by W
Laupäev, 17.05.2025
Kui me Maakaga taas Tallinnas kohtusime, oli õhus ootusärevus nagu ikka: järgmisel hommikul ootas lennuk, suundumas tagasi Kreetale, millega me sügisel ühele poole ei saanud. Sest kui sul just helikopterit ei ole, siis mägiteede läbimine kolmekordistab selle saare pindala. Nii et nüüd olime valinud enese parkimise võluva Kreeta saare läänepoolsete mägede alla Rethymnosse.
Otsustasime end hellitada väikese Aasia õhtusöögiga, mis Tallinnas tähendab, et sind ootab kas maitseelamus või segu sojakastmest, ingverist ja korduvalt kasutatud põlenud õlist, mis peaks vist eriti autentselt mõjuma. Nagu ka seintesse, kardinatesse ja mööblisse sööbinud rasva- ja küüslauguhõng.
Tellisime kahe peale lisanditega riisi, Maakas endale ropu magusa kana ning mina küüslaugu ja tšilliga sea.
Maakas võttis Hiina õlle, mina Alexandri. See oli turvaline valik, mis seni kunagi reetnud polnud.
Söögiga oli täitsa hästi, lihtsalt liiga palju oli.
Aga õlu! Mu õlu maitses nagu keegi oleks kääritanud märga pappkasti, kuhu olid ammu ära mädanenud banaanid ja hiljem pigistatud paar tuubi sinepit.
Maakas vaatas mind, kulm kahtlustavalt kergitatud. "Mis viga on?“ küsis ta.
"Ma arvan, et see õlu on… kusagile vaati on mingi näriline ära surnud,“ vastasin. Aga pressisin selle endale siiski sisse. Maaka õlu oli õnneks OK.
Pärast õhtusööki suundusime hotelli, mille hind oli kesklinna kohta niivõrd väikene, et juba eos teadsime, et tegemist pole mugavuse, vaid kerge sotsiaalse eksperimendiga. Läksime oma tuppa, mis oli täpselt nii tagasihoidlik, nagu hind lubas. Kaks vahukommipehmet voodit, mis andsid kehale sama palju tuge kui pool suve kasutatud põhukotid. Aknast kostis liiklus. WC? Mhh?! Seda ei olnud. Vähemalt mitte toas. Meie käsutuses oli kogu koridori peale üks ühine vannituba, mille leidmisele eelnes intsident: Maakas arvas, et toas oleva kapi uksed on pääs tualetti. Õnneks mõistis ta oma eksitust piisavalt varakult.
Vajusime vooditesse – mitte selleks, et mõned tunnid magada, vaid et omal nahal taas kinnitust saada, et odava hotellimajutuse ja mõnusa une vahele võib panna üsna rasvase joone. Koridoris lärmasid soomlased nii kella kaheni. Jõid ja mängisid kaarte. Aga sellest polnud lugu. Sest ees ootas Kreeta, ja peale vastust Maaka küsimusele, et mis kell see lennuk meile järele tulebki, õnnestus mõned tunnid und saada. Hakituna.
Pühapäev, 18.05.2025
Ettetellitud Bolt oli täpne, juht meeldivalt omas mullis ja väga rahuliku sõidustiiliga; jätsin talle 2.- tippi, sulas. Ma ei ole täpselt aru saanud, kas juhid läbi äpi jäetud tipi ikka 100% endale saavad.
Tallinna lennujaam on endiselt üks parimaid.
See ei ole lennujaama süü, et õlu, seekord Garlsberg, maitses sama ropult kui eilne Alexander. Noh, võib-olla enne seitset hommikul ei saagi õlu hästi maitsta, ma pean seda teooriat nüüd testima hakkama.
Heraklioni lennujaama WC, kuhu ma küll lubasin mitte iial minna, aga pidin, oli end selleks korraks rehabiliteerinud. Transfeeribussi jõudsin kuivade jalatsitega.
Heraklionist Rethymnosse sõites, loomulikult mööda kui veinise käega joonistatud mägiteid, saatis meid loodus, millel ei näi olevat mingit kavatsust end taltsutada.
Umbrohu jonnaka visadusega kasvavad oleandrid palistasid maanteed, justkui oleks mõni joobunud aednik sattunud ekstaasi ja otsustanud kogu tee roosaks vooderdada. See ei olnud arglik kevadine õitseng, see oli plahvatav õitemeri, mis surus end läbi mäepinnase ja asfaltipragude.
Olles läbi meretuulte, roosade oleandrite ja ootuse jõudnud Rethymnosse, tabas meid hotellis meeldiv üllatus - meile mõeldud toas elas keegi sees, nii et meid paigutati esimeseks ööks merevaatega sviiti.
Rõõmust ja higist nõretades otsustasime tähistada. Suund üle tee asuvasse Chalkiadakisesse, Bacardi järele. Me otsisime seda riiulite vahel, läbi kõikvõimalike jooginimede, mis kõlasid nagu eksootilised haigused või veidrad lemmikloomade nimed. Üks hetk olime valmis juba alla andma ja midagi kreekalikult kahtlast ostma, mille etiketil oli käsitsi joonistatud paat ja sõna, mis ilmselt midagi head ei tähenda, kuid õnneks jõudsime otsariiulile peidetud valge Bacardini. Milleta ei alga ükski õige puhkus.
 |
| Väga OK supermarket, üle saare |
Tagasi sviiti. Merevaatega rõdule. Seal valasime esimesed klaasid nagu teadlased, kes alustavad katsetust, mille tulemused võivad olla pöördelised või plahvatuslikud. Ja need olidki. Ühel hetkel oli rihm korralikult maas, töö- ja muu maailm piisavalt kaugel, et otsustada, et "me oleme puhkusel, see ei ole miraaž ja nüüd oleks aeg minna merre".
Teel mere äärde, mis oli sadakond meetrit, muutus Maakas füüsika seisukohalt keeruliseks objektiks. Hakkas mööda mind ronima nagu YT video käärinud marju söönud orav, kellele oli öeldud, et ainult vertikaal on õige asend. "Ma kaotan tasakaalu ainult siis, kui sa liikumise lõpetad,“ pahvatas ta mulle näkku, samal ajal kui tema küünised tungisid tugevamalt mu käsivarde.
Jõudsime mere äärde. Vee temperatuur 19.1C. Täitsa OK, kuigi ujujaid nagu eriti ei olnud. Ma tegin väikese ujumistripi, Maakas aga maandus madalasse vette ja jäi sinna istuma. Täiesti rahulik, täielikus leppimises maailma, külma vee ja ranna kergelt kivise olemusega. Istus ja kogus. Vaikselt. Süstemaatiliselt. Nii iseennast kui kruusa oma trikoosse. Sellise sihikindlusega, et hakkasin kahtlustama, et sellises koguses loodusvarade riigist välja viimine tuleks vist kusagil deklareerida.
Kui lõpuks tagasi sviiti jõudsime, siis võis igal sammul kuulda, kuidas see kruus meiega kaasa tuli – krõbises vannitoas ja põrandalaminaadil, sahises voodilinades ja leidis tee miskipärast meie mõlema riietesse ja jalatsitesse. Me ei olnud lihtsalt rannas käinud. Me olime ranna "koju" toonud.
"Tead,“ ütles Maakas millaski rõdul rummi edasi juues ja kruusaterasid varbavahelt välja raputades, "me pole vist söönud, vähemalt mitte viimase kahekümne nelja tunni sees.“ Pärast lühikest arvutust, mis hõlmas aja, ruumi, vintsutuste ja inimese bioloogiliste vajaduste vahekorda, jõudsime järeldusele, et sööks küll, jah.
Nii et komberdasime – üks kergelt soolaseks ligunenud, teine endiselt pool-kruusane – hotelli õhtusöögile, kus uksest sisse hiilinud kassid ja hotelli personal olid ainukesed, kes tundusid veel kained olevat. Kuid mis seal laual avanes, oli midagi, mis vääriks kirja panemist kuldtindiga ja serveerimist fanfaari saatel.
Söömata ja ülejoonud inimese küllusesarv. Seal olid tomatid ja kurgid, mis maitsesid nagu päike oleks neile isiklikult armastuskirja kirjutanud, oli feta, mis sulas suus, oli liha, mille lõhn sundis isegi kõhutäie juba saanud sakslasi vaikselt uuesti järjekorda imbuma (üks käis 5x süüa võtmas, päriselt). Oli oliive, oli leiba, oli midagi, mis meenutas lasanjet, kuid mille kihid rääkisid kreeka keeles.
 |
| Loomulikult jäi järele piinlikult puhas taldrik |
Me sõime. Ei, me ei "söönud“ – me toitusime nagu vanad merehädalised, kes lõpuks liha näevad.
"Homme… homme sööme viisakalt,“ pomisesin mina, suu täis midagi, mis sisaldas nii liha, juustu, salatit, friikartuleid, riisi kui küllap veel midagi.
"Ja vähem rummi,“ lisas Maakas, kahvel püsti, pilk endiselt hägune.
See oli muidugi vale.
Me mõlemad teadsime, et homme me valetame endale uuesti.
Lõpuks komberdasime tagasi oma sviiti. Olime vaikimisi nõus ühe asjaga: sviidielu sobib meile. Eriti siis, kui see algab segadusega, kulgeb kruusaga trikoos ja lõppeb restoranirüüstega.
Postitused
