Kreeta reis X

by W

7. päev (06.09.24)

Reede, mil me eriti midagi ei teinudki

Reede on päev, mida pikisilmi oodatakse, sest maailmas pidavat kõik ajad just reedeti õigesse paika loksuma. Aga, noh, mitte alati.

Naabrid, noored britid, need samad, kes riiete ostmiseks liiga vaesed olid, ja kellelt Maakas mul ebasündsaid küsimusi käskis küsida, olid öösel oma elamisse diskoteegi teinud. Seinad vibreerisid varahommikuni. See oli meie reisi lärmakaim öö. Varsti selgus põhjus ka – britid läksid varahommikul ühes oma kohvrite ja tuumapohmelliga ära lennujaama.

Päeva alustuseks otsustasime, et teeme midagi eriti elamusterohket, eksootilist ja odavat. Nimelt Kreeka salatit. Eilsete seajääkide kõrvale. Kreeka salatiga on seal, no vähemasti Malias, sihuke veider lugu, et kui muidu on väljas süües hinnad Tallinna keskmisest hinnaklassist soodsamad, siis odavaim Kreeka salat, mida ma tänaval menüüsid lapates nägin, maksis 7 ja pool eurot.
Pärast sööki istusime ja vaatasime tühja pilguga oma araukaariat seal aia taga ja midagi põnevat ei järgnenud, sest normaalsed inimesed magasid veel.

“Peaksime ehk natuke liigutama ka,” ütles Maakas, nii et lonkisime merre.
Meri oli aga tige ja vahune, nagu oleks tal ka reede halb päev. Vaevu jõudsime poole kõhuni vette, kui tuli selline laine, et lõi Maaka vastu põhja, nii et sinikad järel. Seejärel viskas see vahuvesi meid lihtsalt tagasi kaldale nagu oleksime mingid eksinud vetikad. Ma ei saanud isegi korralikult märjaks, kui juba olime tagasi kuival maal, endsiselt kuumad, soolased ja solvunud.

Laineid paistab vähe, aga nende jõud on hoopis teine kui Läänemerel

Vihase vee võimus pettunult „koju” paterdades tekkis meil geniaalne küsimus, et kui toidujääkidest saab seljankat või omlette, siis mida võiks saada joogijääkidest. Järgnes arutelu. Selline, mida ainult väsinud ja veidi ülekuumenenud inimesed peavad. Hakkasime teemat lahkama. Ja seejärel praktiseerima. See tähendab, et mina hakkasin. Kogusin köögitasapinnale kõik, mida meil oli: veidi veini, törts rummi, pisut gini, toonikut, mahla, Pepsit, sidrunit, laimi ja küllap veel üht-teist.
Asusin oma parima sommeljeenäoga teaduskatseid tegema.

Kodutee, aruteludeks

Algus oli täitsa paljutõotav. Kreeta seljankadringid. Proovisime. Esimene oli vastik, teine hakkas juba looma ja kolmanda juures tundus, et asjal on potentsiaali. Aga siis tõmbas Maakas ühe eriti ebamäärase segu peale pidurit, vajus veits näost ära ja teatas: „See... see poolmagamata öö ja see eksperiment vajab nüüd siestat!”

Ja jättis mu keset seda joogipõrgut üksi, suundudes duširuumi, kust peatselt väljudes kostus undamine „kuule, tule korraks siia, vaata seda!”.

Kummaline - mis asja ta seal tegi, et mind appi vajab? Kahtlane värk. No eks ma läksin, aga ettevaatlikult, piiludes ukse vahelt nagu Katkine Kass.

Duširuumi põrandal laiutas adru ja liiv, kraanikauss oli ka mingit kahtlast ollust täis. Maakas seisis seal uksel nagu Poseidon ise, vee ja adruvallide piiril ja soovitas mul ka end veidi loputada ning ujumispesu kuiva pesu vastu vahetada. Enne kui ma voodi ja basseini ära risustan. Ahah, kena lugu küll.

Küsisin „kas sa tõesti vihjad, et minu pesus ja p*se vahel on samasugune koormatäis adru nagu mahtus sinu trikoosse?”
Selle peale läks Maakas näost lapiliseks ja küsis: „Ma üritasin viisakas olla, sest kas… kas normaalsed inimesed arutavad omavahel selliseid asju?”
„No selleks peavad ikka püksid mingit meriheina täis olema, ja kui sageli normaalsetel inimestel seda juhtub, nad ei lähe sellise lainega vette, ma pakun?”

Loputasin end siiski üle, oma pettumuseks adrukuhja leidmata, ja teatasin viimast joogitopsi kraanikaussi tühjendades: „Mind selle seguga siestale ei murra, ma lähen kolan veidi ringi.”

Maakas andis mulle täiesti tõsise näoga juhise: „Kui sa linna lähed, keera uks lukku."
Mis värk sellega nüüd on, pidevalt lahti ju?

„Kas sa kardad, et kohe kui üksi jääd, hakkavad mingid hordid sisse murdma? Enesehinnanguga tundub sul kõik korras olevat. Äkki tahad, et ma sulle tagasi tulles voorusevöö ka ostaks?"
Selle peale läks Maaka kannatus katki. Ropendas natuke ja saatis mu kusagile, nagu ikka, kui tal mu naljad üle viskavad. Ja tõmbas lina üle pea, püüdes seal all ilmselt ette kujutada, kui kena see puhkus ilma minu nöökimiseta võiks olla.

Vanad veinivaadid alkopoe ukse ees

Igatahes keerasin väjudes ukse kenasti lukku, sest seda sai seest võtmeta lahti. Sain linna minna täie sisemise rahuga. Et kui ta vahepeal seal midagi tõeliselt ägedat korraldab, nii et kardinad kärssama ja prill-laud sulama hakkab, siis jään ma küll reisi suurimast seiklusest ilma, aga vähemasti saab Maakas sündmuskohalt põgeneda.

Reedeöine Malia Strip

Kuna olime otsustanud ka natukene kohaliku ööelukultuuri uurida, suundusime vastu keskööd Malia peamisele peotänavale e Malia Stripile.
Nii hilja on meiesugustele sooldunud adruhüljestele kõige õigem aeg. Nooruse võlu ja glamuur on juba kanges etenoolimarinaadis, ammu oma üleoleku ja trumpide võlu minetanud ning väljas on pime. Mis tähendab, et isegi „kodus” väikese kokteili teinud vanad ja koledad saavad lõpuks julguse kokku ja roomavad melu ja baaride poole.

Neoonvärvides vilkuvad baaride ja tavernide tuled, pisut liiga agarad ja aktiivsed sisseviskajad ning jõlkuvad turistid, kellest osa meenutab rohkem juba zombisid kui öökultuurinautlejaid.
Ja siis keegi kusagil karjub, nii et tundub, et kohe läheb kismaks.
Ja siis keegi kusagil nutab.
Ja siis keegi kusagil arvab, et suudab Elvis Presleyst paremini "Suspicious Mindsi" laulda.
Ja siis keegi kusagil otsustab, et baarist varastatud õlleklaas, ühes õllepõhjaga, on parim prügikasti visata, aga klaas maandub pisut mööda ning kostitab möödujaid kildude ja õllega...
... ja siis keegi vannub...

„Vau, see on päris kange kraam,” kommenteeris Maakas.

Ma olin juba valmis otsa ümber pöörama, sest kogu sihuke asi ei ole väga minu teema.
Ööklubid ja -baarid, peotänavad: teate, juba kaugelt on neis purunenud lootuste, suhete, konfliktide, higi ja alkoseguste maomahlade hõngu...
... aga noh, kui me siin juba olime, siis tuleb selle groteskiga jätkata.

Üks ööeluastus näis kui liiva- ja unistusteloss

Kokkuvõttes saime siiski päris mõnusa elamuse.
Taandusime ühe pubi avatud terrassile, ilma, et meid sinna just kutsutud oleks, aga välja ka ei visatud. Saime ohutult tänavat vaadelda ja arutleda, mida kõike inimesed korda saadavad, kui nad on natuke liiga palju jooki võtnud ja mõistusest lahku läinud.
Muidugi oli ka erandeid, puha kaineid ja imikuvankrite või mõne aastaste koperdavate lastega linna väisavaid paare. Kumb see hullem variant oli, ses öös, sellele järeldusele me ei jõudnudki.

Paar ujumisrõngast kulub öösel ikka ära

Kolme eurone õlu teotempol manustatud, otsustasime linna vaatlemist jätkata ning mööda kõrvaltänavaid „koju” kulgeda. Vahepeal sattusime puha pimedatele ja elututele tänavalõikudele, kuid lõpuks avastasime end oma tavalise rannamarsruudi tänavalt.

Isegi keset pimedust ilmnes vahepeal mõni valgustatud pood 

Läksime magama, kerge õudusega hommikul vara heliseva kella osas, sest järgmiseks päevaks oli meil taas pikk bussiekskursioon ostetud. 

Lootusetu

 Kas teid on kunagi elus tabanud tunne, et kõige mõistlikum oleks võtta labidas, kaevata mingi pehmema haljasala keskele korralik auk ja endale sealsamas muld peale tõmmata?

No kellel siis sellist hetke pole elus olnud, eksole!

Paar päeva tagasi ostsin ühe kolleegi käest mõned meepurgid.  "Ostsin" on pisut ennatlik kirjeldus, sularahatu nagu ma sel hetkel olin sain purgid niiöelda "raamatu peale", järgmisel päeval pudistasin eurod lauanurga peale valmis, et võlg tasuda.

Tehas on suuuuuuur, me ei kohtu kaugeltki iga päev ja nii see raha seal vedeles. 

Täna käisin teises tehase osakonnas, kümneid kilomeetreid eemal. Avatud kabineti uksest möödudes nägin seal tuttava moega inimest ja lendasin peale nagu parm palaval suvel üritades vaesele ohvrile raha toppida ja teda ülevoolavalt mee eest tänada.

Vähe sellest, et tegu oli vale inimesega, tegu oli lisaks veel kolleegiga piiri tagant, kes ei saanud mu rünnakust ööd ega mütsi aru.

Ma vist oleks ikka oma sapöörilabidat pidanud kasutama. Jube piinlik 

Samas....on ikka tuutu, kutt oleks jumala muidu paarkümmend eurot saanud teenida. 

Ta oma viga, on ju?

Ma endiselt ei suuda inimeste nägusid meeles pidada. 

200

  

Tuul on nagu kaminatuli, lihtsalt veel parem.

Tule vaatamiseks peavad silmad kasvõi raasuke paokil olema, tuult võib ka kinnisilmi kuulata. Kui aken on piisavalt lahti lahti, on tuul juustes isegi siis kui magad.

Kui ma suureks kasvan, hakkan tuuleks.

Edelatuuleks, kui täpne olla. Siis saan kevadel olla see, kes vihma toob. 

Kreeta reis IX

By W

6. päev (05.09.24)

Vaesumine: muna- ja kassitoidusaaga

Maakas oleks pidanud oma kana reisile kaasa võtma, siis me oleks kõvasti säästnud. Või siis oleks pidanud me munarestiga lennukisse ronima, sest väike karp pisikesi mune maksab Kreetal enam kui 2 eurot. Ja need ei ole mingid sellise „tantsib vihmas, siis naeratab ja muneb” kanade munad, vaid täiesti tavalised.
Omlett, munadega muidugi, ja salatiga kujunes meil hommikurituaaliks. Neli munakarpi kulus reisil - see pole naljaasi. Viienda karbi mune oskas Maakas lihtsalt ära kaotada. Ma ei tea, kuidas see võimalik on.

Õlut ja kassitoitu läks ka kuidagi palju ja meie eelarve hakkas kreekalikult varemeteks lagunema. Ainult et kas keegi meie tühja pangaarve vaatamise eest maksaks? Jõudsime järeldusele, et ilmselt mitte ja olime järsku silmitsi tõsise dilemmaga – kas me säästame nüüd munade või kassitoidu pealt?
Õlu jäi muidugi kohe teemast kõrvale, sest kuumas peab inimene ju ometi midagi jooma, ja me ei olnud kohalike õllede valikule veel kaugeltki ringi peale saanud.

Meie kodustatud olevus, kes enamuse meie puhkuse ajast resideeruski meie juures

Nagu tellitult ilmus kohale veel üks kass. Aga see ei olnud mingi nunnu kiisuke nagu Katkine Kass, vaid hoopis räsitud kõuts, kel oli näos arme rohkem kui maffiakoosoleku uksehoidjal. Ja see peletis hakkas kohe meie Katkist Kassi peksma nagu teeks oma igapäevast trenni. Eriline rets! Kohe oli selge, kuhu meie kassitoit pidevalt kadunud oli. Otsustasime, et hakkame Katkist Kassi söötma ainult siis kui ise väljas istume ja taktika töötaski. See paks ja ahne kassimorda hoidis meist (ja strateegilisest veepudelist) eemale ja Katkine Kass, meie hale hellik, sõi edaspidi laua kõrval Friskiest ja muud head ja paremat. Finantsid olid jälle selleks korraks kontrolli alla saadud.

Tehke pilt lahti ja zoomige, siis saate aru, mis mordaga tegemist

Maakas on tõesti maakas

Ennelõunane meres käik oli meil sama traditsiooniline kui Vici heeringafilee. Ühes sellele järgneva poes käiguga. Maakas tuli sel korral merre läätsedeta, usaldades, et kui ma ütlen, et loodesuunal on midagi kaunist, mida peaks pildistama, siis ei jää ta millestki väga ilma. Pärast telefonist vaatab.

Ilusaid asju oli kõikjal; loodes, kagus, vasakul, paremal...

Poes varusid täiendades otsustasin kasutada momenti, et Maakas kissis silmadega poes kaupu tuvastades asjadest nagunii aru ei saa ja hiilisin muidugi mütsiriiuli suunas. Jaa, ikka samane roosade lilledega müts, mis minu meelest ta mutikleidi kõrvale sobis.

Aga Maakal ei olegi vaja näha, et mind läbi näha. „See müts unusta nüüd heaga igaveseks ära, sa ei saa seda!” sisises ta läbi hammaste.

Et me seal poes ennegi jagelenud olime, otsustasin olukorra päris piinlikuks muutumist ennetada ja teema kõrvale juhtida. Küsisin: „Kuule, Maakas, kas sa oled kunagi hummust söönud?” Täiesti lamp küsimus ju, umbes sama hea kui uurida kas ta on kunagi merre kusn... eee... urineerinud.

Vaikus. Maakas tundus pisut mõtlevat. Siis kergitas ta kulmu, ja teatas, ise ka üllatunult, aga sealjuures väga tõsiselt: „Ei, ei ole.”
Tahtsin juba küsida, kas see käis hummuse või selle teise asja kohta, aga sain õnneks sõnasabast kinni, sest mere kohta ei olnud ma ju kõva häälega küsinud. Ega ma seda eitavat vastust ka uskunud oleks, nii naiivseks ei maksa mind pidada!

Ja nüüd arvake ära, mida me ostsime. Hummust muidugi! Grillpaprika lisandiga. Ja seesamiseemnetega grissineid hummuse suhu toimetamiseks. Rosmariiniga grissineid, nimelt, ei olnud saada. Ja siis veel Alfa nimelist kohalikku õlut. Brunchiks piisab.

Teravad elamused Aquaworldis

Alguses oli meil suurejooneline plaan minna Heraklioni kuulsasse CretAquariumisse. Lennujaamast saati on saar selle koha reklaame täis.
Kujutasime ette, kuidas suured akvaariumid, hiiglaslikud haid ja värvilised kalaparved meid lummavad. Aga siis otsustasime enne sinna tormamist lugeda Tripadvisori kommentaare. See on peaaegu sama hea meelelahutus kui kadunud Perekooli foorum. Ja oi, kus inimesed vingusid! „Klaasid määrdunud", „kalu ei saanudki paitada ja lapsed nutsid", „haikala tundus depressioonis, sellega ei tegelenud keegi”, „mees tahtis kohe lähimasse kalastustarvete poodi tormata, me peame vist lahutama". No meil tuli jube hirm peale ja pidime oma kava ümber mängima.

Sõitsime hoopis Hersonissoses asuvasse Aquaworldi - reptiilide ja mereloomade päästekeskusesse.
Ja see oli õige otsus!
Täiega rahulik ja zen koht, kus nii inimesed kui loomad oma aega parajaks teevad ja end mõnusalt tunnevad. Seal nad olid: igasugu päästetud maod, iguaanid, leeguanid, kahekajalad, mureenid, sisalikud, raid, kilpkonnad ja muud olevused, kes, kui just vees ei elanud, vaikselt oma uuest elust võrdlemisi vabadena ringi liikudes rõõmu tundsid.

Leeguanid - terraariumi uks oli avatud ja nagu me nägime, käisid nad väljas ka - oma "puuri" said nad liigse rahva, katsumise ja laste eest taanduda

Seiklesin seal telefoniga ringi, kükitades vahepeal põrandale, et leeguanide parimaid poose jäädvustada, kui järsku tundsin, et ... et keegi ... KATSUB MU KANNI!

Ja mitte niimoodi sõbralikult ja vallatult, stiilis „ups, vabandust”, vaid ikka korralikult jõhker ja kõva sadomaso värk. Hea, et see mind näoli leeguanide salatikaussi ei löönud. Mul jättis süda paar lööki vahele. Instinktid lõid sisse – kiljatasin, karjatasin ja tegin suure hüppe nagu sellesse keskkonda absoluutselt sobimatu känguru. Maakas vaatas mind suu ammuli, täiesti jahmunult, sest ta ei olnud seda külge minust kunagi varem näinud. No ei ole põhjust ka olnud.

Pulss laes ja kogu sülg ehmatusest kopsu tõmmatud, pöörasin ringi ja keda ma näen? Pervoks ei ole keegi muu kui hiiglaslik kilpkonn, keda ma enne märganud ei olnud. Ju varitses kusagil nurga taga, olles kannatlik ja piisavalt madalate kannide osas eriliselt motiveeritud. Et õigel ajal söösta... Endal tal oli nüüd nii muhe nägu peas, et võis arvata, et see oli tema päeva tipphetk.
Tõmbasin hinge ja noogutasin: „Ehhee, Kilbik-Nilbik, kõigest sina! Ma saan aru, et see on mingi sinu stiilis high five ja see on täiesti okei, sest sa oled täitsa tore!” Patsutasin ise ka seda mürakat tagumikule ja läksime sõbralikult laiali. Nii kõva kanni ei ole varem minu käes alla sattunud. Hiljem ka muidugi mitte...

Voah, peaaegu nagu dinosaurust oleks patsutanud!

Sellega minu läbielamised muidugi ei piirdunud.

Maakal tekkis järsku tungiv vajadus püütonit näppida. Sellist rõvedat keskmisest laudlinast pikemat ja voodilinast pisut lühemat madu, kellele Kreeta kuumusest väheks näis jäävat. Ja vähe sellest - Maakal oli vaja see roomav inimlembene roppus lausa sülle rabada!
Mina, kes ma olen madude osas pehmelt öeldes mitte just eriti tolerantne, võdisesin seal kõrval nagu tarretis, mida keegi kausist julmalt välja raputab.
Maakas tahtis, et ma sellest hullumeelsusest pilti teeks. No katsu sa teha kui käed õudusest värisevad ja sisemine paanika sugereerib, et pead sellest madudega täidetud põrgust kohe jooksu pistma. Sain kuidagi, ennast täiega ületades, hakkama ja hingeldasin Maakale: „Pilt on purgis, ole nüüd kena ja pane see liigutav voolik KOHE käest”. See vastik voolik vahtis mind muigaval ilmel, teades täpselt, kumma käes see võim praegu on... Ega see Maaka ja päästekeskuse töötaja pilk ka väga teistsugune olnud. Grupiviisiline emotsionaalne vägivald!

Aga nüüd midagi hingele: me peame rääkima kaheksajalgadest.

Need elasid oma akvaariumites savipottides. Lillepottides, noh. Ja nii kui me neile lähemale läksime, tulid nad pottidest välja ja lehvitasid. Lisaks järgnesid nad käe liikumisele kui dresseeritud koerad ja tundusid jube uudishimulikud. Inimesed vaatasid neid ja nemad leevendasid oma igavust inimeste vaatamisega. Sihukesed sotsiaalsed ja ladnad elukad need kaheksajalad ongi vä?

Nad on päriselt erilised ja teistsugused kui muud väikesed mereasukad

Igatahes tuli meil nüüd üksteisele ja mereäärses tavernis grillitud kaheksajala söömise kavatsusele tõsiselt otsa vaadata.
Järeldus oli kiire – ei, aitäh! Kuidas saaks süüa kedagi, kes on suhtlusaltim kui päästekeskuse juhataja ise?

„Mnjah, hea, et me sigalasse ei tulnud,” ohkas Maakas. "Jah, sigadel on ju inimeste silmad," ohkasin vastu. 

Jätsin Aquaworldi külalisteraamatusse otse südamepõhjast tuleva sõnumi: f*cking amazing, thanks! Maakas ei uskunud hästi, et ma nii kirjutasingi ja vaatas asja üle. Ja jäi rahule, sest ta arvas täpselt samamoodi.

Lonkisime Hersonissoses paar peatusevahet Malia poole ja vaatlesime tänavapoode. Sisse meid eriti ei kiskunud, sest miskipärast müüakse seal keskmise kreeklase suuruses riideid, millega meil midagi peale hakata ei ole. Või noh, minul kindlasti ei ole. Nagu ka ülejäänud vähemasti neljandikul turistidel.

... kui kedagi peaks huvitama, mida autokütus Kreekas maksab

Ka laktoosi talujatel on ohtlik piima juua

Olles Malias bussist välja hüpanud, teatasin Maakale: „Lähme nüüd sellesse 24/7 kallisse poodi ja ostame piima ja viinereid, peale seljankat on külmikus ikaldus!”
Maakas jõllitas mind. Ta arvas, et ma räägin viinast. Ses Kreeta põrgukuumuses. Nagu kõik vedelikud maailmas peaks vaikesättena etanooli sisaldama. Kui talle lõpuks kohale jõudis, et ma päriselt piimast, sellest lehma seest tulevast vedelikust räägin, sattus ta veel enam segadusse. „Sa ei ole terve,” pomises ta murelikult. „Sul on päikesepiste ja palavik, kas sa sonid?!”

Seisime seal bussipeatuse ja poe vahel, mina jaurasin oma piimajuttu edasi ja Maakas nihkus mulle päris lähedale, olles kindel, et ma hakkan kohe kokku kukkuma, sest mina ei ole kindlasti see inimene, kes läheks Kreetal poodi lihtsalt piima ja viinereid ostma.

Lõpuks suutsin talle selgeks teha, et ma olen omadega ikka võrdlemisi korras. Nii korras, et lausa süüa tahaks, aga midagi muud kui menüüst mahatõmmatud kaheksajalga. Ja soodat, jahu ja mune meil juba „kodus” on ja ...
„Aaaaaa! Sa tahad pannkooke,” hüüatas taibukas Maakas kergendustundega.
„Jep, kaheksajalakujulisi pannkooke viineri- ja juustutäidisega,” olime lõpuks taas ühel lainel.

Ja neid pannkooke ma ka sain. Vahel ikka veab.

Maakas võiks oma pannoogikohviku avada

Kõht täis ja seedimispaus peetud, läksime basseini. Kus juba mitmendat päeva oli meie kaaslaseks üks karvane vähemalt B-korviga onu, kes rinnahoidjat või trikood ei tunnistanud.

Me ei tea, mis rahvusest ta oli, sest me ei suhelnud, aga tuleb loota, et mitte eestlane või estofiil, sest sel juhul, olles meie juttu kuulnud, kaotas ta kindlasti usu kogu inimkonda ega ütle elu lõpuni enam ühtegi sõna.
Mitte, et me temast rääkinud oleksime. Ta oli sama ladna kui kaheksajalad, ja meil olid sõnatud kooskõlastatud ujumistrajektoorid – temal risti- ja meil pikkupidi basseini, aga teate, keskkonnas, kus olete veendunud, et keegi teist aru ei saa, kaovad ka avalikes kohtades igasugu pidurid. Need nn „sotsiaalselt aktsepteeritavad normatiivid” lendavad kuradile.

Igatahes olime kolmekesi seal basseinis ja ma jalutasin oma pikirada rahulikult, sest isegi ujuda ei viitsinud, kui järsku komistasin. Omaenese jala otsa. Sumatasin vee alla justkui oleksin basseiniäärelt hüppe teinud. Kogus stseen oli vist absurne, sest nii onu kui Maakas vaatasid mind pilguga, justkui ei teaks, kas hakata plaksutama või ...
Maakas raputas pead ja teatas: „Sihukesega ei ole enam mitte midagi peale hakata. Kõrbenud, soniv, ostab piima, mitte midagi normaalset nagu vein, ja lõpeks suudab isegi basseinis kõhuli kukkuda!”
Enne, kui ma oma eneseväärikuse riismed kokku kraapida suutsin, teatas Maakas kaastundlikult, et siin ei ole enam paranemist loota, ja et „siin lihtsalt ei ole muud varianti kui hädatapp”.

No selge. Ta uputab mu peldiku asemel basseini! Tormasin sealt välja, kukkumata, esimest korda enne Maakat ja hüüdsin basseiniservalt võidurõõmsalt: „Vähemasti on mul andeid, eksole! Isegi kui need on sellised, mille üle ei saa uhke olla...”

Öine söömaralli, selline rutiinne

Et end rehabiliteerida, tegin Maakale ettepaneku terrassil veidi veini limpsida.
... ja edasi läks nagu ikka.
Vastu ööd tundsin, et mu kõht hakkab korisema kui vanakooli traktor, mille mootorit fritüüri jääkõliga õnnistatud on, ja hakkasin jälle vigisema, et kõht on vist tühi.
See ei ole üldse Maaka lemmiklause. Ta vaatas mind pilgul nagu vaadatakse oma lemmiklooma, kes on just prügikastisisu, sealt süüa otsides, üle põranda laiali kiskunud. Ja otsustas olukorra realiseerumist vältida.

„Nii, mida sa, täitmatu ja tänamatu elajas, nüüd tahad? Terve virna pannkooke said ju!”

Püüdsin end teaduslikult õigustada: „Pannkoogid olid väga head, sa pead mulle neid edaspidi ka tegema. Ja siis ma tahan neid moosiga. Aga... pannkoogid on ikka süsivesikud ja neist omleti- ja pannkoogimunadest on valguks vähe. Eriti, et õlu ja vein on ka süsivesikud. Liha on ikka päris söök! Täna näiteks läheks veel eee... seapraad ja tomatisalsa?!"

Maakas ei öelnud midagi. Ta teadis, et ma ei jäta enne järele, kui liha nina all auramas on. Või siis kolistan terve öö külmiku ja köögikapi ustega ning mingit öist kodurahu ei ole siit oodata.
Ta lihtsalt läks tuppa, krahmas oma kassikoti ja suundus hotelli värava poole. Mina lippasin talle rõõmsalt järele, kuni ta käratas, et ma peaks ikkagi riidesse ka panema, ja et aluspesu ja t-särk ei käi riiete alla. Panin vastumeelse ohkega püksid jalga.*

Poodi minnes möödusime kohvrite otsas istuvatest turistidest. Ootasid seal tee ääres oma transfeeribussi. Olime neist juba möödunud, kui miski lõikas mulle kõrvu.

Hingepõhjast tulev ja liiklusmüra summutav karjatus: „So sad that it's already over, but all these feelings and emotions will stay with me, and no one can take them away from me!"

Jah. Tjah. Vaatasin tagasi. See filosoof pidi olema üks neist neegripoistest seal kohvrite otsas. Vabandust, afro-eurooplastest noored mehed. Veidi kurb hakkas. Ega meil ka palju jäänud olnud...

Poest tagasi jalutades jäid meil mõlemal suud lahti. Peatänav oli täis pea alasti inimesi. Eriliselt julged kostüümid, mis ei jätnud fantaasiatele just palju ruumi. Tõttasid mingile stiilipeole, mille teema oli „võta kõik seljast ja siis pane tagasi nii vähe kui saad”. Me mõlemad pöörasime pead kui möödalendavat nahkhiirt märganud öökullid, et neid ka seljatagant vaadelda.

Maakas vaatas seda imet ja nentis: "Nojah, tundub, et sa võid siiski oma siivsas aluspesus kus iganes käia. Eriti pimedas. Keegi ei pane tähelegi."

Ja samal ajal kui muud inimesed stiilikale tõttasid, läksime meie oma sealõikudega hotelli poole. Eks see Kreeta ööelu ongi üks täitsa omamoodi värk.

Hotellis algas operatsioon „sea marineerimine“. Mis teadupärast algab soodast. A kõige enne lõikasime ribid ära ja vikasime üle aia, sest siga levitas aroomi ja sõnumit, et „homseks oleks ma roheline”.
Maakas hakkas toimetama, aga mina muidugi seisin kohe kõrval, käed puusas, nagu mingi väeülem, kes on otsustanud, et see, mis õhtuks plaanitud, on vaja ellu viia täpselt ja rangelt. Protokolli järgides.

„Ei, ei, mida sa teed, marineerimiseks on vaja rohkem küüslauku ja sidrunit ja soola asemel paneme sojakastet ja meil on paprika- ja karripulbrit ka!“

Igaks juhuks panin neid kõiki ise, sest Maakat ei saa küüslaugu osas absoluutselt usaldada, tema viskaks ka selle kohe üle aia.

Saatsin ta hoopis salsa kallale ja olin muidugi jälle dirigent. „Rohkem tomatit, kulla inimene, ja see vedel, seemnetega osa, võta tomatist välja, ega me siin tomatist minestronet tee, salsa peab paks olema!”.

Maakas ilmselt kahetses, et hädatapumomendi maha magas, sest toast ta mind 50m basseinini lohistada ei jõua.

Me sõime keset ööd jälle liiga palju. Pannil tehtud siga oli maitsev ja salsa nii hea, et tõi pea pisara silma. Vähemasti ühe asja, olgu muuga kuidas on, oleme me mõlemad siin elus õigesti teinud – need Kreeta kodused ja rustikaalsed öösöögid.

Siga ja salsa; segases öös

* minu Kreeka aluspesu, mis on ka ujumispesu, on segu retuusidest, bokseritest ja spordikatest, kolmandiku reieni... No lihtsalt sel põhjusel, et varasemalt on tekkinud segadusi teemal, kelle trussikutega tegemist ja kumbki ei olnud nõus aluspesu värvi vahetama, seega tuli lõiget vahetada. 

... järgmisel reisil üritan osta roosade lilledega pesu...

Ussikene ka pildile ikka:

 

Nunnu.

Kreeta reis VIII

by W

5. päev (04.09.24)

Hilise ärkamise võlud

Eelmine päev oli päris väsitav olnud, nii et ärkasime alles üheksa paiku. Hotell sumises kuidagi närviliselt ja segaselt. Õigemini need inimesed seal. Kes kolis sisse, kes välja, kes korjas terrassilt pesu, kes kolistas nõudega - jube toimekas värk. Me olime juba ära harjunud, et hommikuti oli paar tundi ainult meie, Katkise Kassi ja tsikaadide päralt.

Baarileti ääres nõudis üks tädi omletti. Aga ilma munadeta. No eggs! Proua Maria pidi mitu korda silmi pööritades seda soovi täpsustama, aga omlett ja no eggs jäi jõusse. Ilmselt nõudis moor lõunaks nuudliteta spagette ka.
See basseinibaar oli meie „no catering” hotelli koht, kus kiirelt valmivaid toite nõudmise peale mitte just eriti salajase menüü alusel tehti. Hinnakiri oli väljas. Neile, kes ise kokata ei osanud või kes selleks liiga sodid olid.

Alljärgnev ehk selgitab.

Nurgataguselt terrasilt kostus mingi mörin ja inin. Rahulolematud kariloomad võivad sellist häält teha. Piilusin korraks, aga nägin ainult paari kõrbenud peanahka, läbi mille see inin kostus. Varsti võis eraldada sõnu „breakfast, lunch, and dinner - all have been pure alcohol." Ma ei hakanud uurima, kas see pure alcohol on elustiil või mõni uus eksperimentaalne dieet.

Tundsin, et mina munadeta omleti ja hommikuse vodka peal täna küll olema ei hakka ja taandusin strateegiliselt isiklikku kööginurka. Salaja. Ma ei oleks tahtnud kellelegi aru anda, et teen mune, peekonit, vorste, röstsaia ja soojendan purgiube kui siin maailmas munadeta omlette tehakse. Muide – ma pidin seda kõike tegema ühe väikese panniga, kahele inimesele. Nii et kõik soojalt lauale jõuaks. Ma olin endaga pärast jube rahul.
„Söö ruttu,” ütlesin Maakale kui toit serveeritud oli. Kartsin, et kohe tuleb koristaja, kes käratab „no breakfast, only alcohol!”.
Maakas tõmbas taldrikutäie kui tolmuimejaga sisse ega vingunud isegi portsjoni suuruse või feik-englishi kallal. Seened või praetud tomatid või midagi oli nagunii puudu.

Jälle need sakslased ja udusiil

Eks me olime merre ka veits hiljaks jäänud. See tähendab ranna ülerahvastatust. Hommikud on Kreetal väärtuslik ja rahulik aeg.
Sel korral olid meres suured vahused lained, päike kõrgel ja kõrvetav nagu ikka, ja liiv – oeh, see liiv. See liiv, lisaks sellele, et ta on kuum, kleebib ja poeb sinna, kuhu tal üldse asja ei ole.

Toored oliivid meie rannateel. Oliivid valmivad novembris.

Olime seal vees mõnulemas, lained loksutasid pisut agressiivselt ja kõik muu tundus ka ideaalne.
Seni, kuni ma järsku märkasin, et Maakas on kahtlasi avantüüre ette võtma hakanud. Jälitas seal mingeid inimesi, kes üritasid meeleheitlikult temast eemale rabeleda. No muidugi keskealine sakslastest paar! Keda siis veel seal Vahemeres leiduks, kui mitte neid.
„Eee..., Maakas, need sakslased vist ei vasta su tunnetele, nad ei näi kohe üldse mingist grupikast huvitatud olevat, uju nüüd veidi lennujaama poole, enne kui meid mõlemaid ahistamise eest pokri pannakse.”

Enne kui Maakas üldse aru sai, mida ma talle üle meremüha karjusin ja mida ta tegema peab, tabas meid hiiglaslik laine. Selline, mis telekast, postkaardilt ja kaldalt vaadates on üliäge. Aga mitte siis kui ta sulle meres otse peale tormab.

Järgmisel hetkel röögatas Maakas „Mu prillid! Mu prillid on läinud!”

Loomulikult me neid enam kätte ei saanud. Õnnetu Maakas vaatas maailma nüüd nagu udusiil - sihitu ja segaduses. Mina olen meres koguaeg selline, sest jätan prillid alati kaldale.
Ma ei hakanud isegi pikalt tänitama, et see oli nüüd see, mida ma ammu prognoosisin ehk klassikaline „mitte kas, vaid millal”. Üritasin teda hoopis lohutada, et maailma, puhkuse ja keskealiste sakslaste atraktiivsus ei sõltu vaid optilistest abivahenditest, kuid olgem ausad - sõltub ikka küll.

10 senti ja purunenud lootused

Lonkasime siis kahekesi tagasi "kodu" poole, nagu kaks luuserit. Sakslaste Snapchati kontaktideta ja prillideta. Tuju ka hetkeks täitsa maas. Maakas oli löödud ja mina veel rohkem, sest mida on puhkusega peale hakata kui Maakas ei näe ega tee vahet kunsthammastel ja mäeahelikul. Me isegi ei rääkinud, sest mida siin ikka öelda oli. Siis aga järsku, keset sõiduteed, kust ma üritasin Maakat kraedpidi ära tirida, noppis Maakas maast midagi üles. „Vaata, 10 senti.”

Mina, pea afektiseisundis, karjatasin: „See on minu 10 senti!” Maakas ei saanud millestki aru, aga oli valmis mündi küsimusteta mulle loovutama. Ma ei tahtnud seda. See on siiani Maaka käes.

Eile ma ju viskasin täpselt sama summa Zeusi koopas soovikaevu, koos kõige pühalikuma palvega: „Mis iganes jumal, kelle teema see on, tee nii, et Maakas sellel puhkusel vähemalt üks kord strippaks või teeks midagi ägedat, mida elu lõpuni mäletada. Õigemini midagi, mida ta ei tahaks elu lõpuni mäletada, aga ma saaksin seda talle vahel meelde tuletada ja teda pisut sanktsioneerida...". Ja kõike seda siis selle asemel, et endale lonkamisest vabanemist, ratsahobust või purjejahti küsida.
Aga, nagu elu näitas, isegi kreeka jumalad ei suuda Maakat strippama panna. „Vabandust, su soov käib meile üle jõu ja mõistuse, siin on su 10 senti tagasi.” Oligi, täiesti ehedana keset teed. Aus värk.

Võib-olla peaksin ma järgmine kord suurema mündi viskama? Või terve krediitkaardi? Igatahes Maakas triivis mööda koduteed edasi, täies riietuses ehk mutikleidis, ainus, mis läinud oli, olid prillid. Päris nii ma seda asja ju ka ei mõelnud.

Karvased jalad Kreetal on riskifaktor: mudavannid ja Malia palee

Seni, kuni Maakas „kodus” läätsesid otsis, mõtlesin, et kasutan juhust – nimelt seda, et ta hästi ei näe ja ronisin täiesti niiske ja liivasena tema voodisse YouTube-i nautima. Liiva oli mitut sorti, see ranna oma ja siis see põllu punane. Ühed peened mõlemad.
Ma tean küll, et see pole eriti ilus, aga minus ongi vähe ilusat ja reeglipärast. Alguses oli kõik mõnus ja rahulik, aga siis tahtis Maakas ise enda voodisse külitama ja avastas, et see on märg ja krudiseb kui kruusatee. Asjad eskaleerusid päris kiiresti.

Tegin omast arust mitu head rahuettepanekut: „Tead, sa võid mu jalakarvad koos liivaga maha ajada, tuleviku tarbeks või me võime omavahel voodipesu vahetada või...”.

Maakas silmad läksid suureks, nii suureks kui tal üldse võimalik on, ja nägi päris hirmuäratav välja. Ma ei taha öelda, mis sõnadega ta mind kostitas. Ühe maitsva süldilooma liiginimi oli neist viisakaim.
Taandusin duši alla. Esiteks, et enda voodisse ma sellisena ju ei roni ja teiseks teadmisest, et sinna ta mulle järele ei tule.

Lõunasöögi jätsime sujuvalt vahele. Sest paari võileiba ja jäätis ei saa ju ometi söögikorraks lugeda.

Kuna Maakas endiselt oma mudavanni ei hinnanud, mõtlesime, et miks mitte seni, kuni voodi taheneb, kultuursed olla. Ikkagi Kreeka ja ajalugu ja puha.
Võtsimegi siis plaani Malia palee varemed. Sest kultuursed inimesed ju vaatavad kivihunnikuid, väljakaevatud müüre ja püüavad ette kujutada, et seal palees elas kunagi keegi, kel oli palju rohkem kana- ja veiseliha, sinki ja viinereid kui meil hetkel külmkapis. See külmkapi sisu oli juba kerge probleem...

Läksime bussi peale.
Bussipeatused on seal lisaks kreeka tähtedega peatuse nimedele tähistatud ka numbritega. Ilmselt turistide huvides. Ja bussides on piletimüüjad, kes igas peatuses pea uksest välja pistavad ja karjuvad, kuhu buss sõidab. Isegi minusugune tohlakas suudab seal probleemivabalt odava ühistranspordiga liigelda.

Bussipeatused olid vineerist putkad

Sõitsime kohale. Buss viib pea piletikassani.
Ootused olid jälle laes.
Ja väljas, nagu ikka, kuum kui põrgus.
Palee? Nunuh. See tundus rohkem kui labürint mingist 20 aastat vanast arvutimängust, kus peab vihjeid otsima ja ebaloogilisi mõistatusi lahendama. Sest infotahvlite ja skeemidega on seal pisut kehvasti. Osa neist annab infot, et tahvlipaigaldajad ise ka täpselt ei tea, millega ja mis ajastust on tegemist.
Õnneks see meie Kolmas on akadeemiliselt kõrgemal tasemel kui meie ja seletas meile pikalt, mis värk ja mis ajal seal hektaritel toimus.

Seda, mis ümmargused kiviaugud seal on, ei tea ma siiani

Jalutasime seal siis ringi. Varemed on muidugi vahvad, eriti kui hullult ronima ei pea ja vahepeal varjualustes vaatlusi saab teostada. Varikatused pole muidugi meiesugustele - nende vanade kivimüüride kaitsmine pea olematu vihma eest on olulisem kui mõne turisti kuumarabandus või liiga varjane surm.

Jube väikesed ruumid tundusid neil seal vanasti olevat

Nii tunnike kondamist oli piisav. Sest mul tekkis janu, mis ei leppinud vaid veega, ja lõuna oli ka vahele jäänud. See labane loomalik nälg on hoopis kangem asi kui kultuurinälg.
Ütlesin Maakale, et võiks nüüd „koju” tagasi minna, sest kokkuvõte on meil ju olemas: „Siin oli kunagi midagi väga tähtsat, aga nüüd on ainult kivimürakad ja kõrvetav päikene.”
Olime selleks päevaks piisavalt ajalugu näinud ja antiikaja tolmu sisse hinganud.

Labürintide ja vanade arvutimängude fännidel tasub seal kindlasti ära käia

Buss tuli üsna kohe. Aga.
Juba esimene bussi trüginu visati Bussijuhi Enda poolt õue tagasi! Kreekakeelse kisa ja ägeda žestikuleerimise saatel, ühes mingi põrandaharjaga. Kära ja vehlemisega ühines ka pileteid müüv kängurukotiga noormees. Kõikidel bussi sisenejatel kästi jalanõud ja jalad puhastada. Justkui oleks proovitud välistada, et keegi meist on kõik need varemed oma jalakarvade vahele peidetuna kaasa võtnud.

Ja Maakas seisis seal kõrval, võidurõõmus ja parastav pilk silmis. Vaatas, kuidas ma end seal raputasin ja kloppisin ja pühkisin. Piinlikult liiva- ja tolmuvabaks justkui siseneks ma mõnda laborisse, mitte liinibussi.

Kulinaarsed õudused Kreeta hotelli moodi

Et noh, kui sa oled päevi kanafileed, veiseliha, viinereid, sinke ja peekonit kokku kuhjanud nagu Lääne tsivilisatsiooni lõpp oleks saabumas, siis on külmikus pinev olukord. Kõike nagu oleks, aga mitte midagi enam päris piisavalt õige toidu jaoks.

„Tead, Maakas," alustasin targutavalt, "me oleme küll siin Kreetal, aga meil tuleb nüüd kogu see lihajääk mingisse slaavilikku klassikasse realiseerida!"

„Seljanka?" küsis Maakas kahtlustavalt, silmis segadus ja kerge hirm. Ta teadis täpselt, mida see tähendas- see pole lihtsalt supp, see on kõikide sööklate nõiaroog, kuhu pannakse kõik üleliigne, vahel ka aegunu, mis kappidest leitakse.
Aga ta jättis ütlemata, et seljanka ei ole üldse ta lemmiksupp, vaid asi, mida ta töökoha sööklas väldib. Vantsis minuga kuulekalt poodi. Tomatipasta, sibulate, puljongikuubikute ja veel ühe kassitoidupaki järele. Ise ilmselt meeleolus, et „kas sellest saab üldse midagi söödavat”.

Teine ports jäi sidruni ja kreeka jogurtiga söömiseks

No ikka saab, eriti kui kõik on tükeldatud miniatuurse taskunoaga, mida oleks pigem hea kasutada ümbrike avamiseks või trahheotoomiaks. Ja serveerida seda kõike kohvitopsidest. 

„Kui seda nüüd sööma hakkame," ütles Maakas skeptiliselt, „siis ma vähemalt tean, mis juhtus meie reisi seniste toidujääkidega."

Läksime taas magama kui kurguni täis püütonid.
Maotäit, mitte peatäit, välja magama.