paha ja kole

Vihata võid ihuüksi, siis

kui kedagi lähedal pole

Saan ma õigesti aru, et armuleek

Jätab järele laipade raja?

Vihkamine on vaid sinu sees

See lehvivat lippu ei vaja?

****
Ma ei ole viimasel ajal JÕUDNUD proosa kallale. Pea on seda juba nii täis, et kõrvadest tilgub.
Järmisel nädalal läheb kergemaks.
Vähemalt tööl.
Vot siis......aga ma.....

Linnud JUBA tükk aega lõugavad. Kell on 02.17!

Küsimus

Vesterni lõpus loojangusse kappab
lai ruunakann ja ratsaniku selg.
Neist üle lõputiitreid tüütult lappab.
Sombreero, selg ja perse - pildi telg

Miks mitte keegi kunagi ei küsi,
et mis saab siis kui lehmapoiss on läinud
Kas tema heeros-kuulsus kaua püsib
või saab tast tüütu ätt, kes "sõjas käinud"?

Ah, teate, mul on suva ratsamehest,
miks keegi kunagi ei räägi ruunast
kes tegelikult oli stoori tuumaks?

Ma tean, et filmi lõpus puhtalt lehelt
ta jälle alustab. Saab kronust uus
ükssarvik. Pisut paks, kuid ülituus.



Lihtsalt kroonika mõttes: esimene hull laululind tegi hääleharjutusi kell 02.27, kolm sekundit peale tema kääksatust ärkas rähn ja hakkas meelt heites pead vastu puud peksma.

***sisutu

Paki mind paberisse
Väike valge paberkott oleks hea
Krõbisev
Tingimata valge,  värvid mulle ei meeldi
Sest kui on hele, kerge ja rõõmus toon, siis peab kusagil lähedal olema tume, raske ja sünge lärakas
Seega
Valge
Ja krõbisev
Olgu, punane võib ka olla
Punase paelaga
Ahaa, ja siis mõtled sa just nii - ahhaa, milline tore pisike pakk
Tuled ja piilud kotisuust sisse ning mina
Teen peenikest hiire häält karates püsti
Toksates kuklaga vastu su  põnevil nina
Mis sellest. Kõik muu on ju ometi hästi
Hästi
Hästi
Hästi

Paki
Mind
Paberisse
KOHE