Kõik on nagu p**s, aga ei ole ka

 
by W

See algab juba hommikul.
Hommikuid on inimese elus rohkem kui ükskõik milliseid muid ööpäevaseid aegu. Vähemasti tööinimese elus. See on  universumi kellaaja kombinatsioonidega mängimise vandenõu. 

Ja hommik on vaid päeva algus. Ärkad. Mõtled. Unesegaselt. Tuiad vannituppa.
Peegel teatab emotsioonitult: "su elu on kui poolik ehitusplats. Materjal on üsna otsas. Sul on alles vaid roostes teritamata kirves." 

Kohv on ka otsas. ainult kummelitee vahib kapist vastu. Ah, vahet pole. Tööl saab kohvi.

Tööle.
Nõme.
Koju.
Enne, kui tundub, et ka see on nõme, meenub, et külmikus on pakk viinereid. VIINERID!!!
Elu lihtsalt ei saa olla nõme ja puha p*ses kui sul on viinerid! Ja fritüür. Või pliit. Ja mune. Ja kui sooja viineri lõhn levib ... juba hakkabki tasapisi paremaks minema. Elu ei tundu enam katastroofina ja kuigi ei tea, mis homme juhtub, on alati võimalus, et asjad hakkavad ülesmäge minema. 

Niisiis, kui tundub, et kõik on täielikult perses, siis ... elu on kui kaardimäng, vahel oled must notsu, vahel õnnistab trumpkaartide plejaad, aga kuni külmikus on mõni viiner, ei ole kõik kohe kindlasti täiesti p*ses.

*Kusjuures ma ei söö eriti viinereid, aga...

Keldrikakandi lugu 2

 Kelder oli suur, soe ja hämar.

Soojus oli muidugi üsna suhteline, kunagi keldrisse eksinud prussakas Platon vandus koledas keeles ja kolis juba järgmisel päeval ülakorrusele tagasi, aga keldrikakand Porcellino tundis ennast seal kui kodus.

Kelder oligi tema kodu.

Seal oli Kartulimäestik, mis sügisel kõrgustesse pürgis ja kevadeks madalaks vajus, olid riiulid, millel seisvad purkide read meenutasid eemalt kummalisi linnu, olid mõned riiulid tolmuste kohvrite ja tagurpidi seisvate tühjade roostes pottidega, need riiulid olid kui kummalised kosmoselaevad.

Keldrikakand ei teadnud muidugi midagi ei mägedest, kosmoselaevadest ega linnadest. Keldris oli küll ka ajakirju, kust ta oleks võinud kõigest sellest lugeda, aga ta oli ju kõigest kakand. Kakandid ei oska lugeda.

Porcellinole meeldis ta kodu. Ettevaatlikult sehkendas ta seinaäärtes, riiulite all ja salvede vahel osavalt vältides ohtu jääda jalgu, õigupoolest jala alla inimestele, kes kord tõid, kord viisid keldrisse ja keldrist midagi. Teda enamasti ei huvitanudki, mida toodi või viidi.

Kuni ükskord ....

Kuni ühel õhtul...

Kuni ühel ilusal õhtul kukkus keegi trepist alla. 

Pole salata, sellist asja oli ennegi juhtunud. Enamasti tõusis kukkunu prussakas Platoniga samas keeles ja sama ropult vandudes jalule, kahmas riiulist kurgipurgi ja kraapis end trepist üles.

Seekord oli kõik justkui sama - pikk ropendamine, raske jaluleajamine, kurgipurk ...aga sinna vahele kostis võõras hääl, karje, valulik kiunatus ja midagi kukkus maha. End püsti ajanud ropendaja lõi jalaga kukkunud eset, mis uue kiljatuse saatel lendas keldri kõige pimedamasse nurka, Porcellino oleks peaaegu pihta saanud. 

See oli hirmus, see oli nii hirmus, et kakand tõmbas end rulli ja ei pannudki enam tähele kuidas inimene keldrist välja sai. 

Aga läinud ta oli. Kui vaikus oli juba kaua kestnud hakkas keldrikakand ettevaatlikult piiluma. Tema kõrval, otsapidi lausa tema kodus vedeles hiiglane. Kui kakand oleks lugeda osanud oleks ta väikeselt täpikujuliselt märgilt lugenud"Tula" ja veidi suuremalt säravalt märgilt oleks saanud lugeda "Etüüd", aga nagu me teame ei olnud kakand suurem asi kirjatark. Ta ei teadnud, et hiiglane oli bajaan. Mõnevõrra ära väntsutatud, kulunud klahvidega ja katkenud õlarihmaga pill oli keldripõranda tolmus kuidagi abitu olemisega, üldse mitte ähvardav nagu ta esimestel hetkedel kõva lärmi tehes näis. Nüüd oli ta tasane, tume ja, nagu kakandile tundus, hirmul.

"Ära karda, siin ei juhtu midagi!"

Kakandile meeldis bajaan, lõõts oli natuke nagu kakandi enda moodi. Kakand mõtles, mis tunne oleks nii suur olla ja leidis, et see ei oleks tore. Nii suurena oleks ta ju kogu aeg kõigile näha, ei mingeid riiulite aluseid ega seinaääri enam.

Muidugi oli hiiglasel hirm!

"Ära karda, ma olen sulle seltsiks!"

"Misasi see sul siin vedeleb? Ära sa märgi, näedsa, bajaan keldrisse visatud! Höhöhööö, ütle nüüd, näed, enne röökis üleval laulda, nüüd pehkib siin külma käes!"

Kakand lausa võpatas, Platon oli jälle keldrisse käima tulnud, ta ikka käis aegajalt kiikamas, et ehk on kelder soojemaks köetud või midagi.

"Sa ikka tead, et seda kisakõri üleval hullusti taga otsitakse? Pool küla on juba peksa saanud, arvavad, et keegi Kolja pilli pihta pani. Muhhahaa, bajaan on vedeleb siin hoopis, lähen räägin seda nalja oma perele õige..."

Ja läinud ta oligi.

"Aa, sinu nimi on Bajaan! Väga tore, mina olen keldrikakand, nimeks on Porcellino. Sa meeldid mulle."

Oih. Nii pealetükkiv ei ole hea olla, muidugi ei vastanud bajaan kakandile midagi. Aga rääkides oli kakand bajaanile aina lähemale jõudnud, nii lähedale, et lähemale enam ei saanudki, lausa külje alla, sinna, kus lõõtsanurga metall nahast lõõtsaks üle läheb. Hea turvaline tunne oli seal.

Nii hakkaski olema. Päeval sibas Porcellino mõnikord ringi, tuli oma sõbra Bajaani juurde tagasi ja rääkis tollele keldriuudiseid. Ikka, et "See suur kartul, mis salvest välja kukkus kasvatab idusid, kas tead!" või "Mäletad, ma rääkisin, et moosipurgil on kaas kummis? Nüüd ongi pealt ära, riiul kõik moosi täis, tahad ka maitsta? Ei taha? Ma siis söön ise..."

Päevad möödusid, bajaan kattus tolmuga, Platon ikka rääkis oma harvadel keldriskäikudel, kuidas Kolja ilma bajaanita nukrutseb ja külamehed üksteist viiliti pilguga piidlevad, elu nagu ennegi.

Kartulisalv kahanes, purgid riiulil vähenesid, keldri pimedamasse nurka ei vaadanud keegi.

Porcellino muudkui rääkis bajaaniga ja bajaan vaikis Porcellinoga. 

Ühel õhtul oli kakand just bajaani külje alla pugenud kui ta peast käis läbi imelik mõte. Ah, see ei olnud isegi mõte, see oli pigem tunne. Tunne, et see, kuidas ta praegu elab on imeline, midagi enamat tahta ei oskaks üldse.  

Natuke aega niheles Porcellino uue tunde käes ja järsku ta taipas: see ongi õnn. 

Milline magus ja lõputu uni seepeale tuli.

Paari päeva pärast tuli keldrisse rohkem inimesi. Kartulisalv tehti puhtaks, purgid riiulis vaadati üle, taskulamp riivas keldri kõiki nurki.

"Kolja, raisk, su karmoška vedeleb siin!"

"Ise oled karmoška, kutsikas, mul oli bajaan! Kes kurat selle siia pani, kurat, kui kätte saan!"

Katkisest õlerihmast tõmmates ja tolmupilve maha jättes viskas Kolja pilli õlale. 

Õhuke keldrikakandi kest hõljus keldripõrandale tagasi nagu helves. 

Hästi õnnelik helves.

Keldrikakandi lugu I

by W

Seal Tilburgi linnakese ühe viiekordse maja keldris elas keldrikakand.
Pealtnäha oli tegemist rahuliku linnaga, kus peale suurt sõda midagi vapustavat ei olnudki toimunud. 

Kuni praeguseni...  

Keldrikakand oli priske ja rahulolev, suurim omasugune isend. Oma "paneelika" halli keldri kroonimata kuningas.
Keldri soojad torud susisesid tuttavalt, niiskete seinte kondents andis varju ja vett, ja igas väisatavas keldriboksis leidus midagi huvitavat. 

Kakandil polnud kiiret. Tal polnud kunagi kiiret, ta uuris põhjalikult, mida uut on keldrisse toodud ja sealt ära viidud. 

Kui kõht läks tühjaks, lakkus Kakand käärinud vaarikamoosi purunenud purgipõhjast, näksis kartuliidusid, haukas tärkavaid porgansipealseid. Ja nautis magushaput moosipõhjade joovastust, mis tõi pähe veidrad, kuid hubased mõtted keldri asjadest ja suure maailma müstikast. Vahel mõtles ta isegi, et väljaspool keldrit võib olla elu. Peab olema, sest keegi neid asju keldrisse toob ja ära viib.

Kakand armastas ka raamatuid, eriti neid, mis olid juba niiskusest kergelt lainetama läinud. Sest seal, pleekinud lehekülgede vahel, toimetasid tema sõbrad, majasoomukid. Koos arutati elu üle, unistati ja aeg-ajalt sahistati niisama jalga. 

Keldri rahu oli püha ja kui midagi garanteeritut.

Aga ühel päeval juhtus midagi erakordset. Ühe keldriboksi omanik viskas sinna bajaani. See polnud lihtsalt vana lõõtspill, see oli tõeline imeasi. Läikiv, suur ja raske ja musta lõõtsaga, mis sarnanes Kakandi enda ribidega. 

Kakand jäi bajaani ees seisma, suu kergelt ammuli, vuntsid ja kõik jalad võbelemas. 

Ta oli armunud esimesest silmapilgust. Lõõtsahingus, metallnupud, soomuseline painduvus! See oli kui saatus.

„Soomukid, te peate seda imet nägema!“ hüüdis Kakand, ja peagi roomasid kõik keldrielanikud kohale. Nad imetlesid bajaani, vaatasid seda alt ja pealt, libistasid õrnalt oma krobelisi käpakesi üle lõõtsavahede. Bajaan võlus neid kõiki.

Aeg jäi sootuks seisma. Või vähemalt nii tundus. Bajaanist sai Kakandi uus kodu. Ta roomas igal õhtul selle sisse, kaifis pimedust ja väikese naginaga segatud vaikuse mängu. Sosistas bajaanile oma armastussõnu.

Soomukid tegid sama. Need kuud keldriboksis olid ilusad. Lõõtsavahed olid värsked ja pehmed. 

Aga aeg keldris ei ole kunagi helde.

Aastake hiljem ei olnud bajaan enam sugugi nii ilus. Lõõtsad olid hallitanud, mustad algselt sametist kattega nupud tuhmiks tõmbunud ja soomukid olid oma töö teinud – lõõtsade vahele oli ehitatud terve tilluke soomukite linn, oma tänavate ja eee... kanalisatsiooni ja mugavuste puudumisega. Elu seal sees tuksus endiselt, kuid bajaan ise krõbises ja lõhnas imelikult. Et mitte öelda eemaletõukavalt. Läikest polnud enam midagi alles. 

Kakand istus selle kohal riiulis ja mõtles, kuidas kõik oli vahepeal ju nii ilus olnud ja mis üldse juhtus, et asjalood praeguseni jõudsid. 

„Aga elu on elu, kelder on kelder, aeg on aeg“ nentis ta lõpuks. 

Siis ta noogutas, olles justkui mingile järeldusele jõudnud. Ja läks ja sõi tilgatumalt tühjaks ühe eriti käärinud ja katkise moosipurgi, vaarika-mustsõstra moosi... ja roomas bajaani sisse tagasi – sinna, kus ta kunagi kõige õnnelikum oli olnud. 

Ja sinna ta jäi. 

Kui Tilburgis ei ole keldrite koristamise ja ühiskonteinerite päeva olnud, siis vedelevad nii bajaan kui kakandikest seal ühe kortermaja keldris siiani. 

Silmakirjamuster

 Olen taasavastanud väikese süütu mängu, mis kustutab unetus ajus üksteise järel ärevuse prožektorid ja paneb seal kinni maanteele avanevad aknad. Mäng, kus mängija plõksutab värviliste pallidega puruks samalaadsetest värvilistest pallidest moodustunud mustrit. Hästi leebe vägivallavaba plumpsimine. Plõks ja pallirida kaob mulinal. Vahepeal takistavad mängijaid pilvi puhuvad lambad, need saab täpse tabamusega tükkideks lasta. Siis on seal uusi palle kudevad konnad, konni on kõige parem lömastada raketi või pommiga. Mõnus uniseks tegev mäng, ei ole püssidega nurga taga passimist ja.... Ahjaa, linnukesed on seal ka, moodustavad suliseid seinu, et pallide tabamist takistada, lindude vastu aitavad tulekerad ja eriti efektne on neist ridadest lennuk läbi lennutada, siis suled lendavad ja linnud kukuvad pea alaspidi ning traagiliselt siutsudes alla. Peasi, et on hästi vägivallatu ja rahulikuks tegev mäng, eksole ...

Ettevaatust, õnn!

 

Ärge saage valesti aru, ei, ma pole viimasel ajal õnnega nii palju kokku puutunud, et kedagi selle eest hoiatada! 

See-eest olen nüüd mitme peeru-, paksu- ja sitanalja võrra rikkam. No kes siis neid nalju hinnata ei oska!

Keset reedest tööpäeva tehti mulle ootamatu ettepanek minna teatrisse, ma olen kergemeelne naisterahvas ja nõustusin kohe. Õhtu sai tore, selliseid võiks sagedasti olla. Näidend, mis reedesele ajule haiget ei teinud ja mille naljade üle oli mõnel hetkel piinlik naerda, seejärel väle trett Lidlisse köögiviljade järele ja siis jõudsime veel hiinakasse sööma. Toit oli vürtsisem kui etendus.

Kui küsite, et milleks sellist baskiniteatrilikku lati alt läbi lidumist vaadata, siis teate, iga kell teeks reede õhtul uuesti! Esiteks ootamatuse moment, sest kell pool kolm ma veel ei teadnud, et õhtut ma kodus ei veeda ja teiseks sai aju nagu märja lapiga maha jahutatud ja terav töönäda puru jäi lapi sisse. Mul on toredad sõbrad.

Saal oli, muide, viimase kohani täis müüdud. Kui tähed säravad, siis järelikult on neid kellelegi vaja.

Etenduse sisust ka: Mary (Mõrtsuk) Poppinsina käituv tülikas külaline teeb korda keskklassi kahepubekalise perekonna halvasti töötavad omavahelised  peresuhted ja lahkub muutuste tuules, jättes maha köögis teelaua taga istuva naabrimehe laiba. Kogu lugu.

Hapneda või fermenteeruda

 
by W

Kallis päevik või Maaka blogi või mis sa oledki... 

OpenAI kimchi liin

Talv.
See on nagu aeglaselt pealeroomav surm, mis närib seestpoolt.
Päike kustub novembris ja enne aprilli seda enam piisavalt ei näe.
Iga päev on nagu katse Everesti vallutamiseks. Ühes teadmisega, et see on võimatu.

 Kell heliseb hommikul, natukene nagu ärkan, aga tegelikult mitte. Tekialune tundub maailma kõige turvalisem paik, kuigi öösel magamatuses vintseldes ei olnud sealgi tore. Nüüd järsku oleks, sest ei taha seda, mis tuleb. Aga kell tiksub halastamatult.
Tööl käimine, teate, on nagu mingi lollakas ellujäämise viisi üks võimalus. Muid mul piisavalt veel ei ole.  

Motivatsioon? Null.
Plaanid? Pole olemas. 

Elu on justkui pausile pandud.
Päev venib nagu külm kördine puder.
Tahaks hiberneeruda. Ärgata aprilli lõpus, kui õhk lõhnab nagu midagi elusat.

Viimasel ajal on mul pidevalt ribastatud kapsa tunne.
Täpselt selline, nagu oleks mind tükkideks tõmmatud ja mis edasi saab, ei ole veel selge.
Ma ei suuda otsustada, kas mu edasine tee kaldub hapnemise poole, klassikalise hapukapsa varianti, või hoopis fermenteerumise suunas, mis viib mind Aasia köögi poolele, otse kimchi staatusesse? Kumb neist üldse parem oleks? Mul pole õrna aimugi. 

Aga muidu on kõik hästi. 

Kõlvatu ettepanek

 

Kuna kirjatükk "Rõõm" tekitas publiku hulgas ootamatut furgooni tegi härra Lendav Konn, kes igal juhul minust suurem kopenhaagen inimesi lõbustavate asjade osas salajase ettepaneku mammid blogijate etteastes kevadel Kabli rahvamaja lavale tuua. Ajaaken hõlmab mingit kaunist maikuu nädalavahetust (maikuu teses pooles külastan ise jälle antiikseid varemeid), tuleb "tantsõ i pljäski" ja "šašlik budet" samuti.

Kas on julgeid inimesi, kes tahaksid osaleda? Kõigile leiame tegemist, vajadusel lisame rolle (kammerteener on, näiteks, täiesti puudu!) ja publikut vajame ka otse loomulikult.

kaamos@hotmail.com

Lendavat Konna võib samuti selle teemaga ahistada....

Rõõm

 

"Mida sa pimeloom lammutad, ma tulen, ma tulen!"

Jumal küll, sellel Mildel on nii teravad sõrmenukid, et ukse sees peaks juba  auk olema. Kui auku pole, siis mõlk on kindlasti.

"Tulen juba!"

Ei tea kas vaip on ajaga kulunud või mis, igatahes kakskümmend aastat tagasi jalad sel moel vaiba sisse ei takerdunud. Ometi sama vaip ja samad jalad.

"Juba teen ukse lahti!"

Milde seisis avatud ukse taga, sõrm veel püsti. Tea, kas tal näpp valusaks ei jää sedasi, niimoodi vahetpidamata täristada?

"Kussa koperdasid, ma mõtlesin juba, et midagi on juhtunud!"

Milde oli toas enne kui Prita arugi sai. On ikka kärme.

Mitte ainult toas, juba oli Milde otsaga köögis ja kolistas kapi kallal. 

"Kohvi sul ikka on ju veel? Mine-mine, istu tuppa, ma toon kohe kohvi, sulle piimaga ja kaks lusikatäit suhkrut, on nii? Mine juba, küll ma saan, pole ju esimene kord!"

Ei olnud jah esimene kord, ennegi Prita pool kohvi joodud. 

"Võta küpsiseid ka, all leivakapis on kausiga,"

Ei hakanud Prita sõdima, teinekord on ju täitsa tore kui omas kodus teenindatakse. 

Diivanipadjad selja taha, pleed kenasti kokku ja sinnasamasse, linik sirgeks.

Juba ta tuli. Kolksti kass lauale, tassid lusikate kõlinal samasse ja hopsti oli ka Milda end diivaniservale sättunud. 

"Kuule, sul on nii head küpsised, valeeriküpsistest paremaid pole, mäletad, kuidas Hille neid ükskord ise teha tahtis, nii jubedad tulid välja, mis tal seal küll valesti läks, kas sina said aru, äkki oli jahu rääsunud või või hoopis kibe?"

Jutu esimene ots hakkas juba köögist pihta ja keris end ümber lauajalgade, diivani alt läbi ja laualiniku narmastesse. 

"Ja neid küpsiseid ei saagi ise teha, selleks ajaks kui ahjust välja võtad on endal isu juba läinud aga hoolega peab vaatama kustkohast ostad, Rutaku tänaval on kõvad ja kuivad nagu koeraküpsised, Veerikult peab ostma.."

"A kuidas sa tead millised koeraküpsised on?"

"Ah?"

"ütlesid, et Rutakul tehakse kehvasid küpsiseid, kuivad ja ja kõvad nagu koeraküpsised, kuidas sa tead, et koeraküpsised on kuivad ja kõvad?"

Vähemalt sai jutu enne pidama kui see oleks hakanud puhvetkapis kristallklaase tärisema panema.

"Et, noh, ma... Kuule, kas sa täna õnnesoove raadiost kuulasid? Kreetal on täna kaheksakümmend aga raadios ei õnnitlenud teda keegi, no kuhu selline asi kõlbab, tal ju neli tütart ja see lapsendatud poiss ka ja ..."

"Äkki on surnud?"

"Ei ole, ma alles nägin ta poega ükspäev poes, elus mis elus teine..."

"Äkki Kreet on surnud?"

Uskumatu, aga Milde jäi korraks isegi vait. 

Vastus tuli alles kümne sekundi pärast.

"Kas nad siis meid ei oleks matusele kutsunud?"

"Ei tea midagi, sa ju viiskümmend aastata tagasi ütlesid talle, et ta on paks nagu aam ja läksid ta mehega tantsima, kas te pärast seda omavahel rääkinud olete üldse?"

"Ega ta on ju paks siiani, ma nägin teda mingi viis aastat tagasi, nagu saiapäts oli siis!"

"Ja sulle ütles ta siis ju, et parem paks kui kortsus kõrs ja siis lohistas oma vanamehe peolt koju nii, et kisa oli veel kolme tänava tagant kuulda, mees ei julgenud hiljem sinuga samas bussis turule sõita, ootas järgmist!"

Kohv oli kuum, küpsis pehme.

"Ma ei ole ikka kuulnud, et Kreet surnud oleks, vist elab. Või mis sa avad?" 

"Ei mina tea midagi, ma lihtsalt pakkusin. Kui juba õnne ka ei soovita, siis peab midagi ju häda olema"

"Sul käib Õhtuleht, seal pole kuulutust olnud?"

Prital käis tõepoolest Õhtuleht, surmakuulutusi vaatas ta sealt ikka. 

"Ei ole märganud, arvan, et oleks ikka silma hakanud kui oleks olnud..."

Kohv oli endiselt kuum, küpsised pehmed. Mitte mingid koeraküpsised, eksole.

"Aga helistame talle?"

"Sul on ta number või?  Omavahel ei suhelnud, aga telefoninumber on olemas ? Mis sa teed sellega?"

"On sul ka see number, ära seleta. Tal on lauatelefon siiani alles, no mina ei tea, et ta selle kinni oleks pannud!"

Prita ei olnud kindel, et tal Kreeta telefoni number alles oli, aga Milde oli juba oma telefoni ridikülist välja koukinud ja sorkis selle nuppe. 

"Näe, siin - Kreeta number täitsa olemas!"

On see Milda alles kärme. Juba oli kuulda kuidas toru teises otsas kutsuv toon undas.

"Kesse on seal, kesse helistab?"

"Ütle et..."

"Ära sa nüüd kiirusta, ma ei taha, et ta teab, et mina helistan..."

" Ära kisu seda telefoni!"

"Pane kinni, mida sa jamad!"

"Halloo, hallooo, kesse on seal, mis te tahate?"

Milde oli kiirem, tema võitis.

"Kreet sina või? Kas ma räägin Kreetaga?"

"Mina jaa, kesse helistab?"

Prita ei viitsinud enam sõdida, kahju oli juba tehtud, las nüüd Milde ise sööb oma supi. 

Hämmastav kui sarnaseks muutusid Milde ja Kreeta hääled helistamise ajal.

"Kassa Kreeta oled veel elus või, me siin Pritaga mõtlesime, et surnud oled!"

"Ei, mina elan hästi, aga kesse räägib seal?"

Poolt juttu ta justkui kuulis ja teist poolt mitte. 

"Et me siin mõtlesime , et sul täna sünnipäev ja mitte keegi ei soovinud sulle raadios õnne, et äkki oled surnud või midagi?"

"Einoh, aitäh, õnne läheb ikka vaja, sünnipäev jah, eks ole elatud ka juba ja...aitäh, aitäh õnnesoovide eest! A kesse räägib?"

"Mitte seda, me siin ikka mõtlesime, et... Ah, olgu peale, head aega siis, Kreet!"

Kohv oli natuke jahtunud juba, aga pehme küpsisega sobis seegi hästi.

"Polegi surnud, näedsa. Aga õnne talle ikka ei soovitud!"

Prita ei saanud hästi aru kumba rõõmu sõbranna hääles rohkem oli - head meelt, et eakaaslane veel hinges on või parastamise rõõmu, et on mis on, aga õnne ikkagi ei soovitud. 

"Kreetal vist kuulmine kõvaks jäänud, arvas, et sa talle õnne soovisid"

"Las arvas, raadiost ei soovitud ikkagi"

Mhm, parastamise rõõmu oli rohkem.

Päikesepoisid

 

Kas kulturist on ainult musklikultivaator või võib kulturistiks nimetada ka teatrite ahelkülastajat? Üleeile alles käisin ju ja nüüd jälle.

"Päikesepoisse" nägin esimest korda telekast umbes sada aastat tagasi, 1975. aasta varianti. Järgmine, 1996. aasta film jäi vahele. Seejärel Järveti lavastatud emakeelne versioon, partneriks Baskin, kusjuures neil kahel olevat kuulu järgi ka omavahelises lavaelus samalaadset dünaamikat ette tulnud. Vahepealseid lavastusi ei ole näinud, kahju küll. Täna käisin kaemas Vanemuise lavastust Kaljujärve ja Tommingaga.

Hannes Kaljujärv, vigurvänt, on mu meelest oma lavakuju kohati 1975. aasta filmist maha viksinud. Aga ma võin eksida, filmi pole ammu näinud enam.

Nukralt naljakas näidend, kõrvaltegelased ei mänginud peategelastest üle ja peategelased olid häbematult usutavad. Kaks kustuvat pässi kes iga hinna eest veenavad nii ennast kui maailma ning kõige enam oma konkurenti ja sõpra, et elu liugleb alles laineharjal ning kõik on hästi või veel paremini kui hästi. Kui muidugi sõber selline tropp ei oleks.

Hm. Vanemuise teatri väikeses majas olin esimest korda.  Võluv koht.

Mida kõik teevad, aga sina ei tee

by W 

Mis on sinu isiklik anomaalia ja ebanormaalsus? Tõde, mis on absurdsem kui väljamõeldis?

On asju, mida kõik teevad. Peaaegu kõik. Lihtsalt… teevad. Üsna igapäevaselt. 

Mida pea keegi ei usu, kui ma ütlen:

1. Ma ei ole iial elus kasutanud mikrolaineahju ja on vaid olnud 1 kord elus, aastal 2023, kus ma pädevamal inimesel palusin selles midagi teha ning sealt tulnud "toodangut" sõin.

Mul ei ole mikrodega minged "radiatsioonipöördetaldrikute" paranoiasid, mul lihtsalt ei ole sellist asja vaja. Ei tööl, ei kodus. 

2. Ma ei ole iial elus juuksuri juures käinud

Siin on küll paranoia - mitte keegi ei tule mu pea ja kõri lähedale terariistadega. Lapsevanematel õnnestus mind viia hambaarsti juurde, aga mitte juuksurisse. Välistatud. Nüüd ma olen ammu suur ja mul on endal ka käärid ja trimmimisnuga. Ja karm karv, mida kõikide hobuste väljasuremise korral viiulipoognate materjaliks müüa. Ma muidugi ei tea, kas see oleks vegan, Redditis oli teema, et kas hobusejõhvidest viiulipoogen sobib 100% vegan elustiiliga...

Kas sul on ka mingi imelik "asi"?