Puu

ma olen puu mu juured maas on kinni 

sa oled lind su tiibades on tuul 

me pole üks, ei saagi olla 

kuid pesa on mu okstes, pojad puus 

sa tuled, oled, lähed jälle 

su lendudel on ikka sama hoog 

ma olen lehes, raagus, pungad võras 

nii on, et mõlemalt on pool 

kui murdun pole enam sinu pesa  

kui tuulde kaod on pesa sinuta

Eiei, ma pole armunud vms, ajupuuks on.

Laval on Dave Benton, Mihkel Mattiisen, Mikk Saar, Tõnis Mägi ja Gunnar Graps

 

Või, noh, sassi läks.

Olid hoopis Ola Onabulé, Villu Veski, Heikko Remmel, Artis Orubs ja Raun Juurikas Koeru kultuurimajas. Staar oli mu meelest muidugi Villu Veski, kuigi lauljal ka viga ei olnud. Mis häälega ei tulnud, selle keerutas mikrofoniga mängides välja.

Kaaslase kommentaar: kui Nathan Evansi kontserdil ei saanud midagi aru, mida laulja vahepeal kõneles, seevastu laulude sõnad olid täiesti selgesti mõistetavad, siis seekord oli asi täpselt vastupidi. Jutust sai aru, laul oli justkui hiina keeles.

Kui Villu Veski kontserdi teise kolmandiku lõpupoole saali laudade vahele tuli ja Curly Stringsi "Kättemaksu" meloodiaga rahva kaasa ümisema meelitas hakkas tegelikult pidu pihta. Põhjamaa inimesi peab ikka pikalt šampusega eest määrima ja konjakiga tagant lükkama enne kui hoo sisse saab. Hiljem on pidurdusmaa muidugi sama pikk.

Laupäeva õhtusse selline asi sobib, teinekordki. Korraldajad andsid parima nagu muusikudki ja tuli tõesti hästi välja.

Albaania reis VII: jälle Durres

by W

Ikka veel 24.09. kolmapäev

Peale bussist aurustumist Big Marketisse astudes otsustasime, et kokkamine peab täna olema lihtne ja energiasäästlik, ehk teisisõnu poehakkliha ja kõik. Sealne lihavalik oli 2x200g veisehakkliha ja 1x200g veise–kana segu. Rohkem sortimendis polnud. Hind mõlemal umbes 5 eurot kilo, mis pole Albaania mõistes teab mis odav, aga kui ei viitsi lihapoodi minna, siis ei viitsi. Lisaks libises korvi veel majonees, kohalik odav riesling, feta juust ja mustikamaitseline e-sigaret, sest kui juba dekadents, siis täiel rinnal.

Aga ei, see polnud veel kõik.
Koduteel paistis apteek ja kui Maakas midagi paistvat näeb, siis sinna ta tüürib. Hetk hiljem oli tal köharohi näpus, ühes rõõmsa teatega, et see sisaldada mingit meil keelatud kraami. Ja siis jäi ta leti ääres ripsmetušše uurima ja kui apteeker, vaevu kolmkümmend ja kunstlehvikripsmetega nagu tuulegeneraator, teatas, et “mul endal on just see tušš,” siis Maakas ostis loomulikult ka selle.

Kodutee ja peatänav Rruga Pavaresia

Ja isegi see ei olnud veel kõik.
Tagasiteel, kus asfalt oli nii kuum, et säärekarvad lokki kiskusid, müüdi arbuuse. Otse asfaltilt. Maakas peatus, silmad põlemas. Mina muidugi porisesin: “Kle, me ei söö seda ära ju!”
“Aga me pidime ju arbuusi ostma ja nii ilusad!”
“Olgu, aga vali kõige väiksem!”
See väikseim arbuus maksis 50 lekki. 50 euroseni.
Tänavaturult lisandus paar sibulat ja porgandit ja paprika.
Arvake ära, kes kogu seda varandust tassis.

"Kodus"

Kui me lõpuks “koju” jõudsime, viskasin sügavkülmutatud hakkliha rõdule sulama ja andsin Maakale lihtsa, kuid vastutusrikka ülesande: arbuusi tükeldamine.

Kui kööki tagasi jõudsin, avanes omapärane pilt. Arbuus, mis oli veel minut tagasi terve, lõhenes esimesest noapuudutusest valju praksatusega ja siis, ilma igasuguse hoiatuseta, rebis Maakas selle lihtsalt pooleks nagu marutõbine kährik. Sealt edasi lendas väiksem pool arbuusi supitaldrikusse, lusikas sisse ja ...

Ma olin lihtsalt sõnatu. Aga olgu, Durreses maitseb arbuus ühtmoodi hästi, olgu ta filigraanselt hakitud või brutaalselt rebitud ja kedagi ei ole vaja isegi vallandada.

Kõht arbuusi täis, suundus Maakas oma kohustuslikule siestale.
Mina hakkasin resto aiast varastatud mündilehtedega + riivitud porgandi, muna, sibula ja majoneesiga kotlette tegema. Mis külmutatud ja kiirsulatatud hakklihast on nagunii jama, aga sellist smuuti konsistentsiga püreestunud hakkliha ei ole ma enne kohanud.
“Pane paar viilu saia sisse, see imeb niiskuse ära.” Maakas oli asjal silma peal hoidnud.
See trikk isegi töötas veidi. Ja saiaviilud õngitsesin ma muidugi pärast välja, sest minu kotletid ei sisalda saia.

Kotletiküpsetamise odüsseia oli täies hoos, õhk lõhnas nagu majanduslangus ja õlis kõrbev sibul. Ja siis läks elekter ära. 15 min ilma. Siis tagasi. Mõneks minutiks. Ja ca tund ilma. Ka wifi-ta. Kotletid sai valmis “kõigest” kahe+ tunniga...

“Mis mõttes nagu elektrit ei ole” olukorrast virgunud Maakas otsustas suhestuda nii rieslingu kui ka mingi minu poolt serveeritud külmpapijääkkokteiliga. Nii kui need otsa said, tabas teda paranoia, et mida ta nüüd kohe üldse sööma hakkab, nii et kahtlus viis teda otse köögi tasapinna alusesse prügikasti.
Peale väikest arheoloogilist kaevandamist olidki hakklihapakid käes.
“Mish i gri… grie… mis imelik täppidega e, mish i grie…,” veeris ta, keel kergelt sõlmes ja silmad ümmargused.
“See sõna on giraffe, Maakas. Kaelkirjak, noh. Rooma nüüd sealt tasapinna alt välja enne, kui te kuuma panniga kohtute, ma ei tea, kuidas seda kindlustusele selgitada!"

Maakas ohkas, tagurdas välja, ja mina keerasin viimase kotleti pannilt ära. Lõpuks said need krdi kotletid valmis ning me viisime need ühes muude külmikujääkidega rõdule.

Edasi läks veel absurdsemaks

Mõtlesin täiesti süütult, et korjan rõdult oma kuivanud riided kokku, kuni veel enam-vähem kaine olen ja õues valge ja... Paraku olid pesunöörid rõdupiirdest väljapool ja kõik oli kena seni, kuni üks mu parimaid spordi–ujumis-igapäevapesu hübriide otsustas gravitatsioonile alluda ja maandus täpselt alumise apartemendi rõdupiirdele.

Maakas, kes on reaktiivsem kui mina, tormas seepeale kohale põrandaharjaga, mille ulatusest ei oleks piisanud isegi kahe rõdu vahel rippuva ämbliku päästmiseks. Enne kui ma midagi iroonilist jõuda öelsin, oli ta juba alumiste naabrite ukse taga, koputas nagu maksukoguja, aga seal ei olnud kedagi. Järgmiseks jooksis ta kolmandale korrusele Arbeni juurde, sest tema oli meil ju võtmeisik, sõna otses mõttes. Aga sealgi ei olnud kedagi peale kanaarilindude ja papagoide.

Mina samal ajal analüüsisin olukorda ja jõudsin järeldusele, et klassikaline MacGyveri taktika võib sobida ka Albaanias. Tõmbasin oma mõlemate lühikeste pükste vööpaelad välja, võtsin haaknõela (mis on igal normaalsel inimesel reisikomplektis) ja konstrueerisin pisut kahtlase välimusega päästeseadme.
Andsin selle prototüübi Maakale, kes higisena tagasi tuli ja ilma sõnagi lausumata mu leiutise alla laskis. Ja ta sai mu pesu tagasi! Õngitses selle keskendunult ja võidukalt üles, ise särades nagu Siberi jääkalastuse kuldmedalist. Ühesõnaga, päästeoperatsioon “Pesu 2.0” lõppes edukalt.

Pärast pesu-päästeoperatsiooni ei saanud ma jätta pidamata väikest, vürtsitatud, loengut reisivarustuse optimeerimisest, sh universaalpesu. Põhitõed on lihtsad: vähem tühja ilu, rohkem funktsiooni.
Maakas hakkas vastu jorisema, 101 argumenti, igaüks tugev ja veidi poeetiline. Küll värv, küll lõige, küll stiil, küll...
"Sinu vanuses on juba ammu aeg edevus mugavuse vastu vahetada,” lõikasin Maaka jutu pooleks. Esimese hooga oli ta mõttekäiguga nõus ja lubas selle targa lause üles kirjutada. Aga kui ma täiesti vajalike nippide jagamisega jätkasin, läks asi isiklikuks ja Maakas ähvardas mulle haiget teha.

Ну, а дружба начинается с улыбки... teate, see on vale. Lai naeratus ajas Maakas täiesti endast välja, nii et ta röögatas "Ma tahaks vägivalda kasutada nii, et sa seda ei naudiks!”

Tundus õige aeg end merre jahutama minna, võrgud või mitte.

Öösel oli äikesetorm ja vihm. Äge. Kes selliseid asju ei naudiks, eriti keset ööd, turvalises kohas.

25.09. neljapäev

Hommik algas sellega, et ma teatasin Maakale täiesti siiralt ja neutraalse häälega: "Sa näed praegu välja nagu katkutud öökull.” Ei mingit reaktsiooni. Maakas oli rahulik, tasakaalus, zen.
Nii et tuli midagi muud välja mõelda, et päev kohe liiga harmooniliselt ei algaks.

"Elame nüüd nagu kohalikud, alustuseks lähme õue ja sööme seal, kus nemad.”

Kui sa Albaanias ütled „nagu kohalikud”, siis on hommikusöögivalik täpselt kahe kategooria vahel:

a) türgi kohv, klaas vett ja sigaret,
b) burekk ja mingi salapärane piimajook, mida mitte keegi ei oska kirjeldada, aga kõik joovad seda nagu imeeliksiiri.

Lonkisime siis ühte väga heade Google’i arvustustega, tõsi, kallisse kohta. Burekibaar, mis oli meie puhkusest pea terve aja kinni olnud, sildiga “Reopening 23.09”. No 23.09 oli ta ikka veel kinni. Aga nüüd, imekombel, uks oli avali.

Tellisime kaks lihaburekki ja pudeli seda kohustuslikku jooki. Arve oli 320 lekki, ehk umbes kolm eurot. Maakas, kes oli zen edasi, ulatas viisakale omanikuhärrale viieeurose ja lubas tal kõik endale jätta. Härra, kes oli juba ennegi rõõmus, säras veidi veel enam.

Ja no see burek… tehakse ikka häid asju. Selline krõbe, rasvane, soolane ja täiesti tuvastatava lihaga ime; isegi Maakas sai oma portsjonist jagu, nii et purugi ei jäänud taldrikule. Ja see jook on omaette nähtus. Ei ole päris airan (vähemalt mitte Eestis müüdav...), ei ole jogurt, ei ole keefir ja ei ole hapupiim. Maitseb nagu vedel feta, kergelt soolane ja parajalt paks.

1 serveering on nagu veerand suurest pitsast

Edasi otsustasime võtta kohaliku vaba päeva, seda kõige ehtsamas tähenduses: ei tee midagi, ei pea midagi tegema ja ei tunne sellepärast süümepiinu. Päev kulges täpselt nii nagu üks puhkus peabki kulgema: paar ujumist, natuke tänavail lonkimist, midagi hamba alla, natuke laisklemist ja veel rohkem mitte midagi.

Puu- ja juurvilja turud olid suletud suva päevadel, kogu kaup on katete all

Kõik oli idülliline, kuni Maakas tegi ketserliku ettepaneku: "Kas sa tuleksid minuga kaasa suveniire ostma.“ Ma oleks peaaegu oma õlle ühes purgiga alla neelanud.
Suveniire?
Eeee..., olgu, uudishimu tappis kassi ja viis meid lõpuks ka turgudele ja poodidesse.

Nagu arvata oligi, ei leidnud me pea midagi, mis vääriks kaasavedamist või isegi ihaldavat pilku. Ma olen võib-olla liiga kriitiline, aga kui suveniir näeb välja nagu Temusse tagastatud laojääk, siis on mul raske vaimustuda. Ja see, et Maakas minu arvamust üldse küsib, on juba tema probleem.

Vahepeal tuli meelde, et meil oli rahakotis, õigemini väikeses kilekotis, kogunenud väikese varanduse jagu kohalikke münte. Mida pole vaja koju vedada ja vahetada neid nagunii ei anna.
Ja meil oli nende realiseerimiseks ideaalne võimalus: meie “oma” kerjus, üks vanem naisterahvas, kes istus iga päev täpselt samas kohas, nagu kellavärk. Tema tööeetika oli laitmatu; alati kohal ja olemas.

Aga me jõudsime vist liiga hilja. Normaalsete inimeste tööpäev oli ammu läbi. Ta pakkis ka oma asju kokku ja kui Maakas otsustas mündid tema tänavale laotatud salli servale poetada, teiste samasuguste juurde, siis puhkes kisa.
Selline, et isegi linnud puulatvades tõmbasid pea õlgade vahele.
Me ei saanud aru, kas see oli ülevoolav tänu või on meile mõlemale just igavest needust peale pandamas. Tegime kiire vehkat, see põgenemine ei pruukinud just väärikas välja näha.

Väske kala ja toidud: hinnad jaga 100-ga

Õhtu lõpetasime vaiksemalt ja varakult. Sest järgmisel päeval ootas Bovilla järv, Gamti mägi ja pärast seda juba südaöine lahkumine päris kodu(maa) poole.

Hiir

 

Mu auto on sassis. 

See, et naiste autod on hullemini segi kui meeste omad - ei tea, äkki ongi. See, et üksikute inimeste autod on rohkem segi kui pereinimeste omad - nii ja naa. Pereinimeste autod on tihti räpasemad, aga segadust on rohkem üksikul inimesel. Mul sõidab kõrvalistmel mõni inimene ehk kord kuus (praegu sagedamini, eraelus on ajutisi muutusi, mis... ok, jätan teid uudishimusse vingerdama) ja tagaistmel on keegi parimal juhul kord poolaastas, seega tühjad joogipudelid kogunevad tagaistme vahele nagu pahatihti ka poest kauba autosse toomiseks võetud pappkastid ja toast näppu haaratud vihmavarjud, sallid, vahetusjalatsid...

Ja nüüd on mul autos hiir. 

Ehk et siis avastasin, et uksetaskus on mingi poetšekk teravate hammaste poolt redigeeritud. 

Ma ei sõida selle autoga lõunamaale, armas näriline, seega pole mõtet küüti oodata.

Auto on nüüd täis hiirelõkse, kiiremat kurvi võttes kostab kinnihüppavate lõksude plaginat. Istme all käega kobamine ei ole enam üldse hea mõte. Kontrollisin, sorisin istme all, nüüd on mu sisemine rott solvunud ja peapõrutusega. 

Täna, arvan,  teen auto täitsa korda. Tolmuimeja ja taarakott ja saapad tuppa riiulisse. Kui mõnel sallil on hambajälgi lähen kurjaks. 

Iseenda peale muidugi.

Pildil on hiir, mida lõks ei võta....

Tahtejõud

 Kõik oli nõme. Inimesed,  ilm, isegi kohvitass oli nõme -  kohv maitses kas liiga magusana või näis lahja. Auto käivitus liiga lärmakalt, vasaku kinga sees oli tibatilluke kivi, mis ka pärast mitmekordset kinga jalast võtmist ja raputamist  ei kukkunud välja, vaid lihtsalt vahetas kohta, iga kord aina valusamat punkti tabades.

Elu ei kõlvanud enam kuhugi.

Mine või jõkke.

Jõgi oli ka nõme, liiga kaugel, liiga külm ja niikuinii liiga madal, sinnagi ei olnud mõtet minna.

Hubert oli juba röökinud naabri koera, postiljoni ja kahe töökaaslase peale, löönud jalaga sedasama naabri koera,  poe juures olevat lillepotti ja oma auto ratast. Koer pures vastu, lillepott oli kõva ja auto rehv oli tühi juba enne löömist. 

Bussiga tööle sõites oli ta hiljaks jäänud, seega tegi ülemus Hubertile märkuse, see läks valusalt hinge ja tegi trotslikuks.  

Suitsu, suitsu oli vaja, juba kaks nädalat oli Hubert ilma sigarettideta elanud. 

Esimsel nädalal oli olemine harjumatu, ent meel täis lopsakat optimismi. Kolleeg, kes Hubertiga varem suitsupausidel käis sai seda uuesti tehes kuulda kuidas ta on tahtejõuetu ning ei hooli oma tervisest. kodumaja all keldripoes käies küsis Hubert "Palun pakk piima, peenleib ja suitsu ma ei taha!"

Teise nädala alguses sai Hubert aru, et teistele ei meeldi tema sihikindlus ja kõik tahavad teda õigelt kursilt kõrvale lüüa. Muud seletust ei saanud olla maailma muutumisele aina ärritavamaks. Inimesed käitusid üha nõmedamalt, kes matsutas lõunalauas, kes astus lollakalt raske sammuga, oli isegi selliseid, kes meelega uskumatult valjusti töölaua taga pabereid krabistasid. Inimesed käitusid kohutavalt.

Maailma vastu ei saa. 

Hubert oleks suitsetamise vabalt maha jätnud, kui kõik ei oleks tema vastu pööranud.

Seda taipas ta öösel. Arusaamine, et kogu maailm on  tema vastu tabas teda keset ööd, kell võis olla kaks, äärmisel juhul pool kolm. Mõte mõjus hoobina, Hubert tõusis järsult istukile ja oli võibolla pool sekundit kurb, seejärel mõtles ta, et kõigel on maailmas põhjus ning suur kergendus voolas üle tema. Kui juba maailm arvab, et suitsetamise maha jätmine on midagi väära, siis kes on tema, et kõikide vastu võidelda?

Muidugi oleks ta suutnud oma harjumusest ise vabaneda, absoluutselt! Kui teda ainult segatud ei oleks!

Selle peale pidi suitsu ette panema. 

Kohe.

Nüüd.

Pilkselt.

Aga suitsu ju pole.

Pinge kasvas. Käed värisesid. Hingamine oli katkendlik.

Hubertil oli tunne, et kui nüüd kohe suitsu ei saa, siis ta, mine tea, ei pruugi enam hommikut näha.

Hubert lammutas sahtlite kallal, kahlas kõigis riiulites, vaatas isegi esikus rippuvate jopede taskusse ja just taskuis tuhlates meenus talle, et  pööningukapis on perereliikvia, vanaisa täisvillane sõjasinel, kenasti kinnises kotis ja selle taskusse oli aastakümneid tagasi pistetud karp paberosse. "Koide vastu", oli vanaema öelnud enne kui koti luku kinni tõmbas. 

Taskulamp valgustas tumedat talutisleri kätetööd, kriuksuvate uste taga olid kindlalt pakitud kotid siltidega "pulmakleit, 1928"; "Leerid 1937", "Herberti palitu, 1963". Ahah, see viimane siis. 

Sinel oli endiselt kenasti vormis, nööbid särasid ees ja taskuservad ei lipendanud.

Sigaretikarp taskus oli korralikult kinni, väljanägemiselt tuliuus. 

Hubert rabas selle pihku ja tormas trepist alla. Köögilaua taga sakutas ta karbi lahti. Bellomorkanal, valge mere kanal, suitsud, mis ta mälus seostusid pidevalt läkastava vanaisaga. 

Suitsud!

Näppude värisedes sikutas Hubert karbist õndsust tõotava torukese.

Pelk toruke see oligi. Seest tühi, paljas paber.

Järgmine oli sama, torukese sees oli pisut koiliblika võrke veel näha.

Nagu järgminegi.Kogu karp oli täis tühjasid paberossikestasid, karbi põhjas oli koiliblikate pidusöögist jäänud puru.

Vanaema koitõrje oli koide poolt ära söödud. 

Sinelit ei hauganud peale keegi. 

Kui juba koiliblikad ei suuda ilma...

Hubert ei maganud hommikuni. 

Tööle jäi ta jälle hiljaks, auto rehv oli ju endiselt tühi ja bensiinijaam oli tavalisest tööteest kaugel, aga sealt ostetud sigaretipakk oli juba oma ime ära teinud. Ülemuse märkusele vastas Hubert tagasihoidlikut "seda ei juhtu enam!", töökaaslased olid erakordselt mõistvad ja kenad, isegi naabri koeraniru näis, kui tema peale mõelda, kuidagi nunnu. 

Ja kui ilusad lilled olid poe ukse kõrval potis!

Ilusad valemälestused

 Onju, te olete kuulnud laulu "Ühes väikses Eesti linnas"?

1977 aastal esimest korda lauldud.

Viidingu Üdi-perioodil kirjutet sõnad, aeglane ja nukrameelne laul, ajatu ja armastuse mälestust täis.

Kuidas teie mälus laulu kolmanda salmi teise rea sõnad meeles on?

Selles väikses Eesti linnas
on Komsomoli allee.

Ei, see pole ju õige, sõnad olid ju

Selles väikses Eesti linnas
on sükomoori allee.

Ei olnud või? 

Määrasin täna oma lõunamaalt toodud okkalise vilja ära, W lubas mul selle kotti pista tingimusel, et ma seda suhu ei topi. Kiusatus oli, ei salga, aga ma olen sõna pidanud ja vili on närimata.

Vili on plaatanipuu küljest, otsingust libises läbi ka sükomoor aka viigipuu, aga ei, viigipuu see pole.

Ja siis hakkas pihta, vaja leida laul, mille sõnades oli sees "sükomoor".

Petta said, mustlane...

Aga ma keeldun sellest mälestusest loobumast. Sükomooriallee jäägu.

Mõrvast lahutuseni, mitte küll Joyce Brothersi moodi

 Nugis tegi mu kanadele otsa peale, sõna otseses mõttes murdis läbi lauda lae ja pidas pidu.

Võibolla annan nüüd alla, mets on otsaga hoonetes sees, ei jõua mina enam džunglit sööta. Oli tore kuni kestis, aga kohalik loomapidamine kisub juba sihukeseks "vanadekodu on siinpool kuuerealist maanteed, kemps teisel pool, vaatame, kui palju nädala lõpus vabu tube on" - ettevõtmiseks. Vanadekodu sellepärast, et mu kanad on olnud kõik suurtootmisest ostetud supikanad.

Ja taaskord pole ma murdja peale pahane. Tema elas oma elu. Kui kätte saaks annaks kere peale siiski. Pedagoogiliselt. 

***

Varsti koristatakse teede äärest nõmedad plakatid ära ja netis sirvides ei tule ette enam ROSTA akende moodi propaplakateid, telekat ma ei vaata, seega olen end ilmselt paljust säästnud. Seekord ei osanud ise kellegi poolt olla,  hääletasin selgelt vastu. Ühesõnaga - kõige vähem ebameeldiva programmiga kambast tuttav nägu, et NENDE seast keegi valituks ei saaks. Niikuinii saab, aga ma tegin vähemalt mis võimalik. Nii palju lausrumalusi polegi varem plakatitel näinud kui seekord, internet on ikka imeline koht.

***

Tirana lennuväljal on restoran "Lauto". Restorani nimi on muidugi Albaania keeles. 

Mnjah. 

Albaania reis VI: Banja järv ja Holta kanjon

by W

24.09. kolmapäev

Öö vastu Holta kanjoni eksursiooni algas väsinuna ja hea unega. Mis kestis seni, kuni Maakas otsustas hakata köhima nagu tiisikusehaige nõukogude sanatooriumis. Köh-köh ja siis veel köh-köh-köh ja siis juba selline köhakakofoonia, et ma ei saanud aru, kas siin oleks vaja esmaabi, mullat või eksortsisti. Viimast põhjusel, et eelmisel õhtul ta veritses. Ma ei saanud aru, kas põrandal on punase sibula koored või vereplekid. Maakas ise kinnitas, et vereplekid ja pühkis need salvrätiga kenasti ära. Seda, kumba ta enne sama salvrätiga pühkis, põrandat või enda nina, ei suuda ma meenutada.

Kuidagi, läbi une ja köha, jõudsime hommikusse.
Maakas püüdis end lunastada pannkookidega. Ühe muna viskas ta muidugi möödaminnes põrandale sodiks ja puhastas põranda jälle salvrätiga. Pannkoogid ja piparmündiga õunamoos olid endiselt head.

Ekskursioonipakkuja oli lubanud meid lausa “koduhoovist” kell 8:30 peale võtta. Hooliv mõte, kui ta oleks suutnud hoovi üles leida. Google Mapsiga pole Albaanias midagi peale hakata, päriselt. Nii et lõppes see kogemuspõhiselt, me kõmpisime kenasti taas Rruga Pavaresiale, oma tavalisse "ekskursioonide noppepunkti.”
Leidsimegi tumeda Hyundai minibussi, mille roolis noormees nimega Kevin. Turistidele ta end nii nimetas, tema päris nimi oli ilmselt midagi, mida me ei suudaks hääldada.
Esiistmele oli end keegi üksik reisisell juba sisse seadnud ja pea kõrvalhotellist korjati veel viiene pesakond peale. Seiklus võis alata.

Banja järv

Läbisime Albaaniale omaseid teid. Mäed, veidi oliive, vasakul kalkunid, paremal tubakapõllud ja vahel mõni sõnnikukoorem, põhuhunnik ja poolik maja. Kevin ei olnud suurem jutumees, nii et me pidime ise mõistatama, mida me kusagil näeme.
Siis tuli peatus. Banja järv. Inimtekkeline monstrum, mille pikuti suurust silm ei haaranud. Kaardil oli näha, et kilomeetreid pikk.

Banja järv

Vaatlusplatvormil seisis raudne näidis sellest, kuhu vanad mersud kaovad. Albaania näib olevat Euroopa lõppjaam kõigile 1980. aastate mersudele, neid on seal tohutult.

Järv ise oli rahulik, päike peegeldus veelt, idülliline paus. Mõni reisiline kadus hetkeks põõsastesse, oletatavasti mitte just botaanilisi huve rahuldama.

Liikusime edasi, lõpuks mööda käänulist ja kitast kruusateed, kuni buss lõpuks peatus “restoran-infopunkti” juures.
Parkla, söögikoht, peldik, riietusruum ja palju muudki. Seal suruti meile pähe kollased kiivrid, mis andsid kogu grupile napaka kaevurite ilme.

Holta kanjon

Holta kanjon ise oli nagu mõni teise planeedi aare. Mineraalvesi, ülitugev väävlilõhn, termilised allikad, kuni 150m kõrged kiviseinad. Looduse poolt miljoneid aastaid voolitud. Enamus kanjonist oli varjuline, niiske, ürghall. Isegi vesi. Ma ei ole sellist värvi jõge enne näinud. Päike piilus kanjoni põhja vaid avaramates kohtades.

Juba paarikümne meetri järel tuli jalad märjaks teha. Vesi oli üllatavalt külm. Edasi said märjaks püksid, siis särk. Meie seltskonna keskealine meesterahvas pistis nabani vette, võib-olla ka libedatele kividele, sattudes kiljuma ja huilgama ning ehmatas oma naise ja lapsed ära. Kõvem hääl on kanjonis paradoksaalselt summutatud ja kajav korraga. Veits kriipi heliefekt. Maakas otsustas seepeale rahu taastamiseks ja tähelepanu kõrvalejuhtimiseks pisut stripata ja tiris särgi seljast. Enda oma muidugi. Ettekäändel, et siis on tal pärast midagigi kuiva.

Mõistlik oli käia mööda “peateed”. Vähem käidavates äärtes oli savine muda, mida me Maakaga mõlemad omal nahal tunda saime. Muda-spaast ja veel mõnest hukkunud telefonist jäi paaril korral üsna napilt puudu.

Olles elusate ja tervetena tagasi jõudnud, ilma, et kellegi kiiver koputada oleks saanud, tahenesime nii 40 minutit “infopunktis”. Piisav aeg, et kõikide riided ära kuivaksid ja soovi korral midagi hamba alla saaks.

Teate, see Holta kanjon on ikka vägev küll.

Tõeline ürgparadiis kõikidele, kelle jaoks puhkus tähendab märjana mudas sumpamist, pisut ohtlike kivide vahel ronimist ja väävliaurude sissehingamist. Vaated, omapärane valgus, vee sulin, inimsammude ja -häälte sumbumine, mõne kivi kukkumise heli ja emotsioon on seda kõike väärt. Konna nägime ka.

Isegi Maakast võib “outdoors person” saada. Ma paar korda ju viisakusest küsisin, kas ta tahaks seda või teist muuseumit külastada, aga ta rehmas käega, tõdes, et ei jõua nagunii kõiki maailma muuseumeid läbi käia ning lihtsalt väljas on täitsa äge.

Jälle Belsh

Peale Holta kanjonit viidi meid jälle Belshi. Jeah, seesama mudane järv, toredad pardid, vanameestekolooniad ja juba tuttav keskväljak. See hakkas juba vandenõuna tunduma. Me ei olnud päris kindlad, et jõuame Belshi majandust üleval hoida, kuid olgu pealegi, õllepaus kulub ikka ära.

Pärast istusime järve ääres, päike lõõskas, pardid elasid oma pardielu ja Maakas vaatas neid mõtlikult, nagu oleks valmis mõne neist oma kanakarjale seltsiks adopteerima. Aga lisaks partidele on Belshil ka kenad päevalilled. Seda Maakas ei uskunud, sest Durres oli ta juba plastroosipõõsaga korra haneks tõmmanud. Aga ei, päevalilled olid päris, täitsa ausad taimed, mis kõlguvad tuules, millele putukad maanduvad, mis toodavad sihvkasid. 

Edasi kulgesime “kodu” poole, suurema elevuseta, sest väike väsimus pressis peale. Ja kuna Kevin, või mis ta nimi tegelikult oligi, ei olnud jutumees, siis meie ka Durresesse jõudes ei rääkinud. Aurasime bussist sõnatult kui viisikut maha laaditi ja Kevin ise kohalikuga vales kohas parkimise pärast maid jagas. Peatuskoht oli lihtsalt nii krdi sobivalt meie “kodupoe” ehk Big Marketi kõrval.

“Kodus” järgnes päris sisukas ja toimekas õhtu, millest, ühes kaelkirjakukotlettidega, lähemalt järgmisel korral.

Puhkus on läbi ja mina ka

 
by W 

Füüsiliselt olen tööl tagasi, vaimselt ütleb aju, et "kummaline tühjus" ja "kohaneme, koooohaneemeeee". 

Peaks nagu panustama, aga ... ikka veel testime süsteemi. Et kas keegi minu puhkuse ajal võttis üle ja inertsist jätkab...

No ei jätka, rsk. 

Ausalt, tööga harjumine peaks käima nagu lasteaiaga. 

Esimesel päeval paar tundi, oma lemmikkaisukas kaasas + teadmine, et keegi, õudusest vabastav, tuleb sulle peale lõunat järele. Kinnitades, et kogu see traumaatiline elamus on tegelikult okei... Ja siis mõni päev juba pisut pikemalt. 

Mitte nii, et juba kell 7.30 visatakse sügavale Exceli- ja eksistentsiaaldžunglisse ja oodatakse, et hakkad seal produktiivselt lammutama. 

Ma ei suuda hetkel isegi reisiemotsioone edasi kirja panna ega pesumasinat tööle lülitada , ega ... 

Noh, see kõik läheb üle ajaga, soovitatavalt varsti, hiljemalt järgmise reisiga või miski drastilise elumuudatusega. 

Post-vacation blues - see on nagu päris asi. 

Albaania reis V: Belsh ja Berat

by W

23.09. teisipäev

Äratus ragises enne seitset, ajasime end jalule.
Pätikas tassi, toorjuust, lihavad tomatid ja punane sibul saiaviiludele ja meie hommikusöök oli valmis rõdule hiilimiseks. Just hiilimiseks, sest mitte väga kaua aega tagasi olid kõrvalkorterisse maandunud eestlased.
See rikkus kogu “me oleme siin anonüümsed, teeme ja räägime, mis tahame” illusiooni. Turvavõlu “me ei näe neid inimesi enam kunagi” ei kehtinud.
Päris tõenäoline, et võisime neid trepikojas, rannas, lennukis või suisa kodumaal kohata ja siis tuleks "tere" öelda ja siis mingi small-talk ... brrrh... see ei ole ju puhkuse eesmärk. Hoidsime madalat profiili ja püüdsime end varjata.
Maakas ei suutnud isegi rahulikult sööma hakata. Piilus üle rõdu vaheseina ja konstanteeris vaiksel häälel: “Kohver paistab. Nad on veel siin.” Sõime vaikuses. Ei ühtegi nilbet nalja ega hommikust vandesõna. Mitte, et me muidu mingid ropendavad nilbikud oleks...

Edasi sibasime taas Rruga Pavaresia poole, Pelikani kohviku ette. Bussi ei tulnud kaua oodata. Varsti veereski ette päris pirakas tume masin, millest hüppas välja lühikestes teksades ja roosas särgis keskealine meesterahvas. Itaalia aktsent, naeratus kõrvuni; see oli meie giid Mariglen, kes tutvustas end turistidele kui Mario.

Kõige parem iste, bussijuhi seljatagune, oli imekombel vaba. Loomulikult istutasime end kiirelt sinna, sest vaade läbi esiklaasi on kui 3D kinosaal.

Kinost ei tulnud puudu ka jamamatel istekohtadel.

Turiste korjates jõudsime jälle Golemisse, kus bussijuht, kes Mario sõnul pidavat oma pärisametilt olema politseinik, sõitis stoilise rahuga ühesuunalisel teel vastassuunas.
Kui olime Golemist bussitäiega lõpuks peateele jõudnud, avastas Mario, et ühed inimesed on maha jäänud. Sõitsimegi jälle Golemisse tagasi. Mingid turistid oli ka Durresesse unustatud, aga need pidid omale päevaks muu meelelahutuse leidma, sest neile me enam järele ei läinud.

See alguse segadus ajas vist nii Mario kui bussijuhi veidi endast välja. Keset maanteed buss peatus, mingi putka juures, juht hüppas välja ja tuli tagasi sigarettide ja õllega. Üks suits sealsamas, pudeli ulatas Mariole. Kork maha ja otse kurku.
Ja siis algas pidu. Mario rääkis paar tarka lauset Albaania kohta ja seejärel keeras muusika põhja. Diskoteek ratastel. Mõnigi reisija karjus "it is too loud!", kuid Mario naeratas, kehitas õlgu ning jätkas nagu tõsine DJ oma telefonist oma lemmikmuusika valimist.

Kehitasime ka õlgu. “Ah, ok, Albaania.”

Vahepeal tuli Maakale Tele2 sõnum, et krediidilimiit on kasutatud. Ühe oma telefonidest oli ta minu õiendamise peale juba lennukis 3G peale suunanud, teine ...
“Ära hakka sellepärast nüüd terve tee saagima!” porises Maakas. Ei hakanud, aga jah, mobiilse andmeside väljalükkamisest väljaspool EL-i ei piisa, telefon läheb ikkagi internetti; ma peale Montest saadud arvet lähen SIM-i 3G või 2G peale. Andmerändlus ka välja. Isegi siis kui telefon lubab valida, millist SIM-i kõnedeks, sõnumiteks, netiühenduseks kasutada.

Tee ääres nägime ohtralt igas küpsusastmes maisipõldusid, tomatite ja pipralistega täidetud kasvuhooneid, kitsi, lambaid, eesleid ning üllatavalt palju kalkuneid. Nood linnud uitasid ülbelt isegi militaarlennuväljal, keset lennuradasid, olles ilmselt salajane osake NATO-st.
Lisaks vaatlesime pikalt veel kommunismi ajal "vabatahtlike poolt ehitatud" koomas raudteed ning vanu noogutavaid eesleid (nodding donkey) ehk naftapumpasid, millest osad kallist maavara tänagi lüpsavad.

Belshi järv

Belshi järve äärde jõudes ei saanud ma päris hästi aru, miks meid sinna toodi. Mario ei osanud seletada ka.
No järv tõesti. Ilmselt looduslik veekogu, aga mudase vee ja selliste kallastega, et isegi Maakal, kes on valmis igasse lompi hüppama, ei tekkinud ujumise mõtet.
No vähemasti pardid olid seal kirevad ja toredad. Inimesi ei kartnud.

Tõenäoliselt polnudki järv sihtpunkt omaette, vaid ettekääne, et bussitäis turiste Belshi väikelinna saada ja sinna natuke raha jätta. Sest meile anti tunnike aega, koos suunaga, kust kohvi ja väike amps saada. Mario ise sibas kusagile teisele poole (jättes ilmselt odavaima õlleka kiivalt saladuseks).

Linnake oli täitsa kena, koos vana ja uus. Rahulik ja sundimatu. Koht, kus elu käib aeglases tempos. Loomulikult ei puudunud sealtki klassikaline sotsiaalsete vanameeste brigaad. Istusid pargis, kohvikutes, tänavanurkadel ja arutasid maailmaasju.

Berati kindlus: rajati juba u 4. saj eKr.

Edasi kulgesime Berati kindluse poole.
Enamus giide loeb pärast igat peatuspaika turistid üle. Mario end selliste peensustega ei vaevanud. Hõikas lihtsalt üle bussi: "Kas kõik on kohal?“ Ja kuna keegi ei öelnud, et teda ei ole, siis võis sõit jätkuda.
Mõned šovinistlikud naljad lipsasid tal kah suust välja (mille peale taanlased käskisid ka meeste pihta mõni kild visata, ühe said isegi kätte). Reisijate jätkuvad kurtmised liiga valju muusika üle said endiselt ignoreeritud ja diskot paugutati edasi. Mario laiutas käsi ja ütles, et neil seal lihtsalt on nii kombeks.

Aknast paistsid endiselt kalkunipõllud, mõned teeäärsed laadad, kaunid mäevaated ja lõputu hulk poolikuid maju.

Buss peatus lõpuks kõrgel mäe otsas, Berati kindluse väravate lähedal, vähem kui kahesaja meetri kaugusel. Aga isegi see lühike tõus osutus katsumuseks, tee on nimelt üsna järsk. Seni oma keeles vadistanud asiaatide grupist üks, väga heas toitumuses isend, jäi keset tõusu ähkides seisma, nõjatus esimesele müürile ja väljendas end universaalselt arusaadavalt. "Oh shit!“ Ma teadsin, mida ta tunneb.

Lisaks selgus, et meie bussis olid taas eestlased. Piisas ühest kõrvu jäänud tuttavast lausest, et Maakas mind küünarnukiga togiks ja teataks, et "neid on ka siin!". Lahendus oli lihtne, eraldasime end grupist ja läksime kindlusesse omapäi hulkuma. Aega oli ca 2 tundi.
Kindlus ei ole vaid turismiobjekt, kohalikud elavad seal, keset ajalugu ja suuremate mugavusteta, siiani. Taludes lõputuid masse, kes nende koduhoovides patseerivad, kuid kellele annab käsitööd ja nänni müüa.

Huvitav oli. Tänavad olid kivised ja libedaks kulunud, päike lajatas lagipähe ja aeg seisis taas paigal, samal ajal kõike edasi lagundades. 
Varemed, kirikute jäänused, muuseumid, toimivad kodud - kummaline segu mineviku pühalikkusest ja pesunööril kuivavast aluspesust.

Vaated olid muidugi ilusad, Osumi jõele ja valgete majadega linnale. Me ei kiirustanud, lasime ajaloohõngul endale naha vahele pugeda. Ja sattusime kogemata kindluse kaugemas nurgas ka kohalike pulma tunnistama.

Lõpuks tegime kohvikupeatuse.
Maakas haaras külmikust suurimad jäätised ja eee... kohviku albaanlasest müüja, noor mees, oskas eesti keeles "tere" ja "aitäh" öelda. WTF moment. Heas mõttes.

Heinekeni varjude alt saab emakeelse tervituse

Tilkusime kokkusaamiskohta. Ei olnud esimesed, viimased ka mitte. Tundus, et enamus reisiseltskonnast oli Mario hüljanud, sest igaüks saabus omal ajal. Lõpuks ka Mario ühes paari alles jäänud jüngriga.

Buss oli veidi kaugemale allamäge pargitud. Vahetult enne bussi ust, mis oli üsnagi vastu mäe varingut takistavat müüri, ründas Maakat müürilt mingi kohev kibuvitsaga suguluses olev taim. Pidin bussis uurima, kas Maakas jookseb väga palju verd ning ega tal mõni okas veel kaelas kinni ole. Noh, kiirabi ei olnud vaja, enamus okkaid jäi kõigest hinge. Maakas oli kallaletungist nördinud. Antiseptik võiks kotis olla.

Berat: 2000 aastat vana linn

Berati kindluse müürid jäid selja taha ja algas kerge allamäge sõit linna. Veerand tunnikest kulus. 4 minutit sellest põhjusel, et ühele kitsale teele, ringristmiku lähedale, oli üks auto ää koolenud. Mario ei mõelnud pikalt ning lükkas selle lihtsalt kõrvale kõnniteele. Teenides reisiseltskonna silmis mõne plusspunkti.

Linna jõudes anti taas klassikaline “tund ja natuke peale” vaba aega.
Pildistage, sööge, tehke mis tahate.
Mario teatas, et kui keegi tahab odavat ja head lõunat, siis tulgu tema sabas. 40+ inimesest bussist ainult viis läks temaga kaasa, teised lidusid kärmelt muudes suundades.
Me hiilisime end varju hoides Mariole järele. Huvi pärast, et äkki leiamegi mingi soodsa ja maitsva nokatäie. Aga Mario lemmikpubi menüüd üle vaadates selgus, et kala, mida olime salaja lootnud, ei leidunud. Nii tegime kiire kannaka ja kulgesime oma kalajahirada edasi.

Peagi jäi ette üks väike restoran, mis pakkus grillitud sea bassi. Ptüi, meriahvenat. Hind 800 lekki. Aktsepteeritav. Ooteajaks võtsime kohalikku õlut, 250 lekki pudel, ja istusime mõnusalt katuse alla varju.
Kui kala lõpuks lauale jõudis, tuli gurmee-elamus. Krõbe nahk, pehme ja õrn valge liha. Ainult et, krt, need luud… ribide vahel urgitsedes ei saanud hetkekski lämbumisega riskimata laisaks muutuda. Aga see aeglane sööma oli vaeva väärt küll, täitis kõhtu ja hinge.

Peale sööki lonkisime mööda linna ja vaatasime neid kuulsaid “tuhande aknaga” valgeid maju, mis mäe külge klammerdusid. Parema vaate nimel ronisime üle sillagi ja kuulsime, kuidas all jõe ääres röökis üks köie otsa seotud lammas. See oli täielik draama, sest samal ajal näksisid tema liigikaaslased vabalt eemal mingeid jõeveest rammusaid kõrsi.

Edasi liikusime parki, kus puude all pinkidel varju ja jahedust nautisime, kuni buss saabus.

Kodutee

Vaated, nagu ikka Albaanias, aga...
... tagasitee algas väikese bussisisese plahvatusega. Disko oli jälle täisduuridel ja kannatuste karikas paljudel peale päevaväsimust silmini täis. Ei läinudki kaua, kui meie juurde, bussi esiotsa, astus üks blond naine, kelle häälega oleks võinud klaasi lõigata. “Ikskjúuuuuus miiiiiiii! Sa lihtsalt PEAD muusika vaiksemaks panema, mu kaaslasel on peavalu!”

Mario, kes seni oli ennast diskorina tundud ülevamana kui paavst, tegigi imekombel heli kuulekalt vaiksemaks. Blond kõndis rahulolevalt tagasi oma istmele. Aga oli näha, et Mariol lendas kuum aur kõrvadest. Ei pea valdama keelt, et aru saada, kuidas ta hakkas bussijuhiga elavalt intsidenti (h)arutama.

Kui atmosfäär oli juba veidi lahjenenud, peatus buss tanklas.
Bussijuht ulatas tanklatöötajale kaardi ja pani pläru ette, samal ajal kui voolik paaki suruti. Tankimine võttis aega ja blond aktiveerus nii kolme minuti pärast jälle. Lendas taaskord ette ja nõudis: “Ikskjúuuuuus miiiiiiii, mis siin toimub, miks me seisame?”
Mario, ilmselgelt ohvrirolli surutud, vastas: “Tangime.” Selle peale pidas blond talle ohutusloengu, mis lõppes dramaatilise kokkuvõttega, et seda ei tehta töötava mootoriga! Bussijuhi suitsetamist ta (õnneks) ei märganud.
Mario noogutas, aga nägu reetis meilegi tuttavat emotsiooni. “Ah, Albaania.”

Bussist reisijate mahalaadimiste käigus nägime vaid üht inimest tippi jätmas. Me ka ei jätnud. Mitte, et me koid oleksime, aga, aga, aga ...

Nelja paiku olime taas “kodus”

... ja olles rõdul mingi kokteiliga hinge tõmmanud, Maakas ei pidanud isegi siestat, läksime loomulikult merre. Sel korral täiesti päikeseloojanguks. Meri oli kuidagi eriti ühtlaselt soe, kihiline jahedavoog oli kadunud. Kaluripaati nähes ronisime kaldale tagasi. Tagasiteel näppas Maakas ühe restorani uksetagusest peenrast mõned piparmündilehed. Kotlettide tarbeks, sest miskipärast nad seda oma lihapallidesse ja kotlettidesse lisavad. Me ei oleks ju nii teinud, aga tänavaturgudel müüdi piparmünti kui saunavihtasid ja meil oligi vaid paari lehekest tarvis.

Õhtusöögiks sai egg fried rice üleeilsest külmikusse jäänud riisi, jälle kusagilt tekkinud hot dogi viineri, porgandi, sibula, küüslaugu, paprika ja hekseldatud lehtsalatiga.

Väsitav päev ja hea uni.
Ootamas oli Holta kanjon.

------------------

See oli veits omamoodi ekskursioonipäev. Aga meil ei tekinud kordagi “iksjuuuuusmiiii” emotsioone. Vahetus, värvikus ning midagi teistmoodi: rikastav kogemus. Igatahes!