Käsi väravalingil tardus vaid sekundiks, seda oli raske isegi märgata, murdosa sekundi murdosast. Järgmisel hetkel lendas puu vastu puud ja veel enne kui aiavärav pea sama hooga, millega avanes uuesti kinni plaksatas oli Kirsi teel.
Eemale, ära, kaugele siit. Minema sellest ahtaks elatud elust.
Kuhu?
Mis vahet seal on, Peaasi, et kaugemale. Kuhugi silmapiiri taha, metsast läbi, mägedest mööda, sinna, kust teda ei leita, otsidagi ei teata.
Peaaegu joostes algas see minek. Ees ootas pikk tee ja keha rahunes, samm muutus rahulikumaks. Jõudu pidi jatkuma kauemaks kui esimeseks sööstuks.
Selg kerkis sirgeks, pilk tõusis maast. Ees oli lootus ja vabadus. Võimalus valida uus rada kui vanast saab villand, Teed, mida ei olnud jalg veel käinud. Seal kust ta tuli olid Kirsi jalad juba mitte enam õuetolmu, vaid ka põrandalaudadesse kulutanud kohud ja vaod, nii pikalt oli neud käidud. Iga kivi ja oksakoht oli valusalt tuttav.
Oo, uued kivid, varbad tervitavad teid!
Veel rahulikumaks ja vabamaks muutus kõnnak, iga sammuga tuli sellesse kergust ja õhku, mida kõndija ei olnud tundnud enam aastaid.
Aina kaugemale selja taha jäi tunne, et tal pole häält. jah, ta teadis, et hääl on olemas, kuid keegi ei kuulnud teda niikuinii, kuuldi sõnu, kuid mitte mõtet ja sõnugi kuulati vast ainult siis kui midagi tähtsamat teha ei olnud. Üha sagedamini oli midagi tähtsamat teha. aina tihedamini jättis Kirsi sõnad ütlemata. Vaikimine oli sõbralikum kui kuulajad.
Käed lõikasid kõnnaku taktis õhku. Kergelt, kohati riivates raja kõrval kasvavaid raudrohu õisi. või riivasid õied hoopis käsi?
Ei tea, tegelikult ei olnud juba ammu keegi neid käsi puudutanud. Võibolla riivamisi, ainult siis, kui midagi oli vaja neist võtta.
Jahedalt.
Aina vähem hoolis Kirsi andmisest. Võtku lauanurgalt, kapist. Toolileenilt. Kust iganes, peaasi, et keegi ei puudutaks teda, et ei jääks külma ja niisket konnanaha tunnet.
Peast hakkasid hajuma hallid pilved. mõtetesse tekkisid sirgeid jooni, klaare mustreid. Nagu saunas peale leiliruumist hange hüppamist hakkavad aurupilve hajudes paistma udutombust väljasulvad hangeladvad ja omaenese käe oksjas muster. Nagu pliidi ääres pajakaane alt sahmatanud aurupilvest poevad läbi supipotis tantsivad porgandirattad ja kartulikuubukud...
Supipada.
Armas taevas, see jäi ju pliidile!
Mis sellest. Ees ootavad mets ja mäed ja palju ristmikke. Võõraid oodatud kive ja uusi mineviku paatinast puhtaid kohtumisi.
Ees ootas uus elu.
Kui see supp ainult kõrbema ei läheks.
Maja läheb algul suitsu silmini täis. Kõik magavad alles, hiiliv ving teeb une veel sügavamaks, surub silmisse une, mis ei lahkugi.
Käed tõmbusid kergelt krampi, sõrmed ei silitanud enam umbrohuõisi, rusikad lõikasid aina kiiramas liikumises ühku.
Alguses õrnast suitsust saab mustjas rulluv tahmapilv, esimene tuleleek, mis sealt läbi lõikab meenutab erkpunast ussi. Siug tabab kohe oma esimese keerutusega sinnasamasse pliidi kõrvale rippuma jäänud põlletaskut.
Jalgesse tekkis tinane raskus, põlved olid kui roostes ja puusades liiv. Kõikuv samm ja tühja õhku rabavad käed tundusid aeglased nagu unes läbielatud põgenemised.
Leegist neelatud põll kukub seinalt maha otse kolde ette vastselt tuppa toodud puudekorvi peale, kasehalgude tohune nahk läheb särinal leegiga kaasa, juba kisub tuli seinalt värvi maha...
Värav. Värav paistis.
Käsi ei kõhelnud hetkegi, sama hooga, millega väravahinged Kirsi sisse lasid, lendas see ka kinni.
Kõõgis oli vaikne.
Tuli pliidi all oli kustunud. Kõik majas magasid alles.
Kirsi vaatas üle õla aia poole.
Aed. Pikk sirge tara.
Ei mingit väravat.
Lihtsalt tara.
Rusikasse surutud käes olid veel mõned raudrohuõied.
Tibatillukesed üksikud karikakrad, kõigil paarisarv õielehti...
Postitused
