Olin just unenäos.
Ärkvelolekus kannatan seltskonnahirmu all, unenäos sõitsin rahvarohkele üritusele parema puudumisel Levio s-tõstukiga, võttes kurve nagu rullnokk.
Sain just istekoha, vastasin viktoriinilaadsele küsimusele, kelle pilt seinalt puudub kindlameelselt "Anton Hansen Vilde pilt on puudu" - vastus osutus õigeks, seejärel võtsin ette lehe ruudulist paberit konspekteerimiseks kui tundsin, et hakkan ärkama.
"Palun oodake natuke, ma tulen kohe tagasi," palusin aina tuhmimaks muutuvate nägudega seltskonda, "mul ei lähe kaua..."
Nüüd olen ma siinpool ja nemad sealpool. Tagasi ei saa, vähemat sama tunde sisse enam mitte.
Uned on viimasel ajal elusamad kui elu ise.
Nüüd tundub, et piir nende kahe seisundi vahel laieneb ja hägustub.
Lahe.
Postitused
need on parimad päevad, kus on peaaegu selline tunne, et ei saa aru, kas on uni või on ärkvelolemine. mõnusat nautimist!
VastaKustutaÖöpäeva piirid on ka hägustunud, õues on 24 h on suht ühesugune valgus. Või pimedus. Hallus, no ühesõnaga, see, mis on. Ma hääletaks rohkemate unetundide poolt.
VastaKustutaAnton Hansen Vilde oli hea vihje, peaks tõesti uuesti üle lugema,
VastaKustutamuidu, oma unenägudes sõidan bussiga, piletit ei ole, ei tea kuhu...
Loodan, et lapsed on "Kuritöö ja armastuse" raamatukokku tagasi toonud.
Seda minagi, et Anton Hansen Vilde. Kaks ühes nagu šampoon+palsam.
VastaKustuta"Kõrboja piimamees"
Miks ka mitte.
Homme jälle tööle. Sel aastal on pühad tööandja poole kipakile.
VastaKustutaMina mde lugesin "Kuritööd ja karistust" ühel sügistalvel just täpselt sellise ilmaga. Õigemini kuulasin, originaalkeeles ja igal võimalikul võimalusel - jooksuringidel, jalgsi linnatiirudel. Ja see oli kummaline - see raamat on seest täpselt seda värvi, nagu praegused ilmad :)
VastaKustutaMa ei ole siiani suutnud seda raamatut lõpuni lugeda. Ükskõik mida lugedes lähen nii intebsiivselt sinna sisse, et lahustun ise looks. No ja nii süngeks stooriks ei taha vist keegi saada....
VastaKustutaSama juhtub filmidega, sellepärast käingi neid ainult kinos vaatamas - põgeneda pole kuhugi. Telekast jäävad pooled asjad lõpuni vaatamata, arvutis võtan pikki, teinekord väga pikki pause, et ennast vahepeal jälle "ellu äratada".
Nõrk...😕
Intebsiivne.
VastaKustutaMa olen enese teadmata sõnauskunn, igatahes.