Keskele joondatud tekst on tobe nagu enneaegsed jõuludki

***

Kohe on kuuskede genotsiid ja sigade tapatalgu,
hukka läind kapsast saab delikatess
ja teate, see on alles algus!
Pole rihma me pükstel ja nööbita vest,
küünlakuumuses sült sulab loiguks.
Ahjualuse isu toob pits viinakest-
-üsna pisike, et ruttu toibuks.
Jätta saiale ruumi näib võimatu
ja kuhu veel pirukad panna?
Me ei lobise, hambad on hõivatud.
Tormab palasid kõrist alla.
Homme aega on lõunani magada,
homme taarume kraanist jooma,
homme hakkame kaalusid lõhkuma.
Täna õgime ennast kooma.

***

Täna koperdasin poes jõulukulinate otsa. Mida? MIDA??
Selle tunde peale otsisin tolle jõulusalmi välja. Vot nii!

Aeg

Aeg läheb mööda, vesi voolab maha,
tuul lendab juukseid sakutades üle.
Taas tühja peale raisatud saab raha.
näib, millelgi siinilmas püsi pole.

 Ka kivi kaob, kui seda me ei vaata-
pilk kõrvale ja juba on ta läinud.
Näe, lapsed läevad. Mina pean neid saatma
nüüd sinna kus ma ise pole käinud.

 Kõik läheb. Supp on läinud hapuks ära
ja mina läksin hulluks, lihtsalt nõnda
ma tahtsin, valik oli minu enda.

 Hetk hullumeelsust silmisse toob sära.
Ma naasen sellest jälle tõsisena
Ei keegi teada saa, kus käisin täna..

Öööööööööööööööööö

Ööeit koob pikka sügavmusta salli,
Öölõnga kera kulub pikkamööda.
Öömusta kassi mänguasja kalli
ööeide vardad sametkangaks söövad.

Ja iga rida salli kootult lisab
öömusta kassi kasukasse täpi
luikvalget vööd. Ta muutub. Visalt, visalt
öö kasvab päevaks, mõistan seda äkki.

Nii, nagu õnn ei ole kohe kohal
nii, nagu õun ei kasva minutiga
toob lähemale iga kootud rida

ja valge karv mis näha kassi nahal
just selle hommiku, lõõskkoidu, mida
ootan. Koo, eit, veel rida. Rida .Rida.

Laev

Need õhtud, kui valutavad põlved või haamriga pihta saanud pöial enam laeva kallal toksida ei lasknud olid kõige hullemad.
Ei saanud salata, et ka tihedat ehitamist täis päevadel pigistasid valusad mõtted nagu võru meelekohti, kuid siis oli kergem teeselda, et nad ei sega. Aga õhtuti.. valus oli, pööraselt valus.
Lemeki poeg istus köögis laua taga, vaatas aknast aina lõputut halli vihma. Veel ei olnud sadu nii tugev, et naabrite maja poleks paistnud .
Naabrid.
Varsti neid pole, pole nende maja, õue, mida naabrinaine igal laupäeval kareda luuaga hanesitast puhtaks pühkis ega peenramaad, mis igal sügisel kandis kõige muu kõrval augusti täiskuu valgel helendavaid kõrvitsaid… Naabrinaistki enam ei ole, tema valgetes särgikestes ja tatiste ninadega põngerjad.
Mees pööras pilgu aknalt, ilmselt oli see klaasi taga voolav vesi, mis te silmad pisut punevtama oli ajanud. Vihm oli süüdi kindlasti. Noa oli ju lõppude lõpuks mees. Ta ei nuta, ei, mitte mingil juhul….
„Ma tegin täna lihaga pajarooga, sa oled nii luiseks jäänud..“
Naise hääl oli lohutavalt pehme ja soe.
Nagu toitki.
Nagu naine ise.
Pehme ja soe.

 Öösel ärkas magaja piksemürina peale, juba paar kuud oli igal öösel olnud tugev äike ja tegelikult pidanuks kõik lärmiga juba harjunud olema. Igatahes oli siiski hea oma ärkamist müristamise süüks ajada, olgu, et tegelik põhjus oli hingevalu mahajääjate pärast.
Mees astus trepile. Varikatuse servadest voolas jugadena sooja vihmavett, välgunooled lõid küll ümbruse valgeks, kuid valgus tõi välja vaid  jässaka kuju trepil ja õhtul ukse taha jäänud kassipoja, kes teise sooja keha lähedust otsides surus end vastu inimese pahkluid. Pisike ja kohev.
Mees kummardus ja tõstis loomanääpsu oma näo ette.
Ülearune.
Sest kõigist liikidest lubati võtta vaid kaks täiskasvanud looma. Kassipoeg pidi maha jääma.
Maha pidi jääma ka naabrinaine oma laste, peenramaa ja kõrvitsatega. Eile koorunud kanatibud ja poegade kiigepuu, lapsepõlvesõber koos oma haige isaga.
Juba nädala pärast on nad läinud, kadunud igaveseks.
Noa tundis kuidas kõik mahajääv eemaldus temast kui unes, jättes hinge musta valutava tühjuse.

Kunagi, ta teadis, täidab ta selle tühjuse veiniga.

 Aga mitte praegu, mitte enne kui vihm on lõppenud.

YOLO. Jooolooo, capiche?

Kuidas emakeelne lühend olekski?
REP.
Teeme lühemalt, kui muu maailm.
Rohkem Elusid Pole.

Ei saa midagi edasi lükata.
Pärast teen või ütlen või lähen. Millal pärast? Järgmises elus?
See ei ole peaproov, see ongi kõik. Uut võimalust ei tule, peale tunde ei jäeta.
Ei saa mõelda, et oh, natuke veel ja ma olen valmis ja hakkan elama. Tutkit.
Keegi ei saa valmis.
Elusana vähemalt mitte.
Ja niikaua kui inimene ootab oma valmimist on ta ilmas nagu kivi keset jõge. Kõige kindlam asi jões ja kõige üksikum. Elu voolab mööda, kivi ei jõua kedagi tundma õppida, keegi ei jõua kivi tundma õppida.

Ainus asi, mille järgi jääb kivi teistele meelde on võmmud, mida ta lahkelt jagab neile, keda vool tema vastu viskab.

Lähedal on kogu aeg inimesed, kes ootavad, millal neid ometi kord nähakse.
Väga lähedal.
Mõnikord samas toas.
Ja nad on täiesti üksi, sest kivil on enda sees ringimüttamisega tegemist.

Yolo. Pärast on hilja.
Jah, ma tean, et seda lühendit ei kasutata niimoodi.
Ja siis?